Siri Pettersen “Odinilaps”

Kui ma tihtipeale nuran, et näe, see on siit kopipeistinud ja see on sealt kopipeistinud, siis see raamat on selline, et ma tunnen küll mõjud ära, aga autori oma maailm on nii vägev ja aeg-ajalt kirjutab ta tuntud asju lahti põnevamalt kui algupärandis oligi, siis seekord ei tule sel teemal mitte üks mokakobin. See maailm — mind võlub, kuidas ulmeautorid suudavad välja mõelda hoopis teistsuguseid maailmu ja need ka toimima panna, et taustatööd ja süsteemset läbimõtlemist on oluliselt rohkem, kui raamatusse jõuab, aga see paistab välja, et see seal taga on. Selle raamatu puhul kasutab Siri Pettersen Põhjala mütoloogiat, lisaboonus on see, et ta teeb seda täiesti omamoodi ja uue nurga alt, kui tavaliselt tuuakse jumalad Maale ja lastakse neil siin möllata, siis siin jäetakse suured jumalad rahule ja minnakse hoopis miskit sorti haldjate maale (ma ei ole selle mütoloogilise poolega piisavalt kursis, et täpselt öelda, kas need on just haldjad või miskit muud), lugu läheb käima sellest, et satub üks inimlaps läbi kiviringi nende maile, kasvatatakse ta üles kui  haldjalaps ja oma 15. sünnipäeva paiku saab ta teada tõe ja korraga on tal kaelas rohkem jamasid, kui ta iial ette oleks näinud — alates sõbrasuhete muutumistega ja lõpetades suure poliitika ja paleeintriigidega, ellujäämismured ja oma koha otsimised veel takkapihta. Et jah, ootan järge.

Douglas Lindsay “Surnute laul”

Šoti krimka/põnevik, kus pea poolesajal leheküljel on tegevus Eestis. Mõneti on kurb, et Eesti on selline hall, külm, kõle ja morn novembri-Eesti, aga omamoodi pakkus see äratundmist küll. Parimad kohad: autosõit Tallinn-Tartu, kogu jutuajamine seisneb külalise lauses, et kas võiks äkki kiiremini sõita, millele ei järgne mittemingisugust reageeringut, ning šotlase pinnimine, et kas sa siis ei mäleta, kuspool päike oli, kui sa metsas ringi hulkusid, ja siis pinnitav sõnatult taevasse vahib ja endine julgeoleku mees on sunnitud nentima, et sellest hallusest ei leia tema ka päikest üles. Krimkana mitte just kõige kaasakiskuvam ja tempokam lugu, laipu ja heietamist oli nagu ülearu palju ja kurikaelade Eesti-poolne ots jäi lahenduseta. See, et sel Sherlockil surnud naise vaim Watsoniks oli, on maitseasi, mina hoiaks kummitused krimkadest eemal ja leiaks neile ulmes toredamat kasutust, aga no, las siis seekord nii. Lugemissoovituse selles kategoorias annan hoopis ühele vanemale Eestiga seotud briti põnevikule — Andy McNabi “Tulemüür”.

Jojo Moyes “Mina enne sind”

Raamat oli ok, film oli möh. Lugesin raamatu läbi ja vaatasin filmi sinna otsa ja film näitas raamatu puudused ja voorused kuidagi paremini kätte, kui oleks olnud siis, kui oleks ainult lugemise peale jäänud. Mis mind siis filmis segas: 1. Lou olek ei vastanud sugugi minu ettekujutusele Loust, minu silme ees oli kombinatsioon üheksakümnendate Anu Samarüütlist, Kätlin Kaldmaast ja Elina Reinoldist ja lisaks sortsuke Björki, filmi Lous oli liiga palju Anu Saagimit ja/või Merle Palmistet; 2. Mõned minu jaoks raamatus olulised kohad olid filmist välja jäänud; 3. Film oli uinamuina tempoga; 4. Film tõi karakterite sterotüüpsuse, nutunuppudele vajutamise valemite kasutuse ja süžeelõikude (no ütleme viisakalt, et) laenamise eriti hästi esile; 5. Liiga palju oli ülegrimassitavat näitlemisstiili. Aga et mitte ainult viriseda, siis kiidaks mõnda näitlejatööd, mis olid nii keskmiselt korralikud: Willi ema ja isa. Raamatus tegelikult see karakterite stereotüüpsus ja need näpatud motiivid ei seganud, nutunuppude kasutus oli paremini peidetud, sisu, sügavust ja kaasamõtlemisainet rohkem kui ühelt tavapäraselt naistekalt oodata võiks ja tsitaadi-sõpradel on pidu (pane guugli pildiotsingusse “jojo moyes me before you quotes” ja küll sa siis näed). Niiet kui keegi küsib head naistekat, siis sobib riiulist võtta küll.

Ruth Hogan „Kaotatud asjade hoidja“

Ilus ja armas ja hästi kirjutatud, aga mitte päris minu tassike teed. Lugesin küll mõnuga ja mekutasin mingitel kohtadel, et see oli nüüd küll kenasti öeldud, aga kokkuvõttes jäi minu jaoks kuidagi natuke lahjaks. Kuidagi liiga leebelt ja sordiini all oli kogu see lugu ja ja kuigi need vahenovellid mulle meeldisid, siis nad kuidagi lõhkusid raamatu rütmi. Takkajärgi mõeldes olid karakterid liig tuttavate joontega ja kui ma vahel kirun, et loo niidiotsad jäävad raamatu lõpus laperdama, siis seekord olid need niidid liigagi korrektselt kokku põimitud. Ja siis veel tolksti see pisuhänd, lahtiseletatult: ilma kummituseta oleks minu meelest parema loo saanud. A kõigest virinast hoolimata oli see üsna tore lugemine ja seda raamatut julgeks teistelegi soovitada.

 

kaanekujundustest

Teevad lapsed koolitööd, n üheksakümnendate raamatukujundusest ja otsivad välja just neid kõige hullemaid näiteid ja uustrükke kõrvale, no näiteks selliseid:

või siis selliseid:

Enamasti ei ole jama siiski niivõrd kaanepiltides, kui küljenduses ja kehvas paberis, näiteks järgneva paari puhul mulle meeldib vanem kaanekujundus isegi rohkem, aga see vanema paber ja ladu ja vilets köide ja kaanematerjal paneb eelistama uuemat:

Järgneva rea kohta kehtib sama:

Ja järgneva paari puhul on mõlemad täisa kenad, mulle meeldib vanem küll rohkem, aga jah, häda on selles, et see kaanematerjal on nii vilets, et praktiliselt pudeneb peos:

Ükski neist ei ole kujunduskunsti ime, aga minu meelest totaalne äpardus ka mitte, sinna keskmiselt kehvapoole ehk, esimesed 2 on sama asi, ümbrispaberiga ja ilma, aga kehtib jälle see: paber, paber, paber ja küljendus on need, mis esimese satsi raamatud ajaloo prügikasti poole saadavad:

Järgmise paari puhul ma küll virisen esimese kaanekujunduse pärast, aga see on rohkem mu isiklik kiiks, et mulle LRi kujundused ei meeldi:

Ja siin saab ka asi alguse LR-st:

Järgneva paari puhul vanem ei ole otseselt nii väga kole, kuigi see mulle eriti ei meeldi, aga ei sobi mu meelest raamatuga:

Ja siis üks kolmik, kus see kõige vanem ei ole kaanekujunduses minu maitse, aga silma ei riiva, kuigi küljendus on nadi ja kaanepaber on vilets, keskmisel riivab kujundus silma, aga on kõvakaaneline ja korraliku küljendusega, ja siis lõpuks saadi see raamat ka korralikult välja antud:

See paar sobib teemanäitena vist paremini:

Järgmised kaanekujundused on minu meelest mõlemad kipakad, aga see varasem on idiootsem küll, jah:

See PAF-i “Lissaboni öö” ei ole just veel hullem, aga see PAF oli see loll kirjastus, mis täiesti suvalisi naiste pilte oma raamatutele pani (teistest vist uustrükke pole, või on, aga ma esmapilgul ei leidnud):

Järgmise kolmiku puhul on kujundused kõik ühtmoodi mittemidagiütlevad ja ilmetud, kõige viletsam köide on hoopis sel keskmisel, mis sest, et kõvad kaaned, aga kohutavalt kergesti lagunev, no sel kõige vanemal võib küljenduse koha pealt veidi viriseda, aga vähemalt šrifti valik ja suurus on suht kiiduväärt:

Ja jälle üks igavavõitu kolmik, mille puhul vabanduseks on see, et kõik on sarjakujundusega, seega läbimõeldult igavad, kõige parem sisemus on sel punasel:

Aga ega need idiootlikud kaanekujundused kahjuks kuhugi kadunud pole, ma siia esialgu panen ainult ühe õuduse näiteks: