Orson Scott Card “Songmaster”

Ma enam ei mälta, millise valemiga ma selle teemasse sobiva raamatu välja otsisin, aga igatahes kätte ma ta sain. “Songmaster” on Orson Scott Cardi kolmas romaan. Ma olin seni lugenud Cardilt ainult romaani “Enderi mäng” ja juttu “Kuninglik liha” ja mõlemad olid mitte just meeldivad, aga mõtlemapanevad ja kaasahaaravad lugemised, nii et keskmisest paremat lugemiskogemust ma ootasin küll. Ja sain ka. Tulevikumaailm, inimkond mööda planeete laiali, on Impeerium keskusega Maal ja kuskil kõrvalises kandis on Laulumaja, kus õpetatakse lapsi professionaalseteks lauljateks ning vanuses 9-15 lähevad lapsed laia ilma (tegelikult siis valitud õukondadesse) laululindudeks. Ja nagu ikka, on keegi natuke teistmoodi ja lööb kaardid segi, et laululinnuks küll läheb, aga tagasitulemine võtab oluliselt kauem aega. Ja siin on samamoodi nagu “Enderis” maailma mastaapsust ja kaasahaaravat kirjeldust ning see lapse üleelusuuruse vastutuse teema, lisaks näpuotsaga üllatavat rafineeritud julmust nagu “Kuninglikus lihas”, aga lisaks on ka sõprust ja toetust ja muidugi muusika. Muusika mõju inimestele on uuritud, aga ega väga täpselt keegi ikkagi ei tea, mis meid just muusika juures võlub, seda enam, et inimesed on ka erinevad, n minu jaoks on kõrged lauluhääled tihtipeale tüütud, aldid-bassid-baritonid on hoopis meeldivamad kuulata kui sopranid-tenorid, aga miskipärast peetakse loomulikuks, et “heledad healed” on ilusad…. No see muusika ja laulmine on muidugi siin raamatus oma ulmelise vindiga ja hoiab lugu kenasti koos. Ja lõpuleheküljed toovad veel ühe minu jaoks olulise teema sisse — see, kuidas me lugusid mäletame ja unustame ja uuesti loome. Mulle tundub, et kriitikud on sellele raamatule takkajärgi külge pookinud teemasid ja hoiakuid, mida selles raamatus tegelikult pole, aga noh, eks igaüks loe ju läbi oma silmade ja veendumuste ja kui autor eraelus ei meeldi, siis on vahel väga lihtne loomingule ka jama külge mõelda, olgugi, et seda ei pruugi seal tegelikult olla.

Roki, metali ja gooti stereotüübid

Stereotüübid võivad olla halvad ja halvavad, aga kui neisse teatava umbusu ja eluterve huumoriga läheneda, siis vahel ka tabavad ja lõbusad.

Gootikud on pärit https://www.deviantart.com/trellia/gallery/ ja https://www.deviantart.com/hellgaprotiv/gallery/60742503/goth-stereotypes , lavapildid https://imgur.com/gallery/hXEm4 , roki-metali tüübid https://memecollection.net/the-13-types-of-metalheads-youll-see-at-a-show/ , muud asjad on netis nii kaua ringelnud, et autorlus on kaotsi läinud, enamik on leitud Pinterestist. Üks põnev lehekülg, mida kammida, on veel http://www.dobi.nu/yourscenesucks/scenesters.htm

 

“Long Live Rock”

Jonathan McHughi dokumentaalfilm, mis esilinastus Tartuffil.

Tundsin, et midagi jäi närima, kuigi päris mahavisatuks ma seda filmivaatamisele kulunud aega ka ei pidanud, ja siis sattusin Marca blogiposti, kus jube täpselt ära seletati, mis viga ja mis hästi, otsa. Hakkasin Marcale http://marcamaa.blogspot.com/2019/08/long-live-rock.html kommentaari kirjutama, aga tundus, et jutt liig pikale läheb. Saagu see siis siia.

Marca: “Ruumis viibis palju inimesi, keda rockmuusika pigem üldse ei kõneta.”
Ehh, seda ikka päris välimuse järgi öelda ei saa. Mina istusin rõdul ja publikut ei jälginud (ooteajaks raamat kaasas), aga mingeid rokitšikke oli seal küll. Ja siis oli seal muidugi tuntud kõigesööjaid (Griša ja taolised). Ja pealegi, kust sa tead, mis muusikat keegi kodus salaja kuulab :) Ega ma isegi sihtrühma moodi välja ei näe (ja tegelt päriselt pole ka, st mul on rokis-metalis omad lemmikud, aga ma ei ole žanri fänn). Aga ma usun ka seda, et osa inimesi sattus sinna publikusse tõesti kuidagi kogemata.

Marca: “Film ise siis lubab süvasukeldumist rockimaailma, kuid selle asemel saame ampsukese siit ja tükikese sealt.”
Jaa, täiesti nõus. See sünopsis sai kirja pandud, kui nad hakkasid filmi tegema. Filmi tegemise käigus ideed muutusid ja välja kukkus hoopis midagi muud. Oleks võinud muidugi sünopsise ka valmissaanud filmile vastavaks kirjutada, n “põgus pilguheit tänapäeva Ameerika rokiilma”, oleks vaatajail parem mulje jäänud.

Marca: “Ma hästi ei usu ka, et kohalik publik väga entusiastlikult ameerikamaa onule küsimusi oleks esitanud, aga ehk ma eksin.”
Et väga entusiastlikud tõesti poldud, aga ühteist ikka oli, n keegi tõi välja, et tegelikult on rokipublik ja metalipublik üsna erinevad, siis režissöör kommenteeris, et Ameerikas eraldi metal-festivale eriti pole ja sealne roki-ja metalipublik on tihtipeale sama. Jutust tuli ka välja, et tegelt ta tahab teha telesarja ja see dokfilm on pigem sarja promo, et millest kõigest võiks rääkida. Noh, promofilmina polndki ju kõige hullem…

Marca: “Äge oli Ameerika suurfestivalide pool…” 
Jah, üsna. Päris õiget festivali-tunnetust see film minuni tuua ei suutnud, aga mingi vihje andis küll, et õigete asjaolude kokkulangemise korral võib tegu olla väga võimsa asjaga ja väga võimsa elamusega.

Marca: “…ning turvameeste töö köögipoolest.”
Jah. Pisut pikaks jäi see lõik mu meelest, aga see, et turvad olid sisse toodud, oli hea. Sest näiteks selles, et ma Treffeneid nii padupositiivseina mäletan, on oma osa ka saksa turvadel.

Marca: “Fännide osa jäi kuidagi ühekülgseks. /—/ Või oligi eesmärk näidata, et näe, need kah tavalised inimesed, polegi kõik saatanakummardajad?”
Mul on kalduvus elada omas mullis. Kui lõunasöögi lauas uus kolleeg hakkas kurtma, et teda häirivad metalifännide kohta käivad stereotüübid ja eelarvamused, siis ma vaatasin talle suurte silmadega otsa, et kuskohas sa neid eelarvamusi näed ja ta vastas, et inimesed ju räägivad, siis oli minu küsimus, et milliste imelike inimestega sa küll suhtled, kel sihukesed eelarvamused on, ma pole oma ihusilmaga ühtki näind. Ühesõnaga — ma pole näind, aga kuuldavasti nad on olemas. Niiet jah, see on see võitlus, mis mulle ja Marcale tundub täiesti mõttetu, sest vaenlast ju ei ole, aga mõnele inimesele on see vajalik ja vastalised vägagi reaalselt olemas.

Marca: “No ja siis pandi veel see pirn ka otsa, et rocki marginaliseerumise põhjustas grunge, sest rahvas tahab näha rockstaari, mitte suvavenda, kes päeval teeb tööd ja astub siis sama kampsuniga lavale.”
See oli tõeliselt loll lause. Ma ei kujuta ette, miks see sinna filmi sisse jäi.

Marca: “moraliseeriva isakese häälega telepsühholoog, kes püüdis ka raskemuusikakuulajaid kuidagi paika panna.”
Ma lasin nendest lõikudest lihtsalt niisama üle, et ega eriti veenev see jutt ei olnud, aga pani mõtlema üldse fänluse olemusest, et mis vahe on Metallica-fännil ja tolkinistil? aga Suprnaturali fändomil ja Rammsteini publikul? Mis on olemuslik vahe, kui ollakse tegevad Depeche Mode’i klubis või Jane Austeni assotsioonis? Ja siis on veel tugitoolisportlased. Ja mis on neis kõigis ühist? Jne, jne… Ühelegi neist küsimustest film ei üritanudki vastata…

Marca: “rockstaare, kes langevad narko küüsi.”
See lõik oleks minu meelest võinud välja jääda, sest see problemaatika eeldaks juba täiesti oma filmi, aga režissöör põhjendas ära, et see mees, kelle auks see mälestuskontsert korraldati, suri sama päeva hommikul, kui neil oli intervjuu kokku lepitud ja ühe fänni jutt, kuidas ta kaotas ema ja vennad uimastitele, mõjus talle nii tugevalt, et ta tundis, et peab selle teema siia filmi sisse panema. No olgu siis, märgina, et elu ei ole ainult lilled ja kutsikad, isegi lemmikmuusikat tehes või lemmikmuusikat kuulates.

Kõige nunnum koht filmis
Fännipaari meenutus, kui esimesel kohtingul Metallica mängima pandi :)

Natuke nukker
Kui metalfännist emme lapsed ei tolereeri ema muusikavalikut kohe mitte sugugi…

Kokkuvõttes
Selles filmis oli paar lahedat kohta, aga üldjoontes jah, Marca möh-elamusega olen ma suuresti nõus.

Vabandusteooria
Mulle tundub, et režissöör ei taju roki olemust ega rokipubliku olemust, ta on kõrvaltvaataja, kes näeb mingeid detaile, aga süvahoovustele ei saa pihta. Et selline võõras antropoloogi pilk. Asjas ka servapidi seesolijale tunduvad seetõttu nii mõnedki tema järeldused veidrad, aga mitteasjatundjale see siiski mingi pildi annab…

Aa, sealt küsimuste-vastuste seeriast veel üks nope — kui Metallica oli oma muusika kasutamiseks loa andnud, läksid igasugused läbirääkimised bändidega oluliselt lihtsamaks.

Roger Zelazny “Valguse Isand”

Sellest raamatust on üsna keeruline kirjutada, sest selles on nii paljut.

Kõiksepealt ulmeline osa, see mis oleks kui:

• On kaks teineteisest eraldatud ühiskonnakihti, millest üks on ulmeiselt hea tehnoloogiaga ja teine ajas enne trükikunsti leiutamist, kuidas hoolimata järelvalvest ja avastuste hävitamisest ideed siiski läbi murravad ja kuidas kõrgemalseisjate hulgas on ka neid, kes soovivad olla Prometheused ja oma teadmisi teistega jagada.
• Kui inimesele antakse valik, kas olla jumal või surelik, siis enamasti ta valib jumala-staatuse. Kuidas ta selle staatuse täidab, on muidugi iseasi.
• Kuidas toimib ühiskod, kus ümbersünd on loomulik ja lõplik surm on vaid õnnetu juhus, mitte reegel.
• Kuidas olla ateist maailmas, kus jumalad tehnoloogiaga tavainimeste elu kontrollivad.
• On erinevaid olemise vorme, peale keha ka puhtalt energeetilised “ised”.
• Omapäraste ja täpsete detailiga, mis ometigi jätavad igale lugejale piisavalt enda ettekujutlusruumi, kirjeldatud võõras maailm ja võõras ahitektuur ja võõras elustik ja võõras tehnoloogia.

Ja siis see realistlikum osa:

• Arutlused selle üle, kuidas lengendid muutuvad, tegelased sulavad edasijutustamise käigus üheks, osa detaile ununeb ja osa mõeldakse sujuvalt juurde.
• Ma olen sügavalt veendunud, et iga hea ulmekirjanik peaks saama mingid alustõed erinevatest võitlustehnikatest ja mõõgakäsitlemistest, Zelaznyl tundub see olemas olevat.
• Lääne maailma huvi Idamaade vastu on kuidagi hooti käinud. Selle raamatu kirjutamise ajal oli India suht moes, et ühest küljest oli Zelazny juba teiste mütoloogiatega katsetanud, nüüd oli hinduismi käes kord. Niiet lisaks sellele, et see lihtsalt on hea raamat, sattus see ilmumise ajal ka küllalt soodsasse vastuvõtukeskkonda.
• Religioonide üldine toimemehhanism.
• Kui ma teaks hinduismist rohkem, siis küllap oleks veel hulk nüansse, mida tabada.
• Siin on juba see Zelazny põhitees, et heast suuvärgist on tihtipealt rohkem tolku kui heast mõõgast, kuigi tagavaravariandina võiks see viimane kah olemas olla.
• Nii liitlasi kui vaenlasi võib leida ootamatutest kohtadest.
• Zelazny üks lemmikvõte on, et lugeja visatakse kohe tegevusse ja taustainfo antakse jupphaaval loo käigus kaasa. Mulle see sobib.
• Zelazny kangelased on eekõige inimesed ja alles siis loo atribuudid.

Suurt jagu, mis loos veel olulist on, ma tõenäoliselt veel üles ei leidnudki.

Ulmekirjanduse Baasis on Kristjan Ruumet kirjutanud: “Puust ja punaseks neile, kes loole algul pihta ei saa: a) Esimene peatükk (mitukümmend lehekülge) toimub kronoloogiliselt alles raamatu viimases veerandis; b) Üks isik võib kanda aja jooksul mitut erinevat nime, keha, sugu ja “poliitilist meelsust”; c) Ühe nime taga võib erineval ajal olla erinev isik.” 

Eestikeelse väljaande suur miinus on imepisike trükikiri ja suur pluss Martin Lazarevi minu meelest looga väga hästi sobivad illustratsioonid.

Ilupilte ka, pärit siit, siit, siit,  siit.

Grigori Služitel “Saveli päevad”

Selle raamatusoovituse sain Sille Rossilt. Esiteks on mu jaoks väga austusväärne tema isiklik väljakutse “üks Punase sarja raamat kuus”. Ma tean küll, et selles sarjas ilmub valitult häid ja väga väid raamatuid, aga ma ei tea, miks ma sealt nii harva enda lugemislauale midagi valin. Teiseks oli mul kassiraamatu lugemise tuju, kuna “Rändava kassi kroonikad” polnud päris see, mida ma tahtsin, siis mõtlesin proovida “Saveli päevi”. Ja Sille Rossi raamatututvustus andis mõttele tuge.

Moskva, kassid, inimesed. Peategelane Saveli jõuab olla tänavakass, kodukass ja töökass, igat rolli korda mitugi. Tark ja rahutu hing, kes leiab nii ilusaid sõprussidemeid kui näeb ka inimeste halvemat poolt, võtab stoilise tänuga vastu pakutu ja tavaliselt laseb jalga, kui aimab, et tema tingimused lähevad alates mingist punktist ebamugavaks. Ta kohtub väga erinevate inimestega ja erinevate kassidega, aga kuigi raamatu kompositsioon minu meelest veidi lonkab, siis üldjoontes on inimesed ja kassid tasakaalus. Sõnastus on omapärane ja lopsakas ja stiilimuutustega ja omajagu vimkadega, usun, et Erle Nõmm on tõlkides andnud oma parima.

Kassi silme läbi vaadatut lugedes jäi eriti meelde kaks nüanssi: et kassid mäletavad käsi (kui tõene see on, ma ei tea, aga usutav on see küll) ja et hulkuvate kasside heategijad on suuresti mehed — turvamehed, kojamehed, politseinikud, kirgiisi kalevipojad — vene kontekstis tundub see isegi usutav või on lihtsalt asi selles, et autori tutvusringkonnas on kasse armastavaid mehi rohkem.

Igatahes on see tugev debüüt, mida soovitada nii kassilembikutele, vene kirjanduse austajatele kui uuehoolikutele.