2018. aasta lugemise väljakutse kokkuvõte

Väljakutset tehtud ei saanud, aga tulemus on parem kui eelmistel aastatel — 48 teemat, 59 raamatut.

Pooled autorid olid enne tuttavad, pooled on esmalugemised. Eesti autoreid on umbes veerand ja ingliskeelsete lugemisi kuuendiku kandis, tõlkeraamatutest on kümmekond neid, mis polnud tõlgitud inglise keelest. Naisautorite poolt on kirjutatud umbes kolmandik loetuist. Pool lugemiskraamist on aasta-paari jooksul ilmunud ja pool on varemalt trükivalgust näinud.

Pea pool loetust kuulub servapidi ulme alla, on nii rajuulmet, fantasyt, krimiulmet, noortekaid, ulmekoomikseid ja isegi ulmesugemetega naistekas. Ülejäänu on krimi, naistekad ja luule, paar elulugu ja paar kaasaegset romaani, paar lasteraamatut ja mõned koomiksid ning kui elulood välja arvata, siis aimekirjanduse valdkonda kuulub vaid üks raamat.

Tublisti üle poole on sellist, millele annaks rõõmuga lugemissoovituse kaasa, täispettumust valmistasid vaid kolm-neli raamatut, ülejäänu on selline “onkah” lugemine, et vilets ei ole, aga midagi erilist nagu ka ei ole. Ma nimepidi lemmikuid üles lugema ei hakka, aga eks nad põhiosas sinna ulme kanti jää :)

Töisest “kohustuslikust kirjandusest” mahtus väljakutsesse väga vähe. Väljakutseväliselt oli mul sel aastal suuresti eesti luule aasta, seda nii pilguga minevikku kui kõikse värskemaid. Minevikulugemised olid nagu meeldivamad, no eks seal sai ju ka rohkem koorekihti loetud, selle aasta sees on ilmunud ikka üüratus koguses igasugust jama, aga kui võtta tipud, siis pilt ei olegi nii kurb, eesti luule õitseb ja õilmitseb ja pakub huvitavaid lugemiselamusi ikka rõõmsalt edasi.

Tänan Tiinat grupi vedamise eest ja kõiki grupikaaslasi oma muljete jagamise eest! Ilusat aastavahetust ja südamelähedasi lugemisi kõigile!

Joanne M. Harris “The Gospel of Loki”

Vastukaaluks eelnevale, Joanne Harris on “minu autor”. Ma hakkasin lugedes huvitavate lausete, mõtete või väljendite kohale kleepse vahele panema ja 303 lehekülje peale sai 67 kleepsu. Seda on pääris palju :)

See raamat on jälle Põhjala müütidega mängimise raamat, sedakorda on lugu esitatud Loki vaatepunktist. Iseenesest ei ole Loki sest Põhjala jumalate kambast sugugi mu lemmiktegelane, aga ma saan nüüd aru, miks ta paljudele kirjanikele meeldib — Loki on rahutu ja ettearvamatu segadusetekitaja ja olgu muuga kuis on, aga igav ei ole ta mitte ja kuna tema tegemistes leidub nii head kui halba, mu vanaema ütles sihukeste kohta, et nagu mustlase püss, iial ei tea millal ja mis otsast pauk tuleb, siis on kirjanikel iseäranis huvi leida üles Loki tegutsemise motiivid. Harris pakub selleks väljaspoolt tulija ja mitteomaksvõetu alul kohaneda tahtmise ja hiljem trotsi, mis ületab igasuguse mõistlikkuse piiri, ning lihtlabase igavuse. Nojah, ka nii võib seda lugu kirjutada. Aga ikkagi on mul kõige rohkem kahju neist Loki lapsukestest, olgu, Hel sai oma valitsemisala ja hobesel ei läinud ka kõige kehvemini, aga teised…

Ja mu lugemist ootavate raamatute nimekirja läheb nüüd järg “The Testament of Loki” :)

 

Roald Dahl “Kaheksa ootamatut lugu”

Mnjah, inimesed ja maitsed, eksole. Roald Dahl ei ole minu kirjanik, punkti täitmise nimel närisin selle raamatu läbi, aga mingit lugemisrõõmu mul sest polnud, see oli mu jaoks sama igav ja tüütu nagu Jerome’i “Kolm meest paadis”. Kellele aga “Kolm meest paadis” meeldis, saab mu virinat nüüd hoopis lugemissoovitusena võtta. “Hr Botibol” oli minu jaoks sellest kogumikust kõige kabedam lugu.

Heino Gustavson “Igal kohal oma lugu”

Raamat, mida tasub ikka aegajalt kätte võtta, tuletamaks meelde, et rahvalugusid on palju ja erinevaid, et iga kohaga võib olla seotud mõni põnev muistend ja et jutustamisoskus on oluline. Heino Gustavsoni sõnastuses on neid kohapärimusi lust lugeda ja Edgar Valteri pildid annavad palju juurde. Kõik lood siin kogumikus pole tondijutud, aga on neidki siin üksjagu. Sõltuvalt kodukandist on üks meeldejäävamaid ja kaasahaaravamaid minu jaoks see Kastre varavalvuri lugu ning tõeline lemmik on Eestimaa kokkupressimise lugu.

Ene Mihkelson “Võimalus õunast loobuda”

See oli kunagi minu esmatutvus Ene Mihkelsoni loominguga. See oli see aeg, kui raha väärtus kukkus kolinal ja raamatupoest võis kopikate eest head kraami saada ja nii ostsin minagi vahel valimatult ja ehku peale. See valik läks õnneks. Ei saa öelda, et ma Mihkelsonist aru saaksin, ei toona ega nüüd, aga tema luules on miski, mis võlub ja kutsub üha üle lugema ning iga kord on sealt leida midagi uut.

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 2 – “The Blood”

Minu lugemist ootavate raamatute nimekiri on kilomeetreid pikk ja ma olen ammu kaotanud järje, et mida ja millal ma lugeda tahtsin. Üks üle aasta oodanud asi sai nüüd pühade aegu kätte võetud.

Koomiksi esimesest osast olen ma siin kunagi kirjutanud, järg on sama hea. Endiselt olen ma lummatud imeilusast kunstnikutööst ning kirjutaja fantaasiaküllasusest. Seekord on käsil mereretk, sihtkohaks Kontide saar. Maika leiab nii toetajaid kui vaenlasi, mineviku varjud kummitavad endiselt ja koletis Maikas nõuab suuremat tegutsemisvabadust. Taustal käivad ettevalmistused uueks sõjaks ja see osa on reaalsusele isegi liiga lähedal. Lahenduseta jääb lugu seegi kord ja jääb üle oodata järgmist osa (mis on tegelikult poes juba olemas).

Fännikunsti ka.
Selena Barnes https://www.behance.net/gallery/51699091/Monstress

Cressida Cowell “Olid kord võlurid”

Häbi on, aga ei tunne, või kuidas see lendlause oligi. Ma ei arva, et mul peaks mingi autori või teose lugemata jätmise pärast piinlik olema, raamatuid on ju nii palju ja valik on nii suur, stiililiselt ja žanriliselt olen ma üsna laialt katsetanud ja terve aasta jooksul ei suutnud ma välja mõelda, mis mu lugemusest siis nii oluliselt puudu on. No muidugi võiks alati lugeda rohkem väärtkirjandust, aga las see jääda, küll jõuab kunagi ka see aeg. Aga ma olen vahel tabanud end mõttelt, et ma võiksin lastekirjandusest rohkem teada. Ja nii see valik siia punkti alla tuli.

Võluripoiss, kes ei oska võluda, ja sõdalasetüdruk, kes juhtumisi oskab. Kui nad kogemata kokku saavad, läheb möll lahti, nii võlurite kui sõdalaste kantsis. Omavaheline nägelemine erinevate maailmavaadete pärast jääb tahaplaanile, kui ilmub ühine vaenlane. Kõik ei lähe lihtsalt kui lepse reega ja mingid otsad jäävad lahti. Ma arvan, et see on päris tore lasteraamat, fantaasiat õhutav ja mõtlema panev, hoogsa tegevustikuga ja reljeefsete karakteritega, omapäraste illustratsioonidega pealekauba.

Jim Butcher “Tormirinne”

Ma olen jube vilets filmivaataja. Aga ma olen eelnevatest aru saanud, et telesarjad sobivad hädaga ka. Seega sari “The Dresden Files” (ee, ka mitte kogu sari, 3-4 esimest osa, kunagi vaatan edasi).

Ma olen selle raamatu lugemist üsna palju edasi lükanud. Jah, seda on mulle kiidetud ja soovitatud ja ega ma arvanudki, et ta kehv on, lihtsalt ootasin sobivat momenti. Ja nüüd see tuli, moment, mil see urban-fantasy / ulmekrimi kätte võtta. Hoogne tegevustik, omamoodi karakterid, võlumaalima möll, kuritöö ja karistus. Sobis. Fantaasiaküllane meelelahutus. No kui norida, siis tegelaste välimuste kirjeldused ei ole mu meelest kõige paremini välja kukkunud. Ja kui midagi ekstra head mainida, siis see on omamoodi irooniline huumorisoon, mis annab raamatule selle õige rütmi ja meeleolu. Ja kiitjad ja soovitajad ütlevad, et sarja järgmised raamatud on veel paremad. On, mida oodata :)

Kui sarja ja raamatut võrrelda, siis raamat on parem, aga kui raamatut lugenud ei ole, siis kõlbab sari ka, on küll teistmoodi, aga edasi on kandunud tempo, osa huumorist, suur osa karakteriloogikast ja juurdeleitutatud asjadest on paar helget momenti. Ahjaa, guugeldades leidsin, et Dresdeni tegemistest on koomiksid ka.

 

Grant Morrison, Frank Quitely “WE3”

Mul ei ole kodus just palju koomiksiraamatuid, aga mul on hea meel, et ma kunagi küberpungi näitust tehes komistasin raamatupoes selle koomiksi otsa. Erinevalt paljudest teistest koomiksitest pole see pikk ja aastaid kestev sari, vaid selle ühe vihikuga ongi lugu läbi. Ja lugu on hea. Õõvastav. Nagu tihti juhtub, põrgutee on sillutatud heade kavatsustega, tahtes säästa inimelusid ehitatakse loom-sõdureid, aga kui need loojale enam ei allu, siis on inimkaotused hullemad kui keegi suutis ette ennustada. Ja nunnu. Peategelaste kolmik koer Bandit, kass Tinker ja küülik Pirate ise on oma olemuselt ikkagi inimlähedust ja kodu otsivad lemmikloomad ja tapatalgud johtuvad vaid sellest, et neil on vaja end kaitsta. Kui keegi ütleks, et selle loo idee on pärit Maniakkide Tänavalt, siis ma isegi usuks, sest nii Maniakkide Tänava loomingus kui selles raamatus on inimlikkus ja hoolimine segatud soolikate ja verega ning jutustatav lugu paneb mõtlema palju enamale, kui pealtnäha paistab…

Raul Oreškin “Kui ma vananen…”

Nii hea raamat! Ilus ja sisukas. Ma käisin mitu päeva peale raamatu lugemist õndsa näoga ringi, sest ma olin lugenud Nii Head Raamatut :) Raamatus on 40 võimalust, kus ja kuidas võiks tulla vanadus ja mõnikord ka surm. Kõik lood ei ole ühteviisi head, aga seal on palju väga häid lugusid ja mõttemänge, mõnusas sõnastuses ja rõõmuga loetavad, kaasa- ja edasimõtlemapanevad. Ei saa salata, ulmelisemad tulevikustsenaariumid pakkusid mulle pisut rohkem pinget, aga ka neil realistlikematel oli oma võlu. Minu jaoks on mõttekoht, kas see raamat on jutukogu (siis on tegu erineva tasemega juttudega, mis ei ole võib-olla väga originaalsed, aga kannavad mingit ühtset joont, on mõnusalt kirja pandud ja ulmelisemates juttudes on see sisemine ulmekirjanduse loogika olemas) või pigem romaan novellides (sel juhul on mu jaoks tegu päris kena tervikuga). Lugetagu :)