2010. aastal kirjutatud tulevikunoortekas värskelt eesti keeles.
Lugege ja soovitage oma noortele sõpradele!
On hoogu, on põnevust, on karaktereid, on kasvamist, on probleeme, on unistusi, on väärtuste üle arutlust, on teistmoodi tehnoloogiat ja ühiskonda, on natuke roosat ja natuke sünkmusta ning kaasamõtlemist küllaga.
Algus tundus veidi venivat, aga tegu on triloogia avalooga ja maailma sisseelamiseks oli ehk vajalik.
Ma ei oska näppu peale panna, mis mulle Bacigalupi stiilis meeldib, aga midagi on, mis mind selle autori juures väga võlub.
Õrnalt võib tuua sarnasusjooni Philip Reeve’i “Surelike masinate” sarjaga, aga on nagu nati parem.
Ma arvan, et ma venitan seda “maagilise realismi” määratlust kuskile pisut üle piiri selle raamatuvalikuga, aga minu jaoks mahub piiridesse, sest legendid, mäluvead, tõlgendused, asjad, mis võivad olla tõsi ja mis võivad olla vaid ettekujutlus. Maagilisusele rõhub tugev ütlematajätmine, ma ei saanudki aru, mis siis tegelikult juhtus. Reaalsemat poolt teatud ajastu ja ühe linnaosa üsna täpne kirjeldus, nii inimeste, keskkonna kui meeleolude mõttes.
See raamat sobib teemasse “loomalood” eriti hästi, sest tegu on jutukoguga. Jutukeste aineseks lehmad, lambad, koerad, kassid, oravad, ka kanad ja inimesed. Muist (enamik) Anu Raua eluteel kohatuid, muist lugude kaudu edasi kantuid. Teatav kristlik retoorika ja moraalitsemine jäid mu muljet loetust pisut segama, aga kõik, mis puutus loomadesse, oli südamest, soe ja hooliv. Jah. Täitsa nunnukas lugemine. 
Mulle ei meeldinud see raamat nii hästi kui 
Päevikulaadne asjandus, mis annab ülevaate poole kohaga kuskil pärapõrgu läheduses olevas koolis töötava inglise keele õpetaja rõõmudest ja muredest. Jagub nii üht kui teist. Üllatavalt ausat muret, et klassis on vaja olla eelkõige korralooja, kui hästi läheb, saab natuke õpetatud ka. Õpilaste kiirkirjeldusi. Kentsakaid juhtumisi. Paberimajandust. Ja vahele üsna ootamatuid vaatenurki õpetajatööle. Lugeda oli ladus, aga mitte midagi ei juhtu, kui see raamat ka lugemata jääks.
Selle raamatu ma ostsin eelmisel aastal kirjandusfestivali Prima Vista raamatulaadalt ja seisis see raamat mul kapinurgal ja ootas. Ootas õiget aega. Ja nüüd, vahetult enne selleaastast Prima Vistat, saabuski tõeline soov seda raamatut lugeda. Juhuu! Head raamatut õige tujuga on niiiii tore lugeda!
Kui ma lapsena seda raamatut lugesin, siis mulle täitsa meeldis, aga nüüd oli kuidagi kohustusliku kirjanduse mekk man ja seda õiget nõksu, miks mulle see raamat lasepõlves meeldis, ma üles ei leidnud. Liiga läbipaistev oli, et millest autor tahtis kirjutada ja millest tahtis vaikida, millised kohad olid sellise hea kirjutamishooga tulnud ja mida pidi natuke pungestama. Pisut vanamoodne ja vanaaegne suvituslugu; sõprusest, loodusest, hinnangutest, andestusest — et jah teemad on küll igikestvad, aga nii mitmedki eluolulised nüansid oleks nagu vanaks ja võõraks jäänud. See oli küll endiselt värske, et peategelane polnud ideaalinimene, vaid keegi, kellel on head ja vead.
“I Am Not Starfire” on täitsa nunnukas superkangelase lugu. Õigemini küll superkangelase tütre lugu. Mida tunneb üks 16-aastane, kui tal on nii imeline ema. Enamasti hirmu, et temaga ei suhelda mitte tema enda, vaid tema ema pärast. Masendust, et kõik ootavad, et tal oleks samasugused võimed. Ja see ootus muutub omamoodi kiusamiseks, mis on tüütu ja väsitav ja ei tekita kaasinimeste headusesse just eriti suurt usku. Õnneks on tal üks õige sõber olemas.
See raamat ei läinud lugemisnimekirja, sest õhuke, vaid see raamat on mul juba ammu lugemisjäerjekorras olnud, sest Annika kirjutas sellest kunagi nii sooja 
Sulepuru 