Vene kirjanduse nädal

septembrikohvik

Janis Jonevs “Jelgava 94”

On teismeline poiss. Ja Jelgava katused, keldrid, tänavad, nurgatagused ja kangialused, sillad ja Riia-tagused metsatukad. Ja muusika. JA MUUSIKA! Kassetidel, kontsertidel, oma peas, jututeema ja olemise mõttena, taustana ja selle kõige-kõigena, mis aitab parasjagu käimasolevast jamast edasi minna. Kõik saab alguse 5. aprillil 1994…

Seda raamatut lugedes tuli mul robinal mõtteid ja seoseid ja mälupilte, aga kõik on praegu peas sassis nagu Kört-Pärtli särk pühabä hommikul, niiet mõistlikku raamatututvustust täna ei tule. Võin vaid öelda, et suurema osa raamatu lugemise ajast oli mul totakas naeratus näol, et ah et nii ka saama… olgu, lõpp vajus natuke ära, aga ikkagi, aga ikkagi soovitan proovida :)

Katkend ja intervjuu autoriga va.ee/attachments/article/87/VR_40.pdf
Intervjuu autoriga https://mood.ee/uudis/menuromaani-jelgava-94-autor-janis-jonevs-ma-ei-raagi-sellest-raamatust-oma-vanematega/
Loterii blogi https://loterii.blogspot.com.ee/2017/09/janis-jonevs-jelgava-94-2017.html
Võrokeelne seletus, mes tuu metalmuusiga om https://fiu-vro.wikipedia.org/wiki/Metalmuusiga

Terry Pratchett “Öövahtkond” ja Sergei Lukjanenko “Öine vahtkond”

Mõlemad on inglise keeles “Night Watch”. Olgu, üks on the-ga ja teine ilma, aga näit raamatukogu kataloogis ei lähe see the arvesse, niiet panen nad ikka ühte patta.

Ülelugemised. Ja ikka nii toredad, kui mäletasin, lisaks seiku, mida ei mäletanud. Igatahes head raamatud.

Mõlemad raamatud on osad pikemast sarjast, mõlemad tegelevad hea ja kurja piiri, ettemääratuse ja juhuse vahekorra, üldise tasakaalu ja inimloomuse küsimustega, mõlemad autorid on ladusad, huvitavad ja omanäolised jutustajad, kes suudavad kirja panna kaasahaaravaid ja värvikaid karaktereid ja põnevat sündmustikku ning mängides ulmežanri suht tuttavate klotsidega, loovad oma maailmades midagi uut ja seninägematut. Mõlemat autorit olen ma oma ihusilmaga ka näinud. Ja mõlema puhul said minu eelarvamused kinnitust — et Pratchett on tore vana (kes võib vahel küll väega sarkastiliselt öelda), kes kirjutab toredaid raamatuid, ja et Lukjaneko on tõbras (kes vajadusel oskab ilusti ka käituda), kes kirjutab häid raamatuid.

Et kel lugemata, lugetagu :)

Kaanepilte otsides tuli välja, et “Night Watch” on üsna populaarne pealkiri, panin kõrva taha, et kui kunagi lugemispõud peaks tulema, siis võiks neid teisi ka proovida.

Mõlemast kohtumisest on fotosüüdistused ka netis olemas:

 

Pildid: http://jalutuskaikajas.blogspot.com.ee/2015/03/terry-pratchett-tartus-2001.html ja http://www.impressum-club.eu/index.php?mact=Album,,default,1&albumid=15&pictureid=203&returnid=111&page=111

Reeli Reinaus “Mõõkade äss”

See kleit! Ok, lõige on selline keskmine, aga vähemalt on voogav ja maani. Aga see värv! See tumeroheline! See on nii ilus! No selle Rahvaraamatu pildi peal on nõksa liiga tume, aga päriselus kaanel on see õige värv :)

(Ja jube kahju on, et see kaanekujundus sellise natike odava mulje jätab, et kontseptsioon ju nagu on, aga detailid on ligadilogadi, selline tunne, et kujundajal on täpselt see üks päev puudu jäänud.)

Raamat oleks sobinud ka eelarvamuse punkti alla, sest ma olen Reinausilt kunagi midagi lugenud, lugemise ajal mõelnud, et tast saab asja, avastanud siis, et see oli juba teabmitmes raamat ning teinud järelduse, et no ju siis ei saanud asja. Aga nüüd olen ümberkaudu kuulnud kiidusõnu ja mõtlesin, et annan veel võimaluse. Ja hea, et andsin, on asja saanud küll :)

Reinaus on ise ühes intervjuus lahti seletanud, miks ta selle raamatu kirjutas. Päris nii, nagu autor arvas, ma seda küll lugejana vastu ei võtnud, aga teemapüstituste eest tulevad plusspunktid, olgu nende lahtikirjutamistega, nagu on. Täpsemalt on siis kaks suuremat teemat: ärevushäired (kuidas need peategelasel avalduvad, miks tekkisid, kuidas leevendust leida jne) ja esoteerika (liigne usk ennetesse ja ennustamisse). Aga see kõik on vaid taust või vahend loo jutustamiseks. Ja lugu on. Kriminaalne. Saladusi, eksitusi, varjamisi, niidiotsi ja valejälgi, kõike niiet küll. Tavapärasemad ja tavapäratumad teisemeea mured ja rõõmud ja enese- ja kaaslaseotsingud sinna vahele. Ja ongi päris korralik noortekrimka olemas. Mulle meeldis, et tegelased olid inimesed, mitte papinukud. Natuke puised küll, aga kui võtta arvesse, et tegu on kamba introvertidega, siis üsna usutavad. Mis mind häirima jäi, oli mõttekäik, et ühe korraliku tüdruku ülesanne on eelkõige ikka ilus olla. Möh? Aga olgu peale, muu raamat oli ju päris kobe.

Taro kaartidest kirjutan ma mõni teine kord.

 

Emma Straub “Moodsad armastajad”

Mõnikord võib raamatu lugemise ajendiks olla suht veidrad põhjused, selle raamatu puhul kõndisin ma raamatuvirnast mööda, vaatasin vilksamisi pealkirja ja lugesin välja, et “Moosised armastajad” — misasja? — aa, ikka “Moodsad armastajad”… (küllap on sissetegemiste hooaeg oma mõju avaldanud), aga painama jäi ja nii see raamat muga koju tuli ja mahtus punkti alla suurlinn.

Tegevus toimub New Yorgis, Brooklynis, põhifookuses on kaks perekonda: perekond A (= isa + ema + poeg) ja perekond B (= ema + ema + tütar). Kirjeldus, milliste suhteämblikuvõrkudega keegi kuskilt seotud on, võtaks liig palju sõnu ning tõenäoliselt ei oleks huvilisel siis enam nii tore raamatut ennast lugeda, olgu vaid öeldud, et neid jagub, nii kaasaega kui minevikku. Raamatu teemad on tulevikulootused ja -kartused, minevikupaid ja -pained, eneseotsingud ja -leidmised, suhtesasipuntrad ja karjäärimured.

Pretensioonitu, aga mitte vilets raamat, ajaviiteraamatuks liig tõsine ja tõsiseks kirjanduseks liiga kerge, selline korralik keskmik, mille puhul erinevad lugejad saavad oma lugemismalle rakendada ja saavad pisut kauba peale ka. Ja, khmm, ma kujutan päris hästi ette, kuidas selle põhjal annaks filmi teha…