Ryûnosuke Akutagawa “Mandariinid tihnikus”

Ma olen siia jaapani väljakutsesse igast imelikke asju lugenud, mõtlesin, et loeks lõpuks miskit korralikku ka. Ega ma sellest õnnelikumaks ei saanud. Õnnetumaks õigupoolest ka mitte.

Ryûnosuke Akutagawa jutte on mitmel puhul filmiks saanud, millised jutud just täpselt, seda ma uurima ei viitsinud hakata, aga lootes juhusele ning et tõenäoliselt on tõlkimiseks ikka paremik ja tuntumad jutud välja valitud, ju siin jutukogus miskit sihukest oli ka.

Jutud on suhteliselt lühikesed, on nii reaalelupildikesi kui mitte nii reaalseid pildikesi, sätungiga nii autori kaasaega kui kaugemasse ajalukku. Stiililt meisterlikud, aga kuidagi kohustusliku kirjanduse lugemise mekk oli man, et kohati intellektuaalselt täitsa huvitavad, aga mu emotsiooonid ei saand siit suurt miskit kätte. Lugudena jäid mu jaoks paljud lood lõpetamata, aga jututehniliselt olid lõpud mu jaoks kuidagi õiged. See tunne, et neis juttudes on Jaapani ja Lääne kultuur kuidagi huvitavalt põimunud, sai järelsõnast kinnitust.

Kokkuvõtteks — kirjanduslooliselt minu jaoks täitsa huvitav kogumik, aga isikliku lugemiselamusena mitte eriti kaasahaarav.

Ahjaa, kordan üle teabetera, et Ryûnosuke Akutagawast endast on ka film: “Võõras Shanghais” (“A Stranger in Shanghai”).

Siim Veskimees “Kolmas tähevärav”

Oookeei. See Veskimehe punkt ei olnud mulle kõige lihtsam, ma püüdsin seoses väljakutsega üle poole aasta “Lõputut juunit” lugeda, aga kuidagi ei edenenud, siis küsisin Seililt abi ja soovitust ja see Seili pakutud “Kolmas tähevärav” läks üsna valutult. Et ühtpidi on ju teada, mis Veskimehe raamatutes ees ootab: kosmos ja võõrplaneedid ja intriigid ja lahingud ja lauatagused pikad seletamised, mis kubisevad võõrsõnadest, mahlakat sõnavara, matšondust ja paljast kehapinda, misantroopiat ja patriotismi, ühteagu lootust ja pettumust. Mis mulle Veskimehe juures meeldib, on see, et tal on haaret ja suured ideed. Ideed ise on nii ja naa. Veskimehe kirjutamisstiil on aga selline, et mulle on tema tekstide lugemine vaevaline (kusjuures, kümme-viisteist aastat tagasi polnud, siis aga käis mingi krõks, et ma enam ei viitsi). Parema lugemiselamuse nimel tuleb oma sisemine feminist kaugele komandeeringusse saata ja mingitele asjadele mitte tähelepanu pöörata. Klišeesid, olgu veskimehelikke või muidu ulmele omaseid, oli siin muidugi kuhjas, aga see mingi oma joon käis läbi ning see raamat oli suht lugejasõbralikumalt kirjutatud, kui mõned tema muud teosed. Selles raamatus oli see “eestlane igas kosmosesadamas” isegi täitsa hästi välja mängitud ja minu jaoks olid täitsa toredad hetked need, kui mõned reaalelulised pisiasjad raamatusse kirjutatuna selles kontekstis hoopis kuidagi väljamõeldud või fantastilised tundusid. Et kui keegi veel Veskimehe lugemisega hädas on, siis “Kolmandat täheväravat” võib mu meelest siiski proovida.

Eric Stenbock “Kogutud luuletused”

Täiuslik sügisene luulekogu.

Ideaalne lugemiskoht oleks kuskil üksikus häärberis, kamina ees ja küünlavalgel. On õhtuhämarus ja poolraagus puud kõiguvad tuules. Hakid on juba ära lärmanud, aga öökullihuikeini on veel aega. Käeulatuses õrn veinipeeker või kore viskiklaas. Kuskilt maja teisest otsast kostab kauge klaver ja gootilik, kõrge, veniv ja halav laul. Laul, kus on lootus ja lein, igatsus ja meeleheide.

See kogu on mu jaoks nii 19. saj. romantismuse esindaja, need suured tunded ja morbiidsus, lopsaks sõnakasutus suht kindlas raamis, segiläbi vihjed ja viiteid ning väga otseütlemisi, müstilisi heietusi ja natuke reaalikolakat ka. Kirjandusteadus liigitab Stenbocki küll dekadentsi alla. Aga tühja sest liigitusest, õiges tujus ja õiges meeleolus võib sedasorti kirjandus olla mu jaoks väga hea lugemine.

Ega tõlkijal — Riina Jesmin — lihtne polnud, aga suuremalt jaolt unustasin ma lugedes isegi ära, et tegu on tõlkeluulega, värsid olid kuidagi nii loomulikud. Ja tõlkijal on lausa imetabane ajastutunnetus! Mul on väga hea meel, et need luuletused nüüd eesti keeles olemas on.

Mul pole õrna aimu, kui tuntud need värsid oma ilmumisajal olid, aga pidid ju ikka olema, et otsapidi tänapäevani välja kesta, kuigi ega see tänapäevane austajate ring vist kuigi suur pole…

Ahjaa, kui keegi küsib, et mis vahe on tujul ja meeleolul, siis enamvähem on need samad asjad jah, aga tuju on minu jaoks rohkem kehaline, et tahtmine midagi teha, ja meeleolu pigem vaimne mõtisklev meeleseisund.

Akira Himekawa “The Legend of Zelda. Twilight Princess” 1.

Mul on raskusi aru saamisega, mis mangad millisele vanusele on, aga autorite (neid kaks ja nad on kahepeale ühe pseudonüümi võtnud) järelsõnast järeldasin, et ju see “Zelda” ikka lasteraamat on.

On fantaasiamaailm, kus on heledam valguse pool ja pimedam videvikumaa. Alguses tutvustatakse seda vastasseisu teket ja videvikuprintsess Zeldat, aga kohe varsti läheb tegevus ükte külakesse, kus on üks võõras — paar aastat tagasi külasse tulnud noormees, noh sellin, kes enam päris poiss ei ole, aga mehemõõtu veel ka välja ei anna. On ta külainimestele igatpidi abiks ja eriti hästi saab tema läbi külalastega. Seda külaeluidülli on siin raamatus päris pikalt. Kuigi aegajalt antakse mõista, et sel noormehel on minevik, siis ilmutab see minevik end servapidi üsna raamatu lõpupoole. Ja siis juhtub midagi hirmsat ja kollid tulevad ja taplus tuleb ja taplus on kole ja mis edasi saab, seda kõike saab lugeda juba järgmistest köidetest. Kas ma seda ka teen, ei ole veel kindel, kuigi joonistamisstiil meeldis mulle väga hästi, selline selge ja nunnukas, lugu oli ka päris huvitav, kuigi natikene segane ja ma tundsin küll, et minust nooremale lugejale mõeldud. Kõige krooniks on siin olemas mu fantaasiamaailma lemmikelukas ehk libahunt :)

Guugel annab teada, see Zelda on miski mäng. Ma ei tea sest miskit, aga mõnele võib see reklaamiks olla.

 

“Orioni vöö 1”

Kokku kolm juttu, õigemini küll jutustust või koguni lühiromaani. Koostanud Raul Sulbi. Kunagi, kui ma aktiivselt Ulmekirjanduse Baasi kasutasin, st lugesin (mis tuletab meelde, et võiks nagu jälle sellele kanalile ka rohkem aega pühendada), siis ma õppisin üsna kähku ära, et milliste nimedega kirjutajatel on minuga suht sarnane maitse, millistel vastupidine, millistega on kokkupuutepunkte, kes on nii leebed arvustajad, et pisukene kahtlussõna tähendab, et parem ära seda raamatut loe, ja kes on nii karmid kriitikud, et nendepoolne “käib kah” on üsna kindel lugemissoovitus. Selle sain ma segeks, et Sulbi kirjutab küll huvitavaid arvustusi ja on aegade jooksul kokku pannud mitmeid põnevaid kogumikke, siis ega minu ja Sulbi meeldimised ühte jalga küll ei käi. See kogumik näitas seda ka. Et muidugi olen ma tänulik, et sellised maitseproovid eesti keeles olemas on, aga ega ma neist lugudest nüüd mingit erilist elamust küll ei saanud. 

Minu jaoks oli kõige kõvem lugu kogumiku esimene, Aliette de Bodardi “Pisarais Pärlite tsitadell”. See idaeksootika ja keiserlike õukonnakommete passimine kosmoseajastusse, teatav krimielement ja esivanemate vaimud, tajulaevad ja perekondlikud suhted — kõik need olid vägagi põnevad elemendid. Ainult et, ma ei tea, kas süüdistada autorit või tõlkijat, kogu see lugu oli kuidagi kandiline, kokkusobimatute sõnavalikutega. Teine lugu, Robert Reedi “Mees kuldse õhupalliga” sisaldas küll mõningaid huvitavamapoolseid elemente, aga need olid autoril enne valmis, st mulle meeldis mõte planeedisuurusest tähelaevast, aga kõik muu, mis just sellesse juttu puutus, oli üsna tüütu. Jutt jutus kompsositsioon oli siin loos mu meelest nõrk ning Liidu agendi jutustus igav. Kolmas lugu — Neal Asheri “Tulnukarheoloogia” — jääb sinna vahepeale. Et on maailm, on seiklust, on intriige, on erinevad vaatepunktid ja huvitavad elukad, aga miks just see jutt Stalkeri sai, jääb mulle natuke ebaselgeks. Lugeda kannatas päris hästi, aga miskit erilist ma ei leidnud.

Aga targemaks ma sain selle kogumikuga küll: Sulbi autoritutvustused olid informatiivsed ning lugude põhjal püüan ma Aliette de Bodardi (koduleht siin) nime endale kuskile meelde jätta. 

Indrek Hargla “Merivälja”

Kui hakata seda raamatut lugema kui ulmekat, siis on pettumus kerge tulema, aga kui hakata seda lugema kui ulme- ja põnevustätšiga olmeromaani a la “Ka naabrid nutavad”, siis on see täitsa tore lugemine. On Merivälja ja valik sealseid elanikke, igaüks mingi kiiksuga: kes ajab taga raha, kes armastust, kes kunsti, kes õnne, kes tervist, kes iseennast ja kes sebib niisama ringi. Aedlinna eluolu ja naabrivalve. Kõigil on mingi saladus ja keegi teab, mis see saladus on, ning alustab väljapressimisega. Aga nii ulmet kui põnevust on ikka ka, mis sest, et väiksemas mahus, kui Harglalt eeldanuks.

Hargla on kunagi kuskil öelnud, et romaani on palju lihtsam kirjutada kui lühijuttu, romaanis saab lobiseda. Seda lobisemist on ta siin raamatus ikka mõnuga kasutanud, päris kriminaalseks ja põnevikuks kisub lugu alles alates 350st leheküljest, sinnamaani on pikk sissejuhatus, aga no vähemalt ei kaasnenud selle raamatuga seda hirmu, et lõpp ära vajuks, paljud on küll nuranud lõpu lahtisuse üle, aga minu jaoks oli see küllalt sobiv ja loogilinegi ning mu meelest lahenes nii krimi- kui ulmeliin kenasti ära.

TV-sarja ma näinud ei ole ja 90.-te ufouputusest jäin ma ka kuidagi suht puutumata, niiet eelarvamusi mul raamatuga seoses eriti polnud, vaid seda mõtlesin, et autori sissejuhatuse oleks pidanud pärast raamatu lugemist lugema, oleks romaanist veel nõksa parema emotsiooni saanud. Aga sarja tahaks nüüd näha küll, sest osatäitjate nimekiri pakub nii kindla peale minekuid (Merle Palmiste, Maria Avdjuško, Andrus Vaarik) kui vanu lemmiknäitlejaid (Liina Tennossar, Andres Lepik) kui (minu jaoks) uusi nägusid (Lauli Otsar, Kristo Viiding) kui ka võimalust näha autorit näitlejarollis (kusjuures mul on aimus, et Indrek Hargla võis teha päris huvitava rollisoorituse). Kus ma seda sarja nii palju aastaid hiljem näha saaks? 

Sebastien de Castell “Crownbreaker”

Ja saabki Kelleni rännutee ses kuuendas osas otsa. Kellen jõuab koju ja klaarib ära oma suhted nii õe kui isaga. Äh, see viimane osa oli küll päris põnev lugeda, aga kuidagi tühja tunde jättis, jäi mulje, et autor oli sest loost juba pisut tüdind ja tahtis otsad kokku tõmmata ja uute asjadega edasi minna… 

Aga kogu see sari kokku oli päris tore tükk lugemist ning kui igast võlurid on fantaasiakirjanduse kontekstis üsna tavaline kraam, siis oravkass on midagi tõeliselt huvitavat ja omapärast, juba ainuüksi selle pärast tasus need kuus raamatut läbi lugeda (kuigi see Kellen oli iseenesest ka üsna sümpaatne tegelane).

Pisut lisapilte:

Jätka lugemist

Anna Jürgen “Sinine Lind”

Ma ei olnud kuigi kindel, kas ühe lapsepõlve lemmiku ülelugemine on ikka hea mõte, aga uudishimu ei andnud rahu, et palju ma sellest siis mäletan ja kuidas see lugu siis ikka oli. 

Üldjoontes läks õnneks, põhilugu oli ikka meeles, aga mul ei olnud meeles, et ses raamatus nii palju etnograafilist materjali (millised olid rõivad, mida söödi, kuidas põldu hariti, kuidas soola saadi, milliseid ravimtaimi kasutati, kuidas jahti peeti ja kala püüti, millised olid klannide ja hõimude omavahelised suhted jne) oli. Raamatu kirjutamisest on üle 70 aasta möödas ja mõne koha peal oli seda tunda, aga laias laastus kõlbaks sellise ajaloolise jutuna indiaanihuvilisele vast tänapäevalgi, kuigi need seiklusosa jutud, tegelase areng ning kombestikukirjeldused on igaüks sutsu erinevas stiilis ja liiga järskude üleminekutega. Natuke liiga hakitud, mustvalge ja naiivne oli see lugu küll, aga päeva päästab Schnapp (Sinise Linnu koer) ja autori siiras huvi teema vastu.

Lugu on siis sellest, kuidas 18. saj. teisel poolel valge poiss irokeeside juurde satub, saab uueks nimeks Sinine Lind, seal kasvab ja koduneb ning kui ta aastate pärast oma sünniperekonna juurde saadetakse, siis tahab ta tagasi irokeeside juurde. Taustal on brittide ja prantslaste sõda territooriumi pärast, piiriasukate edasiliikumine, Pontiaci juhitud indiaanlaste ülestõus, idaranniku hõimude sundmigratsioon jne. Millest raamat ei räägi ja millest on alles viimasel ajal rohkem rääkima hakatud, et rohkem kui lahingud laastasid indiaanlasi Euroopast tulnud nakkushaigused. 

Kui ma kevadel indiaaniraamatutest näitust tegin, siis selgus, et sakslased on ikka päris palju indiaanijutukaid kirjutanud. Tõlgitud on neist ainult mõned üksikud. Anna Jürgen kirjutas peale “Sinise Linnu” veel tosinkond indaaniraamatut, osad nime all Anna Müller-Tannewitz.

Jenny Offill “Ilm”

Nohjahonkah. See kategooria tähendab minu jaoks mõningase ükskõiksusega segatud kokkuvõtet, et midagi erilist ja huvitavat polnud, aga nähtavat nuramispõhjust ka nagu pole.

Raamatus on lause: “Härra Jimmy kõneleb mõnikord väikeste pahvakute kaupa.” Kogu see raamat on stiilis “väikeste pahvakute kaupa”, kõige kauem suudab autor ühes teemas püsida poolteist lehekülge. See fragmentaarsus otseselt mind ei seganud, aga minu jaoks tegi sellise stiilikatsetuse varem ja võimsamalt ära Siim Nurklik raamatuga “Kas ma olen nüüd elus”, niiet ega ei võlunud ka kuidagi.

Raamatukoguhoidja, kes püüab ses segases maailmas hoida koos ja elus oma peret ja samas päästa tervet maailma. Loomulikult ma tundsin uudishimu ülelombi raamatukogutöötajate kirjelduse vastu. Vastus oli, et inimene nagu iga teine, aint et vahel võib ta lollidele küsimustele vastata lausega: “Ma töötan raamatukogus!” justkui oleks tegu kõikeammendava vastusega.

Oma pere päästmine käib mehe, lapse, venna, vennalapse ja muu lähema ringi murede enda kaelale võtmisega, kõike korraga ei jõua, kui venda on vaja upitada, siis teised peavad ise hakkama saama; maailma päästetakse võhivõõrastele nõuandeid jagades, n vastates küsimusele: “Kuidas oma lapse saabuvaks kaoseks kõige paremini ette valmistada?” — “Neid võib õpetada õmblema, talu pidama, ehitama. Kuid kõige kasulikumaks võivad siiski osutuda kartliku meele rahustamise tehnikad.” Nojah siis. 

Ma saan nagu aru, et autoril on olnud tõsised mured, mille pärast seda raamatut kirjutada, ma muretsen aegajalt samasuguste asjade (tasakaal, kestvus, suhted, pinged) pärast, aga kirja on saanud see niimoodi, et mul oli lugedes sügavalt ükskõik, et autoril sellised mured on, emotsionaalselt oli raamat mu jaoks ebaveenev.

Kiidaks ka miskit … Tubli, Varrak, ses raamatus ei hakanud ühtki kirjaviga silma! Nii hoida!

Top 10 raamatud, milles on juttu raamatukogudest ja raamatukoguhoidjatest

  • Vernor Vinge “Leek sügaviku kohal” – sealt on pärit minu lemmiksõnastus raamatukoguhoidja kohta – elukutseline asjaarmastaja.
  • Terry Pratchetti Kettamaailma lood ja “Vaibarahvas” – Pratchtti loomingus on minu mäletamist mööda kõige pühendunumad kirjanduslikud raamatukoguhoidjaid.
  • Umberto Eco “Roosi nimi” – raamatukoguhoidjaks olemine annab selle raamatu lugemisele erililse vaatepunkti.
  • Richard Brautigan “Abort” – üks eriline raamatukogu ja üks eriline raamatukoguhoidja.
  • Erich Segal “Armastuse lugu” – vast kõige romantilisem raamatukoguhoidjaga seotud lugu.
  • Neal Stephenson “Lumevaring” – küberpunklik lähenemine raamatukogule.
  • Walter M. Miller “Kantileen Leibowitzile” – raamat info hoidmisest ja säilimisest maailmalõpumeeleoludes.
  • Aleksandra Marinina “Etturid surevad enne teisi” – midagi ka krimisõpradele.
  • Henno Käo “Dondijutud” – äärmiselt stereotüüpne luuletaja-raamatukoguhoidja, aga muhedalt kirja pandud.
  • Haruki Murakami “Kafka mererannas”. Esimene ettejuhtuv tsitaat: “Meie üritame kõigest väest selle väeti raamatukoguga oma koduregioonile natukenegi kasulikud olla. Kogume ja pakume raamatuid armastavatele inimestele väljapaistvaid teoseid. Püüdleme inimliku ja sooja teeninduse poole. Otse loomulikult on meil puudusi. Ka meie võimetel on piirid. Kuid oma viletsate võimete piires anname endast maksimumi. Selle asemel et vaadata, mis meil puudu on, võiksite vaadata parem seda, mida me teinud oleme.”