Vahur Afanasjev “Hõbehundi laulud”

Just siis, kui ma otsustasin, et aitab, ei mingit riimluulet enam, antagu mulle ainult vabavärssi, sattus mu kätte Vahur Afanasjevi “Hõbehundi laulud”, milles on ainult riimilist luulet. Afanasjev suutis taastada usu, et riimluulet on ka tänapäeval võimalik kirjutada huvitavalt ja värskelt ja nii, et see ei mõju piinlikuna.

Ega see kogu end mulle kohe kätte ei andnud, lugesin ühtpidi ja teistpidi ja jätsin natukeseks seisma ja lugesin jupiti üle ja mingil hetkel siis tuli täitsa tugevalt tunne, et jaa — hea, huvitav, südamesseminev ja kindlasti ka aastate pärast üha uusi mõtteid kaasa mõtlema panev ja lugemisnaudingut pakkuv luulekogu. On nukrust ja on helgeid hetki, on iseendas sudimist ja on laiemat pilku, on värskeid avastusi ja on kummardust kirjandusloole, on sõnaleide ja on kogu läbivad motiivid.

Raamatule ei tule sugugi kahjuks, et see on hästi kujundatud. Hundipilt kaanel annab kaugelt teada: “Me oleme ühte verd, sina ja mina,” illustratsioonid viivad mõtteid ja võimalusi edasi.

Ilus asi. Nii sisult kui vormilt. Parim Afanasjevi raamat nende hulgast, mida ma lugema olen sattunud (olgu, “Tünsamäe tigu” oli ka täitsa hea, aga need hundilaulud meeldivad mulle praegu rohkem).

Luulenäited https://luuleleid.wordpress.com/tag/vahur-afanasjev/

“New Zealand Comics and Graphic Novels”

2012. aastal kokku pandud kogumik tutvustamaks Uus-Meremaa koomiksikunstnikke.

Algatuseks on Tim Bollingeri ülevaade koomiksi ajaloost Uus-Meremaal. Kui lühidalt kokku võtta, siis arenes kõik tasapisi ja tavapäraselt kuni 1950. aastateni, kui võimule sattusid tüübid, kes arvasid, et koomiksid on päh ja keerasid kraanid kinni. Edasi tuli paar aastakümmet suht vaikust, 70.-aastatest oli peamiselt kõrgkoolide juures tegutsevad isekirjastuslikud kogumikud ning alates 90.-aastatest on Uus-Meremaa koomiksimaailm suure hooga edasi arenenud.

Kogumik tutvustab 69 autorit ja toob näiteid 88 koomiksist. Pilt on igatahes mõnusalt kirju, olgu siis autorite päritolu poolest või erinevate stiilide ja žanrite kasutuse poolest. Uus-Meremaa koomiksihuviline saab kohaliku kraamiga ikka päris pikalt läbi ja igav ei tohiks hakata. Autorite tutvustused on sellised kõikuvad, aga koomiksite annotatsioonid tunduvad küll väga hästi kirja pandud olevat, sellised ausad ja meeleolukad. Ma ei teagi, kas see on kogumiku kokkupanijate teene või ongi sealmaal head raamatututvustused. Mu jaoks olid pea pooled tutvustused sellised, et kui neid koomikseid lihtsamalt kuidagi kätte saaks, siis täitsa oleks huvi lugeda.

Raamat on allalaetav http://hicksvillepress.com/wp-content/uploads/2012/09/NZComics-highres-DL-revised.pdf ja koht, kus lisainfot veel võiks otsida on http://hicksvillepress.com/nzcomics/?fbclid=IwAR1m5T3_tGBWSISlM3jv14RZwWeDTZnVgMpnTJOX5YCGqD2m6l4qKDdjZaw

 

M. C. Beaton “Ninaka neiu surm”

Ma pole kuigi palju Beatonit lugenud, paar ettesattunut on olnud suht okeid, aga sügavamat huvi pole tekkinud. Ma nägin autorit Tallinnas Headel Ridadel ja mulje autorist oli siis, et oi, ta on imetore daam!

Ma usun, et see konkreetne lugu ei erine kuigi palju teistest Hamishi lugudest, et laipu langeb loogu, jutustamisviis on üsna rahulik tuta-tuta-tuttaa, kõrvale jookseb mõnusat šoti eluolu ja Hamish on naistega hädas… No seekordses osas käib Hamish paari lehekülje jagu Tallinna linnas ka.

Beatoni-austajatele kohustuslik lugemine, teistele tuju järgi.

Margus Haav “Alumiiniumist kurgid. 741 päeva kirsades”

Minu aastakäigu kanti poisid jäid enamjaolt sõjaväes käimata, et vene väkke enam võetud ja eesti omasse veel ei võetud, niiet mul ei ole seda seltskondlikku sõjaväemälestuste heietamise kuulamise kogemust. Margus Haava sõjaväemälestused võtsin ma ette uudishimust, et siit-sealt sirvida, aga need olid kirja pandud nii hästi, et lugesin raamatu ühe hooga läbi. Haav on öelnud, et kõige julmemaid asju ta sisse ei kirjutanud, aga see, mis on, annab päris hea pildi sellest neetud mahavisatud kahest aastast ja nõukogude armee jaburustest. Raamatu lõpus on nimekiri lauludest, mis aitasid autoril selle jama üle elada.

 

 

Claudia Piñeiro “Betty Boop”

Argentina krimi. Omamoodi. Mõrvu uurivad kirjanik ja kaks ajakirjanikku. Parasjagu eksootikat ja see kirjutava inimese köögipool ja arutlused ajakirjanduse üle mulle meeldisid, tegeleaskujud olid toredad ning kirjaniku stiilivalik täitsa huvitav, aga krimiliin oli mu jaoks möh. Aga plussid kaaluvad miinused üles ja lugemiselamus on ikkagi positiivne.