Ulmevestern — Metsik Lääs ja libahundid ja lohed umbkaudu 1880. aastal.
Ühest küljest selline suvaline sopakas, aga teisest küljest… Teisest küljest oli seal päris palju toredaid asju, millest kinni hakata ja edasi mõelda.
Riburadapidi: * Põhjendus, kuidas need libahundid sinna Ameerika piirialadele said, et Põhi palkas Euroopast libahunte enda poolele võitlema ja pärast ei suutnud neid enam taltsutada, tõi minus paralleele lapssõduritega, nii mõnedki kodusõja üleelanud riigid on hädas, et mingil hetkel tundusid lapssõdurid hea mõte, aga nüüd ei oska keegi nendega midagi peale hakata. * Autor on selle libahundi-temaatika läbi mõelnud ja vastavalt oma vajadustele kohendanud ja pidanud vajalikuks ka selgitada, et see on selline maailm, kus libahundiks minek käib täiskuuööl ja inimeseks tagasi moondutakse neis rõivis, mis enne seljas olid, ning et mingeid reegleid saab maagiaga muuta. * Raamatu peategelane on vabakutseline libahundikütt Uriah Zane, keda on kujutatud küll traditsioonilise üksiku põhimõttekindla kangelasena, aga kelles siiski on ka mõned saladused varjul. * Ettearvatava matšo-tooni vahelduseks on kaks kanget naistegelast. 
Üks “heade” poolel, tiitliga US marshal (ma ei ole USA korrakaitse süsteemiga piisavalt tuttav, et seda kuidagi tõlkida) ja võrdväärne ja tunnustatud koostööpartner libahundiküttidele. Sattus ta oma ametipostile nii, nagu hiljem tegelikkuses paljude naistega juhtus, et mehed läksid sõtta ja naised täitsid meeste kohad ja hiljem sõja lõppedes jäidki need ametipostid naistele. Ja teine on “pahade” poolel, mehhiko nõid, kes hoiab kampa testosteroonist nõretavaid libahunte oma käpa all. * Jutt oli piisavalt hoogne, aga parajate mõttepausidega, erinevaid vaatepunkte tutvustav, aga mitte liiga äraseletav, parsjagu meeleolule ja õhustikule panustav, aga oli ka kiiret tapmist ja tagaajamist, ja mis kõige tähtsam, edasilugemapanev ja mitte väga palju etteaimatav. * Raamatus oli päris palju mõnusaid värskeid väljendeid, mul on kahju, et ma järjehoidjaid vahele ei pannud ja nüüd on need suuresti meelest läinud, vaid võrdlus “ta on hull nagu öökulle täis puu” jäi sügavalt mällu.
Võib-olla jättis see raamat mulle kokkuvõttes suht hea mulje seepärast, et nii mõneski kohas ta ületas selle eeldatava sopaka taseme, kui ma oleks eeldanud mingit kõrg-fantasyt, siis oleksin pettunud olnud :)
Ja nüüd ma tahan endale seda libahundi-kaardipakki :)
Sulepuru 