Neil Olson “Ikoon”

Ma ei mäleta, et ma oleks varem ühtegi raamatut sarjast “Raamat, mida peab lugema” lugenud. Enne seda sarja oli Ersenil valgete kaantega põnevike sari “Toimik” ja noid ma lugesin päris mitu ja päris hea meelega. Ju ma olin nii pettunud, et nad tolle sarja ära lõpetasid, et uut ei hakanud proovimagi. Või hoopis minu üldine vastumeelsus müstikaga seotud põnevuskirjanduse vastu. Ulme on aus värk — autor ütleb selle sildiga kohe ära, et ta on asjad välja mõelnud (isegi kui seal taga on mingeid reaalseid mõjutusi), aga sedasorti kirjanduse autor soovib sisendada, et see jama, millest ta kirjutab, ongi päris. Seega oli raamatuvalik väga suvaline, mis parasjagu raamatukogus riiulilt näppu sattus, ei hakanud ma mingeid raamatutuvustusi lugema ega muud eeltööd tegema. Ootused olid nii umbes Kroonlinna nulli lähedased.

Lugemine käis suures osas nõnda, et joonistasin aga mõttes linnukesi kastikestesse, et millistest tuntud klotsidest siis see lugu kokku on pandud, umbes nii:

• II maailmasõda ✅
• natsist kunstiröövel ✅
• nats müüb kunsti šveitsi kunstikaupmehele ✅
• nats jõuab Argentiinasse ✅
• kunstikaupmees jõuab USAsse ✅
• tänapäevane lapselaps ✅
• pärandusega lapselaps ✅
• töisest suhtlemisest arenenud kiirelt kulgev armulugu ✅
• pensioneerunud spioonid, kel on tegelikult veel asju pooleli ja ajavad seda eraärina ✅
• venelastest ihukaitsjad ✅
• jutuajamine pargipingil parditiigi ääres ✅
• ristiisa, kelle pakkumisest ei saa keelduda ✅
• oo, perekonnasaladused ✅
• ühest ja samast sündmusest esitavad vanamehed uudishimulikule küsijale kaks täiesti erinevat versiooni, kumbki ei räägi kogu tõde ✅
• perekondlik leppimine haigevoodi äärel ✅
• imettegev ikoon ✅
• põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ✅
• lavastatud kuritegu ✅
• kõige möllu ja tapmisähvarduste kõrval tundub üks pisike kunstirööv lausa lausa laupäevase jalutuskäigu, mitte korraliku kuritöö moodi ✅
• hättasattund näitsik ja rüütel valgel hobusel ✅
• et sel rüütlil on mõõga ja piigi asemel relvaarsenalis vanaisa vanad sõbrad, on küll üsna omamoodi klots ✅
• varjunimede genereerimisel kasutatakse tuntud kunstnike nimesid ✅
• eepiline lõpulahing ✅
• patud saavad nuheldud või andeks antud, ellujäänud ratsutavad päikeseloojangusse ✅
• siin raamatus on päikeseloojangu üks osa Kreeka külakirik ✅
• issanda teed on imelikud ✅

Ei saa salata, mingil hetkel haaras jutuhoog kaasa ja selle raamatu läbilugemine polnudki nii piinarikas, kui ma kartsin.

Aga mille üle ma nuran ja kõva häälega nuran, on kirjašrift — pisike ja tüütu.

Jaan Kross “Maailma avastamine”

Raamat, mille eest hakatakse tõenäoliselt kujundusauhindu saama — kõrgem ja sihvakam formaat, tüpograafiaga mängimine, läbimõeldud ja stiilne kujundus –, aga mis paneb raamatukoguhoidjaid vaikselt ohkama, sest ebastandardset formaati on üsna tülikas riiulil pidada.

Raamatus on tegelikult üksainuke pikemat sorti viieosaline poeem, mis on ka varem ilmunud, näiteks kogus “Voog ja kolmpii”. Selle esimene osa, “Kõik inimesed on sündinud Genuas…” meeldis mulle üsna hästi. Tõenäoliselt oleks nooremana rohkem meeldinud, sest selle luuletusega kaasaminemine eeldab teatud hurraa-optimismi, sest mõneti on see mu meelest ülemlaul inimvaimu otsingutele, loovusele, uudishimule ja rännata-tahtmisele, praegu segab mind näiteks arusaamine, et uudishimu on tore seni, kuni kass ellu jääb, ning teadmine, et Kolumbuse-päeva peavad mitmed põlisameeriklased mitteametlikuks leinapäevaks. Teised osad tunduvad veel rohkem ajalised, aga ka neis on endiselt ilusaid või mõtlemapanevaid hetki, n “väsimatu rohi on tedremunakirjut sosinat täis”, “minu ea jooksul on teadmise helesinine liilia kasvanud”, “on olemas rattad, koormaks kaks halli kaalikapoolt”.

Lugemist ja/või ülelugemist tasub see raamat küll.

Maailma avastamine

 

Kolumbus oli kangru poeg
Genua linnast pärit

1

KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

Kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres

Kõikide isad
on kummargil kangaspuude kohal
kudumas kangast
lastele jätkata

Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast
sinise mere kaldale vahtima
varbad vees
laevade kadumist silmapiiri taha

Sest lapsed peavad sinna jooksma
ja laevad peavad sinna kaduma
ja varbad peavad saama märjaks

Ja kõik asuvad teele
sest kõik peavad asuma teele
Karavellidega
galeoonidega galeeridega galeassidega korvettidega
fregattidega parklaevadega prikkidega brigantiinidega
pargastega kuunaritega kaljastega kutritega jahtidega
praamidega lotjadega luupidega parvedega paatidega
venedega süstadega džonkidega butradega kanuudega
praudega sampaanidega piroogidega kajakkidega aurikutega
õhupallidega dirižaablitega bi- mono- aero- ja hüdro-
plaanidega allvee- mootor- rootor- turboelekter- ja
aatomlaevadega batüskaafidega TU-dega rakettidega
ja vöö vahele pistetud hõlmadega
ning avastavad uue maailma

Kõik
Mõni kõikide
vähesed paljude
igaüks iseenese jaoks
Sest igaüks peab avastama oma maailma

Teel
peab ta vaigistama nurinad
ja lämmatama vastuhakud
iseeneses iseenese vastu
sest tuhat kätt kisub teda
tagasi

Harjumus hoida kalda ligi
õudusjutud põlvest põlve räägitud
veekoletistest ja põlevaist väävlimeredest
ja põhjatusse kukkumisest sealpool äärt
hirm jäämägede ees mille hingamist
on oma huultega tuntud
ja tulemägede ees
mille purskamist on nähtud oma silmaga
ja vesikatkud nagu hõljuvad rohelised köied
ja see mis on nõnda suur
et punkti selle järel on võimatu panna
TUNDMATUS

Aga ometi saadakse pärale
Sest igaüks saab mingil määral pärale
ning avastab uue maailma uue mandri uue saare uue laiu uue rihvaribagi
uue jalatäie maad mõtte ja südame tarvis
Tulgugi tal seal kanda
omast ajast ja ruumist kütkeid
iseenese piiridest ahelaid
või jalaraudu kaaslaste kadedusest
leitagugi pärast et maa mille ta leidis
või mõte mida ta mõtles
või armastus mida ta armastas
pole hoopiski see mille tema arvas selle olevat
siiski on igaüks
kõikide nimel
oma maailma asekuningas

Sest kõik asuvad teele
ja kõik jõuavad mingil määral pärale

Ja kõik isad on kummargil kangaspuude taga
kudumas kangast lastele jätkata

Ja kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres

JA KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

Niklas Natt och Dag “Stockholm 1793”

Raamatukogutöö juures on üks tore asi see, et vahel soovitavad ka lugejad raamatuid. Kõiki soovitusi ei jõua kahjuks järgida ning mõnega läheb jupp aega, enne kui kuulda võtan, aga tänulik olen ma nendele soovitajatele sellegipoolest.

See raamat ootas oma aega umbes aasta. Ma teadsin kohe, et kunagi ma seda loen, aga õiget meeleolu ei tulnud. Nüüd vist tuli.

Ajalugu. Mitte kuningakojad ja ballisaalid, vaid agul ja agul ja agul, veidi väärastunud või vaesunud aadlit sekka. Külm, nälg, veri, muda, sõnnik, ülekohus, vägivald, meeleheide jne

Krimiliin on nii põhjamaade sünkmust, et tumedamaid ja verisemaid toone pole vist enam väga võimalik välja mõelda.

Aga peategelased on toredad, igaüks oma mineviku ja iseloomuga, oma elusihi ja põhimõtetega, oma haavade ja armidega, püüdmas siiski, jah siiski, kuhugi kõrgemate ja helgemate asjade poole…

Kohati oli lugedes umbes sama tunne nagu mul oli Jerzy Kosinski “Kirgast lindu” lugedes, et kohutavalt vastik, aga käest ära panna ei saa, sest nii hästi on kirjutatud . Kokkuvõttes jättis “Stockholm 1793” helgema mulje kui “Kirgas lind”, sest esiteks oli siin tegu ikkagi puhta ilukirjandusega (kuigi ajalooline taustauuring oli mahukas ja hästi tehtud), “Kirka linnu” puhul oli seda omaeluloolist ja tõsielu liiga palju taga, ning teiseks, “Stockholm 1793” lugemine kätkes siiski mingit lootust, et mingid asjad võivad ka laheneda ja paremaks minna (ja mingid asjad ju lahenesid ka).

Karastunud krimilugejale julgen edasi soovitada küll.

Mõned seigad veel: * Natt och Dag (tõlkes Öö ja Päev) ongi päriselt inimese perekonnanimi, kusjuures tegu on väga vana aadlisuguvõsaga. * Autoril hakkas mõte kerima päriselt 1793. aastal politseimeistrina ametis olnud Johan Gustaf Norlinist, raamatusse sai Norlin sisse kõrvaltegelasena. * Erinevates keeltes on raamatul erinevad pealkirjad, näiteks rootsi-, saksa-, hollandi- ja veel mõnikeelne on lihtsalt “1793”, ingliskeelne on hoopis “The Wolf and The Watchman” ja Horvaatias “Čuvar i vuk”, türklastel “1793 Kurt ve Bekci” ja rumeenlastel “1793. In umbra mortii” ning poolakatel on sama, mis eestlastel.

Agatha Christie “Roger Ackroydi mõrv”

Ma ei ole just palju Agatha Christie raamatuid lugenud, aga niipalju, kui mulle ette on sattunud, siis on nad kõik üsna ühetasaselt head olnud. Ja nii ma olen lugejatele, kes vahel küsivad, et mida võiks Christielt lugeda, ka öelnud, et ah, võtke ükskõik mis, ega ta alla korraliku taseme ei oskagi kirjutada. Ja kui Christiest ja tema loomingust veel rääkida, siis — ma olen üsna närb elulugude ja autobiograafiate lugeja, aga Agatha Christie enda kirjutatud raamat tema elust meeldis mulle väga, oli kuidagi soe ja huvitav ja kui kriitikud on ette heitnud, et ta mõnest asjast on kirjutamata jätnud, siis — no mis siis, nautige seda, mida ta on kirja pannud.

See konkreetne krimka oli niisiis ka hästi kirja pandud, põnevust kruttiv, ootamatu lahendusega korralik krimilugu, lisavõludeks pisuke ajastu avamine ja nappide, aga selgete joontega karakterid, ning näpuotsaga huumorit. Tõlge (Ralf Toming) on tehtud pea kolmkümmend aastat tagasi ja tundub tänasele lugejale ehk pisut liiga arhailine, aga kuna jutt ise on veel vanemast ajast (oi, peaaegu sajand! — esmatrükk 1926), siis see ei sega. Kel lugemata, soovitan küll.

Me oleme harjunud nägema fotosid Agatha Christiest tema küpsemas eas, sestap otsisin noorema põlve fotosid, see peaks olema kahekümnendatest, st umbes raamatu kirjutamise ajast.

 

Krafinna “Kasse täis linn”

Nagu viimati loetud Ehingi: armastus ja omamütoloogia ja hinge pealt ära. Sarnaselt Ehiniga ma mõistuse tasandil väga hästi ei adunud, mis parasjagu käsil, aga seeeest emotsioonid said siit kogust oma osa kätte. Kui Ehini kogu pani pildiga mängima, siis see kogu äratas mus sahtlipoeedi:

.

 

Sinised saapad ja kassiküüntest räsitud tagi
kolm meetrit salli ja kaksteist meetrit seelikut
puudega enam ei räägi ja imesid enam ei oota
Varesekraaksatus Tartu tolmusel tänaval
lööb hinge lahti    Päev ja öö lähevad segi
Sina lehvitad ületulevast ja tunamullust kätt
üle Emajõe ja Raekoja platsi    Kadakalõhna on
ühtäkki kõik kohad täis    Veri tuletab end meelde
Murrab läbi    Kätteõpitud trikkidest mööda    Uute
hommikuteni    Siin- või sealpool klaasseina
Kuu kui punane käpik soos    Hundiulg kutsub koju
Tähed jooksevad paberile pakku    Mjäuh

Leigh Bardugo “Kõver kuningriik”

Kui sarja esimese raamatuga oli nii, et alul ei saand vedama ja pärast ei saand pidama, siis teise raamatuga oli nii, et alul läks kut lepse reega ja lõpupoole hakkas kuidagi takerduma. Ma väsisin ära sellest, kui hoolega autor tegelasi supi sisse keerutas. Kokkuvõttes — nagu äsja valmissaanud lilltikand, et kena küll, aga mustrijoonis paistab läbi. Et ei ole kehv raamat, aga ma ootasin pisut enamat.

Leigh Bardugo “Vareste kuus”

Selle raamatu lugemine algas mul vaevaliselt, et kümmekond lehekülge ja paus, kümmekond lehekülge ja paus, kümmekond lehekülge ja paus… ja siis äkki loksus maailm paika, tegelased said tuttavaks, ma sain aru, mis toimub, ja tasapisisi ka, et miks toimub, hakkasin kaasa elama ja kummalisi seikluspöörakuid ning omamoodi värvikaid karaktereid nautima ning lõpuks oli mul väga hea meel, et mul on järg kohe riiulist võtta.

Seda raamatut on tutvustatud küll ja ega mul midagi uut öelda pole, lisaks ei raatsiks ma mittelugenuile miskitki ära rääkida, vaid jätaks kõik põnevad kohad ja laused ise leida :) Otsisin hoopis hunniku fännipilte:

Ma väga vabandan, aga igale üksikule pildile ma viidet juurde ei otsinud, on googli otsing või pinterest, aga mõned lehed ikka märgin ära ka: https://cryingmanlytears.tumblr.com/ , https://morgana0anagrom.tumblr.com/ , https://monolime.tumblr.com/ , https://nouketou.tumblr.com/

Kristiina Ehin “Aga armastusel on metsalinnu süda”

Tartu Linnaraamatukogu tegi oma laenutuste edetabeleid eelmise aasta kohta viies kategoorias ja ma valisin sealt luuleraamatute kohta käiva.

Ma olen vist natuke imelik. Mulle meeldivad debüüdid, neis on mu meelest värskust ja õhinat. Hilisemates kogudes on küll rohkem küpsust ja meisterlikkust, aga mõnikord näib mulle, et luuletajad kaotavad vanemaks saades selle õhina ja sära kuskile ära. See ei kehti kõigi ja isegi enamiku kohta mitte, aga see vast kümnendik on mu jaoks ka juba päris palju. Kristiina Ehini debüütkogu mulle meeldis. Aga iga järgnev kogu läheb must sammukese kaugemale, et ilus ja kena ja puha, aga ma ei taba enam hästi ära, et millest ja milleks. Siin “Metsalinnus” on üsna ohtralt riimluulet, mida ma hästi ei talu. Ja vabavärss lihtsalt ei haagi. Ühe reaga olen ma nõus küll: “Kes tapab unistusi upub raudselt…”, aga ülejäänu oli lihtsalt sõnade lugemine. Kahju. See millest ja milleks on siin kogus vist armastusest ja omamütoloogiast ja hinge pealt ära, aga emotsioonid mulle see kord lugedes väga pärale ei jõudnud. Võib-olla mu jaoks veel see Ehini aeg ja mõistmine tuleb, kas mõnes teise koguga või sedasama paarikümne aasta pärast üle lugedes, võib-olla…

Aga ma sain raamatuga teistmoodi lustida ja siin on mu esimesed katsetused raamatufotograafia alal:

Catherine Ryan Hyde “Ega sa Luis Velezt pole näinud?”

Seda raamatut on üsna raske liigitada.

Laias laastus oleks vist kõige sobivam silt noortekas — kujunemis- või arenguromaan. Peategelane on 16-17-aastane poiss Raymond. Raymond on “kohvi ja koor”, tema mustanahaline hambaarstist isa, keda ta näeb igal teisel nädalavahetusel, elab New Yorgi keskosas ning ta ise koos oma valge ema, tolle uue mehe ning kolme noorema poolõega vaesemates oludes läänepool. Koolis läheb tal muidu kenasti, ainult et sõpru eriti pole ja ka kodus tunneb ta end üksi ja eraldiseisvana. Ja siis saab ta tuttavaks 92-aastase pimeda juudiproua Mildrediga ja sellest kohtumisest kasvab soe, südamlik ja teineteist toetav sõprus. Raymond aitab Mildredil käia poes ja pangas ning Mildred jagab poisile oma pika eluga kogutud tarkuseteri.

Siis on see kriminaalromaan, mis algab sellest, et Raymond püüab üles leida kadunud Luis Velezt, otsing kasvab kohtudraamaks ning lõppeb, nojah, seda võiks vist soovijad ise lugeda, millega see lõppeb.

See on sotsiaalne romaan, mis läbi üsna kirju tegelaste galerii toob välja rassiprobleemid, privileegipimeduse ja tribalismi. Ja psühholoogiline romaan, mis käsitleb võõrandumist, ellujäänu süütunnet, leina, depressiooni, armukadedust, eelarvamusi ja paljut muud.

Minu jaoks oli parasjagu üllatav, et nii palju erinevaid teemasid oli sellesse loosse täitsa tõsiseltvõetavalt kirja saanud. Päris väärtkirjanduse staatusesse ma seda raamatut ei tõstaks, aga ega see n Donna Tratti “Ohakalinnule” kuigi palju alla ka jää. Ugrimugriduumiku jaoks on natuke liiga palju õnnelikke kokkusattumusi ning õigel hetke saadud nõuandeid, aga optimistlikuma meelelaadiga inimeste jaoks vast mitte üleliia.

Minu isiklikud lisaboonused: 1. ses raamatus oli kass, 2. selle raamatu kooliraamatukoguhoidja oli tõeliselt meeldiv daam.

Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”

Nora Ikstenalt olen ma varem lugenud “Elu pühitsust” ja too mulle meeldis, tõsiselt meeldis. Teisi raamatuid, “Neitsi õpetust” ja “Emapiima” olen küll käes keerutanud, aga misipärast ikka lugemislaualt maha tõstnud. Kui nüüd ilmus neljas raamat, siis seda ei saanud enam lugemata jätta. Mulje nii võimas kui “Elu pühitsusest” ei ole, aga kiidan küll. Mulle tundub, et see raamat võib lätlastele täitsa oluline olla. Ei, ma ei arva, et see on tõlkimatu ja teises kulturikontekstis mittemõistetav — et kõigepealt on olemas üldinimlikud teemad (loomine, vananemine, üksindus, sõprus, saatus, kodumaa, keel) ja hulk maailmakultuuri viiteid (kõige enam James Joyce’i), pealegi on naabrite ajalugu meie omaga nii sarnane, et eestlasel on mõistmisvõimalusi rohkem kui mõnedel teistel rahvastel — aga seda ma arvan küll, et mingid nüansid on nii ehtlätlaslikud, et võõras või teretuttav neid päriselt ei taba.

Peategelased on suure osa elust paguluses elanud Tebe, kelle elutöö on James Joyce’i tõlkimine läti keelde, ning määramatus vanuses algaja naiskirjanik, keda Tebe oma kirjades Tütrekeseks nimetab. Nende kummaline ja ilus sõprus on raamatu telg. Vorm on ühtaegu lopsakas (palju tsitaate, erinevad registrid, on nii epistolaarset kui kirjeldavat kui sisekaemuslikku) ja napp (palju lühilauseid ja ütlemata jätmisi). Kõige toredam vist ongi see, et autor ei alahinda lugejat, vaid on üsna kindel, et lugeja suudab tema kirjutatuga kaasa mõelda, ise seoseid tekitada ja sealt edasi minna.

Tõlkijale on see raamat paras pähkel. Hannes Korjus on teinud mu meelest suurepärase töö, tema sõnavalik on täpne ja hea nüansitunnetusega ning paistab välja ka see, et ta pole peljanud vajadusel abi küsida.

Hilisem taustauuring tõi välja, et tegelikult on see tõsielusugemetega raamat, Tebe on Dzintars Sodums ja Tütreke Nora Ikstena ise. Niiet mõneti siis ka mälestusteraamat. Võib-olla mõnele lugejale on see infokild kasuks ja reklaamiks, ma ise kuulun küll nende hulka, kel on hea meel, et sellest takkajärgi teada sai, aga inimesi on erinevaid, eksole.

Raamatumuljeid pole netis just palju, Sehkendaja kirjutas https://sehkendaja.wordpress.com/2020/02/15/17-nora-ikstena-mees-sinises-vihmamantlis/