Hakkasin ühe sõbra eeskujul välja otsima oma lemmiknaislauljaid. Tuli välja, et see ei olegi nii lihtne, sest minu päris-päris lemmikute hulgas naishääli polegi… Aga pikemalt järgi mõeldes ja noorpõlve kassetiriiulit meenutades sain mingi koguse ikka kokku. Suvalises järjekorras:
Tanita Tikaram
Dolores O’Riordan (Cranberries)
Annie Lennox (Euryhtmics ja soolona)
Emma Härdelin (Garmarna)
Zemfira
Kunagi meeldis ka Björk, aga teda ma enam ei jaksa kuulata.
Need nunnukad on pärit siit.
Sisust niipalju, et tsiteerin kirjastusepoolse tutvustuse avalauset: “Mis toimus William Shakespeare’i eluaastatel, mille kohta me midagi ei tea?”, et aasta on 1590 ja et raamatu peategelane on Katharine de L’Isle.
Ma ei tea, kust jookseb naisteka ja ajaloolise armastusromaani piir, aga minu jaoks jookseb see umbes selle raamatu kohalt. Et ühtpidi on ajastu üsna hästi edasi antud, teisalt, need karakterid nagu väga ei sobi sinna ajastusse, ühtpidi on tugev naispeategelane, teisalt lõpeb lugu ilma eriliste üllatusteta, ühtpidi on ootamatuid vaatenurki ja tõlgendusi, teisalt kukutakse stereotüüpide sohu. On paar-kolm lehekülge, mis on kirjandus, ja siis kümmekond-poolteistkümmend lehekülge lihtsalt teksti, siis jälle mõni lehekülg rõõmu lugemisest ja siis jälle pikem hõredam koht ja sellise mustriga raamatu lõpuni välja.
Nii meeldimises kui mittemeeldimises on enamjaolt süüdi detailid. Kõige rohkem meeldisid mulle need kohad, kus Katarine oli kirjanduskriitiku ja/või -toimetaja rollis või üldised tekstis olevad vihjed kirjandusloole või ka lihtsalt ajaloole. Aga sellise William Shakespeare’i olemasollu, nagu raamatus kirjeldati, ma ei usu, liiga konstrueeritud ja ühekülgne.
Toomas Raudam raamatust ERRi lehel. Maimu Johannson lugemiselamuse blogis.
Minu jaoks üsna ootamatu väljendus armumise kohta: “Katharine teadis, kus tema oli olnud, ta oli ujunud Willi meres. Ta oli kõigepealt varbad sisse pistnud, vees kahlanud, siis kogu keha vette libistanud ja nüüd pelgas ta, et ka ta pea on vee all ja ta on uppumas.”
Naistekana soovitan, ajaloolise romaanina mitte eriti.
Ülelugemine. Setu keelt ma kuigi hästi ei mõista, niiet päris mitmed kohad jäid tähenduselt hämaraks, aga kuidagi ilus on ikkagi, nii toona kui nüüd.
LÕIVOQ LÕUNÕST PÄÄSOQ POOLÕST PÄÄVÄST
no ommaq jo amm’kina verskah ja pessetäs kelli
timä koolnuq liha havvakääpäst
om nõsõnuq maq ynnõ elä ku innegi ellitimä eis om templi lõks ja püünüs-
no-kablaq a mua nii künnelde makõhõt haisu
täus su pää ja järvevesi küünüs
su süämehe võitja nii kaotaja tuu kiä sai sukaala pääle katsk no vaotas huulõq
oo kiä no annas et pääluuh yks vett olõs silmäq
ikku täus ku lätteq võe no kuulõq
ku ämmärdäs vaivatuq süä su luie all külmäh
Jüri Pino raamatust lühidalt setu keeles Eesti Ekspressis ja pikemalt kirjakeeles Sirbis.
Noorte-fantasy. Täitsa okei peapuhastamis-raamat: on seiklusi, on tundeid, on saladusi, on maagiat (suitsu ja peegleid ja näitemängu küll rohkem), on täitsa hästi välja mõeldud maailm ja huvitavad karakterid. Loogika võib siin ära unustada ja mingi konstruituse mekk on man, aga hoogne tegevustik kisub lugedes kaasa. 
Suurt mõtet ei maksa sellest raamatust otsida, pisukesi vast leiab, näit. nooremate-vanemate õdede-vendade suhted ja stereotüübid.
Ma ei saa päris hästi aru, miks raamatu kaanepildi otsinguga see kõrvalolev pilt välja tuli, aga tore pilt, las ta siis olla siin ka.
Sulepuru 