Triinu Meres “Kuningate tagasitulek”

Mõnikord on parem raamatu tausta mitte teada. Lugesin ja mulje oli selline 4+, et lugu on ja hoogu on ja karakterid on ja meeleolu on ja omamoodi toimiv maailm on ja kirjutada Meres oskab, midagi oleks nagu puudu või üle, aga näppu peale panna, et mis just, ei oska. Muigasin veel omaette, et stiililt nagu LARPi raport. Ja siis sain ma teada, et mingis mõttes ongi LARPi raport ja hinnang langes kolinal, no 4 pika miinusega. Miks nii? Aga ma ei usaldanud enam autorit, ma ei tea, mis on ta enda panus ja mis mängujuhtide ja teiste mängijate teene. Võib ju öelda, et pole oluline ju, aga, najah, objektiivselt võibolla polegi, aga tundega (nagu ka usuga) ratsionaalsete argumentide abil ei vaidle.

Raamat ise koosneb kolmest osast ja minu jaoks need osad ei ole sugugi võrdsed. Tempo: I — kiire, II — aegane, III — vahepealne. Kaasahaaravus: I — hea, II — enamvähem, III — mitte eriti. Stiil: I — hoogne möll, II — rahulik (aga parasjagu pinget hoidev) kirjeldus, III — emotsev seiklus. Tegelaste avamine: I — napilt, vaimukalt, tabavalt, II — kirjeldavalt ja vihjamisi, III — segu emotsemisesest ja avamata jätmisest. See raamat oleks vist pisut settimisaega ja/või toimetaja karmimat kätt tahtnud, sest ideed ja kirjutamisoskus on olemas, aga mingi viimane lihv on puudu.

Cornelius Hasselblatt “Ma armastasin eestlast”

Cornelius Hasselblatti peateos on kopsakas “Eesti kirjanduse ajalugu” ja see raamat näitab, kuidas ta selleni jõudis: elulugu-mälestused, st õpingud, teadus- ja muu töö, natuke eraelu, hulga reisimuljeid, kohtumised erinevate inimestega (muuhulgas paljude eesti kirjanike ja tõlkijatega, tihedamad sidemed olid Jaan Krossi, Ellen Niidu, Viivi Luige, Jaak Jõerüüdi, Juhan Viidingu, Mati Undi, Maimu Bergi, Mati Sirkli, Enn Soosaare ja Lennart Meriga), selgitused, et miks just eesti keel ja kirjandus (vastus on lihtne: see lihtsalt meeldib ja pakub huvi). Mulje jääb, et Hasselblatt on ühtaegu nii idealistlik kui kahe jalaga maas, tohutu töövõime, hea suhtlusoskuse ja ladusa jutuanniga inimene. On ju puhas rõõm, et ta on lihtsalt niisama heast peast võtnud oma eluülesandeks jagada maailmale (peaasjalikult küll sakslastele ja hollandlastele) oma vaimustust eesti keelest ja kirjandusest :)

Jussi Adler-Olsen “Poiss varjust”

Minu esimene tutvus selle Taani krimiautoriga ja tundub, et see kohtumine ei jää viimaseks. Alustada sarja lugemist viiendast raamatust on muidugi natuke totter, aga sarja esimese raamatu vastu oli mul mingi tõrge ja kui ma nüüd (st millalgi määramatus tulevikus) tagantpoolt ettepoole hakkan lugema, ehk jõuan kunagi esimeseni ka :)

Selle raamatuga on mul eriti teravalt silme ees probleem, et kuidas kirjutada krimkast nii, et ei spoilerda, aga saaks siiski mingi ülevaade antud… No ütlen, et on värvikaid tegelasi, nii kriminaalide, detektiivide kui süütute kõrvalseisjate hulgas, et on näha, et sarjasiseselt tegelaste arenguga tegeletakse ja tuuakse välja uusi tahke, et on rahvusvahelist haaret (põhikoht on ikka Taani ja Kopenhaagen, aga niidid viivad ka Aafrikasse ja on isegi üks eestlasest tegelane, kes on küll nimeta kurikael ja saab mainitud lausega, et õnnetuke mustadelt meestelt peksa sai), et on mitmeid võrke, mis omavahel kokku jooksevad, et on silma ühiskonna valupunktide suhtes, et on ka üllatavat naiivsust, aga see saab põneva tegevustikuga kompenseeritud. Kokkuvõttes — jaa, täitsa kobe krimka.

S. J. Kincaid “Põrguline”

Žanrimääratlus on vast YA kosmoseooper, suuremas jaos on rõhk sõnal komoseooper, jupiti on rõhk YA-l. On kosmoseimpeerium, selle keiser, keisri ema ja keisri troonipärija, ülejäänud keiserlik perekond on kunagi olnud suurem, aga aegade jooksul keisri või tema ema käe läbi surmatud. Raamatu pea- ja minategelane on hoopis tehisinimene Nemesis, kes on loodud kaitsma ühe senaatori tütart ja satub keisri õukonda, paleeintriigide ja suure poliitika keskele.

Raamatu põhiteemad olid minu jaoks:
* ühiskonna mandumise mustrid ja küsimus, kas allakäiku saab peatada (või vähemalt aeglustada),
* poliitika kui laveerimine oma soovide ja olemasoleva tegelikkuse vahel, et midagi saaks tehtud ja et sind seepeale kohe maha ei löödaks,
* küsimus, et mis siis ikkagi defineerib inimest.
Raamatu ja selle teemadega seostub mul ka üks Neil Gaimani viie aasta tagune artikkel “Why our future depends on libraries, reading and daydreaming“, eriti see koht, kus hiinlased selgitasid, miks nad hakkasid ulmefestivali tegema.

Aga teemasid (alates kirjaniku võimest toimiv tulevikuühiskond koos kõigi oma detailidega usutavalt kirja panna ja seiklusjutu klišeede oskuslikust kasutamisest) on muidki ja ma arvan, et üsna erinevad lugejad võivad sealt raamatust omale huviväärset leida.

pilt: http://evilienne.tumblr.com/post/162631850385/nemesis-the-diabolic-by-sj-kincaid

Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu”

Sellest raamatust on päris palju juttu olnud. Igasuguste väljaöeldud jorinatega olen ma nõus, aga sellest hoolimata raamat mulle täitsa meeldis, see aurupungilik keskkond ja fantaasiaelukate paljusus, kaasahaarav seikluslikkus ja peategelase veendumus, et raamatud on olulised :)  peoga vihjeid kirjandusloole ja hulk üllatusmomente ja Habicht on hää tõlkija ja … ja noh, sobis kuidagi väga hästi suviseks lugemiseks.