Rauno Võsaste “Hea ment”

Kuidagi väga hästi sobis see raamat Amberi printside sarja järele. Et jälle võimuvõitlused, iseendaks jäämine, vangistuses vastupidamine, sõprade ja vaenlaste muutuv seis, kahtlused, otsused, tagajärjed ja ootamatud pöörded. Aga kõik see on palju realistlikumas keskkonnas, kümmekond aastat tagasi Tartus. Stiil on kuidagi eriti otse ja sirge, aga kui sellega natuke harjuda (mul võttis see nii paarkümmend lehekülge aega), siis läheb raamat hooga edasi ja veab põnevusega lõpuni välja. Ja peale Amberit oli paremini meeles ka, et ma loen ilukirjandust, muidu oleks ikka väga masendav lugu olnud, kuigi nii intervjuu autoriga kui Anvelti kommentaar annavad aimu, et mingid tõejooned selles raamatus tegelikult on ka…

 

Roger Zelazny Amberi kroonikad

Alguseks test http://www.roger-zelazny.com/veilfinal/royalty.php :) Ma otsisin seda testi niiii kaua (ikka aastaid :) ) ja nüüd jooksis mulle suht juhtumisi jälle vastu.

Raamatud: Roger Zelazny “Amberi üheksa printsi” (Varrak, 168 lk), “Avaloni püssid” (Varrak, 215 lk), “Ükssarviku märk” (Varrak, 183 lk), “Oberoni käsi” (Varrak, 184 lk), “Kaose kojad” (Varrak, 156 lk), “Hukatuse kaardid” (Fantaasia, 143 lk), “Amberi veri” (Fantaasia, 191 lk), “Kaose märk” (Fantaasia, 176 lk), “Varjude rüütel” (Fantaasia, 178 lk), “Kaose prints” (Fantaasia, 184 lk).

Ülelugemine. Ja ikka on hea. Esimesed viis raamatut on Corwini lugu, ülejäänu tema poja Merlini lugu. Corwini osa oli küll selgemini meeles ja meeldis sutsu rohkem, aga teised olin unustanud ja seda põnevam oli lugeda. Sisust, nojah, olenevalt, mis päeval ja kellele ma seda sisukokkuvõtet peaksin tegema, kõiguks soovitus “hoogsast seiklusjutust” “filosoofilise allegooriani” või “uuenduslikust ulmekirjandusest” “mütoloogiatega mängimiseni”, neis raamatuis on paljut, igaüks võiks oma jao leida.

Üldiselt on Amberi-sarja kaanepiltidega kehvasti, st mu meelest ilusaid eriti palju ei ole, aga see Hiina oma on küll kena:

Esimese viie osa sisukokkuvõte https://www.deviantart.com/ayej

Erinevate kunstnike trumpe:

Przemyslaw Wechterowicz “Kallista mind!”

Tekst Przemyslaw Wechterowicz, pildid Emilia Dziubak, tõlkis Hendrik Lindepuu.

Nii nunnu raamat! Käivad karupoeg ja karuisa mööda metsa ja kõik saavad kallistatud, isegi jahimees :) Kellel on sellises mõnusas lasteaialõpu-koolialguse vanuses lapsi, lapselapsi või muidu väikseid sõpru, võiksid kaaluda selle raamatu soetamist :)

W. Bruce Cameron “Koera teekond”

Lugu ümbersündidest ja koera piiritust ja tingimusteta armastusest, soovist oma inimese elu teha rõõmsamaks ja kaitstumaks. Esimene raamat mulle täitsa mõjus, see järg on sutsu lahjem, sest rohkem kui koera nägin ma selles ühe untsuläinud perekonna lugu, st see koera vaatepunkt oli küll kogu aeg olemas, aga olmekirjandus kippus seda varjutama. Aga koera-sõpradele on see armas lugemine ikka. Nii tore oleks, kui kõik koerad leiaksid selle oma inimese.

Lauri Isotamm “Päev pole öö ei ole”

Kummaline raamat. Tartu, üheksakümnendad, tudengielu. Esialgu ongi rõhk sellel tudengielul, mul ei ole juurakatega kokkupuudet olnud ja ma ei tea, palju seal on väljamõeldut ja palju päriselule toetuvat, aga tundus pisut veider ja lämisev mälestuskatkete valik. Siis on rõhk Tartul — sellel pisikesel puust linnal, kus kõik tunnevad kõiki ja kust tahaks ära. See Tartu tundus mulle kohati isegi tuttav: Illusioon ja Kalev K, Toidutorn ja Kikerikii, suvaline Tartu kõrts ja kirsitubaka hõng. Ja siis läheb lugu kriminaalseks. Mõneti tekkisid lugedes paralleelid Sass Henno raamatuga “Mina olin siin”, sest see kriminaalsus oli oma olemuselt selline, mis saigi neil segastel üheksakümnendatel tekkida. See kriminaalsus ei olnud huvitav, aga seal olid mõned leheküljed sellist head teksti, kus ma mõtlesin, et hei, kirjanikeks pürgijad, lugege ja õppige, kuidas tuleb pinget hoida :) Soundtrack list oli päris hea, oleks võinud pikemgi olla, mõned raamatus mainitud lood jäid listist välja (ja mis mõttes ei ole ei raamatus ega listis Jäääärt). Aa, ja veel üks huvitav üheksakümnendate detail — võõramaalase pilk, mis näeb kõiki neid ühiskondlikke muutusi kuidagi kõrvalt ja selgemalt, sest ise seal sees elades ei saanud nagu arugi, et see ajastu nii pöörane oli. Et iseenesest minu jaoks suht möh-raamat, aga üheksakümnendate Tartu hõng oli päris hästi tabatud ja mõned leheküljed olid mu meelest väga hästi kirjutatud.

Timo Parvela, Bjørn Sortland “Kepler62. Esimene raamat: Kutse”

Et jaa, soovitus oli täitsa hea, aitäh, Seili :) Selline kiirelt edasiminev kaasahaarav lastekas küberpunklikus keskkonnas. Esimese raamatu lõpetamatus kutsub kohe järgesid haarama :) Kahele teksti autorile lisaks on üsna oluline roll selle raamatu kunstnikul Pasi Pitkänenil.

Valentin Tšernõhh “Halamisest pole abi”

Heldus, mille otsa ma nüüd sattusin :D

Minu jaoks on nii luule, proosa kui draama võrdselt kirjandus, aga ma tean inimesi, kes näitekirjandust kirjanduseks ei pea, see on neile vaid tarbetekst teatri jaoks. Ma saan neist nüüd natuke aru, sest minu meelest ei ole filmistsenaarium kirjandus, kuigi neid stsenaariumeid vahel raamatu kujul ka välja antakse, vaid tarbetekst filmiinimestele.

“Halamisest pole abi” on Oscarigi võitnud filmi “Moskva pisaraid ei usu” stsenaarium. Miks selline pealkirja tõlge? Mina ei tea, kui keegi teab, ütelgu. Kes on nii noored, et sellest filmist midagi ei tea, siis sisukokkuvõtte on hall nõukaaja argipäev oma korteriprobleemide ja muu olmejamaga, aga ometi elatakse ja armutakse ja ollakse noored ja ollakse mitte enam nii noored ja armutakse ikkagi :)

Selle raamatukese eripära on filmist pärit fotod ja omamoodi tore on autori saatesõna eesti lugejale.

Maia Sepp “Migreenimaffia”

See oli üsna üllatusterohke lugemine.

Teemavalik — elu migreeniga. Paljud arvustajad on öelnud, et need migreenikirjeldused on väga tõesed ja tabavad. Niiet kui keegi tahab teada, mismoodi on elu migreeniga, siis see raamat annab päris adekvaatse pildi.

Keskkonna valik — Toronto ja IT-firma.

Tegelaskujude valik — peategelane on pooleldi eestlane, väga tugeva eesti-identiteediga, tema abikaasa on tüüpilina kanadalane.

Kõrvalteema — väliseestlus, need üle aegade kestvad põhimõtted ja käitumismustrid on nii mõnusalt edasi antud.

Ja lõppeks — alles järelsõna lugedes sain ma aru, et see on tõlgitud, aplaus tõlkijale, kes suutis jätta mulje, et see raamat ongi eesti keeles kirjutatud.

Ja veel kiidusõnu — tagakaane reklaamtekst on ootamatult hea.

Maia Sepa koduleht — http://www.maiasepp.com/

Kuidagi väga hästi sobib paari eelneva raamatuga (Gail Honeyman “Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi”), kui eelmises oli juttu vaimsest tervisest, siis selles raamatus on juttu füüsilisest tervisest. Kiidu- ja laidusõnad on ka kokkuvõttes umbkaudu samad — et kaasahaaravalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja pandud ning kaastunnet äratavad lood, aga  nõrgavõitu lõpuga.

Gail Honeyman “Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi”

Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi. No ja ongi, seni kuni enam ei ole… Inimesed on üsna osavad oma probleeme varjama, nii enda kui teiste eest. Enda eest, et vaata, mõnel on veel hullem ja päris käpuli ju veel ei ole ja igalt poolt ju räägitakse, et mõtle positiivselt… Teiste eest, sest ega keegi ju ei viitsi eriti kuulata ja mis nad ikka teha saaks… Kuigi vahel võivad kogemata mõned valusad kohad välja lüüa (n dialoog raamatus, umbkaudu, et tead, kõik mehed ei ole halvad, ja rõõmsameelselt antud vastus, et ja-jah, ma ühte tean, kes ei ole).

See on ses suhtes kummaline raamat, et ma ei oska liigitada, kas see on selline tõsisemas toonis chick-lit või see on selline kergema lõpuga tõsiselt mõeldud kaasaegne kirjandus. Peategelane on pisut autistlike joontega kinnine ja otseütlev ja oma minevikuga kimpus olev kolmekümneaastane, kes lõpetas hiilgavalt ülikooli, aga nüüd töötab kontoris ja on on oma eluga suht rahul, sest vähemalt on katus pea kohal ja kindel elurütm ja sisemine valu on hoitud taltsutatuna. Kui armumine elu segi lööb, siis põhjalikult ja tagasilöögid tulevad esialgu üsna ootamatutes valdkondades… Aga lõpp on lootusrikas (kuigi mitte eriti usutav), et sõbrad ja toetus ja õige psühhiaater.

See raamat sobiks sellisele lugejale, kes tuleks umbes sihukese jutuga, et tahaks midagi elust ja inimestest ja suhetest, aga mitte päris lääget asja, krimkad muidu meeldivad, aga seekord päris krimi momendil ei taha, et võib olla nii nukrust kui muiet, aga päris nutulõppu eriti ei taha…

PS Erseni kohta oli päris hea tõlge.

 

Septembri luuleleid