“Kas sa tead, milline elevant välja näeb?” — “Ei tea.” — “Aga krokodill?” — “Ei tea.” — “Novot, elevant pole üldse krokodilli moodi…” Sellest vanast anekdoodist on teisigi versioone, aga minu lugemiselamusega klapib just see.
Ma olen aru saanud, et postmodernismi üks väljund on see, kui miksitakse erinevatest tuntud asjadest kokku, pillutakse vihjeid paremale ja vasakule ja nii nagu muuseas sünnib sellest täiesti uus lugu. 
Et siis on see “Must Orhidee” ikka väga postmodernistlik teos. Ma ise ei saanud küll pooltelegi pudrunõudele pihta, alates sellest, et ma ei teadnudki, et Must Orhidee ei ole originaalkarakter…
Kui ma üritan seda koomiksit tutvustada läbi millegi, mida ma olen varem sattunud nägema, siis selleks on suuresti “Sin City” (nii koomiksi kui filmi kujul) — 
see väheste värvidega kuritegelik linnamaailm ja enda ja maailmaga puntras vaimsete häiretega tegelased ning jutustaja kõrvalhääl.
Teised koomiksid: Batman ja Superman, mis tulevad mulle tele/filmi vahendusena, ühest on pärit üks tegevuskoht ja kõrvaltegelane ja teisest teine.
Ja siis on need värvid, mis esindavad loodust ja elu ja mis oleks justkui pärit psühhedeelsest kunstist.
Dave McKeani pildid on väga ilusad ja mõjuvad ning Neil Gaimani jutustatud lugu on gaimanlikult kaasahaarav ja üllatusi pakkuv. Hilisem taustauuring tõi välja, et kui ma superkangelaste koomikstega rohkem tuttav oleksin, 
siis tõenäolist seda vihjete virrvarri ja mängu ilu oleks olnud hulga rohkem tabada. Aga isegi omamata vajaminevat eelinfot ja lugemust, julgen ma väita, et Gaimani koomiks on hoolimata hoogsatest võitlusstseenidest kuidagi ebasuperkangelaslikult inimlik ja rahulikult kulgev…
Sulepuru 