Paolo Bacigalupi “Laevalammutaja”

2010. aastal kirjutatud tulevikunoortekas värskelt eesti keeles.

Lugege ja soovitage oma noortele sõpradele!

On hoogu, on põnevust, on karaktereid, on kasvamist, on probleeme, on unistusi, on väärtuste üle arutlust, on teistmoodi tehnoloogiat ja ühiskonda, on natuke roosat ja natuke sünkmusta ning kaasamõtlemist küllaga.

Algus tundus veidi venivat, aga tegu on triloogia avalooga ja maailma sisseelamiseks oli ehk vajalik.

Ma ei oska näppu peale panna, mis mulle Bacigalupi stiilis meeldib, aga midagi on, mis mind selle autori juures väga võlub.

Õrnalt võib tuua sarnasusjooni Philip Reeve’i “Surelike masinate” sarjaga, aga on nagu nati parem.

Angela Dimitrakaki “Neli tunnistust Errinyose jõe väljakaevamisest”

Ma arvan, et ma venitan seda “maagilise realismi” määratlust kuskile pisut üle piiri selle raamatuvalikuga, aga minu jaoks mahub piiridesse, sest legendid, mäluvead, tõlgendused, asjad, mis võivad olla tõsi ja mis võivad olla vaid ettekujutlus. Maagilisusele rõhub tugev ütlematajätmine, ma ei saanudki aru, mis siis tegelikult juhtus. Reaalsemat poolt teatud ajastu ja ühe linnaosa üsna täpne kirjeldus, nii inimeste, keskkonna kui meeleolude mõttes.

Raamat on napp ja segane ja erilist kaasaelamist ei pakkunud, aga lugemist õhutasid edasi gootitüdrukutest peategelased, legend kadunud jõest (seostus üleeelmise raamatuga), teatav lubadus (mis minu jaoks jäi täitmata) ja stiilimängud (on e-kiri, on jutustus kassetile, on intervjuu üleskirjutus). Erinevad tegelased oleks võinud natuke erinevamate häältega olla, aga kui see oli taotlus, et kõik need naised on tegelikult üks ja seesama — kah üks võimalus — ja erinevad nimed on vaid vee sogaseks ajamise taktika, siis jah, miks mitte.

Kogu raamat on tegelt selline “nojah, miks mitte”, aint et miks ma seda lugema peaksin, seda ei suutnud ma veel päriselt välja mõelda. Paar märksõna Kreeka ajaloost? Jaa, seda sai küll. Tunne, et oled natukegi kursis kaasaegse väliskirjandusega? Jah, seda sai ka. Aga miskit võiks nagu veel olla… Või oli ka, aga ma ei leidnud üles. Ahjaa, kindlasti oli siin palju vabadust ettevisatud sümboleid oma tõlgendustega lahti muukida. Mis läheb sinna plusspoolele. Ja mille pärast ma soovitan uudishimulikul lugejal nina siia raamatusse pista küll.

Anu Raud “Hea karjane”

See raamat sobib teemasse “loomalood” eriti hästi, sest tegu on jutukoguga. Jutukeste aineseks lehmad, lambad, koerad, kassid, oravad, ka kanad ja inimesed. Muist (enamik) Anu Raua eluteel kohatuid, muist lugude kaudu edasi kantuid. Teatav kristlik retoorika ja moraalitsemine jäid mu muljet loetust pisut segama, aga kõik, mis puutus loomadesse, oli südamest, soe ja hooliv. Jah. Täitsa nunnukas lugemine.
Illustratsioonid (Kadi Pajupuu) olid ka toredad ning autori ja lugudega väga hästi sobivad.

Ben Aaronovitch “Londoni jõed”

Mulle ei meeldinud see raamat nii hästi kui Kajale meeldis. Tore lugemine oli küll, jaa, aga mul polnud seda õiget tuju ja mul on tunne, et mul jäi nende Londoni jõgede ja ajalooliste teatraalide ja kaasaegsete võlurite ja tublide politseinike rägastikus praegu midagi väga olulist kahe silma vahele. Ehk tuleb see midagi välja järgmise osaga. Või ma võtan seda osa kunagi veel kord lugeda. Selle puudujäägi tunde pealt ma rohkemat seekord ei kirjutakski, kui siis ehk soovituse, et oodake see õige lugemise tunne ära, palju parem on, ma ise olen vahel liiga kärsitu, kuigi ka nii oli tegu hea raamatuga :) 

Londoni jõed:

Anna Maria Tammesaar “Õpetaja — mitte ainult palgast”

Päevikulaadne asjandus, mis annab ülevaate poole kohaga kuskil pärapõrgu läheduses olevas koolis töötava inglise keele õpetaja rõõmudest ja muredest. Jagub nii üht kui teist. Üllatavalt ausat muret, et klassis on vaja olla eelkõige korralooja, kui hästi läheb, saab natuke õpetatud ka. Õpilaste kiirkirjeldusi. Kentsakaid juhtumisi. Paberimajandust. Ja vahele üsna ootamatuid vaatenurki õpetajatööle. Lugeda oli ladus, aga mitte midagi ei juhtu, kui see raamat ka lugemata jääks.

Lugemise väljakutse ankeet 2023

* Praegu loen: Ben Aaronovitch “Londoni jõed” (ja pool tosinat on veel pooleliolevas järgus).
* Krimka või armastusromaan: Krimka. Kuigi ulme käib mõlemast üle.
* Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Dialoog.
* Lemmik lasteraamat: Kõiksugu muinasjutud.
* Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Ma püüan need ruttu unustada, aga ma mäletan, et Madli Lippuri “June. Julien” jäi pooleli, sest ma vihastasin, et meespeategelane on selline ohmakas.
* Eesti või välismaa autor: Mõlemat. Parimal juhul just vaheldumisi :)
* 300 või 700 lehekülge: 300-700 (igal juhul üle 200 :) ).
* Lemmik sel aastal loetud raamat: Hmmm… “Musträstas”? “Eesti nõid”? “Legends and Lattes”?
* Novellikogu või luulekogu: Luule.
* Viimati loetud populaarteaduslik raamat: Nicholas Clapp “Seeba kuninganna. Legendaarse kuninganna jälgedes läbi kõrbe” (saatusesepp :D).
* Üksikule saarele võtan selle raamatu: Ooooh, see on nii raske küsimus. Kui kauaks ma seal saarel olen? Poolelioleva Sapkowski hussiitide-sarja (“The Tower of Fools”, “Warriors of God”, “Light Perpetual”) ehk.
* Raamatupood või raamatukogu: Mõlemat. Oluliselt rohkem küll raamatukogu, aga ma tahan, et mul oleks ka kodused varud.
* Esimene raamat, mille lugemist mäletan: “Karu-aabits”. (Esimesel setsesembril läheb trepatriinu kooli.)
* Lugemata raamatuid mu riiulis on niimitu: Eeeh, jagub…
* Lemmik naistekate autor: Kerstin Gier.
* Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Ma olen piisavalt optimist, et autorit enda jaoks lõplikult mitte maha kanda. Liikuv nimekiri nendest, keda ma lähiajal lugeda ei kavatse, on mul küll olemas.
* Järjehoidjana kasutan tavaliselt: Oleneb. Ma kasutan üsna tihti lihtsalt leheküljenumbri meeldejätmise varianti (kuigi, kui raamatu lugemisse paarikuine paus tuleb, siis ega enam ei mäleta küll, kuhu see järg jäi).
* E-raamat või paberraamat: Paber.
* Mu raamaturiiul on sellist värvi: Puit.
* Puhkusele võtan kaasa: Üht ja teist. Koju kopsakamaid kõvakaanelisi, rändama õhemaid pehmekaanelisi.
* Ulmekirjandus on minu jaoks: See õige asi :) Žanr, mille lugemine toob kõige rohkem rõõmu.
* See autor ajas mu nutma: Ethel Lilian Voynich, Ernest Seton Thompson.
* Ma soovitan sulle: Loe vahel luulet :)
* Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Jah. Üsna mitmega. Ja ma olen ikka veel arvamusel, et kirjanikes on miski eriline, teistmoodi säde sees.
* Peale lugemise armastan veel: Tantsida.

Pildi joonistas AI. Üheks märksõnaks oli, et ilma peakatteta…

“Eesti nõid”

Selle raamatu ma ostsin eelmisel aastal kirjandusfestivali Prima Vista raamatulaadalt ja seisis see raamat mul kapinurgal ja ootas. Ootas õiget aega. Ja nüüd, vahetult enne selleaastast Prima Vistat, saabuski tõeline soov seda raamatut lugeda. Juhuu! Head raamatut õige tujuga on niiiii tore lugeda!

Kõigepealt ma kiidan Indrek Harglat. Et ta selliseid teemakogumikke kokku paneb ja välja annab. Et ta on jälle nii hea teema valinud. Et ta on jutud kuidagi väga hästi järjestanud. Ja siis kiidan ma kirjutajaid. Mu meelest on peaaegu kõik siin ennast pisut ületanud ja väga hea jutu kirjutanud.

Karen Orlau “Vaba ja õnnelik maailm”. Looja ja loodu. Ladusa sisseelamisvõimalusega ja parasjagu lootuse ja lootusetusega mängiv lugu. ****

Indrek Hargla “Laul jääb samaks”. Mis Eestist saanuks, kui Põhjasõja võitnuks rootslased. Hargla nägemuses ei kuigi palju paremat, kui see, mis meile reaalsusest teada. Ja keegi ja kuidagi hakkab seda Rootsi ülemvõimu siinmail kõigutama. Keerdkäikude, ajaloovihjetega, üllatavate pööretega parasjagu pajatav alternatiivajalugu. *****

Heinrich Weinbergi “Lahke mehe tasu”. Džinnijutt selles maailmas, mida Weinberg juba mitut puhku pruukinud on. Hästi jooksev lugu. Lõpp jäi mõnusalt lahti. *****

Mann Loperi “Musta kivi nõidus”. Ühe perekonna, kus üks osapool on midagi libalooma taolist, lugu. Naine, kes võitleb oma armastuse eest. Tütar, kes ei suuda oma päritoluga leppida. Lapselaps, kes annab lootust. Nõid, kes aitab vastutahtsi. Lugu on. *****

Meelis Friedenthali “Abracadabra”. “Abracadabra” sai Tukla novellipreemia. Hästi sai. Mu meelest oli see ka kogumiku kõigekõigem lugu. Ühtipidi oli Friedenthal sinna palju ajalugu ja mõistujuttu sisse kirjutanud, teisalt oli lugu lihtne ning jutustamine lugejasõbralikum kui Friedenthalil tavaks. *****

Kadri Pettai “Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud”. Teine kogumiku libaloomalugu. Sedakorda sellisem kergem. Mulle meeldib Pettai jutustamisviis ja jutu püänt oli ka päris tore, aga nati venima või hõrdedaks jäi. ****

Tuuli Tolmovi “Katariina juhtum”. Luupainajalugu. Võlus see nõia tõstmine tänapäeva ja unenõia motiiv. Teistega võrreldes küllalt kammerlik lugu, nii tegelaste arvu kui kirjelduste poolest. *****

Joel Jansi “Vennaarm”. See lugu oleks mu meelest veel korra ülelugemist tahtnud, sest algus tundus mulle veits konarlik. Kui aga jutt jooksma hakkas, siis läks hooga. Jansi müttamisi mõisakultuuri ja külakultuuri kohtumisaladel on täitsa põnev jälgida. *****

Laura Loolaidi “Pahavara”. Hoogne etnoküberpunk. Tartu. Mulle sobis. Väga hästi. *****

Siim Veskimehe “Valvur”. Politseiniku mälestused nõiasektiga jagelemisest. Oli jutul pointi küll, aga ei köitnud väga. ****

Mika Keräneni “Agnes”. Otsanununnu Tartu lugu :) Trööpab liialt stereotüüpe, aga siia kogumikku selliseseks kergemaks vahepalaks sobis küll. ****

Berit Sootaki “Tammetalu perenaine”. Etnohorror. Laias laastus päris ehe ja hea. Pisut läks vist paljusõnaliseks, aga see ei seganud. *****

Jaagup Mahkra “Aafrika nõiad”. Mahkra on minu maitse jaoks liiga verine, aga loo ülesehituse ja loogikaga see verisus sobis ja selle vastu ei vaidle, et hästi kirjutatud. Eesti nõid Kongo kodusõja keerises.  *****

Meelis Krafti “Elurikkuse kaitseala”. Kaob külalaps kardetud metsa. Miski Krafti stiilis mind segas, aga siia kogumikku teiste kõrvale sobis hästi. ****

Karen Orlau “Mõõkade emand”. Ja looja ja looduga ka kogumik lõpeb. Ladusalt kulgev omamoodi pööretega humorika lõpuga lugu. *****

 Intervjuud autoritega Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-kogumiku-eesti-noid-autorid
 Sirbis: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/noia-elu-sel-on-volu/
 ERRis: https://kultuur.err.ee/1608776575/arvustus-mitmekesine-ettekujutus-noidusest
 Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-eesti-noid-ulmeantoloogia
 Blokajastusi: Rätsep https://wwwnerdlandcom.blogspot.com/2023/04/eesti-noid-koost-indrek-hargla.html , Oskar https://kirjanduslikpaevaraamat.blogspot.com/2022/07/eesti-noid-2022.html
Ulmekirjanduse Baas: http://baas.ulme.ee/?autor=867&teos=88148

 

Aino Pervik “Kersti sõber Miina”

Kui ma lapsena seda raamatut lugesin, siis mulle täitsa meeldis, aga nüüd oli kuidagi kohustusliku kirjanduse mekk man ja seda õiget nõksu, miks mulle see raamat lasepõlves meeldis, ma üles ei leidnud. Liiga läbipaistev oli, et millest autor tahtis kirjutada ja millest tahtis vaikida, millised kohad olid sellise hea kirjutamishooga tulnud ja mida pidi natuke pungestama. Pisut vanamoodne ja vanaaegne suvituslugu; sõprusest, loodusest, hinnangutest, andestusest — et jah teemad on küll igikestvad, aga nii mitmedki eluolulised nüansid oleks nagu vanaks ja võõraks jäänud. See oli küll endiselt värske, et peategelane polnud ideaalinimene, vaid keegi, kellel on head ja vead.

See Edgar Valteri pilt on iseseisev ja nati hilisemast ajast, aga sinna suvejutu juurde mu meelest sobib.

Mariko Tamaki, Yoshi Yoshitani “I Am Not Starfire”

Niisiis — mul oli valida Lõuna-Ameerika või Põhja-Ameerika. Arvates, et küllap hispaaniakeelse väljakutsesse mul neid lõunaameeriklasi veel tuleb, pöörasin pilgu Põhja-Ameerikassse. Jaa, Kanada naisautor on tõesti täitsa tore pakkumine! Aaga — end huvitavad eestikeelsed on loetud (kuigi Atwoodi on veel lugemata ka ja kui hästi otsida, küllap leiaks midagi põnevat ikkagi), tuulasin netis ja tegin nimekirja “Kanada naisautorite 10 raamatut, mis võiks mind huvitada”, Estris polnud ühtegi, kohalikus kaubandusvõrgus kohe saadaval polnud ühtegi, tellimisvõimalus tarneajaga 2-4 nädalat oli kolmel raamatul. Vat selle 4 nädala ja siis ühe ööga lugemise peale ma siiski lootma jääda ei tahtnud. Niisiis läks käiku plaan B — mida pakub wõrk. Wõrk pakub koomikseid. Ei ole ka paha valik.

“I Am Not Starfire” on täitsa nunnukas superkangelase lugu. Õigemini küll superkangelase tütre lugu. Mida tunneb üks 16-aastane, kui tal on nii imeline ema. Enamasti hirmu, et temaga ei suhelda mitte tema enda, vaid tema ema pärast. Masendust, et kõik ootavad, et tal oleks samasugused võimed. Ja see ootus muutub omamoodi kiusamiseks, mis on tüütu ja väsitav ja ei tekita kaasinimeste headusesse just eriti suurt usku. Õnneks on tal üks õige sõber olemas.

Esimene pool raamatust oli pigem selline kooli ja suhte teema ja natuke meenutusi lapsepõlvest, aga mingil hetkel sammub Mandy ellu seninägemata sugulane, kes pöörab senise elu pea peale. Siis tuleb märulit ja supervõimete purskeid, mis minu jaoks oli igavaim osa loost. Aga kokkuvõttes oli see täitsa tore lugu, mõneti küll lihtsake ja teinistereotüüpne, aga omamoodi nurga alt ja meelelahutuse varjus ka tõsisemaid teemasid riivav ning kuidagi sümpaatne ja südamlik.

Joonistamise stiil mulle meeldis, et palju värve ja nutikaid paneelilahendusi (n korduva motiivina kukkuv pliiats või lilleõiekesed) ja sobis hästi selle looga.

Elena Poniatowska “Kallis Diego, Sind embab Quiela”

See raamat ei läinud lugemisnimekirja, sest õhuke, vaid see raamat on mul juba ammu lugemisjäerjekorras olnud, sest Annika kirjutas sellest kunagi nii sooja lugemissoovituse. Jaa, tajusin seda soojust minagi. Lõõmava Quiela ja külmvaikiva Diego suhtlusest ja lõõmava Quiela ja külmvaese Pariisi vastandustest jäi ikkagi peale kirg, kuma, lõke, tuli, lootus, edasiminek. Ilus pisike raamat.