Mimi Yu “The Girl King”

Kui teha lühidalt, siis — vaata kaanepilti, see raamat on täpselt seda, mida kaanepilt lubab.

Kui rääkida pikemalt, siis raamat on YA kõrg-fantasy, st on mõõka ja mantlit ja maagiat, paleeintriige ja kangelaslikku võitlust, oma reeglite järgi võlukunstisüsteem, psühholoogiliselt  mitte just kõige usutavamad, aga värvikad ja reljeefsed tegelased, rännak, mis lubab kangelastel kasvada ja küpseda, kapaga kokkusattumusi ja imelisi pääsemisi, võimuvõitlust ja esimest armastust, uhkeid lahingustseene ja ootamatuid pöördeid ja mingil määral täidet “tee ridu, rida on raha”.

Peakangelane on imperaatori tütar Lu, julge ja pealehakkaja tüdruk, kes on kasvanud ja keda on ka kasvatud troonipärija vaimus ja kes sellest troonist siiski ilma jääb, teised olulisemad tegelased on tema õde Min, kes on hoopis õrnema ja tagasihoidlikuma loomuga, tema sugulane Set, kes tema asemel troonile asub, tema endine mängukaaslane Nok, kes on nahavahetajate / libakskäijajate suguseltsist. Ja siis on ema, isa, teenijad, õukond, sõdurid, lihtrahvas ja vastuhakkajad ja muud, keda loo jaoks parasjagu vaja on.

Loo keskkond on pseudo-aasia, mis tundub praegu fantasys üsna popp olevat. Raamat meenutas mulle üsnagi Marjorie Liu ja Sana Takeda koomiksisarja “Monstress”, raamatu lõpus tänab Mimi Yu Marjorie Liud kirjutamiskursuste eest, ju see mõju oli siis suht otsene. Teine mõjutaja on George R. R. Martin oma “Jää ja tule lauluga”, ka seda mõju autor ei eita. Ja kolmanda võrdlusena tuli pähe Michael Moorcock ja tema Elricu lood. Niiet kohati suht sünge ja lootusetu, aga kuna tegu on YAga, siis mitte lausa sünkmust.

Järgmisse aastasse lubatakse selle raamatu teist osa. Seda ma enne lugemahakkamist ka ei teadnud, lootsin, et kuna tegu on üsna mahuka köitega, siis ehk suudab autor ühe raamatutäiega oma loo ära rääkida, aga näed siis, ei suutnud.

See raamat sattus mu valdusse, kuna ma võtsin tõsiselt Krista Kaera soovitust, et võiks rohkem huvi tunda, mida Aasia ja Aafrika autorid kirjutavad. Sellega ma läksin tegelikult alt, sest raamatus on aasiapärane setting ja Aasia juurtega on autor küll, aga Mimi Yu on sündinud-kasvanud Ameerikas, niiet läheb ikkagi amerina arvesse. Autori vanust ma kuskilt üles ei leidnud ja need aasia nukunäod püsivad kangesti kaua plikaohtu ilmega, niiet pildi järgi ka ei arva midagi, aga oluline fakt on teada — autor armastab kasse :)

Kokkuvõttes — vaimustusest ma üles-alla ei hüppa ja täitelauseid oli sutsu liiga palju, aga fantasy-fänn minus nautis selles loos päris mitut aspekti, iseäranis üldist õhkkonda ja seda libalooma liini.

Aga pühendus on: “For my 엄마 and 아빠 with infinite gratitude and devotion.”

 

Advertisements

Terry Pratchett “The Last Hero”

I — Palju ilusaid pilte (Paul Kidby) ja mitte väga ohtralt teksti.

II — Kui ma lugesin seda raamatut mõned aastad tagasi, polnud probleemi, praegu oli esimene reaktsioon, et misasja, kas see on luubiga lugemiseks mõeldud vä?

III — Selles loos on Vetinari, võlurid, jumalad, Surm ja vahtkond. Ja kangelane Cohen oma vananevate sõdalaste kambaga. Ja laulik.

IV — Pratchett nagu Pratchett ikka: humoorikas, satiiriline, paroodiline, fantaasiaküllane ja tabav ning oma terava sõnastuse kiuste tundlik ja hooliv.

V — Mälu, lood ja usk* on see, mis maailma koos hoiab.

___________
* usk sellesse, et maailm püsib koos.

Kate Atkinson “Lõpetamata juhtumid”

Mõnikord ma mõtlen, et kas nendel raamatunäitustel ja väljapanekutel on ikka peale selle, et tegijail endil on huvitav, ka mingi suurem kasutegur… Aga siis tuleb mingi tore tõestus, et on ikka küll :) Ma ise hakkasin Kate Atkinsoni värskelt eesti keelde tõlgitud raamatut lugema seetõttu, et ma mäletasin, et “Inimkroket” mulle täitsa meeldis (kuigi millest seal täpsemalt juttu oli, ei suuda ma sugugi meenutada) ja et pea aasta tagasi tegid Halliki ja Annika kirjanduslinnade näituse ja selle näituse Edinburghi osast jäi mulle just Kate Atkinsoni nimi silma.

Raamatu tagakaanel on Stephen Kingi lause: “Mitte ainult parim romaan, mida sel aastal lugesin, vaid kümnendi parim müsteerium.” Ja nii ma lugesin “Lõpetamata juhtumeid” esimesed 50 lehekülge ja mõtlesin omaette, et vaene Stephen, ei ole sulle ka kümne aasta jooksul paremaid raamatuid lugeda antud. Aga siis, leheküljel 52 läks lugu minu jaoks huvitavaks. Lavale astus eradetektiiv Jackson Brodie ja see oli lõpuks tegelane, kellele võis kaasa elada ja kelle kaudu muutus ka ülejäänud kirju kamp sümpaatsemaks, niiet raamatu lõpuks ma Stephen Kingiga küll veel päris nõus ei olnud, aga kuidagimoodi võisin ma isegi uskuda, et talle see raamat meeldis.

Raamatu sisu on väga hästi kokku võetud kultuuritarbija60+ blogis ja üks variant emotsionaalsest lugemisest Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogis, kirjastuse leht lubab algust piiluda. Minu lisasoovitus on piisava keeleoskuse korral lugeda originaalis (“Case Histories” on meie kogus täitsa olemas), sest tõlkija Kati Karu on vahel küll leidnud toredaid tõlkevasteid, aga üldmulje on tõlkest pisut tuimavõitu.

Aga nii või naa on raamatus värvikaid karaktereid, uskumatuid kokkusattumusi, reaalelu hala, kurvemaid saatusekäike ja happy endi; miskit saab leitud ja miskit jääb kaotatuks ja kuigi otsi sõlmitakse kokku, siis mõned sõlmed on siledad ja mõned on valusad… ja ah, elage see esimesed 50 sissejuhatavat lehekülge üle ja lugege ise lõpuni :)

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Jim Crace “Harvest”

Minuga sama sünnikuupäevaga autor. Ma ei tahtnud Astrid Reinlat võtta, otsisin kedagi muud. Ega suurt valikut polnud, aga keskit sellist, kelle raamatut ka koduraamatukogust kätte saan, ma siiski leidsin. Jim Crace. Praegu 73-aastane britt, kes alustas ilukirjanduse avaldamisega suhteliselt hilises eas, debüüt 40-aastaselt, ja kes on saanud üsna suure hulga kirjandusauhindu, muuhulgas ka sellesama “Harvesti” eest.

Raamat ise — no ma ei tea, oleksin pidanud ikka Reinla võtma. Mul ei tekkinud raamatuga mitte mingisugust kontakti ega kaasaelamist. Võib-olla jäi asi keeleoskuse taha (st eesti keeles oleks lugemiselamus olnud parem) ja kontekstist mittearusaamise taha (ma ei suutnud ei aega ega kohta mulle tuntud aegruumi paigutada) kinni, aga see suletud külaühiskond, agraarmured, sunnitud muutused ja dramaatilised sündmused ei liigutanud mind kuidagigi (olgu, hobusest oli kahju). Oli mõningaid huvipakkuvaid lehekülgi, aga enamjaolt ma igavlesin ja ootasin, et raamat läbi saab, viimase otsa lasin diagonaalis läbi. Kõik see virin ei tähenda, et tegu oleks kehva raamatuga olnud, lihtsalt mulle ei sobinud kuidagiviisi.

Maniakkide Tänav “Newtoni esimene seadus”

[mängi kaasa ja kujuta ette, et järgnev lõik on gooti kirjas]
Kui sulle, hea lugeja, on meelelähedased auruga massinad ja seikluslikud juttud, kui sulle on olnud meelt mööda isandate Verne, Dumas, Bornhöhe, Vilde või Kippeli kirjapandu, siis leiad sina lugemisrõõmu ka sestsinatsest raamatust.

[edasine on tavatrükk]
Maniakkide Tänava “Newtoni esimene seadus” on alternatiivajalooline erinevate stiilidega mängiv meelelahutuslik romaan, kus on kirju tegelaste galerii, intriige ja tollesse maailma sobivat igapäevaelu, kapaga lopsakat sõnavahtu ja ootamatuid jutupöördeid.

Üldjoontes on lugemismulje positiivne. Raamatus on ohtralt fantaasialendu ja stiilimängu ning põhitegelased on igaüks oma nägu ja tegu, oma isikupäraste ideede, lootuste ja agendaga. Norida annaks ka, n oleks võinud keskenduda rohkem mõnele peategelasele, raamatu selgroog tundub harali kiskuvate vaatepunktide rohkuse tõttu pisut kipakas, või et on olemas see eesti ulmekirjanike üldine häda, et naistegelased on kohati täiesti ebausutavad, sellega on siin lugu parem, kui keskmiselt, aga puudu see pole. Ühe kriitiku etteheite loen ma hoopis vooruseks, see, et lugeja hopsti ilma erilise sissejuhatuseta tegevustikku visatakse, on minu meelest hea käik.

Kuna Maniakkide Tänavaga seostub tugevalt sõna “punk”, olgu see siis selle raamatu aurupunk, mõne muu raamatu küberpunk või õuduspunk, siis on tal õigus ja õigustus möllata oma loomingu nii, nagu tal parajasti pähe tuleb. Ja enamjaolt on lugejal seda huvitav ja vahel lõbuski lugeda ning alati võiks üles otsida ka selle valupunkti (või punktid), mis selle konkreetse loo taga on.

Laura Weymouth “The Light Between Worlds”

Igal rahvusel on sest viimasest maailmasõjast jäänud omad haavad ja armid, pained ja kurbtusjuttude ained. Tundub, et brittidele oli üks suuremaid lööke ja ühine õudus rahva mälus Londoni pommitamine. Lugu algab 1944. aastal pommivarjendis. Kolm last: Evelyn, Philippa, Jamie. Keset häiresignaale ja pommisadu soovib noorim, et nad oleksid ükskõik kus, peaasi, et kusagil mujal. Ja edasi läheb lugu Narniaks. Mitte et ma Narnia lugusid lugenud oleksin, aga nii üldjoontes mingi ettekujutus mul on. Igatahes satuvad lapsed haldja-, võlu- või imemaale. Ega sealgi pole kõik vikerkaar ja kutsikad, sealgi on oma mured ja sõjad. Ja siiski, noorimale saab see koduks. Mõned aastad hiljem saadetakse lapsed tagasi, meie maailma ja Londonisse, kus midagi pole muutunud, peale nende endi.

Esimene pool raamatust on noorema õe Evelyni lugu. Vaheldumisi peatükid kuuteistaastasest Evelynist siinpool ja erinevatest aegadest sealpool. Kool ja kohanemine ja näpuotsaga romantikat siinpool, mure ümbritsevate pärast, aga ka täiega tegutsemine ja kohalsolemise tunne sealpool. Ja siis Evelyn kaob.

Raamatu teine pool on vanema õe Philippa jagu. Vast kahekümnese Philippa esimene töö Rahvusgaleriis ja omapäi hakkamasaamise õppimine ja mure õe pärast vaheldumisi mälupiltidega, kuidas tema õega koos koolisolemist nägi ja kuidas ta õde aidata püüdis. Lõpp on olemas, aga edasimõtlemise jagu jääb ka.

Posttraumaatiline stress, depressioon, lein. Omamoodi ja delikaatselt, vihjamisi ja võlumaailmaga flirtides. Õed-vennad tundusid täitsa usutavad karakterid, neid ümbritsevad pisut vähem. Ajaloolise usutavuse osas ei oska ma hinnangut anda, aga meeldetuletusena, et maailm ei alanud meist, mõjus päris hästi. Turundatakse seda raamatut YA-na, ma ise talle seda silti külge ei paneks, aga ega ma väga vaidle ka. Aeglasevõitu lugemine, aga mingis meeleolus võib päris hästi sobida, mingis mõttes sarnane Ruth Hogani „Kaotatud asjade hoidjale“ või Gail Honeymani “Eleanor Oliphandile”, et miskit nagu oleks, aga samas nagu pole ka…

Raamatu viimased leheküljed on luuletuste ja kunstiteoste, mida raamatus mainitud, loetelu päralt.

Valentina Nazarova “Peidetud lugu”

Mõneti võiks see minna ka punkti alla “grupist leitud soovitus”, sest kui Maria ja Livia sellest raamatust kirjutasid, siis ma panin kõrva taha, et nii, “Peidetud lugu” võiks põnevikuna lugeda küll. Et esteks olid lugemakutsuvad muljetused, testeks polegi jupp aega vene kirjandust lugenud ja kolmas põhjus: mulle suht meeldis see brittide vene maffia sari, mis ETVs jooksis, “McMafia”, see, kus suur osa tegevusest oli Moskvas ja Londonis, kus mängis päris palju vene näitlejaid (mis andsid sarjale kuidagi teistsuguse ja usutavama hingamise ja NB! minu meelest klappis brittide ja venelaste mängulaad omavahel ülihästi) ja kus Sergo Vares mängis vene miilitsat ja tal oli öelda tervelt üks lause.

Raamat oli põnev, üldse mitte selline nagu ma ootasin, ja ka lugemise ajal, kui mingid mängureeglid olid juba paigas, suutis kirjapandu mind üha üllatada. Raamatu tegevuse tutvustus ei olnud minu jaoks just eriti huvitav, no läheb 21-aastane tüdruk otsima jälgi oma aastaid tagasi kadunud õest, siis läheb. Aga kirja oli pandud nii, et sai igale sammule ses otsiretkes kaasa elada ja kaasa mõelda, kaasa oletada ja vastu vaielda, kahjutunnet ja leppimist, lootust ja lootusetust, juhuseid, mida pidada märgiks või lihtsalt kokkusattumuseks, valesid, mida mida läbi näha ja mida uskuma jääda ja petta saada, kokkusobivad ja sobimatud juhtlõngad ja valejäljed ja peidetud vihjed jne, jne. Elu ja sõbrad ja armumised ja kired ja kompleksid ja mineviku taak sinna otsa. Et mulle see loovedamine üldiselt meeldis, lõpp läks natuke kiireks ja ühelt poolt üllatavalt ja teiselt poolt ettearvatavalt ja kolmat pidi kuidagi liig rahulikult, mis sest, et suure madinaga, ja ma ei teagi täpselt, mis see puudu või üle oli.

Ja muusika, palju muusikat, mis jutulugu seob ja meeleolusid rõhutab ja teadjamale ka võib-olla vihjeid pakub. See indie-skeene on mu jaoks kauge ja võõras, et no mõned mainituist, n Nirvana ja Blur ja Osasis ja Cure ja Tom Waits tulid tuttavad ette küll, aga põhibändid — The Killers ja The Libertines — olid puhta tundmata. Kiire põige juutuubi näitas, et need, mis teadmata, mõjusid mulle pigem mürana ja täispikkuses ma neid lugusid küll kuulata ei viitsinud, võib-olla noorest peast oleks midagi ehk sutsu isegi istunud. Aga olgu selle muusikavalikuga kuidas on, seda, kuidas lemmikmuusika mõjub, on Nazarova küll päris hästi ära tabanud ja osavalt selle muusikajutu muu teksti sisse põiminud.

Kiriromaani vorm lisas plusspunkte.

Kolleeg juhtis tähelepanu, et raamat on inglise keelest tõlgitud, ma arvasin, et ju see on siis see uus välisvene põlvkond, kes kirjutab juba oma uue kodumaa keeles, no nagu näiteks Alina Bronsky kirjutab saksa keeles, aga pisut guuglit ja — ei, kirjutaja elab Peterburis ja kirjutas vene keeles. Miks eesti keelde siis inglise keelest? Pealegi olevat vene ja eesti versioonidel mõningad erinevused… Kolleeg lubas asja rohkem uurida ja kui ta teada saab, jagan. A sest ingliskeelsest ma pilti ei leidnudki, olgu siis saksa ja tšehhi omad eesti ja vene kaanepildiga kõrvu.