Peter Brandvold “Dust of the Damned”

Ulmevestern — Metsik Lääs ja libahundid ja lohed umbkaudu 1880. aastal.

Ühest küljest selline suvaline sopakas, aga teisest küljest… Teisest küljest oli seal päris palju toredaid asju, millest kinni hakata ja edasi mõelda.

Riburadapidi: * Põhjendus, kuidas need libahundid sinna Ameerika piirialadele said, et Põhi palkas Euroopast libahunte enda poolele võitlema ja pärast ei suutnud neid enam taltsutada, tõi minus paralleele lapssõduritega, nii mõnedki kodusõja üleelanud riigid on hädas, et mingil hetkel tundusid lapssõdurid hea mõte, aga nüüd ei oska keegi nendega midagi peale hakata. * Autor on selle libahundi-temaatika läbi mõelnud ja vastavalt oma vajadustele kohendanud ja pidanud vajalikuks ka selgitada, et see on selline maailm, kus libahundiks minek käib täiskuuööl ja inimeseks tagasi moondutakse neis rõivis, mis enne seljas olid, ning et mingeid reegleid saab maagiaga muuta. * Raamatu peategelane on vabakutseline libahundikütt Uriah Zane, keda on kujutatud küll traditsioonilise üksiku põhimõttekindla kangelasena, aga kelles siiski on ka mõned saladused varjul. * Ettearvatava matšo-tooni vahelduseks on kaks kanget naistegelast. Üks “heade” poolel, tiitliga US marshal (ma ei ole USA korrakaitse süsteemiga piisavalt tuttav, et seda kuidagi tõlkida) ja võrdväärne ja tunnustatud koostööpartner libahundiküttidele. Sattus ta oma ametipostile nii, nagu hiljem tegelikkuses paljude naistega juhtus, et mehed läksid sõtta ja naised täitsid meeste kohad ja hiljem sõja lõppedes jäidki need ametipostid naistele. Ja teine on “pahade” poolel, mehhiko nõid, kes hoiab kampa testosteroonist nõretavaid libahunte oma käpa all. * Jutt oli piisavalt hoogne, aga parajate mõttepausidega, erinevaid vaatepunkte tutvustav, aga mitte liiga äraseletav, parsjagu meeleolule ja õhustikule panustav, aga oli ka kiiret tapmist ja tagaajamist, ja mis kõige tähtsam, edasilugemapanev ja mitte väga palju etteaimatav. * Raamatus oli päris palju mõnusaid värskeid väljendeid, mul on kahju, et ma järjehoidjaid vahele ei pannud ja nüüd on need suuresti meelest läinud, vaid võrdlus “ta on hull nagu öökulle täis puu” jäi sügavalt mällu.

Võib-olla jättis see raamat mulle kokkuvõttes suht hea mulje seepärast, et nii mõneski kohas ta ületas selle eeldatava sopaka taseme, kui ma oleks eeldanud mingit kõrg-fantasyt, siis oleksin pettunud olnud :)

Ja nüüd ma tahan endale seda libahundi-kaardipakki :)

Vitali Kalgin “Täht nimega Viktor Tsoi”

Mnjah. Ega selle raamatu kiituseks suurt muud öelda ei ole, et tore, et Viktor Tsoi kohta nüüd ka eestikeelset lugemisvara on.

Tõlge oli … halb. Iga teise lause juures oli tunda, et see on toortõlge vene keelest. Tõenäoliselt läks raamatu väljaandmisega kiireks (et jõuaks filmiga samal ajal) ja ühelegi eesti filoloogile teksti ei näidatud (kuigi toimetaja kiituseks olgu öeldud, et kõik punktid ja komad tundusid küll õigel kohal olevat). Kokkuvõttes — midagi sutsukene paremat kui guugli tõlge.

Raamatu ülesehitus oli ka kehva. Ideena toimiv, aga tegelikkuses oleks neid intervjuukatkeid võinud ikka palju hoolikamalt valida ja toimetada. See erinevate kirjutajate stiilide pudru-ja-kapsad võinuks olla paremini seotud (või siis hoopis vastandatud). See, et emotsioonid mälestuskatketes üle pea lahvatavad, oli muidugi ju arvatav, aga kokkukirjutaja oleks pidanud suutma need mingilegi ühisele rajale kokku tuua ja kärpimiskääre julgemalt kasutama…

Aga ikkagi lugesin. Öö läbi ja lõpuni. Sest Tsoi! (Ma end fänniks ei pea, aga mul on alati hea meel, kui ma mõnes vene filmis Kino muusikat kuulen, no ja “Nõel” jättis omal ajal suht sügava mulje.)

Tsitaat eessõnast: “Muidugi on vaid üks Tsoi. Ent meist igaühel on oma Tsoi.” Ja mingi kummaline üldpilt raamatusse kogutud meenutuskatkete põhjal ju ikka tekkis ka, näiteks mainivad paljud kontserdikülastajad viimase aasta esinemistest Tsoi erilist energiat, šamaani meenutavat olekut ning väsinud silmi, mine võta kinni, on see siis takkajärgi moodustunud ühismüüt või oligi see nii…

Üks mu lemmiklaul:

Kokkuvõtte fs-lt: Lõpuks jääb tunne, et see raamat on halvasti vormistatud kursusetöö, kuhu üliõpilane on igaks juhuks jätnud sisse kõik, mida õnnestus koguda – näete, mul ei olnud aega sellega rohkem töötada, tähtaeg, mõistate, aga ma olen palju tööd teinud andmete kogumisega. Rahuldava annate? Õppejõud ilmselt vastaks midagi sellist: „No hästi. On ju toredaid lugusid. Ja pildid on väga head. Aga ärge tulge ütlema, et Venemaa on suur ja lai, korda seal pole ja Venemaa-asjadest saabki ainult segaselt kirjutada. Mükoloogid toksivad oma teadustöid arvutisse ka kätega, mitte seeneniitidega, ja mõtlevad pea, mitte puravikukübaraga.“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/pole-sonu-see-oli-kino/

Kõrvalmärkus — oleks mu vene keele õpetaja taibanud õigel ajal mainida, et vene keelt on vaja ulmekate ja vene rocki jaoks, ma oleks palju usinam õpilane olnud, sest no Puškin on tore küll, aga Puškinit on eesti keelde nii suurepäraselt tõlgitud, et tema pärast küll ma end vaevama ei hakanud…

Lois McMaster Bujold “Kodune sõda”

Ikka loen, kui uus Bujold välja tuleb :) , siin ei ole otsustamiseks tõesti autori nimest rohkemat vaja. Bujold on endiselt ladus, humoorikas, intriige punuda ja üllatada oskav jutustaja. Aint et, nojah, ma tundsin sest kosmoses möllavast Milesist puudust. Sedakorda on siis hoopis jutustus sellest, kuidas Miles Jekaterinil kosjas käis. Vahelepõigetena pudruputukad, päevapoliitika, keiserlike pulmade ettevalmistus, Marki armupiinad, kõik Koudelka tüdrukud leiavad paarilise, Jekaterinil on hulk ülearuseid kosilasi ja Ivan on ootamatult puhta üksi, Miles võitleb kuulujuttudega ja Jekaterin poja hooldusõiguse eest ja tühjal maalapil hakkab ilmet võtma Barrayari aed. Kassisõprade boonus — Säuhil on pojad.

Kaanekujundusest — kui lugema hakkasin, olin pisut pettunud, et suht mittemidagiütlev kaanekujundus, pärast googeldades leidsin, et see eesti oma on veel kõige mõistlikum, olgu, üks  vaibamustri-tähestiku oma oli ka üsna okei. Fännipilt Ivanist
https://www.deviantart.com/amimercredire/art/Ivan-and-and-steely-eyed-middle-aged-Vor-ladies-485105006 ja fännisünnipäevaõnnitlus autorile
https://www.deviantart.com/amimercredire/art/Birthday-card-for-Lois-Bujold-485102974

Thomas Erikson “Idioodid minu ümber”

Üldjuhul mu lugemisvara üle enam eriti ei imestata, ma olen tuntud kõigesööja. Aga selle raamatu ettevõtmine oli pigem mulle endale, et päriselt ka, ma tõesti loen seda, mina, kelle üks lemmiktsitaate on vendade Strugatskite “On väike vale, suur vale ja statistika. Kuid armsad sõbrad, ärge unustage psühholoogiat.” Aga näppu ta mulle sattus ja läbi ma ta lugesin. Üldjoonetes on tegu jälle inimeste lahterdamisega, natuke samamoodi nagu sangviinik-koleerik-melanhoolik-flegmaatik, aga värvipõhiselt: punane-kollane-sinine-roheline. Rõhud on sutsu teistes kohtades, kui neis teooriates, mis ma varem lugenud olen, ja mulle tundub, et mõned piirid on ka natuke nihkes, aga mitte palju. Raamat võlus mind ära kuskil alguses väljaütlemisega, et puhtaid tüüpe ei ole ja kõik inimesed on erinevad. Edaspidi seletas see raamat, mismoodi need inimesed võivad erinevad olla ja kuidas erinevate temperamenditüüpide esindajad võiksid teisi temperamenditüüpe paremini mõista ja suuta enda dominantseid jooni pisut taltsutada ja teiste nõrkusi kui mitte just aktsepteerida, siis vähemalt õrnalt muiata, mitte vihastada. Aga kui autor väitis kindlalt, et kõigi nelja tüübi segu ei ole olemas, siis siinkohal tekkis mus küll kõhklus, igatahes mina lugesin seda raamatut nagu hüpohondrik meditsiiniõpikut, et mul oleks nagu kõigi värvide jooni, ja tuttavaid läbi mõeldes ka, et neis on ju kõike, no mõnes on mõnda värvi rohkem ja mõnda vähem, aga…

Värvide iseloomustusena võiks olla situatsioon — Punane: “Mul tuli suurepärane mõte, kuidas seda asja paremini teha! Nii teemegi. Mõelge välja, kuidas te selle mõtte tööle saate. Eile oli tähtaeg.” Roheline: “No ootame-vaatame ikka tasapisi. Kuidas su kassil läheb?” Kollane: “Oi, ma nägin eile Punase kassi poe juures! Küll ta oli kena! Kohe selle lillepeenra juures, kus kasvavad need kollased imetoredad lilled! Ja kui hästi need lilled veel lõhnavad! Ja kui ilusaid selfisid selle peenra taustal saab teha! Oi, me võiksime oma uued reklaamfotod teha selle peenra taustal! Tulnukad lillede keskel! See oleks lõbus!” Sinine: “Mhmm. Punane, kas sa arvutasid kõik läbi, mina sain 3,5% kasu 4,75% suurema kuluga?” Aga Punane on juba uksest väljas, Kollane orgunnib hõbepaberit ja fotograafi ning Roheline loeb süvenenult arvutist Postimeest ja/või Facebooki ja Sinine asub ohates hoopis mingeid muid numbreid kokku lööma…

A selle raamatu pealkiri meenutas mulle rida filmipahasid, kes ikka ja jälle ahastavad, et neid ümbritsevad idioodid :)

Kõige praktilisem nõuanne sellest raamatust oli minu jaoks, et need, kes kogu aeg endaette vaikselt torisevad, tuleks lihtsalt rahule jätte, las torisevad omaette, esteks lasevad nad niimoodi oma pingeid välja ja testeks on neil sel hetkel inimestest nagunii kõrini, niiet nad on väga rahul, kui neid pisut üksi jäetakse… Teisalt jälle, kui vähegi on aega ja jaksu, siis võiks püüda jutukate inimeste lobisemisehood ära kuulata…

Eesti 100

Luuletusi Emajõest