Stephen King “Kirjutamisest”

Ootasin pool aastat, millal see õige Kingi lugemise tuju peale tuleb, aga ei tulnudki, nii läks käiku varuvariant ehk siis mitte ilukirjandus, vaid segu mälestustest ja kirjutamisõpikust. Kolmandik on elulugu, noh jah, lugeda võis, aga kuigi huvitav ei olnud, aga mälestused on minu jaoks niikuinii väga harva huvitavad, niiet ega selles midagi üllatavat pole, kaks kolmandikku on kirjutamisest ja mulle tundub, et kirjanikeks pürgijatel võib selle lugemisest isegi täitsa kasu olla, niisama vahel kirjutajatel ka, rida näpunäited koos selgitustega, miks just nii, osa on ameerikakesksed, aga suurem jagu on üldkasutatavad, näiteks soovitus esimese hooga kirjutatut hiljem kümnendiku võrra kärpida või see kõige peamine, et oluline on praktika, palju lugeda ja kirjutada. Tõlge (Jüri Kolk) oli üsna kabe, ainult sõna “teadusulme” rohke kasutus pani mul hambad valutama, üheksal juhul kümnest oleks oleks mu meelest lihtsalt “ulme” paremini sobinud. Raamatu lõpus on nimekiri raamatutest, mis Kingile on meeldinud, ja olgugi kohtavalt angloameerika poole kaldu (mujalt on Tolstoi, Adiga, Larsson ja Hoeg, aga sellega vist ongi kõik), see nimekiri annab ideid küll, mida võiks järgmisena lugeda.

Suurest laiast netist tsitaadipilte:

“Eesti tantsukunst: nüüd ja -? -sfäärid -väljad -horisondid -plaanid -utoopiad”

Raamat, mis on seotud hobiga. Et siis tants. See on üks kõhutantsu alaliik: American Tribal Style belly dance ehk ATS, mida iseloomustab grupiimprovisatsioon ja mida on vahel eesti keelde tõlgitud kui hõimutants, käibiv termin tegijate hulgas on lihtsalt ATS või vahel ka tribal, kuigi on eraldi ka tribal fusion, mis on veel hoopis omaette maailm.  Eesti keeles on selle kohta lugemist vähe ja punte, kes seda teevad, on ka vähe, mina tean kokku 5 (Müstika Tribe, Tribal Dream ja Extatica Tallinnas, Zarif Pärnus ja Fakesnake Tartus, kusjuures kõik on natuke omamoodi, Müstika on vanim ja enesekindlaim, Tribal Dream kõige pühendunum ja puhtama tehnikaga, Extatica kõige põnevam ja rohkem tribal fusioni poole kaldu, Zarifi ei ole kahjuks näinud ja Fakesnake — no ma ei tea, vast kõige hobilisem, et me hoolitseme, et meil endil laval tore oleks, lootes, et see publikuni ka jõuab). Tribal fusioni tegijaid on Eestis rohkem, aga ka mitte kuigi palju. Niisiis — eestikeelset lugemist ATSi kohta ei midagi, tribal fusioni kohta ei midagi, kõhutantsu kohta natuke (Amira “Minu Las Vegas” ja raamatud Mata Harist, kus tants on küll olemas, aga kuskil tagaplaanil), aga tantsu kohta üldisemalt juba midagi on, kuigi ka mitte just palju.

Tunnistan piinlikusega, et ega ma kuigi palju muu tantsumaailma vastu huvi ei tunne, näiteks lavaline rahvatants tundub mulle liiga formaalsena (tantsuklubide lähenemine meeldib mulle küll, kuigi sinna ei ole ma ammu sattunud) ja ballett on ilus küll, aga liig oma mängureeglitega. Kaasaegse tantsu või nüüdistantsu etendusi olen näinud ammu ja vähe, mõni on meeldinud, mõni mitte, sügavamat huvi ja teadmist pole tekkinud. Ka pean tunnistama, et avasin raamatu väikese eelarvamusega, olin hiljuti vaadanud ühte Tedexi videot juutuubis, kus koreograaf pisarsilmi seletas, mida ta oma tantsuga öelda tahtis (kuigi julmalt võttes on nii, et kui publik aru ei saa, siis on võimalused: a) sa ei väljendanud end küllalt selgelt, b) publik on loll, c) te räägite lihtsalt erinevates keeltes).

Aga raamat oli päris huvitav. Artiklite/esseede kogumik, mis valmis Sõltumatu Tantsu Lava sünnipäevaks. Kirjatööd on väga erinevad, nii stiili kui mõttetiheduse poolest, aga enamjaolt pakkusid kaasamõtlemist ja avasid mingi uue nüansi või võimaluse, kuidas tantsu näha või miks tantsu teha.

Artiklid üksiti, võtan appi ISE kataloogi, minu märkused on sulgudes kursiivis:

• Evelyn Raudsepp “Saateks” — Sõltumatu Tantsu Ühenduse 10. aastapäevaks koostatud kogumik sisaldab hetkevaadet Eesti tantsukunstist (hea sissejuhatus).
• Jarmo Karing, Liis Vares, Mari-Liis Eskusson, Maria Goltsmann, Erik Alalooga, Johanna Karoline Kalm “Avatud kirjutamisplatvorm” — Aktuaalseid mõtteid, kommentaare ja arvamusi kaasaegsest Eesti tantsukunstist (mõttekilde segiläbi, teine sissejuhatus, kõige analüüsivam oli Erik Alalooga).
• Evelin Lagle “Nüüdistantsust Eestis: kehaliste dimensioonide avardumisest ja žanriköidikute survest vabanemisest” — Nüüdistantsu seisundilisusest, kontseptuaalsusest, koreograafiapõhisusest ja kehakesksusest Kadri Noormetsa, Karl Saksa, Mart Kangro, Henri Hüti, Külli Roosna, Kenneth Flaki, Rene ja Carmel Kösteri lavastuste näitel (pikk ja põhjalik artikkel nüüdistantsu lavastusest 2010-2014, põimitud on nii teoreetiline lähenemine, nähtu kajastamine kui üldisema tantsupildi analüüs).
• Madli Pesti “Nüüdistants ja etenduskunstid. Positsioon ja mõisted” — Tantsukunsti mõisted – sõltumatu tants, uus tants, nüüdistants, kontseptuaalsus, kehakesksus, etenduskunst (toob selgust nüüdistantsuga seotud terminoloogilisse segadusse ja annab samas teada, et ka kogukonnasiseselt ei ole veel kõiges kokku lepitud, seda enam, et kõik on arengus ja uued asjad tahavad oma nime, aga mingid terminid on siiski üldkokkuleppelise sisuga ja neid võiks teada).
• Henri Hütt “Eesriide avanemise eel ja kummarduse järel” — Kuigi etenduse eel- ja järeltegevused võivad olla väga erinevate vahenditega teostatud, loovad need koos etenduse terviku, mis liigub publikut arvestades ühtse eemärgi suunas (mõneti PRi juhisena võetav tekst, aga annab sellele PRle kuidagi õilsama maigu).
• Liisi Aibel “Arvustavad, ahmivad ja abitud: publik nüüdistantsutandril” — Soome teatri- ja kirjandusteadlase Irmeli Niemi väljapakutud publikukategooriatele toetuv tantsuteatri publiku analüüs (Irmeli Niemil on lahterdus arvustavad, ahmivad, abitud, andunud ja ahistatud, Liisi Aibel võtab kolm esimest kategooriat ja analüüsib, millised need on ja kuidas nende nüüdistantsu vaatamise kogemust meeldivamaks teha).
• Ele Viskus “Kodustamine” — (mõistu- või muinasjutt tantsu ajaloost ja arengust).
• Andrus Laansalu “Kokkupõrge õhuga” — Autori fookuses on küsimused, kuidas tantsust mõelda ja milliseid võimalikke kontekste saab paigutada tantsu ümber (kergelt provokatiivne ja heas sõnastuses, nagu Laansalu tekstid ikka kipuvad olema, toob sisse biosemiootika võimalused tantsu tähenduse tõlgendamisel, seda artiklit peaks kunagi täie mõttega veel üle lugema).
• Kai Valtna “Tehnika ja teadmine tantsuhariduses” — (pisut manitsevas toonis, aga põhipoint on, et tantsija peaks enne lavale minekut vähemalt enda jaoks olema läbi mõelnud, et miks ta sinna lavale üldse läheb).
• Anu Ruusmaa “Keha ja intelligentsus” — Ameerika arengupsühholoogi Howard Gardneri teooriale toetudes vaatleb autor mitmeid vaimseid võimekusi: keeleline ehk lingvistiline, loogilis-matemaatiline, muusikaline, visuaal-ruumiline, kehalis-kinesteetiline, enesetunnetuslik jt. (tsitaat artiklist: “Tantsijate puhul kasutatakse üldlevinud ütlust: see tantsija tantsib muusikasse, aga see tantsija tantsib muusikat.”)
• Kadri Noormets “dokument” — luuletus (ingliskeelne ja minu jaoks möh?).
• Sylvia Köster “Tants 16 : 9” — Tantsufilm kui meedium (et siis mitte mängufilmid, kus tantsul on suur osa, vaid üksnes tantsule keskenduvad filmid, segu dokumentaalist, hetke salvestuset ja kunstist, üks võimalus tantsu nähtavale tuua ja vastavalt kinokunsti võimalustele tantsuga seotut võimendada, siiras soovitus tantsijatele selle valdkonnaga pisut rohkem tutvust teha).
• Taavet Jansen “Interaktiivne paigalseis” — Tehnoloogiast ja inimesest kirjutades keskendub autor etenduskunstidele, täpsemalt tantsu ja tehnoloogia suhtele (suht tehniline ja minu jaoks igavapoolne jutt soovist näha uusi ja mõtestatud digilahendusi tantsulaval).
• A. Šnaider, K. Kann, K. Juurak “Kui etendus juba käib, ei ole kunstnikul enam midagi teha” — (mõtteid-tsitaate segiläbi, rohkem küsimusi kui vastuseid, näieks: “Teadlased pole siiamaani kindlad, kas inimesed räägivad seetõttu, et neil on oskus häält teha, või seetõttu, et neil on vajadus midagi öelda.”).
• Krõõt Juurak “Siseintriig” — (raamatutegijate omavaheline tögamine, oleks võinud pigem välja jääda).

Ja kuigi Leenu Nigu siia raamatusse ei kirjutanud, siis tasub see nimi meelde jätta, ta on enimtsiteeritud tantsukriitik selles kogumikus ja nende tsiteeringute põhjal võib öelda, et väga pädev, analüüsiv ja hea sõnakastusoskusega kriitik.

Tänu lugemise väljakutse grupile ja vajadusele sellest raamatust kirjutada lugesin ma seda raamatust tõenäoliselt suurema tähelepanu ja süvenemisega kui ma seda muidu teinud oleks, niiet aitäh grupile :) Raamat on hõbedaste kaantega ja jääb pildile kole, raamatu reklaampilt on parem.

Mimi Yu “The Girl King”

Kui teha lühidalt, siis — vaata kaanepilti, see raamat on täpselt seda, mida kaanepilt lubab.

Kui rääkida pikemalt, siis raamat on YA kõrg-fantasy, st on mõõka ja mantlit ja maagiat, paleeintriige ja kangelaslikku võitlust, oma reeglite järgi võlukunstisüsteem, psühholoogiliselt  mitte just kõige usutavamad, aga värvikad ja reljeefsed tegelased, rännak, mis lubab kangelastel kasvada ja küpseda, kapaga kokkusattumusi ja imelisi pääsemisi, võimuvõitlust ja esimest armastust, uhkeid lahingustseene ja ootamatuid pöördeid ja mingil määral täidet “tee ridu, rida on raha”.

Peakangelane on imperaatori tütar Lu, julge ja pealehakkaja tüdruk, kes on kasvanud ja keda on ka kasvatud troonipärija vaimus ja kes sellest troonist siiski ilma jääb, teised olulisemad tegelased on tema õde Min, kes on hoopis õrnema ja tagasihoidlikuma loomuga, tema sugulane Set, kes tema asemel troonile asub, tema endine mängukaaslane Nok, kes on nahavahetajate / libakskäijajate suguseltsist. Ja siis on ema, isa, teenijad, õukond, sõdurid, lihtrahvas ja vastuhakkajad ja muud, keda loo jaoks parasjagu vaja on.

Loo keskkond on pseudo-aasia, mis tundub praegu fantasys üsna popp olevat. Raamat meenutas mulle üsnagi Marjorie Liu ja Sana Takeda koomiksisarja “Monstress”, raamatu lõpus tänab Mimi Yu Marjorie Liud kirjutamiskursuste eest, ju see mõju oli siis suht otsene. Teine mõjutaja on George R. R. Martin oma “Jää ja tule lauluga”, ka seda mõju autor ei eita. Ja kolmanda võrdlusena tuli pähe Michael Moorcock ja tema Elricu lood. Niiet kohati suht sünge ja lootusetu, aga kuna tegu on YAga, siis mitte lausa sünkmust.

Järgmisse aastasse lubatakse selle raamatu teist osa. Seda ma enne lugemahakkamist ka ei teadnud, lootsin, et kuna tegu on üsna mahuka köitega, siis ehk suudab autor ühe raamatutäiega oma loo ära rääkida, aga näed siis, ei suutnud.

See raamat sattus mu valdusse, kuna ma võtsin tõsiselt Krista Kaera soovitust, et võiks rohkem huvi tunda, mida Aasia ja Aafrika autorid kirjutavad. Sellega ma läksin tegelikult alt, sest raamatus on aasiapärane setting ja Aasia juurtega on autor küll, aga Mimi Yu on sündinud-kasvanud Ameerikas, niiet läheb ikkagi amerina arvesse. Autori vanust ma kuskilt üles ei leidnud ja need aasia nukunäod püsivad kangesti kaua plikaohtu ilmega, niiet pildi järgi ka ei arva midagi, aga oluline fakt on teada — autor armastab kasse :)

Kokkuvõttes — vaimustusest ma üles-alla ei hüppa ja täitelauseid oli sutsu liiga palju, aga fantasy-fänn minus nautis selles loos päris mitut aspekti, iseäranis üldist õhkkonda ja seda libalooma liini.

Aga pühendus on: “For my 엄마 and 아빠 with infinite gratitude and devotion.”

 

Terry Pratchett “The Last Hero”

I — Palju ilusaid pilte (Paul Kidby) ja mitte väga ohtralt teksti.

II — Kui ma lugesin seda raamatut mõned aastad tagasi, polnud probleemi, praegu oli esimene reaktsioon, et misasja, kas see on luubiga lugemiseks mõeldud vä?

III — Selles loos on Vetinari, võlurid, jumalad, Surm ja vahtkond. Ja kangelane Cohen oma vananevate sõdalaste kambaga. Ja laulik.

IV — Pratchett nagu Pratchett ikka: humoorikas, satiiriline, paroodiline, fantaasiaküllane ja tabav ning oma terava sõnastuse kiuste tundlik ja hooliv.

V — Mälu, lood ja usk* on see, mis maailma koos hoiab.

___________
* usk sellesse, et maailm püsib koos.

Kate Atkinson “Lõpetamata juhtumid”

Mõnikord ma mõtlen, et kas nendel raamatunäitustel ja väljapanekutel on ikka peale selle, et tegijail endil on huvitav, ka mingi suurem kasutegur… Aga siis tuleb mingi tore tõestus, et on ikka küll :) Ma ise hakkasin Kate Atkinsoni värskelt eesti keelde tõlgitud raamatut lugema seetõttu, et ma mäletasin, et “Inimkroket” mulle täitsa meeldis (kuigi millest seal täpsemalt juttu oli, ei suuda ma sugugi meenutada) ja et pea aasta tagasi tegid Halliki ja Annika kirjanduslinnade näituse ja selle näituse Edinburghi osast jäi mulle just Kate Atkinsoni nimi silma.

Raamatu tagakaanel on Stephen Kingi lause: “Mitte ainult parim romaan, mida sel aastal lugesin, vaid kümnendi parim müsteerium.” Ja nii ma lugesin “Lõpetamata juhtumeid” esimesed 50 lehekülge ja mõtlesin omaette, et vaene Stephen, ei ole sulle ka kümne aasta jooksul paremaid raamatuid lugeda antud. Aga siis, leheküljel 52 läks lugu minu jaoks huvitavaks. Lavale astus eradetektiiv Jackson Brodie ja see oli lõpuks tegelane, kellele võis kaasa elada ja kelle kaudu muutus ka ülejäänud kirju kamp sümpaatsemaks, niiet raamatu lõpuks ma Stephen Kingiga küll veel päris nõus ei olnud, aga kuidagimoodi võisin ma isegi uskuda, et talle see raamat meeldis.

Raamatu sisu on väga hästi kokku võetud kultuuritarbija60+ blogis ja üks variant emotsionaalsest lugemisest Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogis, kirjastuse leht lubab algust piiluda. Minu lisasoovitus on piisava keeleoskuse korral lugeda originaalis (“Case Histories” on meie kogus täitsa olemas), sest tõlkija Kati Karu on vahel küll leidnud toredaid tõlkevasteid, aga üldmulje on tõlkest pisut tuimavõitu.

Aga nii või naa on raamatus värvikaid karaktereid, uskumatuid kokkusattumusi, reaalelu hala, kurvemaid saatusekäike ja happy endi; miskit saab leitud ja miskit jääb kaotatuks ja kuigi otsi sõlmitakse kokku, siis mõned sõlmed on siledad ja mõned on valusad… ja ah, elage see esimesed 50 sissejuhatavat lehekülge üle ja lugege ise lõpuni :)

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Jim Crace “Harvest”

Minuga sama sünnikuupäevaga autor. Ma ei tahtnud Astrid Reinlat võtta, otsisin kedagi muud. Ega suurt valikut polnud, aga keskit sellist, kelle raamatut ka koduraamatukogust kätte saan, ma siiski leidsin. Jim Crace. Praegu 73-aastane britt, kes alustas ilukirjanduse avaldamisega suhteliselt hilises eas, debüüt 40-aastaselt, ja kes on saanud üsna suure hulga kirjandusauhindu, muuhulgas ka sellesama “Harvesti” eest.

Raamat ise — no ma ei tea, oleksin pidanud ikka Reinla võtma. Mul ei tekkinud raamatuga mitte mingisugust kontakti ega kaasaelamist. Võib-olla jäi asi keeleoskuse taha (st eesti keeles oleks lugemiselamus olnud parem) ja kontekstist mittearusaamise taha (ma ei suutnud ei aega ega kohta mulle tuntud aegruumi paigutada) kinni, aga see suletud külaühiskond, agraarmured, sunnitud muutused ja dramaatilised sündmused ei liigutanud mind kuidagigi (olgu, hobusest oli kahju). Oli mõningaid huvipakkuvaid lehekülgi, aga enamjaolt ma igavlesin ja ootasin, et raamat läbi saab, viimase otsa lasin diagonaalis läbi. Kõik see virin ei tähenda, et tegu oleks kehva raamatuga olnud, lihtsalt mulle ei sobinud kuidagiviisi.

Maniakkide Tänav “Newtoni esimene seadus”

[mängi kaasa ja kujuta ette, et järgnev lõik on gooti kirjas]
Kui sulle, hea lugeja, on meelelähedased auruga massinad ja seikluslikud juttud, kui sulle on olnud meelt mööda isandate Verne, Dumas, Bornhöhe, Vilde või Kippeli kirjapandu, siis leiad sina lugemisrõõmu ka sestsinatsest raamatust.

[edasine on tavatrükk]
Maniakkide Tänava “Newtoni esimene seadus” on alternatiivajalooline erinevate stiilidega mängiv meelelahutuslik romaan, kus on kirju tegelaste galerii, intriige ja tollesse maailma sobivat igapäevaelu, kapaga lopsakat sõnavahtu ja ootamatuid jutupöördeid.

Üldjoontes on lugemismulje positiivne. Raamatus on ohtralt fantaasialendu ja stiilimängu ning põhitegelased on igaüks oma nägu ja tegu, oma isikupäraste ideede, lootuste ja agendaga. Norida annaks ka, n oleks võinud keskenduda rohkem mõnele peategelasele, raamatu selgroog tundub harali kiskuvate vaatepunktide rohkuse tõttu pisut kipakas, või et on olemas see eesti ulmekirjanike üldine häda, et naistegelased on kohati täiesti ebausutavad, sellega on siin lugu parem, kui keskmiselt, aga puudu see pole. Ühe kriitiku etteheite loen ma hoopis vooruseks, see, et lugeja hopsti ilma erilise sissejuhatuseta tegevustikku visatakse, on minu meelest hea käik.

Kuna Maniakkide Tänavaga seostub tugevalt sõna “punk”, olgu see siis selle raamatu aurupunk, mõne muu raamatu küberpunk või õuduspunk, siis on tal õigus ja õigustus möllata oma loomingu nii, nagu tal parajasti pähe tuleb. Ja enamjaolt on lugejal seda huvitav ja vahel lõbuski lugeda ning alati võiks üles otsida ka selle valupunkti (või punktid), mis selle konkreetse loo taga on.

Laura Weymouth “The Light Between Worlds”

Igal rahvusel on sest viimasest maailmasõjast jäänud omad haavad ja armid, pained ja kurbtusjuttude ained. Tundub, et brittidele oli üks suuremaid lööke ja ühine õudus rahva mälus Londoni pommitamine. Lugu algab 1944. aastal pommivarjendis. Kolm last: Evelyn, Philippa, Jamie. Keset häiresignaale ja pommisadu soovib noorim, et nad oleksid ükskõik kus, peaasi, et kusagil mujal. Ja edasi läheb lugu Narniaks. Mitte et ma Narnia lugusid lugenud oleksin, aga nii üldjoontes mingi ettekujutus mul on. Igatahes satuvad lapsed haldja-, võlu- või imemaale. Ega sealgi pole kõik vikerkaar ja kutsikad, sealgi on oma mured ja sõjad. Ja siiski, noorimale saab see koduks. Mõned aastad hiljem saadetakse lapsed tagasi, meie maailma ja Londonisse, kus midagi pole muutunud, peale nende endi.

Esimene pool raamatust on noorema õe Evelyni lugu. Vaheldumisi peatükid kuuteistaastasest Evelynist siinpool ja erinevatest aegadest sealpool. Kool ja kohanemine ja näpuotsaga romantikat siinpool, mure ümbritsevate pärast, aga ka täiega tegutsemine ja kohalsolemise tunne sealpool. Ja siis Evelyn kaob.

Raamatu teine pool on vanema õe Philippa jagu. Vast kahekümnese Philippa esimene töö Rahvusgaleriis ja omapäi hakkamasaamise õppimine ja mure õe pärast vaheldumisi mälupiltidega, kuidas tema õega koos koolisolemist nägi ja kuidas ta õde aidata püüdis. Lõpp on olemas, aga edasimõtlemise jagu jääb ka.

Posttraumaatiline stress, depressioon, lein. Omamoodi ja delikaatselt, vihjamisi ja võlumaailmaga flirtides. Õed-vennad tundusid täitsa usutavad karakterid, neid ümbritsevad pisut vähem. Ajaloolise usutavuse osas ei oska ma hinnangut anda, aga meeldetuletusena, et maailm ei alanud meist, mõjus päris hästi. Turundatakse seda raamatut YA-na, ma ise talle seda silti külge ei paneks, aga ega ma väga vaidle ka. Aeglasevõitu lugemine, aga mingis meeleolus võib päris hästi sobida, mingis mõttes sarnane Ruth Hogani „Kaotatud asjade hoidjale“ või Gail Honeymani “Eleanor Oliphandile”, et miskit nagu oleks, aga samas nagu pole ka…

Raamatu viimased leheküljed on luuletuste ja kunstiteoste, mida raamatus mainitud, loetelu päralt.