Kerstin Gier “Igale lahendusele oma probleem”

“Igale lahendusele oma probleem” — see pealkiri intrigeeris mind juba siis, kui raamat raamatukokku tuli. Siis sain ma aru, et see raamat läheb naistekate riiulisse, ja kuna ma eriline naistekate lugeja ei ole, siis jäi see raamat minust tookord lugemata. Nüüd aga jäi jälle näppu ja kuna ma olen aastatega natuke tolerantsemaks muutunud, andsin raamatule võimaluse.

Raamat kuulub chick-lit kirjandusse: on naispeategelane vanuses 23-33, alguses vallaline, raamatu lõpuks paaris, vahele kerges toonis ja humoorikas võtmes kirjeldatud sekeldusi, olgugi et tegevuste sisu võib vahel olla üsna tõsine või eluline. Selle raamatu keskmeks on luhtaläinud enesetapp, mis selleni viis, saadetud viimased kirjad, kuidas hoolikalt planeeritud ettevõtmine untsu läks ja kuidas ümbritsevad sellele reageerisid. Vägagi tõsine teema ju, aga kirja on pandud komöödiana, nii et teeb sellest lihtsa ja kaasahaarava lugemise, aga paneb raamatus mainitud murekohtade üle ikkagi mõtlema ka.

Oma lisavõlu oli sellel, et kuna autor on sakslane ja raamatu tegevus toimub Kölnis, siis on see hea vaheldus angloameerika sedasorti kirjandusele. Lisanüansina oli päris hariv lugeda kirjastusmaailma puudutavat osa.

Ja lõppu üks üldisem mõru pill. Mõnikord on mul tunne, et pooled Eesti kirjastused peaksid pooltele oma raamatutele külge panema sildi: “Hea lugeja! Seoses sellega, et me anname oma toimetajatele ebareaalseid tähtaegu ja eriti maksta ka ei taha, on teil suurepärane võimalus meelde tuletada emakeeletundides õpitut ja proovida oma oskusi kirjavigade parandajana. Ära maga seda võimalust maha! Siiralt teie …” Sellel raamatul oleks võinud see silt olla, sest üks lugeja oli parandanud kirjavigu pastakaga, teine oli pliiatsiga lihtsalt vigu märkinud, mõlemad väsisid kahjuks poole raamatu peal ära ja nii pidin ma edaspidi vigu mõttes ise parandama… Ja see ei tee lugemiselamust paremaks, arvaku kirjastused oma suurepärasest lugejate kaasamise ideest, mida tahavad.

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis

Heikki Võsu “Minu Oslo”

Ega see nüüd teabmis sisutihe raamat olnud, aga lobedasti ja sujuvalt ja kõnekeelelähedaselt kirja pandud (ja oo, kus on sulge) ja ühtteist saab teada nii Oslost kui norrakate meelelaadist, lisaks nipetnäpet saadikutööst ja koduperemehe elukorraldusest (ja natuke tüütust “keskmise eesti mehe” vaatepunktist) (aga kellele sedasorti huumor meeldib, ärgu lasku end eelmisest lausest segada). Nohjah.
Pildivalikus netist leitud pilte, mis seostuvad “minu Osloga” :)

John Le Carré “Öine administraator”


Algas asi sellest, et paar aastat tagasi näitas ETV sarja “Öine administraator”. Siis ma seda sarja ei vaadanud, aga nüüd jäi kuidagi kogemata silma ja vaatasin ära. Ja täitsa hea ja huvitav spioonikas oli. Ja siis võtsin ette raamatu. Et kah hea ja huvitav spioonikas, aga hoopis teistmoodi. Esiteks on juba tegevusaeg raamatul 1993 ja telesarjal 2015, konfliktikolded on muutunud ja tegevuspaigad koos sellega. See, et Leonard Burrist Angela Burr on saanud, ei segagi, nii mõnigi olukord või tegelaskuju on päris nutikalt ümber moditud, mõnest nüansist on küll kahju, et see linale ei jõudnud, mõni külgepoogitud detail on raamatut lugenule üleliia ja lõpp on üldse teistmoodi, aga nii üldiselt on raamatuga suht hästi ümber käidud, eriti kena, et mõned kohad ja dialoogid on sõna-sõnalt üle tõstetud. Ja see viimane tegelikult juba näitab midagi, näitab, et autoril on väga hea dialoogi loomise oskus ning võime pealtnäha tühiste stseenidega lugu edasi viia ja pinget kruvida ning tegelasi avada. Et üks asi on, et millest autor kirjutab — Le Carré puhul on see isegi pisut etteaimatav — ja teine asi on, et kuidas ta sellest kirjutab. Ma ei ole miskipärast Le Carré loomingut varem kuigi palju lugenud ja mis loetud, see unustatud, ning ma olin rõõmsalt üllatunud tema sõnastusoskuse üle. Siinkohal oleks paslik rääkida ka tõlkest — kui ma kuskil varem olen Lauri Vahtre tõlke kallal virisenud (n “Võõramaalase” tõlge on minu meelest üsna kohutav), siis siin ma kiidan, Le Carré sobib Vahtrele (või vastupidi) ja ühteaegu ladusat, aga vahele mingeid ootamatuid keelendeid puistavat tõlget oli mõnus lugeda.

Sisust — kes on sarja näinud, need üldjoontes teavad, kes mitte, siis selle raamatu kohta ma leidsin netist 2 arvustust. Ma kopipeistin need siia ära.

Õige öine administraator on paberil
Jaan Martinson

John le Carre, „Öine administraator“, tõlkinud Lauri Vahtre, Varrak, 528 lk.

John le Carre, spiooniligude suurmeister, või isegi spioonilugude Dostojevski, kui arvestada teksti ilu ja sügavust, ei saa aru, miks „Öise administraatori“ filmiks muutjad ei kirjutanud oma raamatut. Sest paberil ja teleri ekraanil olevad lood on täiesti erinevad.

Le Carre on pahane ja ei ole kah. Ühtaegu on ta tunne valus ja rõõmus. Kaheksaosaline telesari on ta romaani pea peale pööranud – mehed on puhuti muutunud naisteks, tegevuskoht ja lõpp on teistsugused – aga tulemus pole paha, tõdes le Carre: „See on lihtsalt teine stoori, mitte minu „Öine administraator“.“

Jääb mulje, nagu oleks „Öine administraator“ hiljuti kirjutet, aga ei, raamatul on vanust ligi veerandsada aastat, ent siinmail millegipärast märkamatuks jäänud. 14 suurmeistri teost oli eelnevalt maakeelde tõlgitud, aga seda mitte. Hea, et telesari raamatu lettidele tõi, sest iga le Carre lehekülg väärib lugemist.

„Öine administraator“ on kirjutatud aastal 1993 ehk just õigel ajal, mil Nõukogude Liidu lagunemise järel hakkas õitsema globaalne ja salajane relvaäri. Mida kasutab mõistagi ära „maailma kõige halvem mees“ Richard Onslow Roper.

Ent Roper on teinud ühe vea – paar aastat tagasi tappis ta Kairos neidise, kes palus abi öiselt administraatorilt Jonathan Pine’ilt. Surm jääb Pine’i hingele ning kui Briti salaluure pakub talle võimalust Roperi impeeriumisse imbuda, on mees hoobilt nõus.

Le Carre lood ei ole lihtsad, Bondi filme nende põhjal ei vänta. Lugu krutib end ümber ootamatute pöörete tasapisi lahti ja lahinguid, kui neid üleüldse on, peetakse pigem intellektuaalsel tasandil.

Niisiis saab Pine’ist pärast värvikat pantvangidraamat Roperi usaldusalune eesmärgiga nurjata suurejooneline relvatehing ja lõhkuda tolle kurjuse kehastuse – kes ei jäta endast maha ühtki märki ega allkirja – maailm. Nii on vähemalt raamatus.

Algab partii, kus Pine on vaid tugev malend, mida juhib värvikas Briti salaluureametnik mister Burr, kes filmis muutub miss Burriks. Ja see olla ajastu märk.

„Raamatu kirjutamise ajal ei saanud miss Burri olla,“ selgitas le Carre, et tema teost tuleks lugeda siiski veerandsajandi taguses kontekstis. „Üks valge mees võitleb teise valge mehega kolmanda valge mehe abil. Nii need asjad käisid.“

Nüüd on maailm märksa mitmetahulisem.

Ühest küljes hea, et le Carre suurepärane looming jõuab ka nendeni, kes lugeda ei oska. Ent teisalt jätab pelk visuaal kättesaamatuks sõnade kaudu raamatusse joonistatud hinge. Kuidas tuua teleekraanile näiteks järgmine lõik?

„Tol öösel langes Jonathani peale peaaegu metafüüsiline arusaamine oma patususest. Oma ääretus üksinduses otsustas ta, et pettemõrv, mille ta sooritama pidi, kujutab endast tema poolt Iirimaal tegelikult juba sooritatud mõrvade, samuti Sophie kaudse mõrva omamoodi avalikuks tegemist, ja et selle eest ootav karistus on vaid eluaegse piina eelmaik.“

https://epl.delfi.ee/news/martinson/raamatublogi-oige-oine-administraator-on-paberil?id=78706284

ja

Spiooni igavene küsimus
Jüri Pino

Vahel saab nalja sealt, kus üldse ei oota. Siin tagumiselt kaanelt, kus pealkiri ja autor üle korratud. Aga nii, et loed kõigepealt välja «Öine John». Natuke peab seks muidugi ropemat inglise keelt ka oskama.

Muidu on vanameister ikka suurmeister. Kuigi raamat suhteliselt eakas, juba 1993. kirja pandud. Hoopis teises maailmas, kus veel rahumeeles igal pool suitsu tehti ja klaasikese tõst ei pannud inimest pareminiteadjate rünnaku alla. Mis on muidugi kõigest olustik.

Kahetsusega tuleb nentida, et raamatu järgi tehtud seriaal magati minu majapidamises maha. Naine süüdi! Vahib oma seriaale ja minu tuhvlialused huvid jäetakse häbematult tähelepanuta.

Aga võibolla on paremgi. Oleks seriaali vahtinud, olnuks seal nähtud näod pähe kinnistunud ja raamat natuke rikutud. Hugh Laurie ja Tom Hollander keerelnuks peas, nüüd läks nii, et kaks kaaki olid mu peas hoopis teiste lõustadega.

Inimeste kirjeldustest oskab mõni mees kuidagi üle libiseda, niisiis kujutlesin relvakaupmeest koleda nimega Roper tüübina, kes liiga tihti, isegi meesterahva kohta, peeglisse vaatab. Corkorani üle pea lakutud, kiilakat varjavate hõredate juustega, kelle püksiviikidega võib sigu tappa, nii et nood ei jõua arugi saada.

Lugu – kuidas endise Briti eriüksuslase, kes on leidnud enam-vähem rahu ja vaikuse Šveitsi hotelli öise adminnina, suurema eesmärgi nimel ära rikutakse. Relvakaupmees vaja kätte saada, leidsime ühe tüübi toimiku, nüüd tuleb ta kõigepealt värvata, siis teha usutavaks. Relvad nüüd relvadeks, ütleb seesama peakurigi korra: ega relvad iseenesest tapa. Et aga asja segatud mõnuained, siis muidugi.

Nagu ikka, toimetavad kuskil pruuni pintsakuga piibulõhnalised onukesed, kes heast pindist naljalt ära ei ütle. Wodehouse küll ilkus kunagi: suruge selline nurka, kohe osutub, et tal on elukutselise poksija raudne rusikas. Röntgenipilk ka.

Ega kindlalt väita julge, aga vist ma olen ühte sihukest isegi näinud. Juhtus kunagi nii, et läksin vjuud tegema Briti suursaadikuga. See oli nii ammu, et neil oma polnudki, jagasid USAga. Kust tuli kõigepealt läbi minna. Oh, tule taevas appi. Kummikindad mängu ei läinud, aga suitsud võeti küll pakist välja ja vaadati üle. Diktofon nuhiti ka läbi. Küsimusi esitati, üks jaburam kui teine. Siis pääsesin edasi, Britanniasse, mingisse tuppa. Kust juhuslikult jalutas läbi täpselt selline pruuni pintsakuga natuke kortsus ja piibulõhnaline onku, heitis mulle ühe pilgu. Ja siis lasti juba suursaadiku manu. Kes oli äraütlemata lahe sell.

Vanameistri raamatutes, niipalju kui mina neid lugenud, polegi kõige tähtsam, mis juhtub ja kes jääb süüdi. Kes saab nuhelda, kes mitte. Pigem see igavene küsimus, kas eesmärk õigustab abinõusid. Kui kaugele võib kuninganna ja maa teenimisel minna. Ja kas võib mehi lihtsalt väljale vedelema, kaarnatele saagiks jätta. Muidugi, kas majas on reetur ja kes see kõige tõenäolisemalt on.

Siin vaevlevad onukesed taas selle üle. Värvates ja nügides värsket välitöötajat läbi päris koledate tegemiste. Vargus, mõrv Cornwallis, väiksemad külmrelvad. Vahepeal hakkab sest Jonathan Pine’ist päris kahjugi. Võibolla perekonnanime kõla pärast, heh. Küll ikka võib inimene pihta saada. Küll peab ikka kogu aeg valvel olema, sest vastasel on kah oma röntgenipilguga onuke võtta. Noorel mehel veel vaev, et ilusaid naisi näidatakse tihti.

Vastuoluline väita, aga see on mõtisklev põnevik. Mida käest ei pane, kuigi küüsi ka ei näri. Mul läks kella kaheni öösel. Teie alustage siis lugemist varem, homme võib olla tööpäev.

https://kultuur.postimees.ee/4219665/spiooni-igavene-kusimus

 

Joanne Harris “The Testament of Loki”

Ma vaevlesin mitu nädalat raamatu kallal, mis sugugi ei tahtnud edeneda, lõpuks andsin alla ja võtsin kätte raamatu, millest eeldasin, et see läheb küll ludinal ja ehk meeldib ka. Läks ludinal. Ja meeldis ka. Aga sisust ei tahaks üldse rääkida, sest see on põnevaid pöörakuid täis ja ei tahaks kellegi lugemisrõõmu rikkuda. Niipalju võib vast reeta, et peategelane on Loki ja hakkama tuleb tal saada nii tänapäevaste oludega kui vanade vaenlastega. Lugeda soovitan, kahe käega, eriti kui mängud mütoloogiatega ja urban fantasy korda lähevad. Ok, teatud YA-taluvus on ka eelduseks. Need Thori ja Loki pildid ei ole päriselt raamatuga seotud, aga raamatus olevat mängulusti illustreerima sobivad mu meelest päris hästi. Ja filmi jaoks oleks ainest küll, nii päris hea kui ka üsna kehva jaoks :) , mõlemal juhul oleks eriefektide tiimil lusti ja leiba.

Christopher Brookmyre „Boiling a Frog”

Ma nüüd ei tea, kas ma Christopher Brookmyre’i „Konna keetmist” nii väga igaühele lugeda soovitaksin, aga mulle endale sobis lugeda küll.

Esteks olid tegelased värvikad ja tegevus hoogne, intriige vast nii poole „Troonide mängu” jagu. Testeks – mul on kõrini krimkadest, kus laipu langeb loogu. Siin toimus esimene mõrv alles siis, kui üle poole raamatust juba läbi oli. Ja ma olen tüdind katkise psüühikaga mõrvaritest ja inimlikumad motiivid – hirm, häbi, saamahimu ja võimujanu – olid heaks vahelduseks. Ja lõppeks, mis mulle eriti meeldis ja mis lugemise omajagu raskemaks tegi, olid erinevad keeletasandid. Erinevate tegelaskujude ja nendega seotud keskkondade (vangla, poliitika, meditsiin, ajakirjandus ja PR, kirikuringkond) iseloomustamiseks on Brookmyre kasutatanud erinevat keelt, šoti kõnepruuki on vahel üsna ohtralt, vahel vaid mõne üksiku sõna jagu.

Plusspoolele veel, et ma lugesin seda raamatut vahetult enne Šotimaa reisi ja mingi õhustikutunnetuse sai sealt kätte küll. Miinuspoolele läheb liiga sujuvalt kulgev lõpplahendus, aga selleks ajaks olin ma peategelasele juba piisavalt kaasa elama hakanud, nii et las läks seekord nii.

Christopher Brookmyre’i kodulehekülg – http://www.brookmyre.co.uk

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis

Rainbow Rowell „Fangirl”

Irina Möldre on raamatu imehästi kokku võtnud: „Cath on tüdruk. Tal on kaksikõde Wren. Nad on lapsest peale olnud lahutamatud, kuid kolledžis otsustab Wren, et tahab olla Wren, mitte „Cath ja Wren”, nagu nad seni alati olnud on. Cath pole sellega rahul, ta tunneb ennast petetuna. Siis kohtab ta oma uut toanaabrit ja uut poissi, kellel on „armas naeratus”. Ja lõpuks ta jääb ellu ja suudab täiesti vabalt eksisteerida ka maailmas, kus Cath ja Wren on täiesti eraldiseisvad isiksused. Kõige selle taustaks suur fantaasiasaaga, võlurid, vampiirid ja fanfiction.”

Niisiis – kasvamise lugu, perekonna lugu, kodust eemale minemise lugu, esimese armastuse lugu. Ja lugu fanfiction’ist. Esimesi teemasid ma põhjalikumalt ei lahka, mainiks vaid, et tegu on mu meelest üsna kaasahaaravalt kirja pandud noorsookirjandusega. Fanfiction’iga seonduvalt tahaks pajatada pikemalt.

Minu teadvusesse jõudis sõna „fanfiction” peaaegu viis aastat tagasi, paar aastat tagasi sattusin ise fanficion’it lugema ja alles selle aasta alul peale Rainbow Rowelli raamatu lugemist tuli tahtmine uurida, et mis see fanfiction siis ikkagi on.

Tavadefinitsioon „Fännikirjandus on kirjandus, mis on kirjutatud tuntud kirjandustegelastest, kuid teise autori poolt.„ (siit) mind eriti edasi ei aidanud, sest raamaturiiulis on liiga palju teiste kirjutatud järgesid, olgu siis „Tuulest viidule” või „Ristiisale” või millelegi muule, mis on kirjanduseks tunnistatud. Kui mina kirjutaks „Tagasi tulevikku IV”, siis oleks see fanfiction, kui Hargla kirjutab „Tagasi tulevikku IV”, siis on see kirjandus. Ja asi ei ole ainult selles, et Hargla oskab kirjutada ja mina mitte, siin peab mingi olemuslik erinevus veel lisaks olema. Siia mõttekäiku sobib Mart Kalveti kommentaar „”Fan fiction” on siiras (ja reeglina amatöörlik) ahvimine, „hommage” on eufemism intellektuaalse omandi varguse kohta.” Asja veel segasemaks ajamiseks üks tore fänniraamatute nimekiri Veiko Märkalt Eesti Ekspressis.

Fanficion’i kohta olen ma päriselus kuulnud enamjaolt negatiivseid kommentaare. Netis ringi liikudes on pilt kirjum – alates Triinu Merese blogis olnud arutlusest, et eks me kõik tee seda vahel oma peas. Neutraalseid fännikirjanduse eri tahke tutvustavaid postitusi/artikleid on kirjutanud Kristina Hertmann, Taivo Tobreluts  ja Helene Loonet (Nädaline, 2008, 26. aprill). Fännikirjanduse päriskirjanduse hulka trügimise negatiivsemat poolt on analüüsinud Kaur Riismaa Maalehes. Kõrvalepõikena võiks lugeda Jüri Kallase artiklit e-kirjastamisest ja selle mõjust paberraamatu turule.

Mõneti võib ju fännikirjanduse kirjutamine lihtne tunduda — ei pea palju panustama karakterite ega tegevuskohtade kirjeldamisele ning tausta avamisele, see on lugejal juba olemas – aga samas peab oma kirjutamisstiili sobitama juba olemasolevaga, tabama üldist õhustikku ja karakteriloogikat, olema osav tegevustiku ja dialoogi looja ning hoidma tasakaalus teada-tuntud-põlistatu ning uued hoovused ja ideed.

Kui ma vahel tahaks mõnele kirjandusteadlasele ribidesse müksata, et nii hea teema vedeleb keset põrandat, miks sa seda üles ei korja ja sellest midagi toredat ei tee, siis fanfiction’i koha pealt ei saa nuriseda, seda on uurinud Piret Viires (ettekande teesid) ja Kristi Kaldmäe (magistritöö).

Fännikirjandusega seondub autoriõiguste problemaatika. Et ühelt poolt ma saan aru, et autor tahab oma loodud maailma ja tegelasi kaitsta (n G. R. R. Martin), teisalt, kui märkega „paroodia” või „hommage” on võimalik saada fanfiction’ile jokk-silt külge, siis ega autoril ole ju suurt midagi öelda… ja kolmandat pidi tsitaat Kristjan Sanderilt: „Iga asi, mis teatud piisavale hulgale inimestele rõõmu valmistab, on väärtuslik olenemata sellest, mida ülejäänud lugejaskond sellest arvab või ei arva.”

Raamatus tõstatub ka küsimus, kumb on rohkem kirjanik, kas fanfiction’i autor, keda loevad tuhanded inimesed päevas, või see, kes avaldab oma originaaljutu 100-eksemplarise tiraažiga ülikooliajakirjas… Sisetunne tahaks öelda, et mõlemad.

fanficionKes tahab fännikirjanduse kohta põhjalikumalt edasi uurida, siis Eesti raamatukogudes on mõned teosed, mis seda teemat puudutavad. Ja suures-laias raamatuilmas on selleteemalisi käsitlusi päris palju (n Anne Jamisoni „FIC: Why Fanfiction is Taking Over the World”). Julget lugemist!

Oma muljed raamatust on kirja pannud Siiliste oma raamaturiiuli blogis.

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis

Meelis Friedenthal “Inglite keel”

Meelis Friedenthali uus raamat ei ole täiuslik nagu inglite keel, aga sellest hoolimata on see üks mu viimase aja paremaid lugemiselamusi.

Inglite keel” rõhub üsna tugevalt mälu-pedaalile. Seda nii suurelt ja nähtvalt kui vaikselt ja vihjamisi. Oma võlu on mõlemal variandil. Laia joonega tehtu annab raamatu üldise tooni, vargsi puistatud viidete puhul on nii toredat avastusrõõmu kui kripeldamist, et mida kõike Friedenthal võis raamatusse sisse kirjutada, mida ma ära ei tabanud.

Ühest tabamishetkest sammuke kõrvale mõeldes:

Jätkates nõnda mõneti oma jutustuse “Nerissa” (kogumikus “Terra Fantastica“) temaatikat kirjutab Friedenthal  “Inglite keeles” suures osas raamatu(te)st ja trükikunstist, teksti ja kujunduse seostest, kirjapandu mõjudest ja sügavast huvist raamatu ja raamatuajaloo vastu.

Küllalt olusisel kohal on “Inglite keeles” muusika. Kui ma otsisin raamatute põhjal ja/või mõjul loodud laule, siis sain kokku päris toreda nimekirja, jagamiseks üks üsna teistsugusest raamatust inspiratsiooni saanud ja algsest versioonist hoopis teistsuguse sätungiga laul:

Ma tean Tartu Ülikooli ajaloost üsna vähe, aga just Friedrich Meniusest sattusin ma tudengipõlves seminaritööd tegema ja nii poole raamatu pealt tundus see tegelane kuidagi väga tuttav ette tulema ja nii ei läbenud ma järelsõna lugemisega raamatu lõpuni oodata. Ajalooliselt kaugemad tegelased ja olud tunduvad Friedenthalil kuidagi pisut elusamad ja värvikamad välja tulema kui kaasaegsed ja eks nüüd tuleb mul “Mesilased” ka ikka lugemisplaani võtta.

Laul, mis mul raamatut lugedes kohe meelde tuli ja mis mu meelest võtab suurepäraselt kokku raamatu põhiteemad: ajalugu, keeled, müstika, mälu, seosed, sõna jõud, säilitamispüüd ja edasikandmisel tekkida võivad vead:

(Mitmendal minutil teie aru saite, mis keeles lauldakse?)friedenthalinglitekeel

Pikemalt on raamatust kirjutatud:

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis