Valentina Nazarova “Peidetud lugu”

Mõneti võiks see minna ka punkti alla “grupist leitud soovitus”, sest kui Maria ja Livia sellest raamatust kirjutasid, siis ma panin kõrva taha, et nii, “Peidetud lugu” võiks põnevikuna lugeda küll. Et esteks olid lugemakutsuvad muljetused, testeks polegi jupp aega vene kirjandust lugenud ja kolmas põhjus: mulle suht meeldis see brittide vene maffia sari, mis ETVs jooksis, “McMafia”, see, kus suur osa tegevusest oli Moskvas ja Londonis, kus mängis päris palju vene näitlejaid (mis andsid sarjale kuidagi teistsuguse ja usutavama hingamise ja NB! minu meelest klappis brittide ja venelaste mängulaad omavahel ülihästi) ja kus Sergo Vares mängis vene miilitsat ja tal oli öelda tervelt üks lause.

Raamat oli põnev, üldse mitte selline nagu ma ootasin, ja ka lugemise ajal, kui mingid mängureeglid olid juba paigas, suutis kirjapandu mind üha üllatada. Raamatu tegevuse tutvustus ei olnud minu jaoks just eriti huvitav, no läheb 21-aastane tüdruk otsima jälgi oma aastaid tagasi kadunud õest, siis läheb. Aga kirja oli pandud nii, et sai igale sammule ses otsiretkes kaasa elada ja kaasa mõelda, kaasa oletada ja vastu vaielda, kahjutunnet ja leppimist, lootust ja lootusetust, juhuseid, mida pidada märgiks või lihtsalt kokkusattumuseks, valesid, mida mida läbi näha ja mida uskuma jääda ja petta saada, kokkusobivad ja sobimatud juhtlõngad ja valejäljed ja peidetud vihjed jne, jne. Elu ja sõbrad ja armumised ja kired ja kompleksid ja mineviku taak sinna otsa. Et mulle see loovedamine üldiselt meeldis, lõpp läks natuke kiireks ja ühelt poolt üllatavalt ja teiselt poolt ettearvatavalt ja kolmat pidi kuidagi liig rahulikult, mis sest, et suure madinaga, ja ma ei teagi täpselt, mis see puudu või üle oli.

Ja muusika, palju muusikat, mis jutulugu seob ja meeleolusid rõhutab ja teadjamale ka võib-olla vihjeid pakub. See indie-skeene on mu jaoks kauge ja võõras, et no mõned mainituist, n Nirvana ja Blur ja Osasis ja Cure ja Tom Waits tulid tuttavad ette küll, aga põhibändid — The Killers ja The Libertines — olid puhta tundmata. Kiire põige juutuubi näitas, et need, mis teadmata, mõjusid mulle pigem mürana ja täispikkuses ma neid lugusid küll kuulata ei viitsinud, võib-olla noorest peast oleks midagi ehk sutsu isegi istunud. Aga olgu selle muusikavalikuga kuidas on, seda, kuidas lemmikmuusika mõjub, on Nazarova küll päris hästi ära tabanud ja osavalt selle muusikajutu muu teksti sisse põiminud.

Kiriromaani vorm lisas plusspunkte.

Kolleeg juhtis tähelepanu, et raamat on inglise keelest tõlgitud, ma arvasin, et ju see on siis see uus välisvene põlvkond, kes kirjutab juba oma uue kodumaa keeles, no nagu näiteks Alina Bronsky kirjutab saksa keeles, aga pisut guuglit ja — ei, kirjutaja elab Peterburis ja kirjutas vene keeles. Miks eesti keelde siis inglise keelest? Pealegi olevat vene ja eesti versioonidel mõningad erinevused… Kolleeg lubas asja rohkem uurida ja kui ta teada saab, jagan. A sest ingliskeelsest ma pilti ei leidnudki, olgu siis saksa ja tšehhi omad eesti ja vene kaanepildiga kõrvu.

Bonaventura “Öised valvused”

Selline hämar, lopsakas, paljusõnaline ja mitmekihiline teos, omas ajas tõenäoliselt ka ühiskondlikult terav ja tabav, tänases päevas nii suurt kaaskõla pole, aga omamoodi köitev oli see lugemine küll. Tõlkija Mati Sirkel annab järelsõnas teada, et tegu on “romantilise proosa ühe kõige tähtsama teosega” ja kes olen mina, et talle vastu vaielda. Olgu siis tähtteos :)

Kirju minevikuga öövaht jutustab oma kohtumistest erinevate inimestega ja vahel mitte-nii-inimestega, igaühel on oma lugu ja taak ja lootus, mis panevad kaasa elama ja avavad pisitasa autori ühiskondlikke või filosoofilisi tõekspidamisi. Kui stiilist rääkida, siis mõne koha peal tekkis sellest romantismist üleküllus, aga enamjaolt oli see värskendavalt teistmoodi ja mõnusaid üllatusi pakkuv. Viiteid nii mineviku kui tolleaegse kultuurikihi tegelastele jagub, eriti õnnelik olen ma Kotzebue üle, mis teha, see mees on oma eesti teatrilukku läinud esimeste eestikeelsete lavale seatud sõnadega leidnud mu südames austava koha, olgu tema näitekirjanduse kvaliteedi ja segasevõitu elulooga, nagu on. Ja oi, ma tänan inimest, kes joonealused märkused läbi lasi!

Stiilinäide:

Ebakindlal ajastul peljatakse kõike absoluutset ja iseseisvat, ning seepärast ei meeldi meile enam ehtne nali ega ehtne tõsidus, ehtne voorus ega ehtne kurjus. Aja iseloom on lippidest-lappidest kokku paigatud nagu narrikuub, ja mis kõige hullem — seda kuube kandev narr tahab näida tõsisena.

Kõik on roll, nii roll ise kui ka näitleja, kes seda mängib, ning temas omakorda ta mõtted, plaanid, vaimustus ja narritembud — kõik kuulub hetkele ja pageb kähku nagu sõna komödiandi  huulilt.

Kummitusi pole just oluliselt ja needki, kes on, on võib-olla vaieldavad, aga raamatu õhkkond on üsnagi kummituslikkust soosiv — sobiv lugemine nüktofiilidele.

 

Alo Savi “Koolirahva välimääraja”

Tiitellehel on pealkirjale ka täpsustus “Koolitöötajatega hakkama saamise käsiraamat neile endile, õpilastele ja lastevanematele”.
Et see on siis selline inimeste lahterdamise ja stereotüüpidega mängiv humoristlikus võtmes raamat. Tegelt teema, millega on väga kerge libastuda. Aga praegune Põlva Gümnaasiumi direktor õnneks eriti ei libastu, valdavas osas on siin palju mõistmist ja heasoovlikkust ja naerda turtsuda sain ma õige mitme koha peal. Siit raamatust peaks igaüks mingit äratundmist leidma, olgu iseenda või lisaks laste/tuttavate koolikogemustele tuginedes. Esiteks võetakse ette direktorite tüübid, siis õpetajad ja lõpuks tugitool. Lugesin ja otsisin, et kas ma oma kooli direktori ka üles leian, algusotsast ei leidnud, aga õpetajate osast, ohhoo, kohe esimene neist — Must Surm — oligi enamvähem vastav. Tugitooli osas oli kõige tabavam vast IT-poiss, et ega ma ka ei tea, millega ta meil tegelikult tegeleb ja kuidas ta arvuteid tööle nõiub, aga igatahes arvutid teda kardavad. Raamatut täiendavad Jane Raua karikatuursed illustratsioonid, mis mõnikord lähtuvad otse tekstist ja mõnikord annavad omapoolse lisanükke veel juurde.
Huvitav, millise tüübi alla Alo Savi end ise liigitaks?

Elly Blake “Frostblood”, “Fireblood”, “Nightblood”

YA-fantasy triloogia.

Maailm — on jäärahvas, tulerahvas ja tavalised inimesed. Üllatus-üllatus: jäälased elavad põhjas ja tulelased lõunas ja muu rahvas, kus juhtub.

Peategelased — teemavalikuga sai juba spoilerdatud, aga põhitegelased on jääpoiss, tuletüdruk ja tulepoiss. Kes neist päris peategelane ja kes kuninglikust soost, jätan ma soovijatele endile lugeda.

Raamatud üksiti — teine osa oli vast kõige parem, esimene liig sissejuhatus ja kolmas otste kokkutõmbamine, teine oli siis see tegevustik. Mingitpidi võib öelda, et esimene osa oli keskkool, teine osa ülikool ja kolmas maailma päästmine ja ülikool oli kõige huvitavam.

Millest — kui tahta kõrgelennuliseks minna, siis duaalse maailmasüsteemi ohtudest ja üksikisiku vastutusest, legendidest ja vaprusest, aga kui vaadata niisama, siis üsna tavapärane seiklus-fantasy YAs liig sageli ettetuleva armukolmnurgaga.

Kas soovitan teistelegi — eee, tegelt mitte eriti, või kui on laialt aega ja/või YA-fantasy tuju, raamatud on päris hea leheküljepöörajana kirja saanud, et ikka huvitas, et mis nüüd edasi, aga midagi erilist siin küll polnud.

Siia lõppu lihtsalt niisama üks pilt tuleroosist.