Jäin ulmeriiuli ette seisma ja otsisin rohelisekaanelisi raamatuid, mida ma veel ei ole lugenud. Täitsa mitu oli. Ja täitsa mitu oli minu lemmikkombinatsioonis — must ja roheline ja natuke heledamat vahele vilksatamas. Valisn Ann Leckie raamatu “Abistav Õiglus”, olin nagu kuulnud, et see olla mingeid preemiad saanud, hilisem kontrollkäik Ulmekirjanduse Baasi näitas: Hugo, Nebula, Arthur C Clarke Award, Locus ja BSFA.
Raamat läks päris hästi edasi, aga preemiasaju põhjust ma ära ei tabanud. Sest selleks oli see kõik kuidagi liiga tavaline. Peategelane oli huvitav, aga mitte kaasa elama panev. Maailm päris hästi üles ehitatud, aga mitte eriti huvitav. Ning lõpetada lugu viimasel minutil põõsast leitud parajalt piraka püssiga on nagu magedavõitu.
Algupärane suguline segadus läks minu jaoks kaotsi, ma ei tajunud eesti keeles lugedes, et see üldse mingi eriline teema on, peale selle, et robot, noh, ei mõista sugudel vahet teha.
Mis mulle meeldis, oli taruteadvuse (või karjateadvuse või ma ei teagi, mis oleks õige termin sedalaadi jagatud teadvuse, kus iga üksikisik mõtleb korraga nii omaette kui kõigiga ühiselt, kohta) kasutamine ja selle olemuse selgituspüüded. Ja kohati oli täitsa kobedaid kõrvaltegelasi.
Sulepuru 