Rauno Võsaste “Hea ment”

Kuidagi väga hästi sobis see raamat Amberi printside sarja järele. Et jälle võimuvõitlused, iseendaks jäämine, vangistuses vastupidamine, sõprade ja vaenlaste muutuv seis, kahtlused, otsused, tagajärjed ja ootamatud pöörded. Aga kõik see on palju realistlikumas keskkonnas, kümmekond aastat tagasi Tartus. Stiil on kuidagi eriti otse ja sirge, aga kui sellega natuke harjuda (mul võttis see nii paarkümmend lehekülge aega), siis läheb raamat hooga edasi ja veab põnevusega lõpuni välja. Ja peale Amberit oli paremini meeles ka, et ma loen ilukirjandust, muidu oleks ikka väga masendav lugu olnud, kuigi nii intervjuu autoriga kui Anvelti kommentaar annavad aimu, et mingid tõejooned selles raamatus tegelikult on ka…

 

Advertisements

Roger Zelazny Amberi kroonikad

Alguseks test http://www.roger-zelazny.com/veilfinal/royalty.php :) Ma otsisin seda testi niiii kaua (ikka aastaid :) ) ja nüüd jooksis mulle suht juhtumisi jälle vastu.

Raamatud: Roger Zelazny “Amberi üheksa printsi” (Varrak, 168 lk), “Avaloni püssid” (Varrak, 215 lk), “Ükssarviku märk” (Varrak, 183 lk), “Oberoni käsi” (Varrak, 184 lk), “Kaose kojad” (Varrak, 156 lk), “Hukatuse kaardid” (Fantaasia, 143 lk), “Amberi veri” (Fantaasia, 191 lk), “Kaose märk” (Fantaasia, 176 lk), “Varjude rüütel” (Fantaasia, 178 lk), “Kaose prints” (Fantaasia, 184 lk).

Ülelugemine. Ja ikka on hea. Esimesed viis raamatut on Corwini lugu, ülejäänu tema poja Merlini lugu. Corwini osa oli küll selgemini meeles ja meeldis sutsu rohkem, aga teised olin unustanud ja seda põnevam oli lugeda. Sisust, nojah, olenevalt, mis päeval ja kellele ma seda sisukokkuvõtet peaksin tegema, kõiguks soovitus “hoogsast seiklusjutust” “filosoofilise allegooriani” või “uuenduslikust ulmekirjandusest” “mütoloogiatega mängimiseni”, neis raamatuis on paljut, igaüks võiks oma jao leida.

Üldiselt on Amberi-sarja kaanepiltidega kehvasti, st mu meelest ilusaid eriti palju ei ole, aga see Hiina oma on küll kena:

Esimese viie osa sisukokkuvõte https://www.deviantart.com/ayej

Erinevate kunstnike trumpe:

Jätka lugemist

Przemyslaw Wechterowicz “Kallista mind!”

Tekst Przemyslaw Wechterowicz, pildid Emilia Dziubak, tõlkis Hendrik Lindepuu.

Nii nunnu raamat! Käivad karupoeg ja karuisa mööda metsa ja kõik saavad kallistatud, isegi jahimees :) Kellel on sellises mõnusas lasteaialõpu-koolialguse vanuses lapsi, lapselapsi või muidu väikseid sõpru, võiksid kaaluda selle raamatu soetamist :)

W. Bruce Cameron “Koera teekond”

Lugu ümbersündidest ja koera piiritust ja tingimusteta armastusest, soovist oma inimese elu teha rõõmsamaks ja kaitstumaks. Esimene raamat mulle täitsa mõjus, see järg on sutsu lahjem, sest rohkem kui koera nägin ma selles ühe untsuläinud perekonna lugu, st see koera vaatepunkt oli küll kogu aeg olemas, aga olmekirjandus kippus seda varjutama. Aga koera-sõpradele on see armas lugemine ikka. Nii tore oleks, kui kõik koerad leiaksid selle oma inimese.

Lauri Isotamm “Päev pole öö ei ole”

Kummaline raamat. Tartu, üheksakümnendad, tudengielu. Esialgu ongi rõhk sellel tudengielul, mul ei ole juurakatega kokkupuudet olnud ja ma ei tea, palju seal on väljamõeldut ja palju päriselule toetuvat, aga tundus pisut veider ja lämisev mälestuskatkete valik. Siis on rõhk Tartul — sellel pisikesel puust linnal, kus kõik tunnevad kõiki ja kust tahaks ära. See Tartu tundus mulle kohati isegi tuttav: Illusioon ja Kalev K, Toidutorn ja Kikerikii, suvaline Tartu kõrts ja kirsitubaka hõng. Ja siis läheb lugu kriminaalseks. Mõneti tekkisid lugedes paralleelid Sass Henno raamatuga “Mina olin siin”, sest see kriminaalsus oli oma olemuselt selline, mis saigi neil segastel üheksakümnendatel tekkida. See kriminaalsus ei olnud huvitav, aga seal olid mõned leheküljed sellist head teksti, kus ma mõtlesin, et hei, kirjanikeks pürgijad, lugege ja õppige, kuidas tuleb pinget hoida :) Soundtrack list oli päris hea, oleks võinud pikemgi olla, mõned raamatus mainitud lood jäid listist välja (ja mis mõttes ei ole ei raamatus ega listis Jäääärt). Aa, ja veel üks huvitav üheksakümnendate detail — võõramaalase pilk, mis näeb kõiki neid ühiskondlikke muutusi kuidagi kõrvalt ja selgemalt, sest ise seal sees elades ei saanud nagu arugi, et see ajastu nii pöörane oli. Et iseenesest minu jaoks suht möh-raamat, aga üheksakümnendate Tartu hõng oli päris hästi tabatud ja mõned leheküljed olid mu meelest väga hästi kirjutatud.

Valentin Tšernõhh “Halamisest pole abi”

Heldus, mille otsa ma nüüd sattusin :D

Minu jaoks on nii luule, proosa kui draama võrdselt kirjandus, aga ma tean inimesi, kes näitekirjandust kirjanduseks ei pea, see on neile vaid tarbetekst teatri jaoks. Ma saan neist nüüd natuke aru, sest minu meelest ei ole filmistsenaarium kirjandus, kuigi neid stsenaariumeid vahel raamatu kujul ka välja antakse, vaid tarbetekst filmiinimestele.

“Halamisest pole abi” on Oscarigi võitnud filmi “Moskva pisaraid ei usu” stsenaarium. Miks selline pealkirja tõlge? Mina ei tea, kui keegi teab, ütelgu. Kes on nii noored, et sellest filmist midagi ei tea, siis sisukokkuvõtte on hall nõukaaja argipäev oma korteriprobleemide ja muu olmejamaga, aga ometi elatakse ja armutakse ja ollakse noored ja ollakse mitte enam nii noored ja armutakse ikkagi :)

Selle raamatukese eripära on filmist pärit fotod ja omamoodi tore on autori saatesõna eesti lugejale.