Neil Gaiman “Black Orchid”

“Kas sa tead, milline elevant välja näeb?” — “Ei tea.” — “Aga krokodill?” — “Ei tea.” — “Novot, elevant pole üldse krokodilli moodi…” Sellest vanast anekdoodist on teisigi versioone, aga minu lugemiselamusega klapib just see.

Ma olen aru saanud, et postmodernismi üks väljund on see, kui miksitakse erinevatest tuntud asjadest kokku, pillutakse vihjeid paremale ja vasakule ja nii nagu muuseas sünnib sellest täiesti uus lugu. Et siis on see “Must Orhidee” ikka väga postmodernistlik teos. Ma ise ei saanud küll pooltelegi pudrunõudele pihta, alates sellest, et ma ei teadnudki, et Must Orhidee ei ole originaalkarakter…

Kui ma üritan seda koomiksit tutvustada läbi millegi, mida ma olen varem sattunud nägema, siis selleks on suuresti “Sin City” (nii koomiksi kui filmi kujul) — see väheste värvidega kuritegelik linnamaailm ja enda ja maailmaga puntras vaimsete häiretega tegelased ning jutustaja kõrvalhääl.

Teised koomiksid: Batman ja Superman, mis tulevad mulle tele/filmi vahendusena, ühest on pärit üks tegevuskoht ja kõrvaltegelane ja teisest teine.

Ja siis on need värvid, mis esindavad loodust ja elu ja mis oleks justkui pärit psühhedeelsest kunstist.

Dave McKeani pildid on väga ilusad ja mõjuvad ning Neil Gaimani jutustatud lugu on gaimanlikult kaasahaarav ja üllatusi pakkuv. Hilisem taustauuring tõi välja, et kui ma superkangelaste koomikstega rohkem tuttav oleksin, siis tõenäolist seda vihjete virrvarri ja mängu ilu oleks olnud hulga rohkem tabada. Aga isegi omamata vajaminevat eelinfot ja lugemust, julgen ma väita, et Gaimani koomiks on hoolimata hoogsatest võitlusstseenidest kuidagi ebasuperkangelaslikult inimlik ja rahulikult kulgev…

Kurt Vonnegut “Ajavärin”

Ma tean, et “Punase raamatu” sarjas on hulk lugemisväärset kirjandust ilmunud, aga raamatuid endeid olen lugenud suht vähe. Ma tean, et Kurt Vonnegut on päris hea kirjanik, aga lugenud olen ma vaid paari tema raamatut. Et siis see väljakutse on paras utsitus, et tuleb mõned lüngad ikka ära täita :)

Kunagi keegi kuskil kirjanduslikul kohtumisel tõi näiteid vanemaealistes kirjanikest kui lootuskiirest, et on küll võimalik vanaks ja targaks saada. Ma ei mäleta, kas Vonnegut sai selles kontekstis ära märgitud, aga mu meelest võinuks küll. “Ajavärin” ongi kuidagi selline vana, targa ja muheda mehe jutustatud raamat, kus on mälestusseiku nii enda kui oma üsna suure suguvõsa liikmete elust, vaba fantaasialendu, parasjagu jauramist oma lemmikteemadel ning siia-sinna pikitud aforismilaadseid lauseid.

Üks väga tore intervjuu Kurt Vonnegutiga: http://ekspress.delfi.ee/areen/kurt-vonnegut-mida-vanemaks-ma-saan-seda-parem-ma-enne-olin?id=68997699

Sherman Alexie “The Absolutely True Diary of a Part-Time Indian”

Alustan suure ringi küsimusega — kas keegi teab head tõlkevastet määratlusele “coming of age”? Sest selle määratluse alla see raamat vist suuresti läheb. Ja mu meelest on tegu täitsa hea noortekaga. Hulk kurbi-kurbi teemasid ja hoogne-humoorikas jutustamisviis, vahele toredaid lugu ilmestavaid illustratsioone. Siinsele lugejale üksjagu eksootikat, aga ka üksjagu äratundmist, olgu praegu või ajaloost.

Sherman Alexie on tunnustatuim kaasaegne Põhja-Ameerika indiaanlasest kirjanik, mõned tema luuletused on tõlgitud ka eesti keelde, n “Evolutsioon”. Kirjutab ta ikka inglise keeles, aga kes tema emakeele, spokane keele vastu huvi tunneb, siis algust saab teha siin:
https://www.spokanelanguageculture.com/lesson-1-greetings

Raamatu lugemise soov tekkis mus siis, kui olin ära vaadanud indiaani päritolu muusikutest kõneleva dokfilmi “Indiaanlased, kes raputasid maailma” (“Rumble: The Indians Who Rocked The World”).

 

Santa Montefiore “Mesiniku tütar”

Selline keskeltläbi, no võib-olla sutsu üle keskmise, naistekas, erilist lugemisrõõmu ei pakkunud, aga väga kohustusliku läbinärimise tunnet ka ei tekkinud. Neile, kes naistekaid heal meelel loevad, julgeks soovitada küll, sest kaasaelamise võimalust pakuvad kahe põlvkonna armastuslood ja perekonnasaladused ning kõrvaltegelased on küll napid, aga mõned neist on üsna vahvad. Ja kellele hoiatus ja kellele julgustus, aga siirupiks läheb lugu alles päris viimastel lehekülgedel.