Neil Gaiman “The Sleeper and the Spindle”

See esindab siis ühte mu lemmikžanri — olemasolevate lugudega mängimine nii, et miskit vanast on alles, aga kõik on hoopis teistmoodi. Sedakorda siis omamoodi “Uinuv kaunitar”. Gaiman on sõnatäpne, jutuosav ja natuke melanhoolne (ja seda raamatut lugedes kumises mul miskipärast tema hääletämber ja jutustamisviis kõrvus) ning osav üllatama, Chris Riddelli kuld-must-valged illustratsioonid teevad ilusast loost ilusa raamatu.

Ernest Cline “Valmistub esimene mängija”

Et siis raamat, mille valisin sisututvustust lugemata. Kui aus olla, siis ega ma ainult pealkirja ja kujunduse järgi seda raamatut ei valinud, autori nimi ei öelnud mulle midagi, aga tõlkija nimi andis lootust, ma uskusin, et päris jama Raul Veede küll tõlkida ei viitsiks.

Nii et jah, päris jama see ei ole, aga korraliku kiiksuga küll :) Ja mu meelest selleks, et lugu nautida, võiks ka lugejail olla mingeid kiikse. Väike valik (sulgudes minu skoor):

1. küberpungivaimustus (olemas, päris priske)
2. YA raamatute taluvus (enamvähem olemas)
3. 80-aastate popkultuuri teadmised (no nendega on niglamini, ühtteist nagu oleks, aga kohati on suured valged laigud, eriti filminduse kohal)
4. orienteerumine mängudes (sellega ei ole kuigi hästi, aga ma olen proovinud nii D&D-d kui larpi kui mõnda arvutimängu, niiet üldjoontes saan aru, millest jutt käib)
5. mängulust (seda vahel lauamängudesse jagub)
6. otakude mõistmine (lugesin just Linus Jonkmani “Introverti” ja olles ise ka küllalt introvertne, siis nooh, jaah)
7. loo põnevus on olulisem kui loo usutavus (sellega on nii ja naa, antud loo puhul jaa)
8. ladusa tõlke hindamine (no ma vahel ei pane tähele, a siin kiidaks küll)

Hoogne seiklus, mida lugeda on tore, aga mis lõpuks jätab kuidagi tühja tunde…

Kaanekujundajatel on aga lõbu laialt olnud:

J. J. Metsavana Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-valmistub-esimene-mangija
Jaan Martinson Eesti Päevalehes http://epl.delfi.ee/news/martinson/raamatublogi-virtuaaltulevik-on-oudne-ja-ponev?id=78305970
17 Things We Learned at the Ernest Cline #BNAuthorEvent https://www.barnesandnoble.com/blog/17-things-we-learned-at-the-ernest-cline-bnauthorevent/

 

Brom “Krampus the Yule Lord”

Küll on tore, et mõnikord satuvad raamatud pihku kuidagi õiges järjekorras :)

Seda väliselt ilusat ja sisult põnevat Bromi “Krampust” võib võrrelda Gaimani “Ameerika jumalatega”, mastaapsust on küll vähem ja elegantsi ka, aga põhiidee – iidsed jumalad ja jumalasarnased tänapäeva Ameerikas tänapäevaste inimestega asju ajamas ja mõte, et jumalad on elus seni, kuni neid usutakse või vähemalt kuni nende nimel teatud tavasid täidetakse – on sama ning ega teostus Gaimanile väga palju alla ei jää.

Selles loos on Krampus Loki tütre Heli poeg, Ragnarök on kuskil 10.-11. sajandil ära olnud ja suurem osa jumalaist, hiidudest ja muist üleloomulikeist surnud, elus ja Maal on hundid, kaarnad, Krampus ja Balder. Ja Balder on – tarampapaa – Jõuluvana! Jõuluvana, kes püüab ajaga kaasas käia ja saadab Krampuse, kes ta peale Ragnarökki eksinult uitamast üles korjas, vangistusse. Ja nüüd tulevad mängu inimesed, kes kogemata selle vastasseisu keskele satuvad – Krampuse teenrid ja raamatu tegelik peategelane Jesse.

Raamatu alul on mitte just väga eduka muusiku Jesse suurim mure, kust leida eraldielavale tütrele sobivat jõulukinki, raamatu edenedes tekivad lahkhelid nii kohaliku politseiülema kui sama kandi kurikaeltega. Ja siis tulevad niigi segast olemist segasemaks ajama Krampus ja Jõuluvana ja – heihoo! – edasi lugege ise :)

Autori koduleht http://www.bromart.com/

Neil Gaiman “Norse Mythology”

Seda raamatut ma ootasin kaua ja esimesel võimalusel lugesin läbi ka, muljetamine on nüüd venima jäänud. Võib-olla seepärast, et kuigi see oli väga hea — Gaiman on ju suurepärane jutustaja — ei olnud see lausa peadpööritavalt hea (mida ma salaja lootsin seda olevat). Miskipärast ootasin ma Gaimani enda fantaasialendu rohkem, aga ka sellise tuntud lugude kaanonipärase jutustajana on Gaiman teinud väga kena etteaste. Pisut paistab küll välja see, et Gaimani lemmiktegelane kogu sest Põhjala jumalate kambast on Loki, aga sedagi eelistust ei eksponeeri ta ülemäära. Ainus etteheide, mis mul raamatule on, tuleneb minu isiklikust Põhjala müüdimaailma tunnetusest — nimelt püüab Gaiman panna lood kindlasse ajalisse järjestusse, kuigi ta eessõnas pisut nagu vihjamisi toetaks minu arusaama, et lugusid jutustatakse hämarikus ja kõik toimub samal ajal — samal ajal on Ragnarök nii olnud kui olemata. Aga ikkagi — nauditavalt jutustatud lood, enamjagu tuttavad, vaid Loki lapsukesed olin ära unustanud, sestap ka selline pilt siia lõppu:

Pildid: http://www.kris-and-jen.tumblr.com/ , http://jen-and-kris.deviantart.com/

ja päris lõppu:

 

Mihkel Raud “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda”

 Mihkel Raua suhtes mul erilisi eelarvamusi ei ole (kui mitte lugeda eelarvamuseks seda, et ma arvan, et ta oskab kirjutada ja kui ta suu lahti teeb või end kirjasõnas väljendada võtab, siis enamasti on tal ka midagi öelda – sel juhul sai eelarvamus kinnitust), küll aga on mul eelarvamused eneseabiraamatute suhtes, mitte küll sellisel kujul, nagu Mihkel oma raamatus kirjutab, et ei ole kunagi lugenud ja ei plaani ka, niikuinii on jama, vaid et ma olen mõnda ikka lugenud ka, aga statistiliselt olen ma igast loetud raamatust leidnud ühe kasutuskõlbliku lause – ja seda on nagu vähevõitu… Raua raamatus oli kasutuskõlblikke lauseid rohkem: mõned neist on kasutuses, mõne kasutuselevõttu võiks kaaluda, mõned tunduvad kasutatavad, aga ma lihtsalt ei viitsi, mõned oleks nagu kasutatavad, aga praktilises maailmas ei toimi, ja mõned on niisama toredad lugeda, mis sest, et ma nendega nõus ei ole. Mis mulle meeldis, oli see, et kogu raamatut läbib üks väga sümpaatne soovitus: “Otsi ja proovi ja leia endale sobiv,” ning nõuanne, et inimesi, olukordi ja ka eneseabitehnikaid tuleks proovida rohkem läbi huumoriprisma kaeda (näitelause: “Nii kaua, kui ma suudan ellu naljaga suhtuda, hakkavad ka kõige lamedamad hakkamasaamistehnikad tööle.” lk. 134).