Jean-Paul Sartre “Iiveldus”

Ma olen aru saanud, et lisaks filmidele sobivad ka sarjades loetud raamatud. Seega raamat ühest mu lemmikseriaalist “Vampiiritapja Buffy”. “Buffys” on päris palju raamatuid ja raamatute lugemist (ja ärgem unustagem suurepärast raamatukoguhoidjat Gilesi), aga suurem osa kirjavarast on tavainimesele kättesaamatud maagia- või demonoloogia- või vampiiriraamatud. Miskit tavapärasemat vilksatab vahel ka sisse, n Angel loeb Jean-Paul Sartre’i “Iiveldust”. Muuseas, “Iiveldust” loeb ka Daria Morgendorffer animasarjas “Daria”, Drew Holt “Parenthoodis” ja Tony Stonem sarjas “Skins” ning tõenäoliselt keegi kuskil veel.

Raamatust endast ei oska ma suurt midagi kirjutada. Ma kujutan ette, kuidas üks mu sõber küsib, et noh, see oli siis sedasorti raamat, et igav tegelane teeb lolle valikuid, imetleb enese naba ja targutab, jah? ja mina venitan vastata, et nooh, jaah, midagi sinnakanti… Lugemisest mingit erilist elamust ma ei saanud, tõenäoliselt on mingitel inimestel mingil eluperioodil oluline lugeda, et jumalad on surnud, ühiskond on nõme, inimesed on lollakad ja elu on mõttetu, aga minul praegu mitte, aitäh, sest jumalad veeretavad täringuid kuis mullu ja muistegi, inimesed on ilusad ja head, elu mõte — no seda väikest asja ikka leiab, olgu linnaväljakult või kuusejuure alt, a ühiskond, see on nagu on ja päris ilma ka ei saa, sest inimene on ikkagi karjaloom… Mõneti kummaline on, et kui enne on lehekülgi ilgutud inimeste, kes arvavad, et kunst päästab maailma, üle, siis lõpulõigus annab autor oma peatelasele uueks elu mõtteks romaani kirjutamise… a inimesed ongi vastuolulised, nagu üks tark lugeja kirjanduskohvikus sedastas. Niiet raamatut ennast ma niiväga ei soovitaks, aga tõlkija Tanel Lepsoo järelsõna on küll päris tore, aga jah, sellest arusaamiseks tuleks ikka raamatu ennast ka lugeda :) Ja kui nüüd päris aus olla, siis mõni lehekülg ju oli selline, mis haaras mind kaasa ka, olgu siis keele voolavuse või mõtteuidude pärast.

Mitmetest arvustustest lugesin ma välja, et “Iiveduse” mõjusid on küllalt palju Albert Camus’ “Võõras” (mida ma pole lugenud ja ei teagi nüüd, kas passida mustemat või helgemat eluperioodi selle lugemiseks) ja Boris Viani “Päevade vahus” (mida ma olen lugenud ja mis mulle meeldis ja mida ma olen julgenud teistelegi soovitada, aga mida ma ise küll “Iiveldusega” seostada ei oleks osanud).

Algusesse tagasi minnes — Kas keegi teab, mis raamatut loeb “Buffys” Spike?

 

 

“Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”

Mul on “”Loomingu” Raamatukoguga” selline veider kaksipidi suhe. Ühtpidi, mõistus ütleb, et see on suurepärane sari, et sedakaudu saavad ilmuda nii paljudki huvitavad autorid ning saab maitseproove nii kõige uuemast kui ka peavoolust pisut kõrvale jäänud vanast heast. Teistpidi, tunne ütleb, et need on nii õhukesed, et ma ei viitsi lugema hakatagi, raamat saab enne otsa, kui ma jõuan sinna maailma sisse elada ja see on ikkagi ajakirja-formaat, seega katsetuste koht ja mitte see “päris” kirjandus. Nii ma siis kõlgun, lastes enamasti end tunnetest valitseda ja olles läbi lugenud häbematult väheseid LR-numbreid, lastes vahel mõistuse häälel kõlada ja leidnud sarjast nii mitmeidki minu lugemisaaloos olulisi teoseid (n. Eugene O’Neilli “Pikk päevatee kaob öösse”, Ray Bradbury  “451° Fahrenheiti” või Liisi Ojamaa “Myyrid & wärawad”).

Aga ses sarjas on üks raamat, mille puhul mul nii mõistus kui tunded on samavõrra rahul — 1976. a. ilmunud “Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”.

See on hästi eklektiline kogumik. Noori autoreid on põhikooli lõpuklassist I kursuse tudengiteni, enamik siiski abituriendid. On nii luulet kui proosat. Mõni autor on esindatud vaid ühe loomingunäitega, mõnel on kümmekond pala. Tasemeti on pilt kõikuv, enamjagu on tüüpiline noore inimese luule, kus on nii algajalikke mõtte- ja sõnakatsetusi (õnneks vähe) kui põnevat paljulubavust (enamik kogust) ja kohati ka vaat et valmiski asju ning üldpilt on täitsa tore.  Ja muidugi on huvitav vaadata, mis neist kirjutajaist on edasi saanud — on neid, kes on vägagi meie tänases kirjanduspildis kohal ja neid, kes pole loominguga jätkanud.

Mõned tekstinäited:

*

mul meeldib kaeda
kõike vastupidiselt
pilv helgib taevast
valgest vastu siniselt

Kajar Pruul

*

sügisvihm uhtus minu hingekeeli
ja tema poole sirutasin oma paluvad käed
inimeste nutmata pisarad pesid neid
segunedes minu enese verega
nüüd on mu hingekeeled roostevabad

Kristin Väli

*

Tere. Tulin tagaukse kaudu.
Ega palju pole öelda mul.
Tulin, kandes kaasa oma laulu:
noor ja lootustandev. Aga hull.

Minu laulus ootusi ja kahtlust.
Valu. Pihtimusi häbini.
Vaevaga see koorem kaasa mahtus.
Muuseas olen lüürik läbini.

Doris Kareva

*

Ma kõndisin üpris kitsas vahekäigus kahe kalju vahel. Mu paremal käel oli täiesti valge, pahemal täiesti must kalju. /—/ Mõlemad kaljud olid peegelsiledad. Mitte midagi ei paistnud peale valge kalju. Must kalju oli, nagu ei oleks sel kohal midagi. Täiesti must ja pime.

Rein Raud

*

Ma võtsin suure pussi
ja torkasin südamesse.
Kelle omasse, aimugi pole,
Võib olla, et paberisse.

Monika Uibo

*

päike kammib kasteheina juust
räästa all on pääsukeste pesi
nööril pesu mida keegi pesi
taldrikul on nuga leib ja juust
mesilasi lendab õunapuust
ämbri põhjas loksub vihmavesi

Eve Kivipõld

*

Jääb valgus ja vaikus
ja otsatu öö
ja muu, mis on igavene.
Jääb rahvas ja maa
ja rahva töö
ja see, mis on igavene

Lembit Michelson

*

Trammikolinal jõudsin ma siia,
koju minna õhtul ei saa.
Siin minu pelgupaik viimne —
Trummi tänava viineribaar.

Priidu Beier

*

Nagu sööbiv hape tungib kurbust hinge
väike kõdunend puurist seisab surnuteriigis
ulguv kalmistutuul on üdini vinge
närbund matusepärg ujub kõntsases tiigis

Annika Punab

*

Rahu lamas pargis.
Masailm veel ei tea,
et end uueks eluks
valmis üks ei sea.

Kord kui kevad jõuab,
lumelummus kaob,
kisendavad taevas
surnud oksaraod.

Taavi Tuulik

*

Kui pandimaja veteranide rahvastepalli võistkonna kesktormaja Jaagup võistlustelt tagasi jõudis, oli päike juba loojunud. Väsinult tiris vanamees seljast võistlusdressi, mis koosnes punasetriibulisest vestist, rohelistest põlvpükstest, tumelilladest kalossidest ja oranžikast murumütsikesest, ningasus hoolega oma puujalga õlitama.

Heiti Habicht

*

Kohusetunne? Põrgut! Patta panna ei saa.
Olime püüdlikud. Jõudsime kõik kuhugi.
Ja kes polnud nii tublid — need aidaa!
Igasse purjesse Fortuna ei puhugi —
niisugune on elu, mis parata.
Aga kõik peavad elama.

Kalev Keskküla

*

See, mis isad ei teinud, pojad tegema peavad,
mida emad ei leidnud, tütred leidma nüüd peavad.
ISE kujunda maailm, kuis meeldib vaid sul…

Allan Roosileht

(Ääremärkus. Ma vahel küsin autoritel lubakirju, et kas võib nende asju luuleleiu blogis avaldada ja vahel saan vastuseks, et kuskohast te ometi need vanad noorpõlveluuletused nüüd üles korjasite? minu järeldus on, et raamatukoguhoidjatele üldiselt meeldivad noorte inimeste luuletused :) )

Kõikse tuntum luuletus sellest kogust on lauluks saanud Doris Kareva “Ajastu” (ka vahel nime all “Tule lähme ära”):

 

Daniel Glattauer “Kõik seitse lainet”

Iigaav! Kui raamatu eellugu, “Hea põhjatuule vastu” tekitas mus mõningaid küsimärke, aga liigitus ikkagi üsna okeiks lugemiseks, siis see raamat oli lii-iihtsalt ii-iigaav. On ainult kaks tegelast (ok, kolmas vilksab korra ka läbi), aga kirjanik ei viitsi kummagi kirjutamisstiili kuidagigi isikupäraseks teha, kahekõne asemel oleks nagu üks lõputu monoloog, aint alla on mõnikord kirjutanud Leo ja mõnikord Emmi (“Hpv-s” see nii tüütult ühetasane ei olnud). Ja armulugu, ehh, veniv, väheusutav ja iigaav (X ilmutab huvi, Y ütleb tere vastu, X ilmutab suuremat huvi, Y blokib, X taandub, Y: “Kuhu sa jäid?”, X: “No me võime ju ilmast ka rääkida…”, Y: “Ma tahan rääkida rohkem, kui ainult ilmast!”, X blokib, X: “Saame kokku!”, Y: “Ei!”, X: “Jaa!”, Y: “Ei!”, X: “Ei!”, Y: “Jaa!”, X: “Olgu.”  Aaarghh!).

Kui kellel iganes tekib tahtmine seda raamatut lugeda kiri-romaani näitena, siis soovitan soojalt, lugege parem Pierre Choderlos de Laclos’ “Ohtlikke suhteid”.

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 1 – “Awakening”

Ilus. Eelkõige pildiline pool, aga ka maailm on päris kenasti, huvitavalt ja uudsete nüanssidega välja mõeldud, tegelased kaasaelamapanevad ja süžee põnev. Ja õudne. Sest sõda ja see, mis sünnib vahetult peale sõda kaotajatega, on alati õudne. Lisaks fantaasiamaailma koletised.

Peategelased on 17-aastane tüdruk Maika, kelle sees elab koletis, rebasetüdruk (korraga nii rebane kui tüdruk) Kippa ja kahe sabaga kass Ren.

Rännak, perekonnasaldused, paleeintiigid, erinevad lood — mis on kellegi eesmärk ja tõeline osa, jääb esimeses osas veel selgusetuks, aga kange tahtmine edasi lugeda on küll.

Ja see pälvis just äsja ulmeauhinna Hugo koomiksi (Best Graphic Story) kategoorias. Teised Hugo võitjad: http://www.worldcon.fi/wsfs-hugos/hugo-awards/hugo-award-winners-2017/

 

“Kiri kui kunst”

Oma lapsepõlvest ma mäletan, et emal oli suur karbitäis sulgi ja sulepäid ja tuššipotsikuid ning et ta tihtipeale õhtuti kirjutas plakateid, aukirju, sünnipäevakaarte ja muid sedasuguseid asju. Ja raamaturiiulil oli päris mitmeid kalligraafia-raamatuid, mida mulle meeldis uurida, hoolimata sellest, et mu enda käekiri oli üsna kole ja vihikud tindiplekised (st selleks kauniks tööks puudub igasugune anne) ning vajalikku kannatust (et kaunilt kirjutamine käe sees püsiks, tuleks seda iga päev, või vähemalt ülepäeva, harjutada) ka nappis. Aga teiste loodud ilu võis ikka nautida :) ja austus selle kunstiliigi vastu on tänaseni. See konkreetne raamat ei ole kuigi palju olulisem, kui kõik teised kirjakunsti-raamatud, aga miskipärast momendil tundus sümpaatseim. Tegu on näituse kataloogiga, kus on väga eriilmeliste kunstnike tööd ja millel on Villu Tootsi päris hea sõnakasutusega eessõna. Kõige enam meeldisid nii toona kui nüüd luuletuste tõlgendused, postitusepildina aga sobivad mõtteterad vist rohkem (pole küll sellest raamatust, aga raamatu meeleolu annavad edasi küll).

 

Brian McGilloway “Kadunud väike tüdruk”

“Hei, sõbrad, kas olete valmis? Siis lükkame korraga! Koha pealt lükkame laaahti selle väikese …” Ma ususn, et paljud on selle lauluga tuttavad, olgu Johansonide või MinuIsaOliAususIse esituses. Minu kõrvus kõlab pigem MIOAI ja et kuskil on sõbrad iirlased. Ma olen see ebatüüpiline eestlane, kes reisimist väga ei armasta, ja mingit suurt igatsuste sihtkohta ka pole, aga Iirimaa ja iirlaste suhtes on päris pikalt mingi seletamatu sümpaatia. Ja kuigi iiri kirjanduses ja filmides on kohutavalt palju teemat “raske lapsepõlv ja malmist mänguasjad”, siis minu ettekujutus Iirimaast kisub pigem sinna “McCarthy baari” kanti.

See raamat on see “malmist mänguasjad”. Üks asi on muidugi krimilugu, aga alkoholist, vaesusest, pommiplahvatustest ja laste väärkohtlemisest läbiimbunud taust on kogu aeg olemas. Raamatul oleks nagu potentsiaali — tegelased, nende taust, süžee — kõik oleks nagu läbi mõeldud ja omamoodi huvitavad, aga kirja on pandud kuidagi abitult, Karu Kati tuim tõlge muidugi asja ei paranda ka, no ja neid nn juhuslikke kokkusaamisi sattus ka kuidagi liig palju järjestikku. Aga selle iiri tumedama poole tunnetuse sai kohati kätte küll.

Neil Gaiman “The Sleeper and the Spindle”

See esindab siis ühte mu lemmikžanri — olemasolevate lugudega mängimine nii, et miskit vanast on alles, aga kõik on hoopis teistmoodi. Sedakorda siis omamoodi “Uinuv kaunitar”. Gaiman on sõnatäpne, jutuosav ja natuke melanhoolne (ja seda raamatut lugedes kumises mul miskipärast tema hääletämber ja jutustamisviis kõrvus) ning osav üllatama, Chris Riddelli kuld-must-valged illustratsioonid teevad ilusast loost ilusa raamatu.