Taavi Turk “Minu Taani”

Kaks moeinimese minu-maad on ees olemas, võib-olla on mõni veel, aga mina tean Urmas Väljaotsa “Minu Pariisi”, mis oli mulle natuke pettumus, ja Anu Samarüütel-Longi “Minu Londonit”, mis oli mu jaoks teistpidi üllatus, ma ei osanud kuidagi oodata, et sellest saab üks mu lemmik minu-maadest. Taavi Turgi “Minu Taani” läheb sinna vahepeale, eks aeg näita, kuhupoole mulje päriselt settib.

Jutustamisstiil — pealt keskmise, et igav just polnud ja mõned toredad nükked olid olemas, aga neid nükkeid ja värve oleks võinud pisut julgemaltki olla.

Informatiivus — jaa, olemas, kes iganes soovib minna Taani õppima, tööle või pikemale reisile, saab siit raamatust kindlasti rodu kasulikke näpunäiteid.

Eraelu — no kuidas võtta, sõpru ja seltsielu on küll, aga mul on tunne, et mingid peatükid on kirjutamata jäänud. Aga ma ei arva, et kõiki valgeid kohti peaks ilmtingimata täis joonistama, niiet ok.

Koolielu — seda oli omajagu, aga ma oleks seda veel rohkem tahtnud :) Õpetajate galeriid või tsiteeringuid loenguist või pikemalt tööst kollektsiooniga ja kui mitu neid kollektsioone õpingute ajal õieti pidigi siis tehtama jne.

Aga igatahes on see raamat, mida soovitada noortele, kes mõlgutavad mõtteid välismaale õppima minna. Sellest raamatust (nagu ka Anu Samarüütel-Longi omast) kumab läbi, et kui teil on huvi, tahtmist ja võimalusi, siis minge, arvestage ka tagasilöökidega (et need ei tabaks täieliku üllatusena), aga ikkagi minge :)

Roberto Pazzi “Konklaav”

Ma esialgu arvasin, et sinna nimekirja seda raamatut mõtet panna ei ole, sest mu mälu järgi oli seal küll mingeid seletamatuid roti-, skorpioni- ja nahkhiirenuhtlusi ja nuhtlustega toimetulekus palju reaalsemaid kasse ja kanu, aga ma arvasin, et korralikuks ulmekaks on sellest vähe. Üle lugedes tulid mõned aspektid veel juurde, niiet takkajärgi  arvan, et vist oleks võinud nimekirja minna.

Kui ma raamatut kunagi ammu lugesin, siis tundus see mulle täitsa huvitav ja lõbus, nüüd üle lugedes ei olnudki ei huvitav ega lõbus. Sõna “jabur” sobib aga raamatu kirjeldamiseks mõlemal lugemiskorral.

Regioossed kihid läksid must mõlemal korral mööda, eelmine kord ma nagu ei pannud tähele seda seksuaalse frustratsiooni kihte, seekord nägin ja kuidagi ei meeldinud see liin. Eelmisel korral olin ma võlutud sellest, et siin raamatus on ka üks eestlane, selline vaikne ja tagasihoidlik, aga veenab teisi oma tahtmist saama, näiteks ehitatakse tema ettepaneku peale konklaavi ajal Vatikani saun. Seekord panin ka muud rahvaste paabelit tähele ja ühtpidi oli huvitav ja teistpidi mõru lugeda, kuidas jooksevad rahvustevahelised suhted ja jõujooned.

Kokkuvõte raamatust on minu jaoks, et mehed (no kuna siin on konklaav ja tegelasteks on ainult mehed, kuigi tõenäoliselt võib seda kokkuvõtet ka kogu inimkonna peale laiendada) on võimelised igast asju välja mõtlema ja ette kujutama ja nende väljamõeldiste najal mingeid otsuseid tegema ja nende imelike otsuste järgi käituma. Ohnohjahkah.

Fonda Lee “Jade City”

Maffialugu ulmekuues.

Ma mingil ajal lugesin päris hea meelega maffialugusid, aga siis tüdisin nagu ära. Selle raamatu algusotsas oli mul veel see tüdimus peal, aga mingil hetkel läks sinna minevikumeeldimisse tagasi. Ma ei teagi, kas seepärast, et tegelased olid omamoodi huvitavad karakterid, või seepärast, et mulle meeldis see ulmeline nõks, või siis seepärast, et oli hästi kirjutatud lugu.

Ulmelist osa ei ole just palju, üldjoontes on see 1930-1980 või sinnakanti keskkond, et arvuteid veel ei ole, aga autod ja telefonid on, aga see ulmeline osa on oluline selle ühiskonna ülesehituses — nimelt on sel maal nefriit erliste omadustega, teatud vereliini esindajatel avardab kokkupuude nefriidiga taju ja annab kiirust, tugevust, vastupidavust. Aga selle nefriidiga peab olema ettevaatlik, igaühele mõjub see pisut isemoodi ja liiga palju nefriiti ajab hulluks. Algab lugu sellest, et päris pikalt on olnud rahuaeg, klannid on territooriumi kenasti ära jaganud ja toimetavad igaüks omaette. Aga siis tuleb välja, et üks klann on teinud aastaid ettevalmistusi kogu kupatuse ülevõtmiseks. Ja läheb lahti sõda, raamatus on selle kohta väjend, et “tullakse mägedelt alla”.

Raamatu keskmes on perekond, vanaisa ja tema kolm lapselast. Vanim neist on kolmekümnendate keskel ja juhib klanni, noorem vend on pealiku parem käsi kõiges, mis toimub tänaval, vanaisa aegadest on pärit “ilmamees”, see on ametikoht, mis koordineerib klanni majandus- ja poliitikasidemeid. Noorim õde veel otsib oma kohta. Igal on oma taust ja iseloom, omad põhjused ja põhimõtted, omad otsused ja teod. Ja vilksatab muidugi läbi muid klanniliikmeid, laiendateud perekonda, tegelased väljaspoolt klanni, mõned tegelased saavad rohkem tähelepanu, mõned vähem, aga peategelased on küll värvikad ja usutavad. Ja õrnalt kumab sest loost mingit idaeksootikat.

Lugejad näikse raamatu heaks kiitvat, raamat on saanud nii Nebula kui Locuse auhinna, lisaks World Fantasy Award, ning fännikunsti on netis palju (mis mu meelest on raamatu puhul päris hea indikaator). Ja ma kohe homme lähen järgmisi osi hankima (tegu on triloogiaga),  millal ma neid loen, on iseasi.

***

Kolm fakti Tartu Linnaraamatukogu (Kompanii 3/5) hoone kohta:

  • Esiteks üks kurb sündmus. 14. jaanuaril 1919. a toimus endise Krediidikassa keldris massimõrv, mille ohvriks langes 19 inimest. Tuntuim hukkunu oli piiskop Platon, talle on maja seinal ka mälestustahvel.
  • Nõukogude ajal asus III korrusel perekonnaseisuamet, II korruse raamatukogutöötajad olid pulmamarsist ikka üsna küllastunud.
  • Linnaraamatukogu keldris toimetas mõned aastad kunstigalerii Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space.

Amy Harmon “Kus uitavad kadunud”

Mind on raamatute suhtes mõnikord väga lihtne ära rääkida, pane ainult tagakaanele kirja, et üks tegelastest on pool poonit ja ma olen nõus isegi ajaloolist armastusromaani lugema.

Lugu ise oli… nojah, üks mu lemmiklugeja kommenteeris mu raamatu lühilühikokkuvõtet, et “highly unlikely” ja tõenäoliselt oligi tavaoludes “unlikely”, aga alati on mingeid x-erandeid, sest autor mainib järelsõnas, et raamatu üks prototüüp, see poolpooni, on tema abikaasa vaarisa, teose naispeategelane on inspireeritud autori enda perekonnaloost.

Tegevusaeg on 1850ndad ja minek idaosariikidest sinna kuskile lääne poole. Teekond, mis võttis kuid, teekond, kus paljud ka poole pealt tagasi pöördusid, teekond, kus paljud teeäärsetesse haudadesse maha jäid. Tavatseti minna kambakesi koos, et rodu vankreid ja teejuht. Valdavalt ongi tegelikult see raamat sellest valgete minejate vaatepunktist. Indiaaniteemat vilksab sisse, aga kuna meespeategelane on oma indiaaniema ja sidemed hõimuga üsna varakult kaotanud, siis tal on vaid alles natuke keelt, mõned mälestused ja nahavärv ning raskused ühiskonda sobitumisega. Neiu on aga naksakas ja otsusekindel, tema selle poisi saama peab. Saab ka. Lõpupoole on mingid hetked ka indiaanilaagrit ja pealik Washakiet.

Et jah, “highly unlikely”, aga vahel võib selliseid udujutte ka lugeda. Mulle see kahe jutustaja vaheldumine meeldis (tuletas meelde Mervyn Jonesi “John ja Maryt”) ja ajaline segipööratus ka. Lugu ise ja üldine usutavus polnud jah kõikse parem ja imelisi kokkusattumusi tuli nagu liiga palju ja kohati oli põhjendamatut julmust ning kõik tegelased olid sellises liigpositiivses võtmes kirjeldatud (välja arvatud see üks halb indiaanlane, eksole), aga olgem ausad, ega ma seda raamatut ei ajaloo ega armastusloo pärast lugenud, oma soovitud näputäie indiaaniteemat sain ma siit kätte küll.

Pat Barker “Tüdrukute vaikimine”

See on nüüd see raamat, mis on naise kirjutatud ja valdavat naislugejale, aga ei ole naistekas.

Sõjalugusid on läbi aegade räägitud ja kirjutatud, aga enamasti on need sõduri (olgu selle auastmega, kuidas on) pilgu läbi, selles raamatus on peategelane sõjasaak.

Ma ei ole kunagi neist Vana-Kreeka müütidest eriliselt vaimustuses olnud, ühtteist on tänu kooliharidusele kuskile ikka külge ka jäänud, niiet valdav osa nimesid olid ses Trooja sõjast kirjutavas raamatus tuttavad, lähenemisnurk ja suhtumine oli aga hoopis midagi muud.

Raamatu peategelane on kunagine Lyrnessose kuninganna Briseis. Trooja sõda venis teadupärast pikale ja vahepeal trallisid kreeklased muid linnu vallutada, näiteks sedasama Lyrnessost. Kuningannast sai ori. Achilleuse ori. Ja ori ei olnud enam inimene, vaid hingav asi. Läbi raamatu püüab Briseis oma inimlikkust alal hoida, vastu pidada, vaadelda ja mäletada, lootuses, et neid lugusid saab kunagi ka sellisest vaatepunktist jutustada. 

Julm lugu, mis on jutustatud päris hästi. Kohati tuli meelde Jerzy Kosinski “Kirgas lind”, mis on ka julm lugu julmast ajast, aga pagana hästi kirjutatud. Lugu, mis paneb kaasa mõtlema ja edasi mõtlema, olgu siis ajaloo, legendide või tänapäeva üle.

Tõlkis Eda Ahi ja valdavalt tõlkis hästi, aga paaris kohas ma ei saanud aru, kas oli tõlkeapsakas või oli autori apsakas, mille tõlkija jättis nagu autoril oli, kuigi oleks võinud sarnase, aga nüansilt pisut-pisut teistsuguse sõnavalikuga asja siluda. 

Üldiselt ma täitsa soovitan seda raamatut lugeda, kuigi see raamat pole ühtlaselt hea, vaid pinget ja kirjeldusi ja emotsioone tuleb pigem pahvakutega ja vahele on sellist täitematerjali. Trigger warning igaks juhuks ka, see, et jutustab naine, kes on sõjasaak, annab juba aimu, mis sorti warning on.

PS Kui inglise keel raskusi ei valmista, siis soovitan juurde lugeda Carol Ann Duffy luulekogu “The World’s Wife”. (No ja arvatavasti võiks Madeline Milleri raamatuid ka soovitada, kuigi ma ise ei jõudnud nendega kuigi kaugele, aga peale selle raamatu lugemist mulle tundub, et ma võiks uuesti proovida.)

PPS Selle raamatu annab ka ulme alla paigutada: 1. üldjuhul müütide ümberjutustused lähevad ulme alla; 2. katkuepideemia laagris võis olla Apolloni vastus palvetele, aga võis ka olla lihtsalt juhus; 3. Achilleuse ema tuleb mõned korrad merest maale; 4. miskit oli nagu veel, aga ei tule praegu meelde…

Johan Theorin “Salajaki lahing”

Teoreetiliselt oleks see raamat võinud mulle meeldida, et noortekas ja Põhjala mütoloogia ja natike sünkjamat kanti. Aga ei meeldinud. Kõige enam vast seepärast, et kuigi mulle üldjoontes vahelduvate peategelastega peatükkide vastu pole suurt miskit, siis siin olid peatükid nii 4-5 lehekülge pikad ja see kirjanduslik stroboskoop ehk vilkumine erinevate tegelaste vahel hakkas üsna närvidele käima. Lisaks oli siin tegevus-tegevus-tegevus ja seda, mida need tegelased ka mõtlesid, ei olnud peaaegu üldse. Päeva päästab see sünkjas pool, et mingid kohad on usutavalt karmid ja kõik ei ole päriselt nii, nagu alul näidata tahetakse. Aga kokkuvõttes ei jäänud mulle siiski head lugemismuljet.

Siim Veskimees “Vanavanamees”

Veskimees täitsa üllatas. Et nojaa, tema stammteemasid ja stammvõtteid on küll, aga see raamat on mu meelest kauem läbimõeldud ja rohkem läbikirjutatud ja jookseb mõnusamalt kui mõni ta varasem. Üks asi, miks mulle see raamat täitsa hästi istus, on tõenäoliselt see, et ma näen siin üsna selgelt Zelazny (ja ka Scalzi ja mõne teise veel) mõjusid — juba see, et ärkab mees haiglavoodis ja miskit ei mäleta, aga hakkab kohe rabelema, on ju nii tuttav sealt “Amberi printside” algusest — ning mulle need eeskujud meeldivad, vägagi. Ei, ma ei ütle, et see on kopi või plagiaat, pigem on siin mu meelest tegu kas teadvustamata või vastupidi, hästi läbitunnetatud kirjanduslike laenudega. Ja see OMA, see Veskimehe oma, on vägagi olemas. K.-M. Sinijärv on seda nimetanud ulmepinevikuks. Sobib küll, sest hoogu, pöördeid, pingeid ja põnevust on ses loos kapaga.

Maia Punak “Mängult ja päriselt”

Mulle kohutavalt meeldib selle raamatu idee — tosin lühinäidendit, mida saab siis tunnis või väljaspool tundi lavastada. Sisuga on natuke nadim. Mulle meeldisid igas näidendis mingid kohad ja paraku oli igas näidendis mingeid kohti, mis olid mu jaoks määähh. Kui mul poleks all seda ma-ei-tea-mitu-korda-nähtud 13. lennu “Teekond punktist A punkti B” ja ma-ei-tea-mitu-korda-loetud Karusoo 13-aastast, siis oleksin ma oluliselt vähem kriitiline ja seega ma arvan, et tänapäeva noored võiksid seda kogumikku sirvida küll, olgu siis lavastamiseks või niisama. Tegelt see soovitus sobib õpetajatele ka :) seda enam, et raamatu autor on ise ka õpetaja, Põlvas.

Karl Ristikivi “Põlev lipp”

Eeeehhh… Lugu sellest, kuidas saksa rüütlid 12. sajandil mööda Itaaliat ringi töllavad. Spoiler alert — ühele (Konradin ehk Konrad von Hohenstaufen) pannakse alul rahvasuus keisrikroon pähe, lõpuks on kõik surnd. Kirjutamise stiil on rõhutatult vanamoeline, kohati hulk tseremoniaalseid pöördumisi ja kohati tegevusega kapakul edasijooksmist, pisut neljanda seina lõhkumist jms. Et see, millest kirjutati, oli mu jaoks paduigav ja kuklas kõlas ahastav “Mis kurat ta sinna galeerile ronis!”, see, kuidas kirjutati, oli üsna ok.

Tiina Toomet ja Triin Kass “Kas kass …?”

Täitsa hea kassiraamat. Võiks täitsa koduselgi riiulil olla, sest mõistlik on seda lugeda jupikaupa ning vajadusel saab nii mõned kohad meeldetuletuseks üle vaadata. Eriline väärtus on muidugi see, et eesti autorid ja arvestatakse kohalikke kassipidamiskombeid, kuigi uuringuid tutvustatakse laiast maailmast. Siin on nii kassi käitumislikke seletusi kui tervisenõuandeid, suhteliselt lihtsas keeles ja kuigi kohati on tekst sutsu kuivavõitu ja kordustega, siis autorite sümpaatia kasside vastu paistab sest raamatust kenasti välja ning olulised teemad saavad kaetud. Kassipilte on hulgim :)

Lemmiklooma annab juba raamatuvalik ära. Põhjenduseks mõttekäik raamatust, et ega tegelt kassil inimest vaja pole, aga see on nii armas, et ta on otsustanud inimeste seltsi taluda. Isepäine, pragmaatiline, müstiline, ilus. Ja kui talle sobib, siis väga tore seltsiline. 

Minu soovitus kõigile, kes kaaluvad kassivõtmist, on, et pigem jah, sest mul on küll olnud jama vähem kui kartsin ja rõõmu rohkem kui lootsin. Ahjaa — iga kass on natuke isemoodi ja oma iseloomuga isiksus ja klappimasaamine võib veidi aega võtta, aga enamjaolt — kui kassiga arvestada, siis arvestab kass ka inimesega.

Netis on autorid pildil pigem koertega, tasakaaluks siis kõrvale Liisu.