Thomas Erikson “Idioodid minu ümber”

Üldjuhul mu lugemisvara üle enam eriti ei imestata, ma olen tuntud kõigesööja. Aga selle raamatu ettevõtmine oli pigem mulle endale, et päriselt ka, ma tõesti loen seda, mina, kelle üks lemmiktsitaate on vendade Strugatskite “On väike vale, suur vale ja statistika. Kuid armsad sõbrad, ärge unustage psühholoogiat.” Aga näppu ta mulle sattus ja läbi ma ta lugesin. Üldjoonetes on tegu jälle inimeste lahterdamisega, natuke samamoodi nagu sangviinik-koleerik-melanhoolik-flegmaatik, aga värvipõhiselt: punane-kollane-sinine-roheline. Rõhud on sutsu teistes kohtades, kui neis teooriates, mis ma varem lugenud olen, ja mulle tundub, et mõned piirid on ka natuke nihkes, aga mitte palju. Raamat võlus mind ära kuskil alguses väljaütlemisega, et puhtaid tüüpe ei ole ja kõik inimesed on erinevad. Edaspidi seletas see raamat, mismoodi need inimesed võivad erinevad olla ja kuidas erinevate temperamenditüüpide esindajad võiksid teisi temperamenditüüpe paremini mõista ja suuta enda dominantseid jooni pisut taltsutada ja teiste nõrkusi kui mitte just aktsepteerida, siis vähemalt õrnalt muiata, mitte vihastada. Aga kui autor väitis kindlalt, et kõigi nelja tüübi segu ei ole olemas, siis siinkohal tekkis mus küll kõhklus, igatahes mina lugesin seda raamatut nagu hüpohondrik meditsiiniõpikut, et mul oleks nagu kõigi värvide jooni, ja tuttavaid läbi mõeldes ka, et neis on ju kõike, no mõnes on mõnda värvi rohkem ja mõnda vähem, aga…

Värvide iseloomustusena võiks olla situatsioon — Punane: “Mul tuli suurepärane mõte, kuidas seda asja paremini teha! Nii teemegi. Mõelge välja, kuidas te selle mõtte tööle saate. Eile oli tähtaeg.” Roheline: “No ootame-vaatame ikka tasapisi. Kuidas su kassil läheb?” Kollane: “Oi, ma nägin eile Punase kassi poe juures! Küll ta oli kena! Kohe selle lillepeenra juures, kus kasvavad need kollased imetoredad lilled! Ja kui hästi need lilled veel lõhnavad! Ja kui ilusaid selfisid selle peenra taustal saab teha! Oi, me võiksime oma uued reklaamfotod teha selle peenra taustal! Tulnukad lillede keskel! See oleks lõbus!” Sinine: “Mhmm. Punane, kas sa arvutasid kõik läbi, mina sain 3,5% kasu 4,75% suurema kuluga?” Aga Punane on juba uksest väljas, Kollane orgunnib hõbepaberit ja fotograafi ning Roheline loeb süvenenult arvutist Postimeest ja/või Facebooki ja Sinine asub ohates hoopis mingeid muid numbreid kokku lööma…

A selle raamatu pealkiri meenutas mulle rida filmipahasid, kes ikka ja jälle ahastavad, et neid ümbritsevad idioodid :)

Kõige praktilisem nõuanne sellest raamatust oli minu jaoks, et need, kes kogu aeg endaette vaikselt torisevad, tuleks lihtsalt rahule jätte, las torisevad omaette, esteks lasevad nad niimoodi oma pingeid välja ja testeks on neil sel hetkel inimestest nagunii kõrini, niiet nad on väga rahul, kui neid pisut üksi jäetakse… Teisalt jälle, kui vähegi on aega ja jaksu, siis võiks püüda jutukate inimeste lobisemisehood ära kuulata…

Advertisements

Eesti 100

Luuletusi Emajõest

Sebastien de Castell “Spellslinger”

Niisiis, see raamat sai valitud, sest kaanel on kass. Natuke imelik see kass ju on, aga seda seepärast, et tegu on nekheki ehk orav-kassiga, ja-jaa, see on loom, kellega võlurilapsukesi hirmutatakse, ma pööritasin ka algul silmi, et kuidas saab nunnumeetri nii kõrgel skaalal olevate loomade segu olla hirmuallikas, aga siis tuletasin ma endale meelde, et on inimesi, kes kardavad hiiri, ämblikke ja/või vaskusse, niiet olgu, selles võlumaailmas on orav-kass üks hirmuäratav loom. Poiss kaanel on viieteistaastane maagiaõpilane, kes on omadega veidi hädas, sest vaatamata pärilikkusele, püüdlustele ja usinale tööle see maagianõks tema käes eriti ei tööta. No ja riburada tuleb muidki muresid, millega rinda pista, kolinal kaela. Naine kaanel, jah naise vanust ei mainita, aga igatahes naine, mitte neiu või tütarlaps, on rändur, kartograaf, kelle kaadid on mängukaartide sarnased, kes vahel poisi suurematest jamadest välja aitab, ise seejuures salvavaid märkusi pildudes ja mõistukõnes õpetussõnu jagades. Ja kassi juurde tagasi tulles, loo arenedes on orav-kass rändurist sõnakamgi, krüptilisem ka, ja ähvardused nahkkottide, st inimeste, kõrvade ja silmamunade suunas on varmad tulema. Aga miski neid kolme siiski seob…

Žanr, nagu eelöeldust juba järeldada võib, on coming-of-age-fantasy. Autor on kuskil intervjuus öelnud, et fantasy (või võtta kasutusele värske sõnavõistluse võidusõna võluvik?) ei ole mitte eskapistlik kirjavara, vaid hoopis kirjandus, mis aitab meil päris maailmast rohkem rõõmu tunda.

See on mõnusalt loetav põnevate pööretega lugu, millel on ka järjed (olemas ja tulemas, kokku 5 raamatut), ja jaa, ma tahaks neid järgesid juba praegu kohe lugeda :) Seda enam, et see raamat on kõigele lisaks mu meelest eriti hästi kujundatud — kaanepilt, värvilised leheservad, illustratsioonid, šriftivalik, küljendus ja kui hästi see raamat veel käes istub, lihtsalt imetlusväärne!

Sebastien de Castelli koduleht: https://decastell.com/

 

Neil Gaiman “Death”

Siia raamatusse on kokku kogutud “Sandmani” koomiksisarja peategelase Sandmani ehk Morpheuse ehk Dreami (ja kui ma tahaks seda nime tõlkida, siis siinkohal on see paras nuputamine, sest lihtsalt Uni oleks nagu liiga napp, Une-Mati liig kodukootud, Uneliivamees liig võõrik ja unistamise aspekt jääb neist kõigist välja) õe Deathi (Surma) lood, n lugu Surma kord sajandis võetavast vabast päevast, mille ta veedab surelikuna, või lugu tuntud lauljast, kelle armsam Surmaga kaupa teeb, või lugu Veneetsia läheduses  pisisaarel olevast ajakapslist. Mõtlemapanevad, melanhoolsed, aga väga elujaatavad lood. Raamatu lõpus on ligi 50 lk erinevate kunstnike illustratsioone.

Triinu Meres “Kuningate tagasitulek”

Mõnikord on parem raamatu tausta mitte teada. Lugesin ja mulje oli selline 4+, et lugu on ja hoogu on ja karakterid on ja meeleolu on ja omamoodi toimiv maailm on ja kirjutada Meres oskab, midagi oleks nagu puudu või üle, aga näppu peale panna, et mis just, ei oska. Muigasin veel omaette, et stiililt nagu LARPi raport. Ja siis sain ma teada, et mingis mõttes ongi LARPi raport ja hinnang langes kolinal, no 4 pika miinusega. Miks nii? Aga ma ei usaldanud enam autorit, ma ei tea, mis on ta enda panus ja mis mängujuhtide ja teiste mängijate teene. Võib ju öelda, et pole oluline ju, aga, najah, objektiivselt võibolla polegi, aga tundega (nagu ka usuga) ratsionaalsete argumentide abil ei vaidle.

Raamat ise koosneb kolmest osast ja minu jaoks need osad ei ole sugugi võrdsed. Tempo: I — kiire, II — aegane, III — vahepealne. Kaasahaaravus: I — hea, II — enamvähem, III — mitte eriti. Stiil: I — hoogne möll, II — rahulik (aga parasjagu pinget hoidev) kirjeldus, III — emotsev seiklus. Tegelaste avamine: I — napilt, vaimukalt, tabavalt, II — kirjeldavalt ja vihjamisi, III — segu emotsemisesest ja avamata jätmisest. See raamat oleks vist pisut settimisaega ja/või toimetaja karmimat kätt tahtnud, sest ideed ja kirjutamisoskus on olemas, aga mingi viimane lihv on puudu.