Hayley Campbell “The Art of Neil Gaiman”

Jee! Ma nüüd ei ole päris kindel, kas see Jee! on Hayley Campbelli kirjutamisoskuste tõttu või lihtsalt kriitikavaba fänni hõigatus, et Jee! tema lemmikautorist on rikkalikult illustreeritud ilus elulooraamat välja antud, aga olgu kuidas on, süda on rõõmus, silmad säravad ja päev on jälle toredam.

See on üheltpoolt selline tavapärane biograafia, et lapsepõlv, poisiiga, noorus ja mis siis kõik edasi sai (lõpetades 50. sünnipäeva peoga), teisalt on sel üsna omamoodi vaatenurk sõltuvalt autori isikust — Hayley Campbelli isa on tuntud koomiksikunstnik Eddie Campbell (kelle tuntuim töö on vast Alan Moore’i koomiks “From Hell”) ja Hayley tunneb Neil Gaimani plikaeast peale. Hayley Campbell on väga palju pööranud tähelepanu Neil Gaimanile kui koomiksite autorile (tavakirjandusloos oleks suurima tähelepanu pälvinud romaanid) ja näha on, et kui juttu on koomiksitest, siis Hayley valdab teemat väga hästi. Tänu oma pikaealisele tutvusele ja sõbrasuhetele sai ta kasutada Gaimani isiklikku arhiivi ja sealt on ka pildimaterjalina lugejale väga huvitavaid näiteid toodud. Raamatu toon on soe ja asjalik, hoolimata sõbrastaatusest isiklikuks ei minda ja fookuses on ikkagi Neil Gaimani looming.

Minu jaoks oli raamatus üsna palju üllatavat. Kõigepealt muidugi sissevaade koomiksimaailma, millega ma kuigi hästi kursis ei ole ja mis on kuidagi teiste reeglitega kui kirjandusmaailm või filmimaailm. Ja siis sellised toredad infokillud, et ideest teostuseni kulus “Kalmisturaamatu” puhul Gaimanil 23 aastat, kuidas tuli idee ja kuidas otsus, et nüüd on see hetk, mil tuleb raamat valmis kirjutada. Ja siis see, kui palju on Gaiman kirjutanud ja ümberkirjutanud tekste, mis kunagi käiku ei läinud (põhiliselt on see seotud filmimaailmaga). Ja kuidas seda filmindusega seotud frustratsiooni on aidanud leevendada õnnestunud raadio-projektid. Ja kuidas lasteraamatutest on on Dave McKeani piltidega USA versioon ja Chris Riddelli piltidega UK versioon. Ja kuidas ta on teadlikult võidelnud selle nimel, et ta saaks kirjutada, mida ise tahab ja ei peaks vastama mingitele ootustele. Jne, jne :)

Intervjuu raamatu autoriga http://www.comicsbeat.com/interview-hayley-campbell-on-interviewing-neil-gaiman-and-the-strange-things-in-his-attic/
Eestikeelne arvustus http://bukahoolik.blogspot.com.ee/2016/01/hayley-campbell-art-of-neil-gaiman.html
Pildil Neil Gaiman, eessõna autor Audrey Niffenegger ja raamatu autor Hayley Campbell.

 

 

Hemant Divate “Suve esimene südaöine sadu”

India on vast piisavalt eksootiline, et siia punkti alla mahtuda. India on suur ja kirev ja Hemant Divate on Mumbais elav marathi kirjanik.

Ma ei saa öelda, et see luulekogu mulle just väga meeldinud oleks, huvitav oli küll. Kuigi mõndagi luuletust oleks lugedes tahtnud kärpida-tihendada, siis vahelduseks oli üsna omapäraseid kujundeid ja väljendeid.

Mul jäi mulje, et Hemant Divate on festivalikirjanik (no see on see kirjanik, kes lehvib mööda ilma festivalilt festivalile, kelle looming ei ole just suurepärane, aga silmapaistvalt kehv ka mitte, keda ikka kutsutakse (sest ta on huvitav esineja või lihtsalt tore inimene) ja kes ikka läheb (sest armastab reisida ja on pisut ülemäära edev või tal on raskusi ei-ütlemisega), osad kasvavad festivalikirjanikuks olemisest välja ja osad satuvad sinna küpsemas eas, niiet varem või hiljem võib neilt midagi suurepärast ka vilksatada).

Mathurale tuleb muidugi teha suur kummardus, nii selle kui kõigi teiste tõlketööde eest, et ta meie jaoks erinevaid võõraid ja tundmatuid maid ja kirjanikke tutvustada viitsib.

Ja kuigi Ganeša pilt India kirjaniku raamatu kõrval on klišee, siis mõnikord klišeed töötavad, vähemalt minu jaoks, sest Ganeša olevat praegu Indias kõige tuntum ja armastatum jumalus ja sobib nii ka tänapäevastel teemadel kirjutava India kirjaniku raamatu kõrvale.

Brigitta Davidjants “(Mitte just) armastuslugu”

Ma üldiselt talun noortekaid päris hästi ja mõned täitsa meeldivad kohe, aga see siin on kuidagi hõre ja odav ja nüri ja … mustand, läbi- ja lahtikirjutamata kiretu sündmustejada, vahele pikitud mõned ajastukohased bändinimed ja kokkusaamiskohad.

Pisut leebem arvamus raamatust netis
http://marcamaa.blogspot.com.ee/2017/12/brigitta-davidjants-mitte-just.html

Maarja Kangro “Klaaslaps”

Kõige rohkem üllatas mind selle raamatu puhul see, et see mind nii vähe üllatas — ma olin endale arvustuste ja varasema Kangro lugemise põhjal mingi ettekujutuse raamatust loonud ja ega see lugedes kuigivõrd ei muutunud, kui just, siis Ukrainat oli natuke ebaproportsionaalselt palju, aga muidu on mul tunne (nagu ka enne raamatu lugemist), et kuna see on selline kummaline nii teravalt omaelulooline raamat, siis mul lugejana ei ole nagu õigust sest raamatust ka suurt midagi arvata, või vähemalt selle raamatu kohta midagi avalikult öelda, sest kuigi see on raamatuna lugeja ette lükatud, on see siiski ühe inimese elu ja valu ja mina olen see eesti mühakas, kes sel puhul oma suu kinni hoiab, sest nojah, mis seal ikka öelda… shit happens, rama, rama… Iga inimese jaoks on tema valu parasjagu see kõige suurem valu ja ega isegi sarnase kogemusega inimesed tunnetavad asju erinevalt. Ainus lause, mis mulle leina ajal abistavana mõjus, oli vaikselt pobisetud “Jõudu!”, aga jälle, inimesed on ju erinevad ja mine tea, kuidas keegi teine seda tõlgendab ja nojah…

Lee Child “Raskem tee”

Tempokas, kaasahaarav, üllatav. Kaasa- ja edasimõtlemapanev ja samas mitte nii raske, et see pärast lugemist painama jääks. Sedakorda satub Reacher lahendama inimröövi New Yorgis. See alguseots, kus erinevad niidiotsad edasi viisid ja sõlmi moodustasid ja siis jälle laiali hargnesid, meeldis mulle küll rohkem kui hilisem lõpumadin, aga kokkuvõttes — korralik meelelahutus.

Ma olen tavaliselt tõlkija jaoks tänamatu lugeja, ma vaatan tõlkija nime siis, kui a) tegu on tuttavaga, b) midagi on erakordselt halvasti, c) midagi on erakordselt hästi. Selle raamatu tõlkija nimi — Lauri Saaber — on mulle ammu silma jäänud ja algas see veidrast kombinatsioonist b+c, st sattusin lugema raamatut (mis see oli, ei mäleta), kus oli lehekülgede kaupa keskpärast või koguni kehvapoolset tõlget ja siis äkki suurepärased keeleleiud, värsked ja voogavad tõlkevasted, unarsõnade imetoredaid kasutusi. Need vahvad kohad kaalusid vahepealse haltuura üles ja jätsin Lauri Saaberi endale meelde kui huvitava tõlkija. Aja möödudes on asi muutunud — liga-loga kohti nagu väga polegi, kahjuks on ka pillavat keelelusti vähem, aga päris ära kadunud õnneks pole —  üldmulje on ühtlasem ja oluliselt parem. Ja kui ma nüüd Reachri raamatute nimekirja koos tõlkijatega ette võtsin, siis kas see, et kõige positiivsema lugemiselamusena neist on mälus “Üks lask”, on ainuüksi autori või siiski ka tõlkija teene?

Chris Riddell “Ada Goot ja Vihuriöö”

Hakkasin seda kaanepildi ja tutvustuse põhjal koerateemasse lugema, aga sinna see siiski ei sobi, sest koeri on küll, aga nad on nii kõrvaltegelased. Siis tahtsin seda “öö” punkti alla panna, aga sinna ka ei lähe, sest liitsõna ei sobi. Ja nõnda, täiesti kogemata sai täidetud punkt, mille otsimisega ma arvasin kõige rohkem vaeva nägevat.

Mulle meeldib gooti subkultuur ja mulle meeldib suur osa gooti muusikast. Mis see gooti muusika just on, on üsna raskesti defineeritav, sest see on mõnusalt harali, elektroklõbinast kitarriraginani,  industrialist vanamuusikani, noise’st neofolgini ja mida kõike veel, ühine on mingi tume tagapõhi ja see, et gootikud peavad seda omaks.

Aga raamat on siis järjekordne Chris Riddelli Ada Gooti raamat, millele lähevad tegelikult umbkaudu samad kiidusõnad ja nurinad, mis esimeselegi: et on hulgaliselt toredaid detaile, aga pole selgroogu, et on mängulusti kirjandusliku pärandiga, aga see ei sobi nagu kuigi hästi raamatu sihtgrupile, et ääremärkused on kiiduväärt ja tõlge on muidu korralik, aga liiga ootuspäraselt lahendatud, napib sõnamängulusti. Tegelasi on nii palju, et ei jagu aega ja ruumi neid avada, nad on eripalgelised ja mõne tugeva iseloomujoonega küll, aga siiski karikatuurid, mitte karakterid. Huumor kadus minu jaoks ära, aga võib-olla mõni teine lugeja leiab üles. Lugu on nõrgavõitu, aga pildid annavad nii palju juurde, et kokkuvõttes on üsna okei raamat.

Chris Riddell tumbleris http://chrisriddellblog.tumblr.com/

Lugemise väljakutse 2018

1. Mine raamatukokku. Otsi üles oma eesnime esitähega algavad autorid (autorid siis perekonnanime järgi). Loetle päris tähe algusest niipalju raamatuid, kui vana sa oled. Võta see raamat, mis vastab su vanusele.
2. Raamat, mille pealkirjas on number 8 või 18 (2018 auks)
3. Raamat, mille kaanele on kirjutatud “…. bestseller”. N: New York Times bestseller
4. Raamat, mille said raamatuvahetusest või ostsid kasutatud raamatuna või said kusagilt tasuta
5. Raamat, mille lugemissoovituse oled sa saanud Lugemise väljakutse grupist.
6. Mitu (või üks paks) raamatut samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lehekülge.
7. Raamat, mille pealkiri algab „E“ tähega (Eestimaa auks)
8. Häbi tunnistada aga ma pole kunagi lugenud… (täiesti vaba valik kirjaniku, teose, sarja, žanri jne. osas)
9. Raamat, mida ei ole veel keegi lugemise väljakutse grupis tutvustanud
10. Jabura pealkirjaga raamat
11. Välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit vōi eestlasi
12. Raamat, mida lugesid vaid autori pärast, sisututvust lugemata/raamatust mitte midagi teadmata
13. Raamat autorilt, kelle perekonnanimi on tähendusega nimisõna (N: Brown, King, Karu, Raud.)
14. Praegu väga populaarse kirjaniku debüütromaan
15. Raamat mõne valitseja (kuninga, kuninganna, presidendi, tsaari, keisri, füüreri jne.) kohta.
16. Raamat kirjastuse Eesti Raamatu sarjast „Mirabilia“
17. Raamat, mille autor suri eelmisel (2017) aastal
18. Raamat, mille kaanel on kass
19. Raamat, mille pealkirjas on sõna „tuli“ või midagi tulega seotud (leek, säde, tuhk, lõke jne)
20. Raamat, mille sa tood 2017. aastast kaasa, st alustad detsembris ja lõpetad jaanuaris.
21. Anna autorile teine võimalus (oled ühte tema raamatut lugenud ja see ei meeldinud Sulle. Loe samalt autorilt veel üks raamat)
22. Raamat, mille pealkirjas on mainitud naisterahvast (N: õde, ema, tütar)
23. Raamat, mis pisara silma tõi.
24. Tondijutt (vaimud, viirastused, muud tegelased teispoolsusest)
25. Raamat, mis oli populaarne aastal, kui Sina sündisid.
26. Venemaa kirjaniku raamat
27. 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad. (N: Klaaslaps ja Klaasloss, Troonide mäng ja
Klaaspärlimäng)
28. Raamat, mille pōhjal tehtud film linastub aastal 2018
29. Raamat, mille võtad raamatukogus äsja tagastatud raamatute hulgast.
30. Mingi eksootiline maa, (näiteks Mongoolia, Uus-Meremaa, Vietnam vms) kirjaniku teos
31. Raamat, mille pealkirjas on sõna “öö”
32. Raamat ühesõnalise pealkirjaga
33. Raamat, mille järgi tehtud filmi sa oled näinud enne raamatu lugemist.
34. Raamat, mille pealkirjas on sõnad „elu“ või „surm“
35. Ajalooline romaan
36. Raamat, mis on Sinu lugemisnimekirjas kõige kauem lugemist oodanud
37. Raamat, mille pakub sulle välja raamatukogutöötaja esimesena, kui oled küsinud tema lugemissoovitust.
38. Raamat, mille on kirjutanud mõne Eesti naaberriigi autor
39. Raamat, mis jutustab Eesti Wabariigi aegadest
40. Raamat, mida lugedes muutud rõõmsamaks
41. Raamat, mille peategelane on koer (2018 on koera-aasta!)
42. Kõige paksem lugemata ilukirjanduslik raamat sinu isiklikust riiulist
43. Eesti ulmekirjaniku teos.
44. Raamat autorilt, kelle kodumaad oled külastanud
45. Sellise inimese elulugu, kellest sa lugu pead.
46. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes (eesnimi+perekonnanimi) ei ole
47. Kui sa mainid sõbrale selle raamatu pealkirja küsib ta su käest: sa loed SEDA raamatut?!? Päriselt ka või?
48. Raamat, mille kaanel on pilt kohast, kus sooviksid hetkel olla
49. Raamat, mille tegevuspaigaks on Eesti küla
50. Raamat sellise maa kirjanikult, mille nimi algab sama tähega kui sinu eesnimi.
51. Raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle väga meeldib /mida väga armastad.
52. Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast “Nüüdisromaan”
Üllatusteema: Üks raamat selliselt eestlasest autorilt, kellest sa enne selle teema avalikustamist kuulnudki ei olnud!