Fredrik Backman “Ärevil inimesed”

Inimesed on lollakad! Inimesed on imelised! Kõik, ka need, kes paistavad läbi elu minevat nagu kuum nuga läbi või, on kuidagi katki ja teibiga kokku tõmmatud. Mõni teip peab paremini ja mõni kipub laperdama, mõni hakkab ainult niiske ilmaga servadest lahti tulema, aga elu tahab elamist ja pea püsti, homme on sinu ülejäänud elu esimene päev…

Inimesed on naljakad! Inimesed on traagilised! Üksteisest möödarääkimise hirm ja vaiksed mõistmishetked. Sündmused, mis jäävad kummitama läbi elu. Näitemängud, mida me mängime, et elu oleks talutav. Things I do for love. Lein ja elu mõte.

Inimesed on erinevad! Tosinkond tegelast erinevate saatuste ja väljendusviiside ja käitumismustritega peaksid lugeja panema mõtlema pea iga vastutulija kohta, et huvitav, milline on tema lugu, miks ta reageerib mingitele asjadele just nii nagu ta reageerib ja kas tal on vajadusel võtta parajal hulgal teipi…

Albumikaane väljakutse

FBs liikus mäng Albumikaane väljakutse — 7 albumit, mis on mu muusikamaitset olulisel määral kujundanud. Kleebin oma 7 siia ka. Esialgses väljakutses oli juures, et ära seleta, aga no nagu ei saanud hästi ilma

1.

Et siis see kassett võtab kokku kultuurakooli ja folgiarmastuse ja selle, et minul kuulajana on topeltrõõm kuulatavast, kui ma tean (või arvan), et tegijatele endale kangesti meeldib see, mismoodi ja mida nad mängivad. Untsakate-vaimustus on mul üle läinud, aga folgielementide muusikas nautimine mitte.

2.

Kuigi ma tollal sõnadest miskit ei jaganud, siis muusika ise oli piisavalt mõjuv ja seda segu nukrusest ja siirusest ja meeleheitest ja lootusest ja jõust ja hingekriipimisest otsin ma vist siiani muusikas taga. 5. aprill 1994 on minu jaoks üks kurvemaid päevi muusikaloos.

3.

Ma alul mõtlesin siia väljakutsesse Vennaskonda panna, aga siis sain aru, et ei, mitte Vennaskond ei mõjutanud mu muusikamaitset, vaid Vennaskond ja Metro Luminal asetusid sinna, kuhu Nirvana ja DM olid juba platsi valmis teinud. Kui paljud teist on kogenud, et osa hingest/vaimust läheks vahel nagu natuke hulkuma? Teatud joobe/uimaastmes või palve/mediteerimisega? Vot mulle piisab mõnikord muusikast. DM oli esimene bänd, mis täitsa kaine peaga trippima või transsi viis. Ja edasi ma just ei otsi neid momente, aga ma tean, et neid võib tulla.

4.

See oli üsna segane kogumik, kasseti ühel poolel oli metalimaiguline kitarriragin ja teisel poolel džunglielektro moodi kraam. Mulle sobisid mõlemad, ühel päeval rohkem üks pool ja teisel päeval rohkem teine pool, mõlemad pooled kutsusid edastistele avastusretkedele. Kuigi praegu mind see kassetitäis enam eriti ei kõneta, siis omal ajal oli oluline. Ahjaa, siin on nüüd see koht, kus ma kiidan plaadipoodide müüjaid, ma olen saanud aegade jooksul müüjatelt kolm väga head soovitust

5.

WGT (Wave-Gotik-Treffen Leipzigis) on üle mõistuse vinge muusikafestival. Ma olen kolmel korral käinud ja igatsus sinna kunagi veel minna istub üsna tugevalt sees, aga väga pikalt on olnud mingeid erinevaid põhjuseid, miks ma sinna jälle läinud pole… Igatahes see festival mõjutas minu muusikamaitset päris palju. Kaasaostetud plaatidest kuulasin ma seda plaati vast kõige rohkem.

6.

Mulle ei meeldi eriti puhtad stiilid, aga mulle meeldivad üsna mitmed stiilide segud või stiilide äärealad, nagu näiteks see “torpillidega Rammstein”  See plaat on ka esimene, mille puhul ma sain aru kontsert-salvestuse võlust, heli on küll tsiba kehvem kui stuudios, aga emotsioon on võimsam, et ma ei ole nende esinemist näinud, küll aga Corvus Coraxit, mis on suht sama stiili ja peaaegu sama hea, ja enamvähem kujutasin ette, mis laval ja saalis toimuda võis. See plaat oli mulle ka kinnituseseks, et on küll mõtet mõnusalt madalama või karedama häälega lauljaid otsida, neid on  Ja veel: küll mitte sel plaadil, aga kuskil mujal, on In Extremol mu jaoks kõikse võimsamad eesti rahvalaulu töötlused, mida ma kuulma olen juhtunud, ja ma ei kaota lootust, et ükskord teeb mõni eesti punt midagi sama hästi või veel paremini.

7.

Mind on ikka huvitanud, et kuidas inimesed enda jaoks õige muusika ses suures muusikameres üles leiavad. Sõbrad-tuttavad — nojaa, aga neil ei pruugi üldse sama muusikamaitse olla… Masinsoovitused — ma olen juutuubi soovitustest ühe enda jaoks väga hea bändi leidnud, mitme aasta surfamise peale on seda nagu vähevõitu… Mingil ajavahemikul toimisid uue muusika tutvustajana mu jaoks päris hästi ajakirja “Orkus” plaadikogumikud. Lemmikplaati nendest ma siia ei pane, sest see ei ole kuigi FB-sõbraliku kujundusega, panen selle, kus ka üks eesti punt on esindatud.

***

Tänan kõiki, kelle kaudu ma miskit imelist olen kuulama sattunud, üliväga!!!

 

 

“Jelgava 94”

Käisin kinos. Viimati käisim ma kinos umbes aasta tagasi ja ühtpidi oli see, et noh, oleks nagu aeg ja teisalt, mulle raamat kangesti meeldis ja oli suur uudishimu, et kuidas see linale on saanud.

Päris hästi oli saanud. Film rõhus natuke liiga sirgjooneliselt sellele coming of age teemale ja mingid kohad jäid venima ja mingid minu jaoks olulised välja ja mingid raamatus olulised ei mõjunud filmis loomulikult, aga osatäitjad olid väga hästi valitud, muusikat oli omajagu ja üheksakümnendate hõng oli üsna hästi tabatud ning väga hea võte oli aegajalt see täiskasvanud Janis noore Janise kõrvale tõsta.

Ma jäin natuke kuulama ka vestlust režisööri ja produtsendiga. Huvitav oli. Natuke kurvaks tegi, et kui nad tahtsid saada filmi jupikest Nirvana muusikat, siis kõigist püüdlustest hoolimata nad isegi ei jõudnud otsustajateni. Aga selle eest kasutasid nad ohtralt läti muusikat ja filmi järgi otsustades — lätlased teevad päris korralikku mussi, võttis jala tatsuma nii mõnegi koha peal :)

Gaylord Du Bois “The Chief”

Et ma koomiksitest suurt palju ei tea, siis tundus see parematele jahimaadele läinud koomiksiautori otsimine üsna tüütu, võtsin esimese, kes sedapidi tuhnides ette jäi ja temalt esimese koomiksi, mis kopiraidivabalt võrgust silma jäi. Et kindlasti oleks olnud võimalus midagi huvitavamat leida, aga ega ma selle leiu üle ka õnnetu pole.

Põhimõtteliselt on see vihikuke kogumik indiaanijutukaid. Pisut liig stereotüüpsed ja seikluslikud, aga selle saab igati andeks anda, sest 52le leheküljele on mahtunud koguni neli üksteisest eraldi seisvat lugu ning kui vaadata ilmumisaega, 1951, siis kohati on tegu üsnagi edumeelsete lugudega. Esimene lugu on ajalooline jutustus orjusest, armastusest, sõjast ja ühe kultuuri hääbumisest, teine on sellest, kuidas poisist, kes on saadetud aastaks külast ära, kasvab sõdalane, kolmas ja neljas on jahilood, üks karu- ja teine ahmitapulugu ning nendes jahilugudes on naistel päris oluline roll kanda. Praegu oli neid natuke imelik lugeda, aga eelteismelisena, kui ma vaid oleks keelt osanud või keegi oleks need lood eesti keelde pannud, siis need oleks mulle tõenäoliselt täitsa hästi meeldinud. Kes asja vastu suuremat huvi tunneb, siis kopiraidivabana on koomiksivihik lehel https://comicbookplus.com ning edasi läheb see sari “Indian Chief”i nime all.

Elizabeth Kiem “Dancer, Daughter, Traitor, Spy”

“November dusk slips into Moscow like a spy; you don’t know it’s there until it has stolen the day and vanished into the dark.” Ilus, eksole. See on raamatu avalause ja selle lausega olin ma müüdud…

Raamat on noortespioonikas. Tegevus algab 1982. a sügisel Moskvas ja lõpeb 1983. a kevadel New Yorgis. Peategelane on 17-aastane Moskva Suure Teatri juures oleva balletikooli õpilane Marina, kelle ema on baleriin ja isa keemik. Ühel õhtul ei jõua ema koju…

Kõik see meeleolu, mis kirjeldab Moskvat ja päevi enne Brežnevi matuseid, on kuidagi väga usutavalt kirja saanud, et tulid meelde nii mitmedki lapsepõlvemälestused. Kui alul oli tunne, et raamatu on kirjutanud venelane, kes on pidanud välismaalastele õige palju nõukaaja eripära seletama, siis loo edenedes sai sai selgeks, et tegu on ikkagi välismaalasega, kes on üsna palju seda nõukaaja eripärade seletamist kuulnud, aga ise seda aega kogemata kippusid tal mingid veidrad võõrad pisiasjad jutustamisse sisse.

New Yorki jõuavad isa ja tütar kahekesi. Sisseelamine läheb isal vaevalisemalt kui tütrel, kes kohaneb kooliga üsna kenasti ja saab jätkata ka balletiõpinguid. Ja kumbki neist ei ole tegelikult see spioon, aga kahtlustäratavaid isikuid nende ümber koguneb ja peamurdmist, kellele mida võib usaldada, jagub. Ja ses mõttes ebaameerikalik raamat, et valesid valikuid tehakse korduvalt.

Noortekale tavakohaselt on sisse kirjutatud ka armudraama, õnneks mitte liiga roosa, peategelase omamoodi must huumorisoon hoiab asjad kontrolli all.

New York oli vast keskkonna mõttes usutavam kui Moskva, aga tegevustik kiskus ebausutavamaks ja hakkas kohati venima ning meeleolu polnud enam see. Plusspoolele lähevad arutlused muusikast, mida New Yorki satub rohkem. Raamatu lõpetavad tänusõnad ДДТ-le, mida ma ise ei ole eriti kuulanud, sellekandi (olgu, natuke hilisema, aga ikkagi 80nendate) vene muusikast on mulle pigem südamesse läinud Kino, aga ma arvan aru saavat, miks.

Ma kardan, et ingliskeelsele lugejale oli neid vene sõnu ja väljendeid natuke liiga palju sisse pandud, aga eks autor tahtis oma teadmisi näidata ja ka eksootikale rõhuda. Täitsa hästi on, et raamatu algul on tehtud tubli selgitustöö vene nimede alal, vene nimed inglise transkriptsioonis on umbes sama õudsed kui anglo või prantsuse nimed vene keeles…

Loos on ka väike ulmeelement: Marina ema nägi vahel minevikku ja Marina ise näeb vahel tulevikku. Kui reaalsed need keemiakatsed olid, ei oska ma öelda, loodan, et need kuulusid ka ulmesse, aga ega ma tegelikult ei tea, mingi kahtlus, et neil tõepõhi all on, ikkagi jäi.

Ja — üääääüüü — kuskohast ma nüüd ilma ennast lolliks maksmata teise osa saan, sest selle esimese krabasin ma suht kogemata uuskasutuskeskuse allahindluselt kaasa.

Muhsin Al-Ramli “The President’s Gardens”

Ma olen poole aasta jooksul kümmekond teemasse sobivat raamatut raamatukogust koju tassinud ja peale kümmet lehekülge lugemist tagasi tassinud, no ei haakinud ükski niipalju, et võtaks läbi lugeda. Siis sattusin raamatupoodi ja see raamat hõiskas riiulilt, et tahab minuga kaasa. Ja nii õigesti hõiskas, selle raamatu lugemine läks ludinal, no nii ludinal nagu mul ingliskeelsete lugemisega on.

See ei ole lõbus raamat, see on raskete teemadega tõsisine ja kaasamõtlemapanev raamat. Tegevus jaotub üle üsna pika aja ja sinna mahub päris mitu sõda ning jutustatakse päris mitme inimese lood. Raamatus on lause: “If every victim had a book, Iraq in its entirety would become a huge library, impossible ever to catalogue.” Suuresti on kõik see kirja pandud kuidagi rahulikult ja fatalistlikult — oli, mis oli, on, mis, on, tuleb, mis tuleb, eks inimene kohaneb ja püüab ikka oma elu võimalikult meelepäraselt ära elada. Kuni haud vastu tuleb. “Each of us will belive anything tht gives us a reason to keep going, some consolation to help us endure this existence. We all want some illusion to persuade ourselves that life has meaning.” Valu jääb lugeja tunda.

Romaani keskmes on Bagdadist mitte väga kaugel olev külake. Ja mulle tundub, et kõik maailma külakesed on mingis osas sarnased: lapsepõlvesõprus kestab läbi elu, kõik tunnevad kõiki põlvkondade kaupa ning kogukonnatunne ja sotsiaalne surve on üsna olulised asjad. Lisa sinna veel perekonnasaladusi, mis tõenäoliselt ei ole kuigi salajased, natuke kuulujutte ja eelarvamusi, kadedust ja rivaaltsemisi, aga ka ühtehoidmist, toetust, koosrõõmustamist ning suhteliselt turvalist keskkonda. Esialgu tundub, et kõik väga halb juhtub kodust kaugel, koju tullakse haavu lakkuma ja viimasesse puhkepaika, aga raamatu edenedes jätkub koduküllagi seda inimlikku julmust ja lollust. Muidugi on omad kohalikud eripärad ja siinkohal tuli küll mõte, et sünd seitsmekümnendate Eestisse oli ikka täielik lotovõit.

Aga pealkirjas olevad Presidendi aiad? Need on ilusad ja koledad. Miks ja kuidas, võiks uudishimulik ise lugeda (või privas küsida)… Kogu sest saatuste virrvarrist läheb süda lõpuks pahaks, aga kirjutatud on hästi.

Muhsin Al-Ramli (ametlikult Muhisin Mutlak Rodhan, s 1967) on iraagi kirjanik, kes on kirjutanud kümmekond raamatut. Ta on viimased poolteistkümmend aastat elanud Hispaanias, kus tegeleb lisaks enda loomingule ka keele ja kirjanduse õpetamise ja uurimisega ülikoolis ning hispaania kirjanduse tõlkimisega araabia keelde. “Presidendi aiad” pälvis 2013. aastal rahvusvahelise araabia kirjanduse auhinna (The International Prize for Arabic Fiction ), mida peetakse kõige olulisemaks aastaauhinnaks araabia ilukirjandusauhindade seas, meie kirjastajad võiksid vist ka sel auhinnal silma peal hoida.

Raamatuid Iraagi kohta:

Iraagi tants:

Iraagi kaart:

Terry Pratchett “Võluv võrdsus”

High-fantasy (lugu, kus võlukunsti ja kummalisi olendeid iga nurga taga ehk siis lugu maailmast, kus võlukunst on sama igapäevane kui meil ütleme arvutid). Hah, see raamat ei sobi sugugi teemasse, kui ma mõtlen sellele, mida ma ise kõrgfantaasiaks liigitaks, aga see sobib suurepäraselt siinpakutud definitsiooni alla :)

Mu meelest ei ole hea mõte Pratchetti loomingut väga järjest lugeda, aga aeg-ajalt, nii paar-kolm raamatut aastas, mõjub Pratcetti lugemine vaimsele tervisele väga hästi. Pratchett kuidagi näeb inimesi, nii nende häid kui ka mitte nii häid külgi, väljendab end teravalt tabavalt või tabavalt teravalt, humoorikalt ja fantaasiaküllaselt ning säilitab oma läbinägelikkusele vaatamata usu inimestesse ja võimalustesse. Nojah, ega iga Pratchtti nali pole kuld, aga ega peagi ju, erinevad inimesed loevad erinevaid asju huumoriks, mu jaoks kaalub Pratchetti puhul kuld muda ikka väga suuresti üles :)

Siin on loo keskmes nõid vanaema Weatherwax ja tema hoolealune Eskarina, tüdruk, kellel on võlurivõimed, mis traditsiooniliselt on meeste mängumaa ja mis on üksjagu erinev nõidade võlukunsti kasutamise moodusest, nõidumise juures on sõnadele ja loodusteadmistele lisaks oluline ka pealoogia, võlurid asjatavad tavaliselt ainult võluväega. Esialgu õpib tüdruk vanaema juures nõiaametit, aga mingil hetkel tuleb ette võtta teekond Ankh-Morporki Nähtamatusse Ülikooli, sest kuskilt peab ju võluritarkusi ka juurde saama.

Ahjaa, kolades netis ja kaanepilte vaadates jäi mul mulje, et see Hillar Metsa oma ongi tegelt kõige lahedam, vähemalt on iseloomuga, teised on liig tagasihoidlikud või liialt suhkrutordid :)

Svjatoslav Loginov “Eikeegi ja ilma nimeta”

Selle raamatu puhul ma tooksin oma lugemiselamuse võrdluse rõivadisaini alalt — lõige on huvitav ja õmblused korralikud, aga materjal on natuke odavavõitu, et esmapilgul iluskena asi, aga kui süvenema hakata ja mälupildis teiste asjadega võrrelda, siis on vahe olemas, on tunda, et siidi asemel on satiin. Lõige oleks siinkohal teemad, mis olid kuidagi südamest ja, kuigi enamus lugusid on paarkend-kolmkend aastat vanad, endiselt aja- ja asjakohased. Õmblused on jutu üldine ülesehitus. No natuke oli liiga puäntidele rõhutud, aga iga jutt suutis sinna oma maailma lugeja ikka sisse tõmmata ning pikematel juttudel oli piisavalt süžeekäänakuid ka. Materjal oleks siis see viimane lihv või stiil, siin jäi minu meelest sutsu vajaka, et natuke liig sirgjooneline ja kuivavõitu. Aga need jutud on mu meelest selle osa ulmekirjanduse, kus ideed ja kaasamõtlemapanemine on olulisem kui selle kirjanduslik väljendus, näiteks ja sellisena on need jutud täitsa head ja toimivad.

Jutud üksiti märksõnadega:
“Habemeajaja” — ajaränd ja arsti elukutse
“Mašake” — etnoulme, nõialugu
“Loojang planeedil Maa” — alternatiivajalugu, keskkonnakaitse
“Tavalise päeva ime” — paralleelmaailmad, armulugu, progressorlus ja palju laipu
“Põllumees” — kauge planeet, ökoloogiline tasakaal
“Sponsor” — poliitika, arsti eetika, teadusuuringute rahastus
“Majake külas” — arvuti poolt juhitud koduke
“Eikeegi ja ilma nimeta” — tulevikulugu, kehades võib olla kaks või rohkemgi teadvust ning üks teadvus võib läbi kanda mitu keha, aga siis sünnib siia ilma erand…

Jaan Martinson kirjutab raamatust siin.

George R. R. Martin “Valguse hääbumine”

Kummaline raamat.

Maailmaehitus on vägev — kui kaugele inimkond oma kosmose uurimise ja kolonisatsiooniga on jõudnud, millised arengud ja kohanemised on erinevatel planeetidel olnud ning konkreetse planeedi, kus sündmused toimuvad, saatus. Tegevus on suht kammerlik, peale peategelase on veel neli inimest, kellest pisut pikemalt räägitakse, ja veel kümmekond, kes väiksema tutvustusega lavale ilmuvad. Meeleolu on algusest peale selline, et no see lugu ei saa hästi lõppeda. Suures osas on see raamat mu jaoks suhtedraama võõrplaneedil, kultuuride konflikt ja lõpupoole madinat.

Autorid, kes lugedes pähe tulid, olid Sheri S. Tepper (sest kuigi kamba peale on vaid üks naistegelane, siis küsimus naise rollist on üsna tugevalt sees), Maniakkide Tänav (eriti tema “Newtoni esimene seadus”, et esialgu tunduvad olulised ühed tegevusliinid, aga need jäetakse lõpupoole natuke unarusse, sest madin pressib peale), Ursula le Guin ja Lois McMaster Bujold (neid erinevaid kultuuriaerenguid on püütud avada ja lahti kirjutada, et miks mingi suundumus mingil planeedil domineerivaks muutus).

Mul jäi kangesti tunne, et siia raamatusse on miskit sellist sisse kirjutatud, mida ma praegu ei suuda tabada.