Rick Remender, Roland Boschi “Winter Soldier – The Bitter March”

Viieosaline koomiks, mille pealkirja teist poolt võiks tõlkida nii “Mõru märts” kui “Verine marss” ja õiged oleks mõlemad, aga kuna mul on vaja märtsi, siis olgu “Mõru märts”, seda enam, et see tundub pisut paremini sobivat, kuna tegevus toimub 1966. aasta märtsis ja verd on küll, aga marssi pole.

 

Sisust üldjoontes — võta võrdluseks posu külma sõja aja kohta käivaid B-kategooria spioonikaid ja erilisi üllatusi ei ole: CCCPi ja USA vastasseis, erinevad uhkete vidinatega varustatud agendid, natsiminevikuga teadlased, hukkasaavad tsivilistid. No ja lisaks on mingi müstiline Hüdra-korporatsioon ning seekordne teadussaavutus kuulub ulme valdkonda. Ja ekstreemsetes oludes kulgev armulugu. Ajusid eriti mittenõudev meelelahutus, samas väga eemaletõukavalt loll ka ei olnud, oli nii ameerikalikku hurraa-optimismi kui ka ootamatult pessimistlikke noote, omas žanris keskmik vast, aint et kui ma ilmumisaastat vaatan (2014), siis on küll kogu sätung veidralt vanamoeline.

See koomiks kuulub Marveli perre ja on servapidi seotud Captain America tegelaskujuga, siin on CA vaid mälupiltide ja meenetuskatketena. Talvesõdur on CA kunagine kaaslane, ta suri ja äratati ellu, mälu puhastati ja poogiti külge natuke supervõimed ja elu sisuks sai “teenin Nõukogude Liitu”, koomiksi lõpupoole küll enam eriti ei teeni.

Sisu nii uhkelt välja joonistatud, nagu kaanepiltidel ja tiitellehel, ei ole, aga nuriseda ka ei saa, Roland Boschi on üsna tavapärase koomiksikunstniku käega, klišeesid jagub, aga nutikaid leheküljelahendusi on ka.

Soovitada eriti ei julge, aga kui tekib seda tüüpi koomiksi lugemise tuju, siis miks mitte, laske käia, mingi killu Marveli maailma mõistmisele annab see koomiks juurde küll, mulle näib, et lisaks Talvesõdurile läheb oma lugu edasi ka agent Ran Shenil.

Eric M. Esquivel, Jerry Gaylord “Loki: Ragnarok and Roll”

Neljaosaline koomiks sellest, kuidas Loki Maale satub ja metalbändiga liitub, kuulsaks saab ning kuidas see teisi jumalaid pahandab, üks uhke veresaun ja happy end. Jeah. A no miks mitte, igal loojal on õigus jumalatega mängida ja see variant polnud sugugi kõige hullem, must huumor tasandas pateetika ja happy end veresauna. Kaanepildid on jõledad, sisu on oluliselt parem.

read-comic.com/

Maarja Kangro “Minu auhinnad”

Eriala: raamatukogundus. Täpsem seos raamatuga: ma olen aastaid teinud raamatukogus kevadtalviti väljapanekuid “Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominendid”. Seega läks see Maarja Kangro raamat “peab lugema” nimekirja üsna kohe, raamatukogu sabad on muidugi iseasi ja jõudis see raamat minuni alles nüüd. Raamatu esimene pool on Maarja Kangro isiklikud kogemused auhindade saamisest ja žüriides olemistest, teine pool pikk essee kirjandusauhindadest üldisemalt, nii Eestis kui mujal maailmas. Raamatu algusots hakkas mulle pisut vastu, sest Kangro on minu jaoks natuke liiga materialistliku ellusuhtumisega (mis mõttes mäletab üks inimene kohvi ja võileibade hinda krooniajast??), hiljem kas harjusin ära või jäigi rahajuttu vähemaks, igatahes haaras raamat kaasa. Kirjanduslikku klatši oli vähem, kui ma ootasin (ja selle eest olen ma tegelt tänulik), kuigi ega päris ilma ka ei saanud, ja raamatu teises pooles oli üldistusi ja tõsiseltvõetavust ning erinevate seisukohtade mõistmist rohkem, kui ma ootasin. Niiet jah, plusspoolele lugemine. Oli vaid üks asi, mis päriselt kriipima jäi, aga nii mahuka raamatu puhul on see ju pisiasi :)

Sveta Grigorjeva “american beauty”

Sveta Grigorjeva kirjutab Sveta Grigorjevast. Kuivõrd on see Sveta Grigorjeva, kellest kirjutab Sveta Grigorjeva, sarnane sellele Sveta Grigorjevaga, kes kirjutab Sveta Grigorjevast, ei ole päris täpselt aru saada. Tundub, et üsna, aga mitte päris. Küllap annaks raamatu pealkiri mingi lisavihje või võtme selle küsimuse lahtimuukimiseks, aga nii palju see raamat nüüd mulle ka ei meeldinud, et ma selle peale ühte vana Ameerikamaa filmi viitsiks vaatama hakata. Igatahes on see Sveta Grigorjeva, kellest kirjutab Sveta Grigorjeva, eestivene päritolu vabakutseline koreograaf, tantsija ja luuletaja, suhtes eesti geeniusest joodikluuletajaga. Vahel jaurab see kirjutav Sveta Grigorjeva selle kirjutatava Sveta Grigorjeva elust ja olust niisama ja kohati on seda lugeda huvitav ja kohati tüütu, aga vahel saab Sveta Grigorjeva millelegi olulisele pihta ka, ja samamoodi, see oluline võib olla väljendatud väga tabavalt või mõnikord mitte nii väga. Mis see oluline on ja millised need tabavad kohad on, eks see ole muidugi lugeja silmades. Aga lugeda soovitan küll, sest ma arvan, et siin luulekogus on küll päris erinevatele lugejatele seda miskit, mida tabada.

Johan Egerkrans “Põhjala müütilised olendid”

See raamat on väga ilusate illustratsioonidega lühiülevaade igasugustest mütoloogilistest olevustest. Nii mõnedelgi on Maavallas sugulasi, olgu lähemalt — näkid, metsa-, maja- ja laevavaimud, kodukäijad — või kaugemalt — libahundid, luupainajad, ussikuningad, virvatulukesed –, aga on ka neid, keda siinmail ei tunta, — ennekõike muidugi trollid, aga ka draakonid, kaevandusvaimud, glosonid, Kraken jt.

1. märtsile https://www.daysoftheyear.com/days/2019/03/01/ on sattunud päris mitu toredat tähtpäeva ja see raamat katab nii mõnegi päevateema.

Kanna sinist (Dress in Blue Day) — raamatul on sinised kaaned.

Põrssapäev (Pig Day) — üks peatükk on glosonist. Gloson on olend, kelle olemasolust ma varem ei teadnud ja kelle sarnast eesti mütoloogiast ei leia, see on suur tige emis, kelle lepitamiseks viljalõikuse ajal kolm viljapead ohverdatakse. Ja nüüd ma sain vist aru mõnest asjast, millele Pratchett oma “Orikavanas” vihjas :)

Töötegijate tunnustamise päev (Employee Appreciation Day) — sinna alla kuuluksid need majavaimud ja kotermannid, kes asjadel silma peal hoiavad ja ringi toimetavad, vahel laisku utsitavad ja võõraid eemale peletavad, tasuks olgu igapäevane pudrukauss ja lugupidav suhtumine, muidu võib vaim oma tegemised unarusse jätta või hoopis minema minna.

Hobukaitsepäev (Horse Protection Day) — hobustest on raamatus vähe juttu, aga mainitakse siiski ära, et mõne näki või vetevaimu meelis-ilmumiskuju on hobune ja hobunäkk on teistest pisut suhtlemisaltim, võib sõidutada nii lapsi kui täiskasvanud, kuigi mitte alati sinna, kuhu nood ise oleks tahtnud minna.

Pulmaplaanide pidamise päev (Wedding Planning Day) — ega pulmad ses raamatus eriti jutuks tule, antakse vaid vaikselt mõista, et inimeste ja haldja(trolli/näki/vaimu)rahva paariminemisest tihti head nahka ei tule, mõned erandid muidugi on, ses mõttes, et paar võib omavahel täitsa hästi hakkama saada, aga ega sel inimesel külaühiskonda enam suurt asja pole.

Kompotipäev (Fruit Compote Day) — naah, sellega ei anna siin küll midagi seostada, kui hästi tahta, siis üks kibuvitsamarjadega haldjapilt.

Kompimentide pildumise päev (World Compliment Day) — pisut sarnane tunnustamisega, aga mitte päris. Võib-olla lihtsalt soovitus, et tundmatu rahvaga kohtudes võiks viisakas olla, ehk nad on siis abiks ja vastupidisel juhul on jahiloomad ja/või kodutee äkitselt kaotsis või mingi muu jama tulemas.

Lähen üksi reisile (Plan A Solo Vacation Day) — siit raamatust on ühtteist kõrva taha panna küll, n üksi ujuma minnes löö nuga kaldapiirile või et hoia pisut peenraha taskus valmis, et seda vajadusel kellegi, kes ennast võib-olla ei näitagi, aga ikka õige raja kätte näitab, poetada, või et segadusse sattumise korral tõmba kuub pahupidi selga, lööb mõistuse selgemaks, või noh, see jutt, mis kompimentide päeva kohta käis.

Wõrguvaba päev (Day of Unplugging) — jaa, see raamat jutustab vägagi wõrguvabadest tüüpidest :)

Ja seda viimast päeva — Refired, Not Retired Day — ma ei oskagi hästi tõlkida. Viimase aja keelekasutuses on saanud stampväljendiks “väärikas vananemine”, aga see siin peaks sisaldama ka suure annuse lustlikku ebaväärikust. Kui kõnelda vanusest, siis kõik see otsaga teispoolsuses olev punt on inimesega võrreldes oluliselt pikaealisemad (n saarehaldjas elab seni, kuni elab puu, seega mitusada aastat), aga vanast peast on nad ikka igaüks isemoodi, nagu inimesedki, kes lustlikum (eriti kalduvat sinnapoole trolliemandad), kes eraklikum (eriti üksindust ihkav olevat kaevanduste vaim).

Johan Egerkransi koduleht: https://johan-egerkrans.blogspot.com/

 

Daniel H. Wilson “The Clockwork Dynasty”

Miks ma seda raamatut lugema hakkasin — kaanepilt tõotas midagi aurupunklikku ja autor on tšerokii. See viimane aspekt raamatus ei avaldunud mitte kuidagi, aurupungilikkust pisut oli, et mehhaanilised nukk-inimesed ehk omamoodi robotid ehk automatomid. Lugu algab Stalingradi sõjaväljalt kui vene sõdurpoiss näeb kummalist meest, keda ta hiljem nimetab ingliks, ja korjab üles kummalise eseme, mille ta hiljem oma lapselapsele pärandab. Edasi läheb lugu mitmes ajajoones ja kahe minategelasega — Peter alustab oma lugu 18. sajandi Moskvast, liigub edasi Peterburi, Londonisse, Indiasse ja jälle Londonisse ning vana sõduri lapselaps June on erialaks valinud robootika ning uurib mehhanilisi nukke Ameerikas, ühel sellisel uurimisretkel kohtub ta Peteriga ja kuna tema käes on Peteri jaoks oluline vidin (seesama, mis sõjaväljalt üles korjati) ja teadmised, siis jätkub seiklus koos. Mis suunas edasi minnakse ja kui kaugele ajas tagasi vaadatakse, ei tahaks ära kirjutada, kui keegi tahab lugeda, siis võiks talle üllatusmomente jaguda. Seega lugu ise ehk süžee on täitsa huvitav ja pööretega, maailm täitsa omamoodi (või vähemalt minul varemlugemata) nõksakutega, tegelased on enamvähem, et midagi säravat ei ole, aga lausa halvasti ka nendega pole, lugu on kirja pandud natuke liiga tuimalt ja filmilikult, et oleks tahtnud nende eri ajajoonte puhul pisut erinevat stiili saada, mõneti seda ju oli, aga oleks võinud rohkem olla, ning kui ma hiljem lugesin, et autor on välja andnud 5 huumoriraamatut, siis ma küll imestasin, sest selles raamatus oli huumorit umbes sama palju kui Kafkal. Et kokkuvõttes selline pisut pealt keskmise robotiraamat, et kui teema huvi pakub, siis jah, lugege, aga ega lugemata jätmise pärast ma kellelegi kaasa ka ei tunne. Raamatule saab külge pookida hulgaliselt märksõnu ja (alam)žanrimääratlusi, üks tabavaimaid on minu jaoks uudne väljend, mida kasutab Wikipedia — techno thriller.