Leida Laius 100

Tõlkelaboratoorium

Tõlkelaboratoorim oli Elin Sütiste koolitus, mis õpetas rohkem tähele panema pildi ja sõna seoseid.

Mõned katked-näited kodutöödest:

Illustratsioon ühele tekstilõigule. Kasutasin starryai pildigeneraatorit, mis tihtipeale annab puhast jama, aga mis võib vahel ka täitsa õigesse suunda minevaid pilte teha. Igatahes mina sain oma peaaegu ideaalpildi kätte.

Kujundada Juhan Liivi luulekogu:

 

Ex Libris. Ma olen oma eksliibrise peale mõelnud ja … suhteliselt mitte kuskile jõudnud. Ühel hetkel ostsin sule pildiga templi, et kui just on vaja oma raamatut kuidagi märgistada, siis ühest sulekujutisest võiks ju piisata. Niisiis on mul praegu selline minimalistlik ja tehniliselt lahenduselt ülilihtne eksliibris, mis viitab nimele ja suurt ei millelegi muule. Täiendustega suleke:

 

Üks ülesanne andis hea võimaluse takkajärgi üle mõelda, et mis ma selle Alveri tantsuga siis tegin.

Fantaasiatants Betti Alveri loomingu ainetel, täpsemalt on aluseks “Korallid Emajões”, “Tulipunane vihmavari” ja “Lugu valgest varesest”. 

asendused

otsesemad asendused

vihmavari (kui konkreetne vihmavari, aga ka kui unistused, pettumused, lapsepõlv, kasvamine)

kaelakee (kui konkreetne Emajõkke visatav kaelakee, aga ka kui mälestused, rituaalsed toimingud, lein)

Bettid (erinevatel eluhetkedel)

muusika (sealt on oluline ainult sõna “river”, mis kostab ka hästi välja, keskmine kuulaja muid sõnu ei pane tähele ja see oli muusikavaliku puhul ka oluline — river kui jõe asendus)

korallide vetteviskamine

natuke kaudsemad asendused

Emajõgi (kui see konkreetne Emajõgi, aga kui aeg ja aja voolamine (lehvikloorid))

valge vares (kui otsene väljavõte pealkirjast, tähistamaks hetki tudengiajast ja ajast, mis möödus koos Talvikuga, selline (takkajärgi? sest toimumise ajal nii selgelt ei teadvusta?) helge hetk (isise tiivad))

muusika (sobiv dünaamika, dramaatika ning meeleolu, et tundeid tulvil, parasjagu jõuline, natuke meeleheitlik, aga mitte päris, vahelduv tempo toob esile nii suuremad emotsioonid kui vaiksemad meenutushetked)

kõik on kogu aeg laval (kõik me elu hetked on meis korraga kaasas)

kordamist ei olnud

välja jäid väga paljud asjad — kogu “Lugu valgest varesest” tegevustik, “Tulipunase vihmavarju” tegevustik, osa luuletusest “Korallid Emasjões”

lisandused

vihmavarjudega Bettide arv

suhtlushetked Bettide vahel

jõe osatähtsus

no ja kõik see muu koreograafia

ümberpaigutamine

jõgi alustab ja topib oma nina aegajalt muu tegevuse vahele

vihmavarjud ei jää päriselt lapsepõlve, vaid tulevad korraks tagasi

Ega seda tagasi tõlkida hästi ei anna, aga olulised märksõnad — “vihmavari”, “keegi viskas oma punase kee kuskile”, “seal olid mingid tiivad” ja “see ei olnud väga lõbus lugu” — peaks nagu selles tõlkes olemas olema. Olenevalt vaatajast ja tema vaatepunktist, meelestatusest ja/või teadmistest võib ühisosa olla suuremgi ning võib tulla ka lisandusi, millele tantsutegijad ei mõelnud (üks vaataja leidis sealt Talviku kohalolu).

Kui tuli lisaküsimus, et kui teadlikud need säilitamise-loobumise-muutmise momendid tantsu loomisel olid, siis sai vastus selline:

Otsused tulid pigem emotsiooni ja kõhutunde pealt, läbimõeldus tuli pigem sellest, et tantsijatele tuli ju kuidagi ära rääkida, mida nad tantsima hakkavad. Lähtepunkt oli Alver, järgmine oli tantsutrupi koosseis, siis Alveri juurde tagasi — valik, mis on need märksõnad, mis on mu meelest olulised, siis kangastus mulle üldjoonis (ja siin on see imelik hetk, mille puhul on raske näppu peale panna, et kuidas see tuli, tuli kuidagi kogu kupatus korraga), siis muusikavalik ja siis sammud, kusjuures korallidega Betti ja tiibadega Betti sobitasid oma liikumised ise etteantud muusikavahemikku ja sellesse, mida nad mu meelest oleks pidanud väljendama. Et mõnes mõttes ma olen seda tantsu jupiti proovide käigus sõnadeks tagasi tõlkinud.

 

 

Üks kursuseslaid ka:

 

Kui see kursusepakkumine kuskil ette jookseb, siis ma küll soovitan. Minu jaoks selle kursuse põhiuba oli, et aitas analüüsida, miks ja kuidas me mingeid asju teeme (ja vahele ka, et mida me üldse teeme). Sõna ja pilti võib siduda ka intuitiivselt, aga ikkagi on hea teada, et selle sidumise kohta on ka mingid teooriad olemas ja vahel tasuks nende teoreetiliste punktide peale natuke mõelda. Selles kursuses oli palju vabadust ja loomingulisust, parajal määral ajude ragistamist ning toetav ja osavalt läbi teemade juhtiv õpetaja. Kui ma alul kursusele registreerimisel mõtlesin pigem oma hobide peale, siis tegelikult oli mulle sellest kursusest töiselt rohkem kasu.

 

Kahe nädala tööplaan:

Mart Kangur “Liivini lahti”

Kaanepilt ütleb mulle: “Vaadake mind, mina olen see uus irooniline uussiirus, intertekstuaalne ja mänguline, mõnikord ebamugav, mõnikord halastamatult täpne ja mõnikord lihtsalt niisama narrimas, mõnikord varjatud sügavusi avav ja mõnikord lihtsalt elu erinevaid aspekte loendav, vahel veidike rabe, aga ma tahan olla aus, isegi siis, kui ma end mõne maski taha peidan.”

No enamvähem on mu meelest sisu kaanepildile vastavgi ju :)  Jupike huumorit ja hingevalu lisaks kaasas.

Ali al-Muqri “Hurma”

Ega ma seda küll kuidagi oodata ei osanud, et Läti kaasaegne naiskirjandus mind Jeemenisse viib. Aga mustvalgepunane kaanekunjundus tõi välja Jeemeni lipuvärvid ja siin ma siis olen.

“Hurma” tähendab naist, täpsemalt siis kellelegi kuuluvat naist, tavaliselt on “omanikuks” abikaasa, aga sõltuvalt asjaoludest ka isa, vend või mõni muu meessoost sugulane. Sellega on juba üsna palju raamatu teemadest ette antud.

Mulle üllatuseks oligi lugu jutustatud naise vaatepunktist. Peategelane on ühe tõenäolist suhteliselt tavapärase kolmelapselise perekonna noorim tütar. Isa on see, kes asju otsustab, ema on vaikselt kodus, vend ajab omi asju, jõuab olla nii marksist kui mudžahiid, ning vanem õde … vot vanem õde on erand. Tüdruk käib natuke tavakoolis, mõnda aega islamikoolis, natuke isegi ülikoolis. Korraldatud abielu, pühendumine mehe unistustele, natuke reisimist (mille puhul küll lõbureisist kuidagi rääkida ei saa, aga mis annab uusi tutvusi), tagasi koju. Kogu raamatut läbib seksuaalse rahulduse otsing ja seksuaalsuse avaldumise võimalused islamimaailmas ning naise positsioon ja võimalused (ja mittevõimalused).

Peategelase kujutamine oli nii ja naa. Tegu oli suhteliselt hästi kohaneva persooniga, kelle läbi erinevaid tegelasi, motiive, ilminguid avati, kellel ka endal olid omad soovid, tahtmised, eesmärgid, kuigi need soovid kuhugi väga edasi ei viinud. Mõne koha pealt tundus  täitsa usutava kujutamisena ja mõne koha pealt ei tundunud. Aga selles muljes võis täitsa suur osa olla ka minupoolsel kultuurilisel valestitõlgendamisel. 

Väga tore võte oli autoril muusika põimimine raamatusse. Egiptuse lauljatar Om Kalthoum (ka Oum Kalthoum või Umm Kulthum (1898-1975)) oli ja on Araabiamaades tuntud ja armastatud ning tema muusika tundmine annaks raamatu lugemisele palju kaasa.

Üks uid, mis mind lugedes tabas, oli hetk, mil ma tundsin, et see on mingi veider ulmekirjandus, arvutid ja mobiiltelefonid mingis keskaegses külas, modifitseeritud “Kõrge ristiretk” või midagi. Paraku ei ole ulme. See kõik on päriselt. Inimesed, kes on usust ja võimust lolliks länud ja kehtestavad mingeid lolle reegleid, kui muidu ei saa, siis relva abil. Ja rahvas, kes püüab ses reeglterägas kuidagi ellu jääda ja sellega kinnistab reegleid. On neil seal Jeemenis nendega häda, on meil naabritel nendega häda. Ohjah…

Martha Wells “Tehislik seisund”

Ühe õhtuga sissehingamine.

Jeeeesss!

Ok, kui ma mõtlema hakkan, siis väga sügavust sel lool vist polnud, aga lugu oli kuidagi voolavalt ja õigete nõksudega kirja pandud ja lugemine rõõmuga nauditav.

Jah, järgmine palun :) 

Ja jälle Liis Rodeni kaanepildiga, eksole :)

Inga Grencberga “Armunud saatusesse”

Mulle meeldis selle raamatu puhul päris mitu asja. Kõigepealt see, et kogu lugu oli ajaliselt nii segiläbi esitatud, vaheldusid aastad 2005, 2020, 2012 jne. On mingid pildi olevikust, aegapidi tekivad ühised mälestused ja aegapidi tulevad esile kuskilt killud minevikust ning nende põhjal siis otsustad, mis inimene on. Peategelane on omadega üsna puntras. Ta küll püüab vaprat nägu teha, aga kui ta isegi tagasi vaatab, siis saab aru, et ega see väga ei õnnestunud. Armastus on vägev asi, aga kui panustada kogu oma armastus mehele, kes sinu kõrvalt jõuab mitu abielu läbi pidada, siis pole see kuigi õnnelik armastus. See puntrasolemise lahtikirjutamine oli teine asi, mis mulle meeldis. Mõjus kuidagi usutavalt ja kaasa tundma panevalt, et ohjah seda elu, mida inimesed ise oskavad keeruliseks elada. Ja erinevad peatükid olid kuidagi erinevas stiilis, vahel rohkem kirjeldavad, vahel emotsionaalsed pursked. Kogu see vaheldumine oli minu jaoks kuidagi õiges rütmis. Miinusema poole pealt — lõpp oli kuidagi meh ja ning seks läks kohati liiga kliiniliseks mu jaoks. Aga kokkuvõttes oli täitsa huvitav lugemine. Kuidagi lätlaslik ja rahvusvaheline ühekorraga.

Stiilinäide:

Sihti mul pole. Igatahes ei tea ma, kuhu õigupoolest suundun. Lasen oma jalgadel end ise kanda. Vananaistesuvi on sel aastal pikem kui tavaliselt, seepärast on linnas kohvikutes ikka veel päikese käes väljas lauad ja toolid. Inimesed jalutavad rahulikult parkides, naudivad jäätist ja kaasavõetud kohvi. Lobisevad, naeratavad, vaatavad sihitult taevasse või lasevad paokil silmi päikesekiirtel põski soojendada. Lapsed nopivad värvilisi vahtralehti, tudengid ja vanurid raamatust tähti. Ma armastan seda linna. 

Ahjaa, ma sain raamatust uue termini — spermaõed. 

Hoeps & Toes “Tallinna intsidendid”

230. Raamat väliskirjanikult, kelle teoses on mõni reaalne koht Eestis

Lugu algab majanduspõnevikuna, Euroliit ja veeettevõtete maffia. Kui tegevus kandub Eestisse, siis muutub lugu pigem poliitiseks põnevikuks ja spiooniromaaniks. Lõpus läheb päris märuliks ära. Aga kokkuvõtteks võib panna sildi majanduspoliitiline põnevik.

See põneviku liin on üsna hästi õmmeldud, algus läks küll natuke liiga venimisi ja keersõlmi oli võibolla liiga hoolikat sõlmitud, aga kokku minu meelest täitsa okei.

Eesti osa oli üllatavalt okei, jäi mulje, et vähemalt üks autoritest on Tallinnas natuke rohkem kui päeva jagu käinud. Natuke romantiseeritud ja rasvaste joontega see Eesti ajalugu oli küll kirja pandud, aga midagi väga kulmukergitavat polnud.

Iseenesest on hästi huvitav see, et autorid on pärit erinevatest maadest — üks neist on hollandlane ja teine sakslane. Paaris on nad paar põnevikku veel kirjutanud.

Francesca Maria, Nate Olsen “Black Cat Chronicles: Greyfriars Cemetery”

Selle koomiksi pdf-i omanikuks sain ma Fb grupis Global Girls Online Book Club toimunud autori päeva loosimisel. Päeva autor oli Francesca Maria ja kuidagi jooksid need tema postitused ja küsimused seinale (FB on väga ettearvamatu, milliseid grupipostitusi sulle omal seinal näidata ja milliste järele sa pead gruppi sisse minema ja valima “uuemad enne”, sest kui sa jätad “asjakohasemad enne”, siis ei näe sa neid iial) ja tuli tahtmine vastata ja vestelda ja põgusa netivestluse käigus sai selgeks, et meil on palju ühist — ühised lemmikautorid ja üldine kirjanduslik maitse, natuke sarnane nalja-, idealismi- ja tunnetustsoon.

Koomiks on lühikõhelugu. Mulle tohutult meeldisid kaks asja: loo jutustajaks on must kass ja juttu on Edinburghi Greyfriarsi surnuaiast. Praegu on surnuaia väravad valdavalt kinni, sisse saab vaid kokkulepitud ekskursiooni ja giidiga, aga kui me mõned aastad tagasi Edinburghis käisime, siis värava vahelt piiludes oli üldmulje siiski mingil määral hoomatav. See paistis olevat ideaalne koht gootifoto sessiooniks :) Ma ei tea, palju sellest surnuaiast õudusjutte on kirjutatud, aga ma kaldun arvama, et üksjagu, lihtsalt meieni ei ole need jõudnud.

Francesca Maria on võtnud ette mõned hetked Edinburghi ajaloost, mõned hetked Greyfrarsi surnuaia ajaloost ning kohaliku kummitusloo ja selle siis koomiksistsenaariumiks kirja pannud, kunstnik Nate Olsen tegi pildid. Ühelt poolt oli selline natuke illustreeritud Wiki tunne, ma oleks natuke isikupärasemat lähenemist näha tahtnud, aga ju tundus tegijatele see lugu niisamagi värvikas — ja no tegelt ongi — ning see must kass, kes pea igal leheküljel ringi kondab, päästab päris palju.

Musta kassi järgmised lood tulevad Alaskalt ja Antartikast. Ma hoian kuskil aju tagasopis meeles, et kunagi võiks need järjed võimaluse korral üles otsida.

Mart Sander “Kaarnakuld”

Mart Sandriga on mul see häda, et tihtipeale mulle meeldib mõte sellest, et ta kirjutab, oluliselt rohkem, kui kirjutatu ise. See raamat … nooh … jah, ka siin mul on hea meel, et ta kirjutas ja selle raamatuna välja andis, lugemise enda üle nii hea meel ei ole. Et lugu on, ja mu meelest parem, kui ta varasemad lood, aga … jälle jäi minu jaoks mingi seletamatu miski puudu … Aga tore on, et see raamat on, küllap leiab see raamat ka omad õiged lugejad üles, lugege või Seili arvamust :) Ja illustratsioone kiidan küll :)

Tim Severin “Viking. Odinn’s Child”

Ma mingi hetk otsisin viikingeid ilukirjanduses ja Tim Severini triloogia tuli mitmes nimekirjas ette. Aitäh Markole, et see triloogia minuni jõudis! See raamat ootas üsna jupp aega oma õiget lugemisaega, aga nüüd saabus õige hetk ja raamat sai üsna hooga läbi.

Lugemine oli üsna ladus, aga siiski pani mind mõtlema, et Tim Severin ei ole vist just üleliia hea kirjanik. On näha, et ta on teinud tohutu eeltöö, tal on kuhjaga teadmisi, ta on hea struktrueerija ja üldistaja, ta oskab välja noppida teadmistepagasisit olulise ja huvitava, ta oskab konstrueerida olukorrad, kus need teadmistenäitamised tunduvad peaaegu loomulikena. Võtta peategelaseks vallaslaps, kes olude sunnil satub perest peresse ja ühelt saarelt teisele, oli väga hea võte, nii sai geograafilist mastaapsust ja tohutu tegelaste galerii. Ja ta on väga hea kirjeldaja — parasjagu täpne, aga mitte üleliia detailidesse laskuv. Puudu jääb emotsionaalsest ja psühholoogilisest poolest. Päris pabernukud need tegelased pole, aga ega väga sügavat mõistmist ja kaasaelamist nad ka ei paku. Mõningast küll, aga mu jaoks jäi pisut väheks. Aga kui plussid ja miinused kokku lüüa, siis oli see ikkagi mu jaoks väärt raamat, mida lugeda, lihtsalt suurepäraseni see lugemiselamus ei tõusnud.

Ma sain üsna palju targemaks. Need põhjalased olid seal aastatuhande vahetuse kanti kuidagi eriti rahutu rahvas :) Üks asi on rüüsteretked (neid mainiti siin raamatus vaid põgusalt), teine on suur teema on väljarännud ja asunduste rajamine. Kus vähegi Põhja-Euroopa saartel vaba pinda oli, sinna kand kinnitati (Orkney, Iirimaa, Island, Fääri saared). Natuke pikemalt on juttu Gröönimaa asurkonnast ja retkedest Vinlandi. Mulle tundus, et see põhjendus, miks Vinlandis kehvasti läks, oli suuresti autori väljamõeldis, aga tundus suht usutav — vead suhtlemisel põlisrahvaga ja omavahelised tülid, lisaks liigse isoleerituse tunne. Sõit ise sinna ja tagasi ei tundunud olevat kuigi suur probleem. Kolmas rahutuse näitaja on kurb tõsiasi, et ka omavahel madistati kõvasti, küll au, küll maa, küll varanduse pärast.

Üks teema, mis mu meelest oli hästi välja toodud, oli ristiusu leviku ja vanade uskumiste vaheline vastuolu. Vaid vähesed suutsid endas üles ehitada sünkreatismi (st kummardada korraga nii Kristust kui Thori, raamatus paar näidet on), vahel läks usuvahetus lihtsamalt, vahel oli lubatud tasu abiks ja vahel oli mõõk kõril väga veenev argument. Peategelane saab haridust mõlemalt poolt, Iiri druiide pärandist sutsuke veel lisaks. Ta on päris hea näitleja, et esineda sellena, kellena parasjagu vaja, aga südames peab ta end ennekõike Odini järgijaks, sellest ka pealkiri — Odini laps. Ja sellest, et raamatus on tema elust esimesed paarkümmend aastat, just see õpipoisi aeg. Eks järgnevates osades näha ole, kuhu see tee teda edasi viib.

Üldiselt on see ajalooline romaan, aga kui hästi tahta, siis annab seda ulmekirjanduse alla ka paigutada, oleneb lugeja usutunnistusest :) Igatahes on siin mõned nägemuste nägemised ja tuleviku ennustamised. Mu jaoks oli kuidagi hästi sümpaatne vana teadmamehe ülestunnistus, et, ah ega alati polegi vaja seda trannsi ja teist nägemist, mõnikord piisab sellest, et sa tead, kes on kelle sõber ja kes on kelle naaber.

Ma teen sarja lugemises väikese pausi, aga kindlasti loen edasi :)