Kimbuke lastejutte, mida ma varem ei olnudki lugenud.
Üldmulje on soe ja et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. See suur mõistmine, et kui väikesel inimesel on mure, siis see on täitsa tõsine mure, ja kui on lootus, siis see on suur. Pisut üllatavad oli mu jaoks pisikesed looduspiltide tabamised, ma polnud seni seda külge Lindgrenis nagu väga tähele pannudki. Kokku tundusid need lood kuidagi vägaväga vanast ajast olevat, tänapäeva lugejale pigem muinasjutud kui olupildikesed (millena need tõenäoliselt omal ajal mõeldud olid).
Lood üksiti (mäluabiks :) ): “Hakkaja Kaisa” on tragist kuueaastasest ja tema vanaemast ja nende kenast jõuluajast; “Smalandi härjavõitleja” lihavõttepühadeaegne tigeda pulli trall, mille lõpetas seitsmeaastane popsipoiss Kalle; “Kullake” on väike tuhkatriinulugu, et tüdruklaps, kelle ema on haiglas, peab hakkama saama tõredate tädide ja täiesti tüütu täditütrega, ebaõiglane kohtlemine päädib suurima solvanguga, mida üks pisike tüdruklaps suutis välja mõelda; “Natuke Sammelaugustist” on üks tore lugu tulevasest küülikufarmerist; “Elus asi Kalle jaoks” on ühtpidi rõõmus ja teistpidi kurb kassijutt; “Kumb on kangem?” on tobe poisikeste üksteisest ületrumpamise katsete lugu; “Suur õde ja väikevend” kirjeldab suure õe kannatusi väikevennale muinasjutu jutustamisel, sest väikevend norib sõnastuse kallal ja tahab jutustada oma lugu; “Pelle kolib Vabakambrisse” on pisike lugu ähvardusest kolida välikempsu; lõpujutt “Head ööd, härra hulkur!” on jälle üks jõululugu. Aastaring saab täis.
See ei olnud kuigi hea raamat, aga edasi läks ladusalt. Kui mingi raamatuga oma eelnevast lugemiskogemusest võrrelda, siis oleks see Diana Gabaldoni “
Nirvana oli sündmus. Olgu siis piisana muusikaajaloos või kõikehõlmavana mõne inimese eluloos, aga muutusi ta tõi, nii rokiskeenes kui muusikatööstuses üldiselt, ja paljudele kuulajatele äratundmist, hingetuge, kuuluvustunnet, muusikasse ärauppumist ja isiklikku arengut.
Väga omapärase ja võluva pildikeelega ning kuidagi unenäoliselt ja ajusid komposteerivalt ning emotsioonidel mängivalt jutustatud lugu kuulujutust, et 1966. aastal Paul McCartney läks oma teed ja Biitlitesse tuli tema asemele teisik. Et asja põnevamaks teha, on siia-sinna pikitud tõelevastavaid seiku ning laulusõnade katkeid. Kui see raamatuke kuskil ette jääb, soovitan sisse vaadata, nii biitlifännidel kui mittefännidel.
Lugu algab sellest, et Hamlet läheb merele, merel piraadid ja torm, leiab Hamlet end tühjalt rannalt, aa, ei ole nii tühi midagi, kuningas Richard III kutsub Hamleti lossi ja teeb talle ettepaneku, millest Hamlet ei saa keelduda. Asutakse teele, seltskonnaga liitub Jago, kellest saab Hamleti sõber, toimub tapelung, Hamlet leiab end keset tundmatut metsa Falstaffiga, minnakse kõrtsi, toimub tapelung, minnakse teise kõrtsi, kohtutakse Julia ja Othelloga, toimub tapelung, äkki ilmub välja Jago, kes palub Othellolt lepitust, minnakse kõrtsi, toimub tapelung, asutakse teele. Noh ja nii edasi. Et salajased ülesanded, palju tapelungi ning toredaid kohtumisi Shakespeare tegelastega. Enamjaolt on nad just sellise iseloomu ja mõttelaadiga nagu Shakespeare neid kujutas, vanus kõigub enne, peale ja keskpaika tuntud näidendite ajast.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kunagi lugesin ma “Põhjamaade romaani” sarja raamatuid päris meelsasti, aga siis tekkis mingi tõrge. Kui ma püüdsin välja mõelda, miks see tõrge tekkis, siis kõige lihtsam vastus on vast, et küllalt sai, ikka seesama mäed ja fjordid ja vilets põllumaa ja eluõhtused kahetsemised, et sellele ja tollele jäi midagi olulist rääkimata, et ilus ja sügav, aga see kõik on juba olnud, kaasaegsemate poole pealt — kui see raamat ei tõota olla parem kui Stig Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdruku” lugu, siis ma ei viitsi seda lugeda. Aga siis jäi mulle näppu Johannes Anyuru “Nad upuvad oma emade pisaratesse” ja mõningase sissepiilumise järel tundus mulle, et see on üks väga segane lugu, mida on võib-olla huvitav harutama hakata. Jah. Oli segane. Ja oli huvitav. Ja omamoodi stiilis. Üsna universaalne pagulaste probleem — kui palju siis on viisakas uude maailma minnes vana kaasa võtta ning hirm, et äkki jäi midagi olulist maha ja on nüüd määratud unustusse — ja ka pagulasi vastuvõtva maa probleem — millised kultuurilised erinevused on aksepteeritavad ja kust maalt on tegu riigi vaenlastega, kellega ei saa enam külalislahkelt käituda. Olgu nende piiridega, kuidas on, kui metsa raiutakse, siis laastud langevad ja kannatada saavad tihtipeale (või lausa eelkõige) ka süütud kõrvalseisjad. Ning ükskõik, kuhu neid piire ka tõmmatakse, kellegi jaoks on need ikka valesti ja ebaõiglased. Niigi segase olukorra teeb veel segasemaks mäng aja ja mäluga. Kirja on see kõik saanud kuidagi kaasakiskuvalt, erinevad vaatepunkte ja registreid kasutades, siiasinna araabipäraseid väljendeid ja häšštäge pikites ja düstoopiaõhkkonnaga mängides. Et ma nagu natuke sain aru, mida autor enda jaoks selle raamatuga selgeks mõelda ja teistele öelda tahtis, ning üsna kenasti oli see kirja ka saanud, nuran vaid, et veidi tugevam loogikareha oleks teosele kasuks tulnud, vint sai vist pisut üle võlli keeratud, aga olgu, kunstilised liialdused ja vabadused, mis tegelikult muljet ei muuda, nagu öeldud, huvitav ja edasimõtlemapanev oli see raamat mu jaoks küll, isegi sedavõrra, et ma üsna lahke käega annan lugemissoovitusena edasi. Julm muidugi ka, et kes sellist hoiatust vajab, aga kuna minu jaoks oli see üldjuhul ebausutav, siis mulle see eriti naha vahele ei läinud. Küll aga läks naha vahele see üldine hirm, ma ei olnud nagu varem märganudki, et elame maailmas, kus kõik kardavad kõiki. Hmm.
Sulepuru 