Hõissa! Miles möllab jälle kosmoses! :) Seekordne osa võiks liigituda ulmekrimi alla: lugu, mis algab ülesandega siluda pingelist olukorda, muutub ruttu mitme käänakuga kriminaallooks.
Lois McMaster Bujold sai 2017. a Hugo auhinna terve sarja (Vorkosigan Saga) eest ja see sari väärib lugemist. Vast mitte padujärjest, aga mõistike vahepausidega. See, et Varrak neid nüüd järjepidevalt kord aastas välja annab, on igati tervitatav. Peategelane Miles ei ole just ülearu usutav, aga kahtlemata väga põnev ja köitev tegelane — kasvus kängu jäänud ja pidevalt igasuguste meditsiiniliste probleemidega kimpus pundar energiat, teotahet, sihikindlust, säravat mõistust ja hoolimist. Maailmu, ühiskondi ja inimrasse, mida raamatud läbivad, on suisa mitmeid, üks huvitavam kui teine, kõik on läbimõeldud ja kaasaelamapanevalt kirjeldatud. Ja seiklused, oh sa poiss, lood, milledel põnevaid pöörakuid alati rohkem, kui lugeja oodata oskab. Ja peale peategelase on kirev galerii neid, keda Miles oma teel kohtab :) Lugege!
Punkmuusika on mulle alati natuke närvidele käinud (olgu, Vennaskond on suur erand, Vennaskonda ma arrmasstann, aga see pole ka puhta punk), aga punkluule on mulle noores eas üsna oluline olnud. Seal on seda, mida tänapäeval nimetatakse uussiiruseks ja mis tegelt on maskideta aus väljendus, võib-olla veidi konarlik, aga tühja sest, emotsioonid loevad, olgu need argielu, ühiskondlike nähtuste või isiklikemate teemade kohta. Valu, äng ja rõõm on tugevad ja mulle lugejana läks see kirjapandu korda, isegi kui teemad kuigi hingelähedased polnud, mingi taust ja see teistmoodi, kõnekeelne haakuv sõnastus ning mõttepiiride avardamine oli see, mis köitis. Mul oli kohutavalt hea meel, kui üheksakümnendate alul ilmusid nii mõnedki punkluulekogud ja kui keegi kunagi mulle jõuludeks “Tagasi prügimäele” kinkis, olin ma rõõmsalt üllatunud, et mu kirjandusmaitse ära tabati.
“Vanurid on uued vampiirid!”
Iseenesest minu jaoks nukravõitu raamat 63-aastasest korralikust koduperenaisest, kes avastab, et ta ei ole mehel mitte ainus, ja otsustab seepeale ise ja üksi hakkama saada. Ametlikku töökogemust tal just palju pole ja tutvusringkondki vähene ja lähedaste sõprade hulk olematu. Tööbüroo kaudu saab ta ühe masust räsitud aleviku noortekeskuse majapidajaks ja siis hakkab juhtuma. Inimesi, eelkõige inimesi, igasuguses vanuses, aga ka üks kena rott ja jalgpall. Naerda turtsuda saab ka, situatsioonikoomika üle eelkõige. Aga jah, Backman on meister, kuidas naeru- ja nutukohti parasjagu timmida, nagu Nüganen eesti teatris. Ja need peatükkide pisut eraldiseisvate lausetega lõpetamised oli mu meelest hea ja mõjuv stiilivõte.
Ilus pisike armastuslugu. Et ühtpidi väga ajalik — konkreetse ajahetke, 1918. aasta hilistalve-varakevade, Pariis, sealne olustik ja õhustik ja ajalooline taust — ja teistpidi ajatu — eks armastus ole ikka ajatu, aga seda ajatust rõhutab ka kirjutamise stiil, kus on väga hästi tembitud mõnusalt lopsakad võrdlused ja mõttekäigud ning napp tegevustik ja hulk ütlematajätmisi. Raamatu algusots meeldis mulle pisut enam, võib-olla oli üllatusvaimustus alguses suurem ja hilisem tekst muutus pisut etteaimatavaks. Aga kokku oli ikkagi hea. Kiusatust tsitaate välja kirjutama hakata tundsin ma ka, aga ah, jäägu see. Lugege ja leidke oma lemmikkohad :) Ma usun, et selle raamatu sõnaladususe eest tuleb tänada ka tõlkijat, Sirje Keevallikut.
Ma nüüd ei teagi kohe… Et ühtpidi nagu on — nunnukas ja pisarakiskuja ja kurnjäu — aga teisalt nagu ei ole ka. Kõige suurem pahameele tekitaja on mu enda valed ootused — ma ootasin kassiraamatut ja siis hakkasid inimesed kõva häälega kassist üle rääkima. Sel põhjusel jäi mul pooleli kunagi Õnnepalu “Mandala”. “Rändava kassi kroonika” poolelijätmisest oleks tegelt kahju olnud, sest raamat läks edenedes paremaks. Kui ma alul keeldusin seda mõttes kirjanduseks nimetamast liigitades selle “hinge pealt ära ütlemise” raamatuks (ja sellisena oli see üsna vastuvõetav), siis lõpupoole võis juba sõna kirjandus ka kõne alla tulla, kuigi niigi õhukesse raamatusse oli sisse lipsanud liigseid korduseid ja täitelehekülgi, vahepealne rasvase kirja kasutus oli pigem segav kui lugemist abistav ning peategelane on nii padupositiivne, et isegi sirgjoonelisuse etalonil Howardil on mitmekülgsemaid karaktereid. Ühesõnaga — ma oleks tahtnud selles raamatus näha rohkem kassi ja vähem inimesi, vihje Heinleini uksi suvesse otsivale kassile oli küll tore, aga ei päästnud päeva. Aga kuna kõik teised siin grupis on seda raamatut kiitnud, siis lugege ikka ja vaadake, mis teie sest leiate… Loodetavasti seda, mida lubab kirjastuse saatesõna: “See poeetiline, haruldase õrnuse ja huumoriga kirjutatud lugu, mis leiab aset Jaapani vahelduvate aastaaegade taustal, pakub põnevust ja jutustab kaasahaaravalt kõikvõimalikest elus ette tulevatest ootamatutest olukordadest ja juhtumistest. See räägib sõpruse ja üksinduse väärtusest ja äratundmisest, millal võtta ja millal anda. „Rändava kassi kroonikate“ sõnum on, et iga armastusest kantud tegu – olgu see siis kuitahes tilluke – võib muuta meie elu. See liigutav lugu on puudutanud tuhandeid lugejaid üle kogu maailma.” Vast oleks minagi seda rohkem leidnud, kui ma nii põikpäiselt ainult kassi vaatepunkti poleks taga ajanud…
Aga kui pikemalt, siis:
Alvar Loog on selle üle oma Postimehe artiklis nalja visanud, aga jah, ma kuulun sinna gruppi, kelle jaoks Metallica on eelkõige “Unforgiven” ja “Nothing Else Matters”. Ja jei! ma sain kontserdil mõlemad kätte, lisaks kõike muud. Kommentaaridest olen ma aru saanud, et ka padufännile oli Tartu setlist üks parimaid võimalikest. Igatahes oli see võimas.
Publik. Rahvast oli ikka jube palju. Aga see hajus ära, trügimist-nügimist ja joodiklust ei olnud peaaegu üldse, väga korralik ja muusikale kaasaelav publik.
Ma tavaliselt järjest ühe autori teoseid ei loe, tahaks stiilivaheldust, aga seekord läks “Yendi” kohe peale “Jheregit”. Tegemist on küll sarja II raamatuga, aga tegevus toimub enne eelmist. Lugu sellest, kuidas Taltos oma piirkonda kindlustab ehk siis maffiasõdade analoog fantaasiamaailmas, need sõjad on küll millegi suurema kattevari ning Taltos satub suurematesse sekeldustesse, kui alul plaanitud, abi saab ta tegelikult ka, mujalt, kui plaanitud. Ja ses raamatus on ka lugu sellest, kuidas Taltos naisele saab.
Veel üks ulmekrimi. Sedakorda laus-fantasy poole pealt ja palgamõrtsuka silme läbi. Põnevalt üles ehitatud maailm, kus seiklevad isemoodi ja isepäised tegelased, muuhulgas pisilohed jheregid. Hoolimata palgamõrtsukast peategelasest on verd vähe, põhiosa kulub intriigide ja plaanide ning tasahaaval lugejale selle maailma olemuse tutvustamise peale. See kõik ei tähenda raamatu aeglust — sebimist, möllu ja üllatusmomente jagub kapaga. Peatükkide motod on mõnusad kompvekid. Mulle sobis :)
Sulepuru 