Birk Rohelend “Mull”

See kummaline tunne, kui sa loed ja mõtled, et tegelased on rohkem karikatuurid kui inimesed, et heietamisi on liiga palju, et nii mõnegi süžeepöörde aja tahaks oiata, et oh miks ometi, et autor läheb oma lemmikstiiliga hoogu ja unustab tõsiasja, et tema teose point upub ilukõnelisusesse ära, aga ikkagi, aga ikkagi loed ja lustid autori sõnakasutust ja tunned, et sinu ja autori küünilisuse paigad laiutavad enamvähem samadel aladel ja ka naiivsusepilvekesed on umbkaudu samu metsi varjutamas ning siis see lõpulause :)

Reklaamitud ajasturomaani, arenguromaani ega psühholoogilise romaani mõõtu mu meelest välja ei kanna, aga olmeromaanina kannatab lugeda küll. Ma kujutan ette, et erinevad inimesed võivad sellest teosest väga erinevaid asju välja lugeda.

detsembrikohvik

Siobhan Dowd „Laps, kelle aeg unustas“

Mulle ei meeldi Goodreads, jah ideena on ta tore, aga minu ajus asuvad raamatud ja arvutiasjandus ikka veel liiga erinevates kohtades, et ma seda mugavalt kasutada saaksin, pealegi nõuab see järjepidevust, niiet minu jaoks blogist ja FB lugemise väljakutsest piisab täiesti. Seega Goodreadsi soovitust ei ole, selle asemel on hea kolleegi soovitus.

Tõlkija Triin Olvet on raamatust kirjutanud nii:

Originaalis „Bog Childi“ nime kandev raamat sattus mulle pihku mitu head aastat tagasi, kui leidsin selle vihmasel pärastlõunal sõbra raamaturiiulist. Veetsin turbalõhnalise kamina ees pika õhtu, teetass ühes ja raamat teises käes ja raamat hakkas ennast lugemise käigus ise tõlkima.
Koju jõudes panin selle kiiresti eesti keelde ja hakkasin kirjastajat otsima. Mõni ei vastanud üldse; mõni nimetas raamatut otsesõnu jamaks. Nii ta mul mitmeks aastaks sahtlisse jäi – kuni Ajakirjade Kirjastus käsikirja tänavu üles korjas ja välja andis. Olin ja olen selle üle väga õnnelik.
Miks selline pealkiri? Tegu on fraasiga raamatust (kes läbi loeb, saab aru, miks see oluline on) ja samamoodi pealkirjastasid oma tõlke ka itaallased. „Rabalaps“ tundus kuidagi liiga… veider. Liiga arusaamatu ja ehk isegi peletav. Pealkirjavalik oli kollektiivne otsus ja mina olen tulemusega rahul, nagu ka kaanepildiga, mis minu meelest sobib sisuga suurepäraselt.
Raamatust endast ka. Tegevus toimub 1980ndate alguses Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi piiril asuvas väikelinnas. Peategelane Fergus on abiturient, kes parasjagu tuubib viimaseks, füüsika lõpueksamiks, mille hinne otsustab, kas ta pääseb Inglismaale ülikooli sisse või ei. Eksamipingele lisandub mure venna pärast, kes IRA poolehoidjana on vangi pistetud ja osaleb kurikuulsas Maze’i vangla näljastreigis. Sellest hoolimata ei ole raamat sünge, sest vana hea Iiri huumor ei ole kuhugi kadunud ja iirlased oskavad rõõmu tunda ka kõige hullemates oludes.
Ühel varahommikul sõidab Fergus koos onuga mägedesse turvast kaevama (sealsed turbarabad asuvad sageli mägede otsas, mitte tingimata orgudes), et see linnakeses maha müüa. Korraga näeb Fergus turba seest paistvat pisikest kätt ja kohale kutsutud politsei arvab esialgu, et tegu on IRA ohvriga. Ent tegelikult lamab turbas pisike, mitu tuhat aastat vana tüdruk…. kes tegelikult ikkagi ei ole laps. Fergusel tekib sündmuste käigus temaga väga erilaadne side, mis kröömikese haaval koorib lugeja ees lahti kahe noore, kuid 2000-aastase vahega sündinud inimese, saatuse.
Seda raamatut on liigitatud noorteraamatuks, kuid mina seda ei arva. Siit leiab midagi endale igas vanuses lugeja. On törtsukene romantikat, saab nalja, soovijad võivad poetada pisara, aga raamatu kõige suurem väärtus on ajastu hõng. Mobiiltelefone ei ole, internetist pole keegi kuulnudki, seltskonnaelu käib peamiselt pubis, inimesed on iirlaslikult sõbralikud ja avalad – aga pinna all keevad kired, siin ja seal lõhkevad pommid, vennad ja pojad surevad brittide vanglas ja mitte üks hing ei tea, milline tulevik ootab ees lõhestatud saart ja neid endid. Ja selle kõige keskel püüavad kaks noort, kõrvuni armunud inimest lahendada oma elu esimesi suuri küsimusi.
Isegi need, keda ajalugu üldse ei huvita ja kes pole koleda kõlaga Põhja-Iiri konfliktist kuulnud midagi peale Belfasti linna nime – ja keda rabalaibad (jah, ongi selline termin) pigem hirmutavad – saavad siit inimliku ja haarava pildi konflikti taustast ja ka seda, mida tähendas (nii ühes kui teises mõttes) elu mitu tuhat aastat tagasi. Pühapäeva-ajaloohuvilisele on see aga täitsa mõnus vahepala ja mõistagi on see hea valik neile, kellele meeldib ilus Iiri kirjandus.

Allikas

Miks see jutt pisut pikemal ja toimetatud kujul raamatu järelsõnana ei ilmunud???

Mõned seosetud mõttekatked raamatust:

• Kuidagi lummav, endassemähkiv raamat.
• Mulle meeldis, kuidas see raamat suutis nii paljud teemad — sõprus, koolilõpustress, esimene armastus, sugulussuhted, poliitika, tulevikuvalikud, ajalooekskursid, ajastupilt — ära katta, muutumata ülelibisevaks ja pinnapealseks.
• See ei ole mu meelest arenguromaan, nagu võiks peategelase noorust arvestades eeldada, sest peategelane on juba alguses üsna selge maailmavaate ja põhimõtetega, muutuvad olud, mitte peategelane.
• Tavaliselt käivad mulle unenägude kirjeldused kirjanduses pinda, aga selles raamatus mitte, üleminekud olid kuidagi sujuvad ja õigetes kohtades.
• See Põhja-Iiri küsimus on üks pagana raske asi. Siit kaugelt vaadates — ma ei saa aru, miks ta ikka veel Suurbritanniale kuulub… Aga selles meeleolus aastaid ja aastaid elada… Kui tähtis see siis ikka on, kellele mõni maalapp kuulub, inimesed tahavad oma igapäevaelu elada… Ja siis mõtled, et kui kuradi tore ikka on, Eesti on Eesti ja mitte ENSV… Oeh…
• Mu meelest oli hea raamat ja vääriks enamat tähelepanu.

 

Donna Tartt “Ohakalind”

Kui eelmise raamatu lugemiseks oli minu jaoks vale aeg, siis selle raamatu lugemine sai kuidagi õigele ajale. Sattusin nimelt ühe tüütu sügisviiruse küüsi ja istusin valutavi päi ja kontel öösiti üleval ja lugesin “Ohakalindu”. Ja just see teema, mis enamikke lugejaid on tüütand — narkoga seonduv — oli sel hetkel minu jaoks eriti mõistetav, võrdlusaluseks valuvaigistid: et ilma on väga halb ja liiga palju pärsib mõtlemisvõimet ja see tasakaalu leidmine valu tuimestamise ja mõistuse säilitamise vahel on paras kunsttükk ning see õnnis tunne, kui leiad öösel kell 4 käekotist, mida pole 2 kuud kasutanud, terve lehe tablette…

Veel on kirutud romaani mahukust — jah, oli tellis, aga ma ei leidnud kusagilt meelega venitamist ega ühtegi ülearust kohta. Seda lugu pidigi aegapidi rääkima.

Saatus, juhus, valikud. Kunst. Lein. Meelemürgid. Mõned asjad ja inimesed on ootamatult püsivad ning mõned, millede jätkuvas olemasolus nii kindel ollakse, ootamatult kaduvad.

Lühike sisukokkuvõte:

Veel lühem ja täpsem kokkuvõte:

Üks mu lemmiktegelasi võiks välja näha umbes nii:

Raamatud, mida on “Ohakalinnus” mainitud:
(nimekiri on kokku pandud Ilona Raamatuarmastuse blogi http://raamatuarmastus.blogspot.com.ee/2016/08/donna-tartt-ohakalind.html ja Goodreadsi  https://www.goodreads.com/list/show/45678.Literature_referenced_in_Donna_Tartt_s_The_Goldfinch_  listide põhjal, kursiivis on eestikeelsed pealkirjad)

Hiromu Arakawa “FullMetal Alchemist Gold deluxe n. 3”
L. Frank Baum “Ozma of Oz” “Ozma Ozi maalt”
Ted Berrigan “The Collected Poems”
Albert Camus “The Myth of Sisyphus” “Sisyphose müüt”
Truman Capote “Breakfast at Tiffany’s” “Hommikueine Tiffany juures”
Stephen Crane “The Red Badge of Courage” “Vapruse punane pitser”
Charles Dickens “A Christmas carol” “Jõululaul”
Charles Dickens “Great Expectations” “Suured lootused”
Charles Dickens “Oliver Twist” “Oliver Twist”
Charles Dickens ”The Old Curiosity Shop” “Nell ja tema vanaisa : katkeid romaanist “Vana imeasjade kauplus””
Fjodor Dostojevski “The Idiot” “Idioot”
George Eliot “Silas Marner” (seda ei ole, aga on “Veski Flossi jõel”)
Ralph Waldo Emerson “The Essential Writings of Ralph Waldo Emerson” “Inimkonna esindajad” (osa teostest)
Nathaniel Hawthorne “The House of the Seven Gables” “Seitsmeviilumaja”
T. E. Lawrence “Seven Pillars of Wisdom” “Seitse tarkuse sammast”
C. S. Lewis “The Chronicles of Narnia” “Narnia kroonikad” (täpsemalt “Lõvi, nõid ja riidekapp”)
Carson McCullers “The Heart is a Lonely Hunter” “Süda on üksildane kütt”
Herman Melville “Moby-Dick” “Moby Dick”
Vladimir Nabokov “Meeleheide” ?
Frank O’Hara “The Collected Poems of Frank O’Hara”
Aleksander Puškin “Jevgeni Onegin”
Barbara Pym “Jane and Prudence” (seda ei ole, aga on “Võrratud naised”)
J. K. Rowling “Harry Potter and the Sorcerer’s Stone” “Harry Potter ja tarkade kivi”
Antoine de Saint-Exupéry “The Little Prince” “Väike prints”
Antoine de Saint-Exupéry “Wind, Sand and Stars” “Inimeste maa”
J. D. Salinger “The Catcher in the Rye” “Kuristik rukkis”
W. G. Sebald “The rings of Saturn” “Saturni rõngad”
William Shakespeare “Hamlet” “Hamlet”
William Shakespeare “Macbeth” “Macbeth”
William Shakespeare “Romeo and Juliet” “Romeo ja Julia”
Murasaki Shikibu “The tale of Genji” „Genji lugu” (ainult väga väike katkend)
John Steinbeck “The Grapes of Wrath” “Vihakobarad”
Robert Louis Stevenson “Kidnapped” “Röövitud”
Alfred Lord Tennyson “In Memoriam”
Henry David Thoreau “Walden” “Walden ehk Elu metsas”
Lev Tolstoi “War and Peace” “Sõda ja rahu”
P. L. Travers “Mary Poppins” “Mary Poppins”
Anton Tšehhov “The Complete Short Novels” “Jutustused”
Eudora Welty “The Optimist’s Daughter”
Edith Wharton “The Age of Innocence” “Süütuse aeg”
Edith Wharton “The House of Mirth” “Rõõmukoda”

Mõned raamatusoovitused neile, keda võlus mööbli restaureerimisega seonduv:

Muusikavalikud “Ohakalinnu” juurde:
http://8tracks.com/explore/the_goldfinch/popular/1

Kunstiteoste, mida “Ohakalinnus” on mainitud, nimekiri:
http://www.themillions.com/2015/08/beyond-the-bird-art-in-the-goldfinch.html

Väike valik erinevaid ohakalinde:

Ja nüüd võiks edasi tuhnida kunstiröövidega seotud raamatuid…

“Ohakalinnust” on päris palju kirjutatud, aga üks esimesi oli Priit Hõbemägi Eesti Ekspressis.

***

Jupp aega hiljem saigi selle raamatuga seotud raamatud kokku korjatud ja näitusele välja pandud. Huvi korral:
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2017/10/17/donna-tartt-ohakalind/

Karen Joy Fowler “Me oleme kõik täiesti endast väljas”

Tõenäoliselt on see päris hea raamat, aint et see lugemise hetk ei olnud minu jaoks õige. Lugu läks kuidagi venimisi ja alles lõpuotsas pani nii kaasa tundma kui kaasa mõtlema.

Teemad: kolledžiaeg, lapsepõlv, perekonnasuhted, mälu, valikud, teadus, loomade õigused, šimpansid, saatus, juhus, keel, sobitumine.

Raamatus on mainitud Endel Tulvingut.

Hemingway — eestlane igas sadamas

novembrikohvik

Ben Elton “Tagasi minevikku”

Ajarännuraamat.

Kui saaksid ajas tagasi minna ja muuta ühte asja, siis mis see oleks? Väga raske küsimus.

Igatahes on siin raamatus Isaac Newton arvestanud välja, et seistes 31. mail 2025. aastal ühes kindlas kohas Istanbulis on võimalik tagasi sattuda 1914. aasta 1. juunisse.

Kas seda peaks kasutama ja kes seda peaks kasutama? Kas arvestada võimalusega, et uuesti võib minna veel hullemini?

Mõnikord võtab ajalugu uurides võimust raamatuski välja käidud tahe minna aega, kui esimene ahv püsti tõusis ja ta neljakäpakile tagasi kupatada … Ja siis sa mõtled kirjandusele ja kunstile ja muusikale ja Trinityle ja … nojah, see tagasikupatamine ei ole ka hea mõte.

Lugu on hoogne ja ootamatute käikudega ning erinevalt eelnevalt loetud raamatust (Coelho “Spioon”) — ma uskusin, et on aasta 1914. Lõbus see lugu ei ole, aga kaasa elama ja edasi mõtlema panev küll.

Paolo Coelho “Spioon”

See raamat näeb kena välja.

Aga lugemiselamus on jorradi-jorradi-jorr. Okei, paar lauset olid enam-vähem, aga üldmulje oli mage.

Igav, ebausutav ja valikud, millest millises mahus kirjutada, minu jaoks täiesti arusaamatud.

Jorrrr, — selline karakter ja selline elukäik ja kui uskuda järelsõna, siis hunnik uurimistööd, ning tulemus on suht ilmetu käkk.

Raamatu põhiprobleem on ikkagi see, et ma ei usu. Ei usu, et on aasta 1917, ei usu, et naine kirjutab nii oma tütrele, ei usu, et nähes korra ilusat idamaist tantsu minnakse seda paari aasta pärast lavale esitama ilma igasuguse harjutamiseta, ei usu sõnavara ja ei usu kangelannat. Lõpus advokaadi osa oli juba natike usutav, aga siis oli pettumus juba liiga suur, et püüda sealt midagi head leida.

A no eks igaüks saa mõelda Mata Harile oma loo…

Leif G. W. Persson “Linda mõrva juhtum”

Lugemise väljakutsesse läheb kui kehva kaanekujundusega raamat. Ega see nüüd nii väga jube ka ei ole, inetumaid on riiulites küll, aga midagi positiivsemat ma nüüd küll öelda ei suuda.

Raamat ise on üks päris hästi kokkukirjutatud Rootsi krimka. Eripära on vast suht lobasemavõitu kirjutamisstiil ja politsei argirutiinile on tavapärasest rohkem tähelepanu ning kui harjumuspäraselt on Põhjamaade krimka keskmes ülipühendunud politseinik, siis siin on peaosaline selline aktiivne luru. Aga sel lurul on tublid kolleegid ja delegeerimisoskus — nii saab juhtum lahendatud ja kõik, kes tahaksid tema isiku, meetodite või kuluaruannete peale tuld ja tõrva sülitada, peavad pisema puhisemisega leppima.

Raamatust ja selle järjest on pikemalt juttu siin.