Üldiselt mulle joodik-raamatud ei istu, no mõne pohmakahommikuse detektiivi krimikirjanduses või köögilautaguse targutustetihke stseeni slaavi autorilt kannatan ma ära, aga muidu võite igasugused “Kõrtsikammijad” ja “Joomahullu päevaraamatud” heaga omale hoida.
Aga see “Palmivenijoodik” oli kuidagi hoopis teistmoodi.
Võib-olla seepärast, et joomist ennast ja selle tagajärgi oli vähe kirjeldatud, kuigi loo käimatõmbamiseks on peategelase suur isu palmiveini järele, see isu on nii suur, et kui palmiveinivalaja ära sureb, siis tuleb talle koolnute maale järele minna.
Võib-olla on oma osa selles, et kuigi ma Aafrika kirjandusest suurt midagi ei tea, siis Ben Okrit olen ma lugenud (romaan “Näljutatud tee” meeldis mulle väga ja luulekogu “Aafrika eleegia” üsna, jutustus “Jumalaid hämmastades” oli kenasti kirjutatud, aga minu maitse jaoks liiga “Coelho”) ja siin raamatus on seda Aafrika rahvajuttude tunnetust ikka kõvasti ning seda loogikavaba fantaasialendu oli kuidagi mõnus lugeda.
Ja võib-olla on meeldimise põhjus Mathura ladus ja nutikas, toredate keeleleidudega tõlge.
Ma ei oska seda raamatut eriti ei kiita ega laita. Kolm punkti, mis mulle meeldisid:
Spioonikad ja paralleelmaailmad on minu žanr.
Peategelase Ruudi iseloomustus klapib päris hästi kokku eestlase enesekuvandiga — edasipüüdlik ja tagasihoidlik, pisut põikpäine, aga ootamatult hea kohaneja.
Autor on ära tabanud selle, mis mind juba mitu aastat häirib — nimelt tunne, et ümberringi hakatakse tasapisi teatud hoolimatusega asju naks-naks-naks koomamale tõmbama ja üle-reguleerima.
Kes on lugenud, see teab niigi, millega tegu, kes pole, siis laias laastus on see omamoodi “Krahv Monte-Cristo” paigutatuna 1830.-40. aastate Itaaliasse, aga lühem, poliitilisem, vähema kättemaksu, aga kurvema lõpuga. “Kiin” kuulus mu lapsepõlvesuvede lugemisvarasse ja ma alati nuhuutsin.
Huvitav, et selle raamatu kohta netiavarustes suuremat muljetamist polegi, leidsin vaid ühe Linda Järve blogist. Seal pakutud žanrimäärang “ajaloolis-romantiline” on vist päris kohane, kuigi ei lapsepõlves ega nüüd üle lugedes seda “ajaloo” osa ma enda jaoks kuigi tähtsana ei teadvustanud, pigem oli see minu jaoks, et no kuhugi ja mingisse aega oli ju vaja need kangelased asetada ja palju ses tõest on, ausalt öelda ei huvitagi eriti. “Romantiline” aga katab ära nii tugevate värvidega karakterid, mässumeelsuse ja tulevikkupüüu kui kangelaste omavahelised suhted. Lapsepõlves köitis mind enim Gemma-Kiini liin, uuesti lugedes jagus tähelepanu ka teistele. Suhtekolmnurgad on kõik omadega parajalt puntras, olgu siis Kiin-Gemma-Martini, Kiin-Gemma-Zita, Kiin-Montanelli-jumal…
Üle lugedes tundus raamat lühem. See on vist autoripoolne nõks, et kõike ei peagi lahti kirjutama ja tuleb panna lugeja fantaasia tööle, teisalt, nüüd lugedes tundusid vihjed lausa silmakargavad, lapsepõlves pidi neid aegapidi lahti muukima. Aga eks ma poetasin pisara seekord ka… Lõpulause “Südamerabandus kõlab sama hästi nagu iga teinegi sõna,” teeb romaani kuidagi tänapäevaseks, aga oma üllatuseks avastasin, et see ilmus juba 1897. a.
Lugesin 1977. a. väljaannet. Mõnusa nostalgialaksu andsid tänapäeval kahjuks harva kasutuses olevad joonealused märkused. Ja ma ei mäetanudki, et ses raamatus nii ohtralt Shakespeare’i tsiteeriti.
Lugedes tundus mulle, et nii paljud motiivid on kusagil juba varem olnud (Tolkieni “Sõrmuste isand”, Gaimani “Neverwhere”, Enthoveni “Mustad haarmed” jpt), aga hoolimata teatud tuttavlikkusest oli maailm päris kenasti välja mõeldud ning lugu läks päris hästi ja hoogsalt edasi. Raamatu põhiteema oli minu jaoks:
Eks me kõik tee vahel netis kolades mingeid totakaid teste, näiteks What Type of Romance Novel Are You?. Ma sain vastuseks, et Motorcycle Club Romance. Ma ep teadnuki, et selline žanr ka olemas on. Kiire guugeldamine andis mõista, et enamasti on see halb fanfiction teemal “Anarhia pojad” ja nüüd ühe näite läbi lugenuna tundub, et ega ma suurt oma järeldusega eksinudki.
Rebecca Zanetti “Wicked Ride” on saast. Ma olen kuulnud mõne filmi või lavastuse kohta öeldavat, et see on nii halb, et see on juba peaaegu hea. Selle raamatu kohta võib vist ka nii öelda. Igatahes — on tubli ja tegus kurva minevikuga kena politsenik ja salapärane tumedalakane alfaisane iiri motikaklubi liige Seattles ja mis te ise arvate, mis juhtub, kui nad kohtuvad. Minu jaoks tegi raamatu loetavaks asjaolu, et lisaks inimestele müttavad ringi ka nõiad, deemonid, vampiirid ja libaloomad ning krimiosa oli küll alla keskmise, aga mitte väga vilets.
Demons were the good guys, and Kurjans the bad guys.
Täitsa hea kassiraamat, mis seletab kasside olemust ja jagab omanikele õpetussõnu. Tavatekstile lisanduvad lühilaastud erinevatest kassidega seotud juhtumitest. Raamatus on palju imeilusaid kassipilte!
Aye, vaevalt, et ma oleksin need raamatud kätte võtnud, kui ma ei põeks momendil raskekujulist Šoti-vaimustust.
Šotlastega vesteldes ei ole väga hea mõte kiita “Bravehearti”, sest, pfff, mida teab üks austraallane Šoti vabadusvõitlusest (sellest, et šoti kõige kuulsam näitleja sai oma Oscari iiri politseiniku kehastamie eest, räägime mõni teine kord), või “Trainspottingit”, sest nii kole see elu nüüd ka ei ole. Aga hoolimata sellest, et tõenäoliselt kuuled sa lõõpimist teemal “särgitu Jamie” rohkem kui sa tegelikult kuulda tahaks, siis “Võõramaalase” vaatamine ja kiitmine on täitsa okei.
Ma ei saa öelda, et tegu oleks heade raamatutega, küll aga on tegu tõeliste leheküljepöörajatega, tegelastes on parasjagu värvikust aga ka turvalist stampsust ning sündmusi jookseb riburada üksteise järgi. Telesari mulle päris meeldis ja sealt kaasatoodud õhustik andis raamatute lugemisele lisahoo.
“Outlander”
Minu lemmiksõnad raamatus: aye, verra, stubborn, lass/lassie, Lallybroch.
Sirvisin kohati ka eestikeelset tõlget ja noh, ega Lauri Vahtre just halb tõlkija ole, aga tegu on naisautori kirjutatud looga, kus minajutustaja on naisterahvas, tõlkes on aga liiga palju pealtviiekümnese meesterahva sõnavara ja väljendeid ning ma saan aru, et šoti kõnepruuki on raske eesti keelde ümber panna, aga see lahendus minu jaoks eriti ei töötanud.
Oleks seal sada jalga, küll saaks sülti. Oleks prints Charles olnud parem ja targem mees, ehk oleks Cullodeni lahing olemata olnud. Aga:
“He was a fool, and a drunkard, and a weak, silly man,” she declared passionately. “They were all fools—Lochiel, Glengarry, and the rest. They drank too much together, and filled themselves with Charlie’s foolish dreams. Talk is cheap, and Dougal was right—it’s easy to be brave, sitting over a glass of ale in a warm room. Stupid with drink, they were, and then too proud of their bloody honor to back down. They whipped their men and threatened them, bribed them and lured them—took them all to bloody ruin…for the sake of honor and glory.”
She snorted through her nose, and was silent for a moment. Then, surprisingly, she laughed.
“But do you know what’s really funny? That poor, silly sot and his greedy, stupid helpers; and the foolish, honorable men who couldn’t bring themselves to turn back…they had the one tiny virtue among them; they believed. And the odd thing is, that that’s all that’s endured of them—all the silliness, the incompetence, the cowardice and drunken vainglory; that’s all gone. All that’s left now of Charles Stuart and his men is the glory that they sought for and never found.
“Perhaps Raymond was right,” she added in a softer tone; “it’s only the essence of a thing that counts. When time strips everything else away, it’s only the hardness of the bone that’s left.”
“I suppose you must feel some bitterness against the historians,” Roger ventured. “All the writers who got it wrong—made him out a hero. I mean, you can’t go anywhere in the Highlands without seeing the Bonnie Prince on toffee tins and souvenir tourist mugs.”
Claire shook her head, gazing off in the distance. The evening mist was growing heavier, the bushes beginning to drip again from the tips of their leaves.
“Not the historians. No, not them. Their greatest crime is that they presume to know what happened, how things come about, when they have only what the past chose to leave behind—for the most part, they think what they were meant to think, and it’s a rare one that sees what really happened, behind the smokescreen of artifacts and paper.”
There was a faint rumble in the distance. The evening passenger train from London, Roger knew. You could hear the whistle from the manse on clear nights.
“No, the fault lies with the artists,” Claire went on. “The writers, the singers, the tellers of tales. It’s them that take the past and re-create it to their liking. Them that could take a fool and give you back a hero, take a sot and make him a king.”
“Are they all liars, then?” Roger asked. Claire shrugged. In spite of the chilly air, she had taken off the jacket to her suit; the damp molded the cotton shirt to show the fineness of collarbone and shoulder blades.
“Liars?” she asked, “or sorcerers? Do they see the bones in the dust of the earth, see the essence of a thing that was, and clothe it in new flesh, so the plodding beast reemerges as a fabulous monster?”
“And are they wrong to do it, then?” Roger asked. The rail bridge trembled as the Flying Scotsman hit the switch below. The wavering white letters shook with vibration—FREE SCOTLAND.
Claire stared upward at the letters, her face lit by fugitive starlight.
“You still don’t understand, do you?” she said. She was irritated, but the husky voice didn’t rise above its normal level.
“You don’t know why,” she said. “You don’t know, and I don’t know, and we never will know. Can’t you see? You don’t know, because you can’t say what the end is—there isn’t any end. You can’t say, ‘This particular event’ was ‘destined’ to happen, and therefore all these other things happened. What Charles did to the people of Scotland—was that the ‘thing’ that had to happen? Or was it ‘meant’ to happen as it did, and Charles’s real purpose was to be what he is now—a figurehead, an icon? Without him, would Scotland have endured two hundred years of union with England, and still—still”—she waved a hand at the sprawling letters overhead—”have kept its own identity?”
Ses mõttes oli see väga hea ajalooline romaan, et ta pani mind edasi uurima, et mis siis tegelikult toimus, seda nii konkreetsel kirjeldatud perioodil kui natuke ette- ja natuke tahapoole. Kõige suurem jahmatus oli teadasaamine, et pärast Cullodeni lahingut keelustati kildid, tartan, gaeli keel jne. Keeld tühistati alles 1782. a. Ja et see kõik jälle Šotimaa uhkusasjaks muutus, selles on suuri teeneid Walter Scottil.
Üldiselt mulle joodik-raamatud ei istu, no mõne pohmakahommikuse detektiivi krimikirjanduses või köögilautaguse targutustetihke stseeni slaavi autorilt kannatan ma ära, aga muidu võite igasugused “Kõrtsikammijad” ja “Joomahullu päevaraamatud” heaga omale hoida.
Võib-olla on oma osa selles, et kuigi ma Aafrika kirjandusest suurt midagi ei tea, siis Ben Okrit olen ma lugenud (romaan “Näljutatud tee” meeldis mulle väga ja luulekogu “Aafrika eleegia” üsna, jutustus “Jumalaid hämmastades” oli kenasti kirjutatud, aga minu maitse jaoks liiga “Coelho”) ja siin raamatus on seda Aafrika rahvajuttude tunnetust ikka kõvasti ning seda loogikavaba fantaasialendu oli kuidagi mõnus lugeda.
Sulepuru 