Reed Morn “Andekas parasiit”

Lugu on lihtne: sünnib siia ilma üks tüdruklaps, käib koolis ja ülikoolis, töötab paar aastat õpetajana ja kooleb.

Stiil nii lihtne ei ole. Ma arvasin, et mulle meeldivad aavikismid, aga terve raamatutäie sihandse kõnepruugi takka on mul igast lühendet ja ülespuhut sõnastusist mõneks ajaks kõrini. See läheb üle :) Millalgi. Ja alul oli ju huvitavgi sellist teistmoodi keelekasutust lugeda. Ja ma arvan, et ju see keelekasutus üks põhjuseid oli, miks Reed Morn Looduse romaanivõistlusel teise koha sai. Teine põhjus oli vast aines — töölisklassi päritolu (varemalt oli romaanide aineseks pigem maaelu) vaimseid kõrgusi otsiv naisterahvas (Aaviku “Ruth” oli küll juba mõnda aega olemas ja ühteteist veel, aga ikkagi), kes väldib paaniliselt sotsiaalset suhtlust (uus psühholoogiline vaatenurk eesti kirjanduses). Siin on väga vähe dialoogi (esimene on lk 38) ja needki kahekõned, mis on, on üsna sisutud, näide kolmandast dialoogist lk 77: “Kevad!” — “Jaa, kevad!”…

Eneseharimise mõttes kirjandusloolise lugemisena kannatas lugeda küll, aga ega ma seda raamatut kellelgi vabatahtlikuks lugemiseks küll ei julge soovitada.

Trace Moroney sari “Minu tunded” ja Witi Ihimaera “Vaalaratsanik”

Ma olin täis veendumust, et ma tahan lugeda midagi Uus-Meremaast ja/või Uus-Meremaalt. Esiteks on see selline kaugem ja eksootilisem kant, teiseks on mulle need mitteingise ja mitteameerika — päritolumaa siis Kanada, Austraalia, Šoti, Iiri, Nigeeria, India jne — ingliskeelsed autorid ikka kuidagi põnevad ja kuidagi kodusemad ja inimlikumad tundunud ning kolmandaks tahtsin ma veel kord meelde tuletada Witi Ihimaera suurepärast raamatut “Vaalaratsanik”, mis mu meelest hoolimata ühest lapseeas peategelasest ei ole mitte lasteraamat, aga on üli-väga-mega-jne hea lugemine, mida kõigile kangesti soovitada tahaks, eesti keeles Mathura tundlikus ja ilusas tõlkes pealekauba.

Esmapilgul oli valikut väga nadilt, ainult Trace Moroney “Uneaeg”, aga siis ma leidsin, et Trace Moroneylt on eesti keelde tõlgitud terve sari, sari “Minu tunded”. See sari on mõeldud üsna nubludele — eelkool või siis esimese klassi juntsud — ja kõneleb pisikeste ampsude kaupa erinevatest tunnetest, et kuidas oma tundeid ära tunda ja mida nendega peale hakata, kuidas positiivseid tundeid jagada ja negatiivseid maandada. Lühidalt, selgelt, lapsepäraselt. Kõrvale imeilusad ja übernunnud illustratsioonid (piltide autor on ka Trace Moroney). Tekst on küll kirjatähtedes, aga küllalt suure ja mugava šritiga ning leheküljed on tavapärasest paremast ja vastupidavamast paberist, et peavad ikka päris mitu lappamist vastu. Ma arvan, et kaasaegsele lapsele võiks neist raamatuist olla ühekorraga nii rõõmu kui abi. Igatahes on mul väga hea meel, et sellised raamatud on olemas ja ma loodan, et need õiged inimesed, olgu suured ettelugemiseks ja koos arutlemiseks või väikesed ise omaette pusimiseks, leiavad ka need raamatud üles.

Kogu sari: “Armastus” (Koolibri, 18 lk), “Headus” (Koolibri, 18 lk), “Hirm” (Koolibri, 20 lk), “Kadedus” (Koolibri, 18 lk), “Kurbus” (Koolibri, 20 lk), “Pettumus” (Koolibri, 20 lk), “Rõõm” (Koolibri, 20 lk), “Viha” (Koolibri, 20 lk), “Ärevus” (Koolibri, 20 lk), “Üksildus” (Koolibri, 18 lk), sarja tõlkijad on olnud üsna vaheldumisi Mari-Ly Tiitsmaa ja Kadri Haljamaa. Kõige rõõmsam raamat oli muidugi “Rõõm”, aga vulkaaniteemaga läks kõige paremini kokku “Viha” :)

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 4 – “The Chosen”

Maika kohtub oma isaga, keda ta viimati nägi suht titena. Paps on kohtumisel silmnähtavalt rõõmsam ja lootusrikkam kui Maika, kes on pigem kahtlustav ja seda paraku õigusega. Küllalt palju aega kulub lapsepõlvemälestuste lappamisele, pärilusest väljavingerdamisele ja püüule sõda ära hoida. Koletise kohta saab ta siiski isalt sutsu rohkem teada… Rebasetüdruk Kippal on oma retk ja kohtumised. Vahelepõigetena katked kassikroonikatest ja Maika tädi tegemistest. Lõpulehekülgedel peavad uued ja vanad liitlased lõkketule ümber plaani, mis siis edasi ja no eks me järgmises osas siis näe, mis edasi… Neljas lugu polnud kehvem kui kolmas, aga esimesed kaks olid nagu sutsu paremad. Ootame ja vaatame, mida viies lugu toob.

Andris Purinš “Ärge küsige minult midagi”

1984 — mu esimene mõte oli, et aarh, igavamat aastat annab välja mõelda. Aga siis sattus maal olles see raamat näppu ja — ohjaa, miks mitte lugeda üle raamatut, mis on minu jaoks noorsookirjanduse etalon. Riia keskkoolipoisid seitsmekümnendate keskel (originaal ilmus 1977. a). Viimasest lugemisest on pea veerandsada aastat möödas, et kuidas see lugu siis tänapäeval mõjub.

Ei mõju üldse kehvasti. Ja oma etaloni-staatust see raamat ära ei kaotanud. Oma osa on sel muidugi nostalgial, ma olen noorest peast seda raamatut nii mitu korda lugenud, et miskit üllatust ei tulnud, lugu oli enamvähem meeles. Aga olulised teemad on üldised ja ajatud — pere, sõbrad, kool, hobid, lein, esimene armastus, maailma avastamine ja oma koha leidmine. Selles raamatus on nõukaaegset eluolu ja ajastust tulevad omapärad, aga punapropaganda õnneks puudub. Üllatavalt avameelne raamat selle ajastu kohta.

Üks asi on, millest kirjutatakse, teine asi on, et kuidas. Suhteliselt kõnekeelne, vabade seostega, ootamatute võrdlustega, omamoodi lopsakas ja lobe jutustamisviis muudab teose usutavaks, paneb kaasa elama, teeb talutavaks kirjeldatud reaalia, mahendab melanhooliat ja annab lootust…

Muuseas, sellest raamatust on pärit mu lemmikvabandus: “Baltikumi kliima!” See sobib õigustama peaaegu kõiki tehtud lollusi…

Lugedes meenus mulle Juris Podnieksi dokumentaalfilm “Kas on kerge olla noor?” (“Vai viegli but jaunam?”, 1986). Ja nüüd ma leidsin juutuubist, et sellele on ka järjed, kümme aastat hiljem 1996 ja kakskümmend aastat hiljem 2006… Kunagi ma vaatan need ära.

Täitsa põnev oleks teada saada, et kas tänased noored ka sest raamatust midagi leiavad.

Andrei Beljanin „Tsaar Gorohhi salajuurdlus”

Ma alustasin raamatu lugemist eelmisel sügisel, aga siis jäi pooleli, mitte et raamat oleks kehva tundunud, kaugel sellest, miskit kohustulikku pressis vahele ja siis ei olnud õiget tuju ja siis kadus järjehoidja vahelt ära, aga nüüd tuli see õige tuju ja et lugu oli hea, siis tühja sest järjest, alustasin aga päris algusest pihta ja seekord hooga lõpuni välja.

Satub Nikituška (venelastel on see deminutiivide kasutus oluliselt loomulikum ja arvukam kui eestlastel, kuigi ma arvan, et selles raamatus on nendega ka meelega üle võlli mindud) vanavene muinasjutulinna Baba Jagaa kostiliseks ning asub tööle — kord miilits, siis surmani miilits — kohaliku militsionäärina ehk siis uurija-vojevoodina. Vargus paisub vandenõuks, ajusid ragistatakse kõvasti, pisut löömat ja kapake nõidust õiges kohas ja Lukoškinos on tsaar Gorohhi valitsemise all kõik jälle hästi.

Kõige suuremat lusti oli vast selle muinasjutumaailma ja peategelase kroonuliku mõtte- ja kõneviisi kontrastist, aga tegelased olid ju ka värvikad ja muhedad ning tegevustik hoogne. Baba Jagaa oli natuke liig Superman, aga, ah, las ta siis olla, on eidekesel ka veidi vaheldust vaja :) Pikka iga talle! ja Nikituškale! ja Mitjale! ja kukele! Ehk siis teiste sõnadega: ma lähen kohe varsti Eva ust kraapima, et järgmine osa endale soetada.

Kaja kirjutas sellest raamatust väga hästi https://lugemissoovitus.wordpress.com/2019/09/11/andrei-beljanin-tsaar-gorohhi-salajuurdlus/

Tony Hillerman “Coyote waits”

Ma arvan, et Tony Hillerman on mu lemmikkrimiautor. Ainuke häda on, et ma kipun selle lemmikuks olemise ära unustama ja nii olen ma talt tegelikult väga vähe lugenud — “Must tuul” ja “Esimene kotkas” ja üks ingliskeelne, mille pealkiri mulle praegu ei meenu — aga iga kord ma rõõmsalt üllatun, kuidas ta küll oskab lugeja oma teksti sisse tõmmata.

Ootava koioti lugu saab alguse mägedest Navaho territoorimil, selles osas, mis New Mexico osariigi alla kuulub. Keegi värvib mustadele mägedele valgeid laike ja kohalik politsei asub uurima, et kes ja miks, sest kõigele lisaks on need mäed tabu ja kohalikud tavaliselt sinna ilma hädavajaduseta kondama ei lähe. Ja varsti on esimene laip. Kahtusalune oleks nagu suitseva püssitoruga olemas ja minutite jooksul ka föderaalvanglas kohtuotsust ootamas, aga miskit jääb painama nii teda arreteerinud kohalikku politseinikku Jim Cheed kui ka Window Rockis asuvat Navaho hõimupolitsei uurijat Joe Leaphorni ja nad hakkavad — eri põhjustel ja alul eraldi, hiljem koos — jälgi ajama, et mis siis tegelikult juhtus…

Jutustamisviis, karakterid, selle kandi loodus ja vihjed navahode eluolule — kõik on äärmiselt kaasakiskuvalt ja hästi tembitult kirja saanud. Krimilugu on nutikas ja tiksub kogu lugemise aja kaasa, aga elamuse saab ikkagi sellest, et kõik komponendid ja tempo on minu lugejamaitse meelt mööda väga hästi paigas. Ja ma usun teda, usun, mida ta looduse ja navahode kohta kirjutab.

Ma loodan, et ma Hillermani nüüd jälle jupiks ajaks ära ei unusta ja järgmise raamatu veel sel aastal lugemiseks soetan.

Selle raamatu põhjal on film, 2003. aastast. Ma skippisin filmi läbi ja ei viitsinud korralikult vaadata, aga üldmulje on, et odavalt tehtud ja telelavastuse maiguga ning stsenaarium pole ka just kõikse paremini välja kukkunud, aga looduspilte ja huvitavad näitlejanägusid on.

Victoria Schwab “City of Ghosts”

Mu esimene mõte peale raamatu lõpetamist oli — Buffy. Ainult et see Buffy on Cassidy — kaheteistaastane ja mitte vampiiritapja, vaid kummitustekütt. Oma kummitustenägemise võime saab ta üsna ootamatult ning hiljem saab ta ka teada, et ta pole ainus omasugune. Kui Buffyl oli oma isiklik mittetapmisele kuuluv vampiir, siis Cassidyl on oma sõber-vaim Jacob.

Raamatu valisin, sest a) Victoria Schwab (ma ammuilma ootan “Võlukunsti tumedama poole” kolmandat osa eesti keeles) ja b) Edinburgh. Ma olen korra Edinburghis käinud ja ma armusin sellesse linna :) Kummitustuuril ma küll ei käinud, aga selle linna ajalugu ja lugusid õhkub vist igast tänavakivist ja majaseinast.

Minu üllatuseks on Schwab ameeriklanna. Ma ei olnud sellele varem tähelepanu pööranud ning mu meelest ta kirjutab kuidagi euroopalikult. Ka selles raamatus mulle meeldis see osa, kui otsaga Šotimaale jõuti, oluliselt rohkem — see mõnus šoti kõnepruuk –, aga kuna tegu on raamatusarjaga, kus veel mööda erinevaid linnu kondama hakatakse, siis see algusotsa venimine oli mõistetav ja oli minu jaoks vähem tüütu, kui oli “Harry Potteri” sissejuhatus.

Üks seos Harry Potteriga veel — kui peategelane käis kohvikus, kus Rowling Harry Potterit kirjutas, siis mina sattusin poekesse, kus müüdi maagia- ja/või esoteerikakraami (taro kaarte ja kristalle ja nahkhiirekujukesi jne jne ning muuhulgas ka valitult raamatuid, ma sain sealt ühe oma lemmik-koomiksitest — Gordon Rennie ja Emma Beeby “Robbie Burns: Witch Hunter” ), mille uksel oli silt “Siin poes ei ole J. K. Rowling kunagi käinud”.

See eelnev jutt ei tähenda, et ma Harry Potteri lugusid ei hindaks või nende lugude austajaid alahindaks, lihtsalt ma ei ole lausvaimustuses… Ja kui keegi on padufänn, siis on see ju ainult tore :) Ja see, et Schwab oma peategelase Potteri-fänniks kirjutas, on ka tore.

“Vaimude linna” juurde tagasi tulles. Selle loo sihtrühm on vast 10-14-aastased, aga seda ei ole piinlik ka vanemast peast lugeda ning asisemad nooremad saavad ka raamatu loetud. Lugu jookseb kenasti ja mu meelest oskab Schwab üsna hästi stiiliga mängida ning sõnade täpse valikuga vajalikku meeleolu luua. Ja ma arvan, et see raamat on huviga loetav ka siis, kui Eginburgh ei juhtu just lugeja lemmiklinn olema.

Sümpaatne on ka see, et luues skeptikust isa, kes otsib ajalugu ja teaduslikku seletust, ning romantikust ema, kes tahab kummitustesse uskuda ja otsib tuge legendidest ja rahvajuttudest, tegelaskujud ja pannes need kaks harmooniliselt koostööd tegema, toob Schwab sisse idee, et eriarvamused ei pea tingimata olema takistused, vaid võivad olla ka üksteist täiendavad erinevad viisid maailma nägemiseks.

Ja killuke huumorit ei tule kunagi ühele raamatule kahjuks :) Ja kui keegi varem muljetas, et see lugu võiks täitsa kenasti tele- või kinolinal mõjuda, siis ma olen selle kirjutajaga nõus, et kui järgida raamatut ja mitte hakata liiga palju oma peaga mõtlema, siis võib sest täitsa tore linateos saada.

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink”

See on siis briti 2010. a. alguse saanud telesarja “Sherlock” avaosa “A Study in Pink” (aluseks Arthur Conan Doyle’i “A Study in Scarlet” (e.k. “Etüüd punases”)) mangana.

Kui ma alul imestasin, et manga autoritena on kirjas nii anlgopärased nimed, siis tegelikult on kaks esimest neist stsenaristid, kes Arthur Conan Doyle’i loomingu telepurgi jaoks kohandasid, ja Jay on see, kes telesarja tegelikult mangavormi voolis, seda siis teles nähtu adapteerijana nii sõnas kui pildis.

Igatahes on päris tore asi välja kukkunud. Mulle meeldis, kuidas Steven Moffat ja Mark Gatiss olid sarjas (vähemalt algusosas, ma viimaseid osi ei ole näinud) Arthur Conan Doyle’i loominguga ümber käinud — mingid väga olulised Doyle’likud nüansid jäid sisse, kuigi tegevus tõsteti kogu täiega tänapäeva ning ühtteist oli muudetud nii mõrvaloos kui tegelaste taustas. Oma osa on muidugi ka näitlejatel — Benedict Cumberbatch Sherlock Holmesina ja Martin Freeman John Watsonina ning hulk toredaid briti näitlejaid teistes osades on kõik teinud mu meelest üsna head rollisooritused. Ning Jay on kogu selle õhustiku ja nutikad käigud suurepäraselt järgmisse meediumisse üle tõstnud.

Manga lugemisega — meie mõistes tagantpoolt ettepoole — tuli natuke harjuda, aga oluliselt see lugemiselamust ei mõjutanud. Manga algust sirvides täheldasin, et kohati on tegelastel sellised toredad kutsikailmed, aga nüüd lõpuni jõudes lisan, et mu meelest on Jay üleüldse väga hea miimikatabaja ning tema valikud, milliseid detaile oma pildireas rõhutada, kiidan ma ka heaks.

Soovitan lugeda/vaadata küll, jah. Ja kunagi otsin järjed ka üles.