“Angel — Auld Lang Syne”

buffykoomiks

Neile, kes kunagi “Buffy” ja “Angeli” sarju vaadanud ja kurvastust tundnud, kui need otsa said, on lohutuseks otsalõppematu kogus fanfictionit ning koomiksid.

Koomiksid on põhiliselt sellest, mis juhtub peale sarjade lõppu, aga on ka eellugusid, sarjade toimumise ajal aset leidvaid lugusid ning mõne osa ümberjutustusi koomiksi vormis.  Kõige rohkem on muidugi peategelaste nime kandvaid koomikseid, aga oma lood on saanud teisedki (Willow, Spike, Illyria, Oz).

auld3

Viimati minu silma alla jäänu on “Angel — Auld Lang Syne” (tekst Scott Tipton, pilt David Messina, Elena Casagrande, IDW Publishing, 130 lk). Pealkiri peaks nagu aastavahetusse sobima :)

auld-lang1Sisu: Angel näeb kummitusi minevikust, põhiliselt deemoneid, aga ka Darlat ja Drud, tavakummitustest eristab neid see, et neil on küllalt kõvad rusikad. Hoolimata sellest päästab Angel päeva ja beebi. Spike algatab hädas näitsiku kaitseks baarikakluse ja kohtub oma kummitustega (ema, Nikki ja hiina vampiiritapja). Kui Angel ja Spike kohtuvad, peavad nad teineteist esialgu varjukujudeks. auld-lang2Äng tahab väljavalamist ja nii kolgitakse kõigepealt üksteist oimetuks, siis saadakse aru, et keegi lollitab nendega, lepitakse ära (sort of) ja hakatakse koos lahendust otsima. Järgneb muuseumirööv (sarnane Trio teemandivargusega), ühine kaklus mõlemate kummitustega ja hüpe teise dimensiooni. auld-lang3Järgneb kakelung niiditõmbajaga ja ongi lugu läbi.

Muljed: Selline keskeltläbi, oma head ja oma vead… Liiga palju kakelungi :) , st sisu oleks võinud rohkem olla. Ja kohati mulle ei meeldind joonisosa. Aga mulle meeldis, kuidas liikumised olid pildiliselt lahendatud, ja sisemonoloogide esitus oli hea ning põhikarakterid ja sarja õhustik olid enamvähem tabatud. auld-lang4

Niiet kokkuvõttes pigem pluss-lugemine.

www.readcomics.tv

Enn Vetemaa “Hambad viskilaasis”

Ma ei ütle, et see on hea luulekogu, aga see oli omamoodi tore lugemine. Natuke nukker, aga ikkagi muigamapanev.

hambad-viskiklaasis

Poeetilisi täpsustusi ja selgitusi vaikse kena kohakese asjus

Oma isamajakese kohta võin julgesti nentida,
et oli teine omal ajal ikka vaikne ja kena
tipp-topp kohake küll.
Ju sellest johtubki,
et ta püsib mul tänase päevani selgesti meeles.
(Iseenesestmõista – kui just üks vaikne kena kohakene.)

Omal ajal võinuks toda isamajakest
julgesti võrrelda koguni linnupesaga,
ja sestap tunnen ma tänase päevani
tolle kohakese vastu
koguni midagi igatsusetaolist.

Mulle heiastub, et seal voolas nagu üks selgeveeline allikas,
millest ma lapsepõlves oma esmaseid
joomatarbeid rahuldama õppisin.
Koplis (lähedalasuvas)
õitsesid pajud
mis pakkusid sobivat lähtematerjali,
kui tavatsesin ajaviiteks pajupille teha.

Kui ma ei eksi, siis kasvas meie õues paraku veel ka üks
kask.
Temast magus`t mahla
jõin, jõin, jõin, jõin
kuni joomakunsti päriselt selgeks sain.
Ja siis ma oma kalli isamajakese maha jõin.

Pärast sai mu kodust kolhoosi LENINLIK TEE keskus.
Nüüd vabariigi ajal on mu isamajakene
ausalt-öelda üsna
seapesa sarnane,
aga eks ma ise ole üks sigudiku moodi mees ka.

Kuigi pean tunnistama,
et üks helin mul elab rinna sees.
Mida vanemaks saan,
seda valjemalt ta, kuramus, heliseb.

„Juhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas”

juhan-kuus-inimlikkuse-moot-the-measure-of-humanity„Juhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas” Eesti Kunstimuuseumi poolt välja antud näituse kataloog, mille on koostanud Kersti Koll, Kristel Laur ja Toomas Järvet.

Näitus Adamson-Ericu muuseumis (19.08.2016–15.01.2017) ja sellega kaasnev raamat raamat „Juhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas” esitlevad esmakordselt Eestis eesti päritolu, Lõuna-Aafrikas sündinud ja töötanud silmapaistva ning rahvusvaheliselt kõrgelt tunnustatud fotograafi Juhan Kuusi (1953–2015) loomingu ulatuslikku ülevaadet. Korraldajate soov on tuua siinmail seni peaaegu tundmatu maailmatasemega fotograaf ja ta looming vääriliselt Eesti kultuuriruumi ja kultuurilukku. Projekt jätkab Eesti Kunstimuuseumi üht pikaajalist töösuunda – väliseesti kunsti ja kultuuri kaardistamist, uurimist ja esitlemist.
17-aastase noorukina ajakirjanduses fotoreporteri tööd alustanud Juhan Kuusist kujunes tema 45 aasta pikkuse karjääri vältel üks Lõuna-Aafrika mõjukamaid ja radikaalsemaid fotograafe, kelle jäägitu pühendumise ja vahetu teravusega, kompromissitult sündmustega lähikontaktis võetud fotod leidsid tee maailma juhtivatesse pressiväljaannetesse, näitustele ja fotofestivalidele. Kümnete tunnustuste seas on ta Lõuna-Aafrikas mitmel korral valitud aasta fotograafiks ning ainsa eesti päritolu fotograafina on teda lausa kahel korral pärjatud maailma pressifoto prestiižseima tunnustusega – World Press Photo auhinnaga 1978. ja 1992. aastal.
Tekstide autorid: Gavin Furlonger, Ferit Düzyol, Birgit Püve, Kristel Laur, Toomas Järvet.

Juhan Kuus (1953–2015) oli keeruline, andekas ja põnev mees. Suurema osa oma elust töötas ta pressifotograafina. See raamat koosnebki enamjaolt fotodest, aga juttu on ikka ka, nii Juhan Kuusi enda kommentaarid fotodele kui näitusetegijate saatesõnad. Raamatus on rõhutatud tema soovi olla sündmuste keskel ja saada kätte võimalikult hea foto võimalikult lähedalt. Kiidetud on tema fotode kunstilist poolt ja antropoloogilist pilku ning õigete hetkede tabamist ning julgust käsitleda ka ebamugavaid teemasid. Juhan Kuus pälvis mitmel korral Lõuna-Aafrika aasta fotograafi tiitli ning sai 1978. ja 1992. aastal World Press Photo auhinna. See ei ole ilupildiraamat, vaid oma teravate, selgepilguliste ja mõjuvate fotodega on see huvitav ja mõtlemapanev pilguheit ühe inimese ellu ja loomingusse ning sellisesse kaugesse riiki nagu seda on Lõuna-Aafrika Vabariik. Kel on asja ja/või aega pealinnas konnata, siis näitus on Adamson-Ericu muuseumis avatud 15. jaanuarini 2017. a. Tallinna Televisoon on üks veider moodustis, aga Kultuurimeeter on päris hea saatesari.

Patrick Ness „Kui koletis kutsub”

Märksõnad ja seosed:

  • kuikoletiskutsubraamatTäiskasvanud ei oska tegelikult omadega puntras lapsega midagi peale hakata (sama teema oli ka Donna Tartti “Ohakalinnus”).
  • Mütoloogia ümbermängimine (laiemalt — Neil Gaimani “Ameerika jumalad” ja Charles de Linti “Südame metsad” — ja kitsamalt Kingsley Amise “Roheline mees”) ja lugude tähtsus.
  • Tegelase tumedama poole projetseerimine koletisse (alates Astrid Reinla “Pätust” ja lõpetades Maurice Sendaki raamatuga “Seal kus elavad metsakollid”).
  • Jutt põhineb Siobhan Dowdi ideel, tema sulest oleks see kindlasti tulnud teistsugune, aga tore, et Patrick Ness idee üles korjas ja sellest oma loo tegi. Patrick Nessi koduleht http://patrickness.com/
  • Rohked illustratsioonid toetavad raamatut. Kunstnik Jim Kay koduleht http://www.jimkay.co.uk/
  • Katkised pered, kaugisad, pereliikme kaotus. “Elu on karm, aga ebaõiglane” (eesti rahvasõna), aga kuidagi peab ses elus inimeseks olemise võimalused üles leidma.

Palamuse raamatukogu
Saaremaa keskraamatukogu
Lastekirjanduse keskus
Blogistaja

Robert Burns

“Robbie Burns: Witch Hunter” — tekst Gordon Rennie ja Emma Beeby, joonistused Tiernen Trevallion, kiri Jim Campbell (Renegade, 96 lk)

robbie-burns-coverSee graafiline romaan on tore fantaasialend — seda nii pildilises mõttes kui süžee ja karakterite poolest –, mis on inspireeritud Robert Burnsi elust ja loomingust, eelkõige poeemist “Tam o’Shanter”, mis ilmus trükis 1791. aastal, aga katkeid-viiteid on ka tema teistele tuntud luuletustele. Raamatu lõpus on Jerry Brannigani kirjutatud Burnsi lühielulugu ja väike valik Burnsi luuletusi.

2015. aastal pärjas Scottish Independent Book Alliance (ma parem ei ürita seda tõlkida) raamatu tiitlitega “Parim graafiline romaan”, “Parim autor” ja “Parim uustulnuk”.

robbie-burns-witch-hunterUrmas Tõnissoni koostatud Robert Burnsi eestikeelses luulekogus “Mu arm on nagu ruske roos” (Ilmamaa, 120 lk) on enamasti Ralf Parve tõlked, aga tõlkinud on ka Ants Oras, Kullo Vende, Mart Mäger, Georg Eduard Luiga, Lydia Koidula, Johannes Vau, Karl August Hermann, Ado Grenzstein, Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Urmas Tõnisson. Täitsa tore on, et nii mõnestki luuletusest on mitu versiooni ja mine võta kinni, mis see parem on, kas see, et “oo, mu arm on verev, verev roos” või et “mu arm on roos, kui ruske roos“, aga nii üldiselt on mu meelest Ralf Parvele Burnsi tõlkimine eriti hästi sobinud, kui sisu ka nii pärispäris sama pole, siis hoog ja meeleolu, riimi- ja rütmitunne tunduvad küll hästi edasi antud.

burnsluuletusedHannes Varblane Robert Burnsist:

“Ta oli rahutu hing, kõva kärakamees ja seelikukütt, ent eelkõige haises ta andekusest. Burns oli küll lüüriline luuletaja, kuid ka terav satiirik. Ent kui täpsem olla, siis ta oli ning on vist ikka veel šoti luules kõik. Kuigi ta oli šoti marurahvuslane ning on tänastegi šoti separatistide iidol, peab kogu ingliskeelne kirjandusilm teda omaks.”

Üks tuntuimaid ja armastatumaid Burnsi laule: