Siri Pettersen “Odinilaps”

Kui ma tihtipeale nuran, et näe, see on siit kopipeistinud ja see on sealt kopipeistinud, siis see raamat on selline, et ma tunnen küll mõjud ära, aga autori oma maailm on nii vägev ja aeg-ajalt kirjutab ta tuntud asju lahti põnevamalt kui algupärandis oligi, siis seekord ei tule sel teemal mitte üks mokakobin. See maailm — mind võlub, kuidas ulmeautorid suudavad välja mõelda hoopis teistsuguseid maailmu ja need ka toimima panna, et taustatööd ja süsteemset läbimõtlemist on oluliselt rohkem, kui raamatusse jõuab, aga see paistab välja, et see seal taga on. Selle raamatu puhul kasutab Siri Pettersen Põhjala mütoloogiat, lisaboonus on see, et ta teeb seda täiesti omamoodi ja uue nurga alt, kui tavaliselt tuuakse jumalad Maale ja lastakse neil siin möllata, siis siin jäetakse suured jumalad rahule ja minnakse hoopis miskit sorti haldjate maale (ma ei ole selle mütoloogilise poolega piisavalt kursis, et täpselt öelda, kas need on just haldjad või miskit muud), lugu läheb käima sellest, et satub üks inimlaps läbi kiviringi nende maile, kasvatatakse ta üles kui  haldjalaps ja oma 15. sünnipäeva paiku saab ta teada tõe ja korraga on tal kaelas rohkem jamasid, kui ta iial ette oleks näinud — alates sõbrasuhete muutumistega ja lõpetades suure poliitika ja paleeintriigidega, ellujäämismured ja oma koha otsimised veel takkapihta. Et jah, ootan järge.

Advertisements

Douglas Lindsay “Surnute laul”

Šoti krimka/põnevik, kus pea poolesajal leheküljel on tegevus Eestis. Mõneti on kurb, et Eesti on selline hall, külm, kõle ja morn novembri-Eesti, aga omamoodi pakkus see äratundmist küll. Parimad kohad: autosõit Tallinn-Tartu, kogu jutuajamine seisneb külalise lauses, et kas võiks äkki kiiremini sõita, millele ei järgne mittemingisugust reageeringut, ning šotlase pinnimine, et kas sa siis ei mäleta, kuspool päike oli, kui sa metsas ringi hulkusid, ja siis pinnitav sõnatult taevasse vahib ja endine julgeoleku mees on sunnitud nentima, et sellest hallusest ei leia tema ka päikest üles. Krimkana mitte just kõige kaasakiskuvam ja tempokam lugu, laipu ja heietamist oli nagu ülearu palju ja kurikaelade Eesti-poolne ots jäi lahenduseta. See, et sel Sherlockil surnud naise vaim Watsoniks oli, on maitseasi, mina hoiaks kummitused krimkadest eemal ja leiaks neile ulmes toredamat kasutust, aga no, las siis seekord nii. Lugemissoovituse selles kategoorias annan hoopis ühele vanemale Eestiga seotud briti põnevikule — Andy McNabi “Tulemüür”.

Jojo Moyes “Mina enne sind”

Raamat oli ok, film oli möh. Lugesin raamatu läbi ja vaatasin filmi sinna otsa ja film näitas raamatu puudused ja voorused kuidagi paremini kätte, kui oleks olnud siis, kui oleks ainult lugemise peale jäänud. Mis mind siis filmis segas: 1. Lou olek ei vastanud sugugi minu ettekujutusele Loust, minu silme ees oli kombinatsioon üheksakümnendate Anu Samarüütlist, Kätlin Kaldmaast ja Elina Reinoldist ja lisaks sortsuke Björki, filmi Lous oli liiga palju Anu Saagimit ja/või Merle Palmistet; 2. Mõned minu jaoks raamatus olulised kohad olid filmist välja jäänud; 3. Film oli uinamuina tempoga; 4. Film tõi karakterite sterotüüpsuse, nutunuppudele vajutamise valemite kasutuse ja süžeelõikude (no ütleme viisakalt, et) laenamise eriti hästi esile; 5. Liiga palju oli ülegrimassitavat näitlemisstiili. Aga et mitte ainult viriseda, siis kiidaks mõnda näitlejatööd, mis olid nii keskmiselt korralikud: Willi ema ja isa. Raamatus tegelikult see karakterite stereotüüpsus ja need näpatud motiivid ei seganud, nutunuppude kasutus oli paremini peidetud, sisu, sügavust ja kaasamõtlemisainet rohkem kui ühelt tavapäraselt naistekalt oodata võiks ja tsitaadi-sõpradel on pidu (pane guugli pildiotsingusse “jojo moyes me before you quotes” ja küll sa siis näed). Niiet kui keegi küsib head naistekat, siis sobib riiulist võtta küll.

Ruth Hogan „Kaotatud asjade hoidja“

Ilus ja armas ja hästi kirjutatud, aga mitte päris minu tassike teed. Lugesin küll mõnuga ja mekutasin mingitel kohtadel, et see oli nüüd küll kenasti öeldud, aga kokkuvõttes jäi minu jaoks kuidagi natuke lahjaks. Kuidagi liiga leebelt ja sordiini all oli kogu see lugu ja ja kuigi need vahenovellid mulle meeldisid, siis nad kuidagi lõhkusid raamatu rütmi. Takkajärgi mõeldes olid karakterid liig tuttavate joontega ja kui ma vahel kirun, et loo niidiotsad jäävad raamatu lõpus laperdama, siis seekord olid need niidid liigagi korrektselt kokku põimitud. Ja siis veel tolksti see pisuhänd, lahtiseletatult: ilma kummituseta oleks minu meelest parema loo saanud. A kõigest virinast hoolimata oli see üsna tore lugemine ja seda raamatut julgeks teistelegi soovitada.

 

kaanekujundustest

Teevad lapsed koolitööd, n üheksakümnendate raamatukujundusest ja otsivad välja just neid kõige hullemaid näiteid ja uustrükke kõrvale, no näiteks selliseid:

või siis selliseid:

Enamasti ei ole jama siiski niivõrd kaanepiltides, kui küljenduses ja kehvas paberis, näiteks järgneva paari puhul mulle meeldib vanem kaanekujundus isegi rohkem, aga see vanema paber ja ladu ja vilets köide ja kaanematerjal paneb eelistama uuemat:

Järgneva rea kohta kehtib sama:

Ja järgneva paari puhul on mõlemad täisa kenad, mulle meeldib vanem küll rohkem, aga jah, häda on selles, et see kaanematerjal on nii vilets, et praktiliselt pudeneb peos:

Ükski neist ei ole kujunduskunsti ime, aga minu meelest totaalne äpardus ka mitte, sinna keskmiselt kehvapoole ehk, esimesed 2 on sama asi, ümbrispaberiga ja ilma, aga kehtib jälle see: paber, paber, paber ja küljendus on need, mis esimese satsi raamatud ajaloo prügikasti poole saadavad:

Järgmise paari puhul ma küll virisen esimese kaanekujunduse pärast, aga see on rohkem mu isiklik kiiks, et mulle LRi kujundused ei meeldi:

Ja siin saab ka asi alguse LR-st:

Järgneva paari puhul vanem ei ole otseselt nii väga kole, kuigi see mulle eriti ei meeldi, aga ei sobi mu meelest raamatuga:

Ja siis üks kolmik, kus see kõige vanem ei ole kaanekujunduses minu maitse, aga silma ei riiva, kuigi küljendus on nadi ja kaanepaber on vilets, keskmisel riivab kujundus silma, aga on kõvakaaneline ja korraliku küljendusega, ja siis lõpuks saadi see raamat ka korralikult välja antud:

See paar sobib teemanäitena vist paremini:

Järgmised kaanekujundused on minu meelest mõlemad kipakad, aga see varasem on idiootsem küll, jah:

See PAF-i “Lissaboni öö” ei ole just veel hullem, aga see PAF oli see loll kirjastus, mis täiesti suvalisi naiste pilte oma raamatutele pani (teistest vist uustrükke pole, või on, aga ma esmapilgul ei leidnud):

Järgmise kolmiku puhul on kujundused kõik ühtmoodi mittemidagiütlevad ja ilmetud, kõige viletsam köide on hoopis sel keskmisel, mis sest, et kõvad kaaned, aga kohutavalt kergesti lagunev, no sel kõige vanemal võib küljenduse koha pealt veidi viriseda, aga vähemalt šrifti valik ja suurus on suht kiiduväärt:

Ja jälle üks igavavõitu kolmik, mille puhul vabanduseks on see, et kõik on sarjakujundusega, seega läbimõeldult igavad, kõige parem sisemus on sel punasel:

Aga ega need idiootlikud kaanekujundused kahjuks kuhugi kadunud pole, ma siia esialgu panen ainult ühe õuduse näiteks:

101 luulekogu

 

Marie Under „Eelõitseng” (Tartu: Odamees, 1918, 62 lk)
Luuletus: „Eelõitseng” (lk 11)

Johannes Semper „Jäljed liival” (Tartu: Odamees, 1919, 76 lk)
Luuletus: „Päev laulab õites” (lk 44)

Ernst Enno „Kadunud kodu” (Tallinn: Varrak, 1920, 74 lk)
Luuletus: „Kodu imelisem töö” (lk 7)

August Alle „Carmina barbata” (Tartu, Odamees, 1921, 94 lk)
Luuletus: „Proloog” (lk 7)

Gustav Suits „Kõik on kokku unenägu” (Tartu: Noor-Eesti, 1922, 196 lk)
Luuletus: „Oaas” (lk 41)

Ralf Rond „27” (Narwa: Vironia, 1923, 63 lk)
„Mina” (lk 51)

Johannes Barbarus „Geomeetriline inimene” (Propeller, 1924, 111 lk)
Luuletus: „Inimene ajan” (lk 53)

Hendrik Adamson „Inimen” (Tartu: Noor-Eesti, 1925, 62 lk)
Luuletus: „Suvine” (lk 35)

Karl Aben ”Helisev vaikus” (Tartu: Loodus, 1926, 68 lk)
Luuletus: „Õnnetarile” (lk 14)

Villem Grünthal-Ridala „Tuules ja tormis” (Tartu: Noor-Eesti, 1927, 172 lk)
Luuletus: „Põllu veerul” (lk 13)

Juhan Sütiste „Rahutus” (Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1928, 98 lk)
Luuletus: „Järelkaja” (lk 95)

Henrik Visnapuu „Puuslikud” (Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1929, 93 lk)
Luuletus: „Kevad-öö” (lk 11)

Anna Haava, „Siiski on elu ilus” (Tallinn: R. Kivi, 1930, 94 lk)
Luuletus: „Mul on tare taeva all” (lk 35)

Artur Adson „Pärlijõgi” (Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1931, 70 lk)
Luuletus: „Suvi suur” (lk 57)

Valmar Adams „Maise matka poolel teel” (Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1932, 80 lk)
Luuletus: „Oinajutlus” (lk 43)

Anton Suurkask „Armastus” (Viljandi: A. Suurkask, 1933, 64 lk)
Luuletus: „Kaks sinisilma” (lk 59)

Heiti Talvik „Palavik” (Tartu: Kammissepad, 1934, 54 lk)
Luletus: „Simmanil” (lk 9)

Eduard Visnapuu „Öö ja päev : luuletusi” (Tallinn: Autorikaitse Ühing, 1935, 80 lk)
Luuletus: „Pisuhänd” (lk 66)

August Sang „Üks noormees otsib õnne” (Tartu: Kuldvillak, 1936, 64 lk)
Luuletus: „*** Su elu veereb kui hernes…” (lk 27)

Karl Eduard Sööt „Kuusirbi õsu” (Tartu: Loodus, 1937, 51 lk)
Luuletus: „Laulmata laul” (lk 47)

Erni Hiir „Palgest palgesse” (Tartu: Noor-Eesti, 1938, 94 lk)
Luuletus: „Sõnajõuga” (lk 70)

Ella Sööt „Pilved” (Rakvere: E. Sööt, 1939, 39 lk)
Luuletus: „Üks altar” (lk 38)

Jaan Kärner „Võitluslaule” (Tartu: Ilukirjandus ja Kunst, 1940, 62 lk)
Luuletus: „Ma tõstan kaebust” (lk 16)

Paul Viiding, Paul. Töörahva riik” (Tallinn : Pedagoogiline Kirjandus, 1941, 18 lk)

Marie Under „Mureliku suuga” (Tallinn Eesti Kirjastus, 1942,70 lk)
Luuletus: „Külm puhang” (lk 9)

Mart Raud „Sõjasõna” (Moskva: ENSV Riiklik Kirjastus, 1943, 72 lk)
Luuletus: „Jüriöö tuled” (lk 40)

Kersti Merilaas ”Kallis kodu” (Tartu: Tartu Eesti Kirjastus, 1944, 70 lk)
Luuletus: „Sõit jõulukirikust” (lk 23)

Minni Nurme „Sünnimuld” (Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1945, 52 lk)
Luuletus: „Uzbeklanna” (lk 35)

Ilmar Laaban „Ankruketi lõpp on laulu algus” (Stockholm, 1946, 126 lk)
Luuletus: „Lauka ratsu” (lk 11)

Sulev Tailo „Tormist kantud” (Stockholm, 1947,  76 lk)
Luuletus: „Tervitan!” (lk 74)

Aira Kaal „Võidurakett” (Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1948, 100 lk)
Luuletus: „Võiduhommik” (lk 16)

Muia Veetamm „Silma ja südamega” (Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1949, 118 lk)
Luuletus: „Õnneehitaja” (lk 87)

Kalju Lepik „Tõrvapõletaja poja õpetussõnad” (Stockholm: Tuulisui, 1950, 20 lk)
Luuletus: „Minul on karvased sääred” (lk 5)

Juhan Smuul „Et õunapuud õitseksid” (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951, 128 lk)
Luuletus: „Inglise Birgg” Proloog (lk 69)

Vladimir Beekman „Laul noorusest” (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1952, 104 lk)
Luuletus: „Mustamäel” (lk 51)

Ivar Grünthal „Müüdid mülka põhja kadund maast” (Stockholm: Vaba Eesti, 1960, 65 lk)
Luuletus: „Kutsumus” (lk 59)

Uno Laht „Piimahambad” Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1954, 76 lk)
Luuletus: „Laul laulutekstide tõlkijale” (lk 92)

Paul Rummo „Veerev kivi” (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955, 103 lk)
Luuletus: „Lähme lauldes” (lk 41)

Manivald Kesamaa „Pärast tuisku” (Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1956, 91 lk)
Luuletus: „Hiline kartlivõtt” (lk 46)

Ilmi Kolla „Luuletused” (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, 80 lk)
Luuletus: „Pean minema jälle” (lk 69)

Ralf Parve „Avatud värav” (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, 95 lk)
Luuletus: „*** Kunas see oli küll…” (lk 15)

Raimond Kolk „Müüdud sõrmus” (Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1959, 63 lk)
Luuletus: „Kirjä” (lk 36)

Heljo Mänd „Rada viib maanteele” (Tallinn : Eesti Riilik Kirjastus, 1960, 80 lk)
Luuletus: „Lahke abimees” (lk 53)

Helvi Jürisson „Mägedes sünnivad pilved” (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1961, 100 lk)
Luuletus: „*** Sa minu luuletatud järve randa…” (lk 93)

Ain Kaalep „Aomaastikud” (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962. – 112 lk)
Luuletus: „Sõber, kui ehitad maja” (lk 11)

Aleksander Suuman „Oh seda inimest” (Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1963, 76 lk)
Luuletus: „*** Ei ole õige öelda…” (lk 10)

Karin Saarsen „Rippuval sillal” (Stockholm, 1964, 78 lk)
Luuletus: „Siseheitlusi” (lk 49)

Debora Vaarandi „Rannalageda leib” (Tallinn: Eesti Raamat, 1965, 96 lk)
Luuletus: „Inimesed vaatavad merele” (lk 67)

Paul-Eerik Rummo „Lumevalgus … lumepimedus” (Tallinn: Perioodika, 1966, 46 lk)
Luuletus: „*** Puudel õitsevad leevikesed…” (lk 9)

Rudolf Rimmel „Sõna romantikast” (Tallinn: Eesti Raamat, 1967, 112 lk)
Luuletus: „*** Kas sõda unub aastatega…” (lk 25)

Artur Alliksaar „Olematus võiks ju ka olemata olla” (Tallinn : Perioodika, 1968, 77 lk)
Luuletus: „Oo!” (lk 54)

Bernard Kangro „Puud kõnnivad kaugemale” (Lund : Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1969, 96 lk)
Luuletus: „Ei olegi” (lk 65)

Ellen Niit „Linnuvoolija” (Tallinn: Eesti Raamat, 1970, 94 lk)
Luuletus: „Linnuvoolija” (lk 5)

Jaan Kross „Voog ja kolmpii” (Tallinn : Eesti Raamat, 1971, 375 lk)
Luuletus: „Olla laev” (lk 292)

Johnny B. Isotamm „Tekstiraamat” (Tallinn: Eesti Raamat, 1972, 72 lk)
Luuletus: „*** Mina olen õppinud oskama…” (lk 5)

Lehte Hainsalu „Liivakellas niriseb aeg” (Tallinn: Eesti Raamat, 1973, 8 lk)
Luuletus: „*** Nad tulid kõrtsist…” (lk 68)

Ly Seppel „Varjuring ümber tule” (Tallinn: Eesti Raamat, 1974, 111 lk)
Luuletus: „*** Kõndima kõnelema sukelduma…” (lk 66)

Viivi Luik „Põliskevad” (Tallinn: Eesti Raamat, 1975, 71 lk)
Luuletus: „Luuletaja” (lk 56)

Mats Traat „Harala elulood” (Tallinn: Eesti Raamat, 1976, 64 lk)
Luuletus: „M. Varik” (lk 45)

Ave Alavainu „Mul on vaid sõnad” (Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 72 lk)
Luuletus: „*** Kuidas küll…” (lk 5)

Katre Ligi „Kõigest ei kõnni ära” (Tallinn: Perioodika, 1978, 47 lk)
Luuletus: „*** Silmapiiril kokku saavad..” (lk 9)

Leelo Tungal „Veni, vidi, vidiit” ( Tallinn: Eesti Raamat, 1979, 71 lk)
Luuletus: „Vaikne hetk” (lk 48)

Ilona Laaman „Üks üsna kerge haigus” (Toronto: Maarjamaa, 1980, 88 lk)
Luuletus: „Kaardid” (lk 25)

Rein Sander „Lemmiknukrus” (Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 71 lk)
Luuletus: „*** Saatust ei ole…” (lk 34)

Hando Runnel „Punaste õhtute purpur” (Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 104 lk)
Luuletus: „*** Ilus on ikkagi isamaa pale…” (lk 28)

Juhan Viiding „Tänan ja palun” (Tallinn : Eesti Raamat, 1983, 64 lk)
Luuletus: „Õnnelaul” (lk 49)

Ilmar Trull „Millest mõtled, seljaaju?” (Tallinn : Eesti Raamat, 1984, 48 lk)
Luuletus: „Resümee” (lk 34)

Jaan Kaplinski „Õhtu toob tagasi kõik” (Tallinn: Eesti Raamat, 1985, 111 lk)
Luuletus: „*** Pesu ei saa kunagi pestud…” (lk 18)

Betti Alver „Korallid Emajões” (Tallinn: Eesti Raamat, 1986, 95 lk.)
Luuletus: „Kaduv käsi” (lk 58)

Kauksi Ülle „Kesk umma mäke” (Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 72 lk)
Luuletus: „*** Armas aig…” (lk 40)

Ott Arder „Tasakaalukeeled” (Tallinn : Eesti Raamat, 1988, 63 lk)
Luuletus: „Luuletajad” (lk 30)

Priidu Beier „Tulikiri” (Tallinn: Eesti Raamat, 1989, 104 lk)
Luuletus: „Häbitu” (lk 80)

Tõnu Õnnepalu „Sel maal” (Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 54 lk)
Luuletus: „*** Päike võimutseb küll…” (lk 16)

Mari Vallisoo „Sünnisõnad ja surmasõnumid” (Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 79 lk)
Luuletus: „Imekogujad” (lk 18)

Doris Kareva „Maailma asemel” (Tallinn: Perioodika, 1992, 44 lk)
Luuletus: „*** Samm-sammult…” (lk 41)

Hannes Varblane “Sina armasta mind” (Tartu; Tallinn: UMARA, 1993, 170 lk)
Luuletus: “*** Siin…” (lk 104)

Jim Ollinovski “Luuletused” (Tallinn: Detlar, 1994, 126 lk)
Luuletus: „*** vaatan peeglisse…” (lk 8)

Andres Ehin “Teadvus on ussinahk” (Tallinn: Uus Meedia, 1995, 139 lk)
Luuletus: „*** tuule sees on teine tuul…” (lk 134)

Virve Osila “Peotäis päikeseõisi” (Kohtla-Järve: V. Osila, 1996, 93 lk)
Luuletus: „*** Olen kass…” (lk 5)

Jaak Jõerüüt “Üks ja ainus” (Tallinn: Tuum, 1997, 67 lk)
Luuletus: “*** Vaikiti…” (lk 18)

Hasso Krull “Jazz” (Tallinn: Vagabund, 1998, 54 lk)
Luuletus: „Persy Heart” (lk 41)

Triin Soomets “Pidurdusjälg” (Tallinn: Tuum, 1999, 62 lk)
Luuletus: „Eneseparoodia” (lk 58)

Kristiina Ehin “Kevad Astrahanis” (Tallinn: Huma, 2000, 53 lk)
Luuletus: “*** Sel aastavahetusel Tallinn-Moskva rongis…” (lk 19)

Lauri Sommer “Raagraamis poiss” (Tartu: Eesti Üliõpilaste Selts “Veljesto”, 2001, 96 lk)
Luuletus: „*** suur ulm märkab pajusid…”

Karl Martin Sinijärv “Artutart & 39” (Tallinn: Tuum, 2002, 75 lk)
Luuletus: “*** Panin telefoni laadima…” (lk 57)

Asko Künnap „Ja sisalikud vastasid” (Tallinn: Näo Kirik, 2003, 66 lk)
Luuletus: „Meega tee” (lk 59)

fs „2004” (Tallinn: Tuum, 2004, 82 lk)
Luuletus: „*** kui ykskord lubatakse väsinud olla…” (lk 56)

Contra „Liivatee imepeen seeme” (Piitsaküla: Mina Ise, 2005, 32 lk)
Luuletus: „*** vaid positiivseid laule loon…” (lk 32)

Mathura „Kohalolu” (Rapla: Allikäärne, 2006, 72 lk)
Luuletus: „Murdumine” (lk 32)

(:)kivisildnik „Sumo” (Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2007, 48 lk)
Luuletus: „*** kuskil on läti…” (lk

Liisi Ojamaa „Jõgi asfaldi all” (Tallinn: Varrak, 2008,  55 lk)
Luuletus: „Jõgi asfaldi all” (lk 28)

Mehis Heinsaar „Sügaval elu hämaras” (Luige: Verb, 2009, 112 lk)
Luuletus: “*** Kaugete mägede nukrus…” (lk 55)

Ene Mihkelson “Torn” (Tallinn: Varrak, 2010, 104 lk)
Luuletus: “*** Voodi on ilmakaarte suhtes valesti…” (lk 33)

Jürgen Rooste “Kuidas tappa laulurästikut” (Luige: Verb, 2011, 95 lk)
Luuletus: “Üks asi millele mõtlema hakkasin päev peale vanatädi surma” (lk 69)

Kaur Riismaa “Rebase matmine” (Tallinn: Näo Kirik, 2012, 111 lk)
Luuletus: Keda kuulata” (lk 88)

Merca “Pühä päiv” (Värska: Seto Instituut, 2013, 111 lk)
Luuletus: „Sal’dus” (lk 45)

Triin Tasuja “Vastuseta kirjad” (Tallinn: Kite, 2014, 63 lk)
Luuletus: “Lootusetud inimesed” (lk 10)

Jüri Kolk “Mee lakkumine pole meelakkumine” (Saarde; Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2015, 92 lk)
Luuletus: “Süda läigib” (lk 36)

Indrek Hirv “Toomemägi on Emajõgi” (Tartu: Ilmamaa, 2016,  79 lk)
Luuletus: “*** Kui me astume koos…” (lk 10)

Aare Pilv “Kui vihm saab läbi” (Tallinn: Tuum, 2017, 130 lk)
Luuletus: “*** kuidas kõik jäämisse kaob…” (lk 82)

Heli Illipe-Sootak „Augustirebane” (Pärnamäe: Raudhammas, 2018, 64 lk)
Luuletus: “*** Kevadetunne on alati olemas…” (lk 9)

Mõned on ülelugemised ja mõned on esmatutvused, mõned neist on korralikult ja mõttega loetud, mõned rohkem sirvimisi, mõned pakkusid kaasaelamist, mõned rõõmu sõnade kasutuse oskuse üle, mõnega seda mõistmishetke ei tekkinudki, mõned panid muigama ja mõned tegid nukraks, mõned olid väga oma ajastu nägu ja mõned olid ootamatult kaugel oma ajast ees. Soovitusena: lugege ikka luulet ka vahel :)

Sellest suurest luulelugemisest sai ka näitus, mis vaatab eelnenud sajandile tagasi läbi eesti luule. Igast aastast on püütud leida just seda aastat iseloomistav luuletus ja/või luulekogu, nende hulgas on nii siiani kestvat, lihtsalt toredaid leide kui ehk ka üllatavaid meeldetuletusi. Valikukriteeriumiteks olid, et suured nimed oleks olemas, et oma lemmikuid saaks sisse, et Tartu oleks olemas, mõned üllatavamad valikud lähtusid sellest, et sellest aastast polnud suurt midagi võtta, ja mõned on sihilikud, et kuna näitus on rahvaraamatukogus. Valikuid aitas teha Aasa Sulg.

Pildina see kõikse värskem:

Kõik pildid: