Kirmen Uribe “Bilbao — New York — Bilbao”

Ma ei pea eriti arvet, et mis maa kirjanikke ma olen lugenud ja mis maa omi mitte, aga kuna seda raamatut tutvustati, et Kirmen Uribe “Bilbao-New York-Bilbao” on esimene otse baski keelest eesti keelde tõlgitud romaan, siis arvasin, et no ei ole baski kirjandust enne lugenud. Aga siit tuleb see piiride tõmbamise koht — raamatu järelsõnas on ka sellest juttu, et kas baski kirjandus on ainult baski keeles kirjutatud kirjandus (järelsõnast jäi mulje, et üldiselt on baskid ise rohkem seda meelt) või läheb baski hispaaniakeelsena kirjutatud kirjandus ka arvesse (n Miguel de Unamuno) — aga tõmbame seekord piirid keelepõhiselt.

Kummaline raamat. Ühtpidi oli see juba minu jaoks väljakutse, et tegu nn “omaeluloolise” kirjandusega ja selles suhtes on mul paras tõrge ja ilma lugemise väljakutseta — kui keegi oleks enne lugemist mulle reklaaminud, et jee, raamat sellest, kuidas kirjanik kirjutab raamatut —  siis ma oleks selle raamatu kõige kaugemale riiulisoppi surunud ja sinna see olekski jäänud. Aga võtsin kätte ja lugesin läbi ja polnudki nii hull, täitsa hea oli laias laastus, aga romaaniks keeldun ma seda ikkagi nimetamast. Seda, mis on ses raamatus head, kirjutavad paremini lahti Peeter Helme ja Kätlin Kaldmaa, vastukaaluks blogipostitus, mis loetleb üles ka asjad, mille kallal saab viriseda. Ja kaasanoogutamise kohti on on mul nii kiidu- kui laidusõnade kohal…. Kokkuvõttes — lausvaimustust pole, aga proovida soovitan küll (eriti kuna teemajuppe on palju, siis mingi osa vast ikka haagib).

Paar lauset raamatust:
“Lood peidavad endas tegelikkuse nüansse.”
“Kummaline, kuidas töötab mälu, kuidas me mäletame igaüks omal moel, kuidas me kunagise tegelikkuse fiktsiooniks muudame.”

Advertisements

Jan Kaus “Kompass”

Minu jaoks — mõttetu, aga ilusti kirjutatud, ebausutava tegevustikuga, aga usutavate meeleoludega — noh, selline nagu Kaus minu jaoks ikka enamasti on. Lugemisele kulunud aega ei kahetse, edasi lausa ei soovita, aga ma olen üsna lootusrikas ses suhtes, et mõni teine lugeja suudab raamatust mõtte ja usutavuse üles leida.

Ilujutu tsitaat:

Ta oli kunagi kusagilt lugenud, et võib-olla eksisteerib tegelikkuses vaid üksainus vaim ning seda (või teda?) võiks ette kujutad valgusena, mille ümbermõõt on mõõtmatu. Ning igal inimesel on võimalik sellest vaimust osa saada, lasta valgusel endast nagu aknast läbi paista. Kõik sõltub oma tahtest. Ta olevat hakanud sellele mõtlema just tädi majas, mis asus lähimast suurimast asulast, Karksi-Nuiast, kahekümne viie kilomeetri kaugusel. Õieti  küll maja hoovis tähistaevast vahtides. Seal oli ta hakanud mõtlema, et äkki on nii: nõnda nagu väljas, nõnda ka sees. Me eksleme pimeduses ja me eritame pimedust, ent see pole kunagi pilkane, vaid selles on laiali pillatud lugematu hulk miniatuurseid valguspunkte.

Punkti alla üksildane paik on seda raamatut pisut kummaline paigutada, sest suurem osa tegevusest toimub ju Tallinnas, aga see ülalolev ilulõik kirjeldab seda üksildast kohta ja on tegelt ainus koht raamatus, mis mind kaasa haaras, niiet jah, minu jaoks üksildase paiga raamat.
Ja järelmõttena — kui nüüd natuke coelhotseda — selle raamatu peategelase süda oli ka üsna üksildane paik….

Aare Pilv “Kui vihm saab läbi”

Kui ma seda raamatut niisama käes keerutasin, siis raamatukoguhoidja minus urises — imeliku formaadiga, valgete kaantega, luule ja proosa läbisegi. Aga kui ma lugema hakkasin, siis lugeja minus lõi nurru :)

Ma olen varem püüdnud Pilve loomingut lugeda, aga kuidagi ei haakinud, aga seekord haakis. Mis just täpselt, ei oskagi öelda… Igatahes lugesin ritta pandud sõnu ja elasin sinna sisse ja mõtlesin kaasa; sain küll aru, et paljuski ma taipamiseni, mida autor öelda tahab, ei küüni, aga mingid suunad või väljad tundusid tabatavad…

Lugetagu! Ja kui mitte Pilve ilukirjandust, siis tema kirjandusteadluslikke artikleid või intervjuusid või päevakajalisi sõnavõtte :)

Luulenäited: https://luuleleid.wordpress.com/tag/aare-pilv/

Marju Kõivupuu “Loomad eestlaste elus ja folklooris”

Seda raamatut on lihtne lugeda, aga suhteliselt raske tutvustada, senised tutvustajad on enamvähem ühtmoodi kirjutanud (Marko TiideleppÜlle Harju , Valentina Brovina , Kõivupuu enda tutvustus) tuues välja sisukorra ja katked sissejuhatusest. Ja ega magi neist targem pole, et siis valik koduloomi (koer, kass, härg, hobune, lehm, lammas, siga, kits) ja valik metsloomi (hunt, karu, mäger, jänes, siil, rebane) ja valik veeloomi (ebapärlikarp, vähk, kobras, hüljes, vaal) ja endeloomad ja ohvriloomad ja mütoloogilised loomad ja loomad rahvameditsiinis ja eraldi veel lemmikloomadest. Peatükkide ülesehitus on sutsu ebaühtlane, aga läbiv on põhimõte, et pisut loodusteaduslikku, pisut omi mälestusi, pisut ajaloolist ülevaadet ja rahvapärimuse kokkuvõtteid ning vahele arhiividest pärit jutukatked; kõik Kõivupuulikult soravalt kokku põimitud ja ladusalt jutustatud.

Raamatukogus oli selle raamatu põhjal ka kirjanduskohvik, külas oli folklorist Liisa Vesik. Sellest jutuajamisest tuli lisaks, et Kõivupuule peaks mingi eraldi teenetemärgi andma, sest oma lobeda ja köitva jutustamisstiiliga, seda nii elus kui kirjasõnas, on ta teinud tohutu töö folkloori populariseerimisel; et mütoloogiliste loomade puhul oli kratt üle ja koerakoonlane puudu; et tegelikult on rahavaluulet päris palju kokku kogutud ja ka päris palju sellest on digitaliseeritud ja kättesaadav; et kuna rahvapärimuse kogujad ise igale poole ei jõua, siis Eesti Kirjandusmuuseum ootab hea meelega kaastöid, miks mitte ka veebi kaudu http://kratt.folklore.ee/ .

Kazuo Ishiguro “Maetud hiiglane”

 

Kuidas otsida tsitaate? Esimene võimalus on muidugi raamatut lugedes kirjutada välja lauseid, mis lausa kenitlevad: “Vaata, vaata, vaata mind, kui ilus ma olen!”, teine võimalus on tekst pärast raamatu lugemist veel kord üle sirvida ja otsida kohti, mis seda raamatut kõige rohkem iseloomustavad, ja kolmas võimalus on võtta lugemata raamat, lapata seda siit ja sealt ja lasta silmadel üle libiseda, kas on midagi kasutuskõlbulikku. Ma pean tunnistama, et Ishiguro puhul, kui ma tema Nobeli preemia puhul raamatukogus väljapanekut tegin, läks mul käiku suures osas see kolmas võimalus. Aga ka nii lapates sain ma tast mingi ülevaate ja sain aru, et mulle lihtsalt ei istu Ishiguro stiil, kuigi see on igas raamatus natuke isemoodi, on see ikkagi minu jaoks kuidagi kuiv ja hakitud ja liiga sordiini all, kõige hullem tundus “Mägede kahvatu terendus” (see hunnik lihtlauseid!) ja kõige lugemissõbralikum “Nokturnid” (seda võiks kunagi täitsa korralikult lugeda). Aga oli ka üks raamat, mida ma olin lugenud — “Maetud hiiglane” — ja enda meelest sain ma sealt küll kätte selle lõigu, mis raamatut täitsa iseloomustada võiks. Et siis aeg ja mälu ja teekond ja midagi müstilist. Imeilusas kujunduses! Aga kuidagi kaugeks ja külmaks ja seosetuks ja stiililt liiga ebamugavaks jäi see tekst mu jaoks…

Tsitaadid: