Karina Cooper “Tarnished”

See ei olnud kuigi hea raamat, aga edasi läks ladusalt. Kui mingi raamatuga oma eelnevast lugemiskogemusest võrrelda, siis oleks see Diana Gabaldoni “Võõramaalase” sari, et kui parasjagu oli Šoti-vaimustus ja ajarännuteooria huvitas, siis kannatasin roosasuse ära ja nautisin erinevaid süžeepöördeid ja toredaid karakterid, lasin kirjaniku leheküljepööraja-tehnikal end kaasa vedada ja alles takkajärgi sain aru, et nati tühjavõitu see lugemine ju oli. Siin Karina Cooperi raamatus “Tarnished” oli mu jaoks konksuks London ja aurupunk ja püüe elada mitut elu korraga. Peategelane on kahekümneaastane Cherry St. Croix, kes on kaotanud päris väiksena oma vanemad tulekahjus, olnud Glasgow orbudekodu kasvandik, taskuvaras ja akrobaat tsirkuses ning alates kolmeteistkümnendast eluaastast kõrgklassi kasvatada, sest rikas sugulane leidis ta lõpuks üles. Oma ula-aastatest on ta külge saanud oopiumisõltuvuse ja et oopiumiks on vaja raha, siis olles päeval viks ja viisakas aadlipreili, käib ta öösiti all-Londonis erinevaid “koguja”-ülesandeid täitmas. Roosat esmapilgul ülearu palju pole, see tõmblemine “nende võrratute siniste silmade” ja “rohepruunide silmade sügava pilgu” vahel on natuke tüütu, aga Cherryle langeb kaela igast jamasid, millest läbinärimine võtab oluliselt rohkem energiat ja lehekülgi, niiet las siis olla. Aurupungi rekvisiitidega raamatus eriti ei laiutata, maailm pannakse paika ja vajalikul hetkel võetakse taskust uduvastased prillid või ilmub lavale elektriga mängiv hull teadlane, põhiaur läheb mujale. Muuhulgas võtab Cherry oma ülesandeks lahendada Londonit tabanud salamõrvad, sellega tal küll kuigi hästi ei lähe, aga loo lõpuks on tal hing sees, niiet omaette õnnestumine ju seegi. Raamat läks hooga kuni lõpupeatükini, seal tõmmati hoog maha ja hakati tegema ettevalmistusi järgnevaks osaks. Ma ei ole kuigi kindel, kas ma selle teise osa kunagi otsin üles või ei otsi mitte… Kui otsustada kaanekujunduse järgi, siis see “The St. Croix Chronicles” tundub igatahes olevat oluliselt asjalikum sari, kui sama autori “Dark Mission”-i (ehk “Wicked”) seeria ;)

 

Shingo Matsunuma aurupungi pilte saab näha https://steampunkages.com/shingo-matsunumas-steampunk-art/

Kirjanduse ülevaade 10. oktoobril

Väikesed võluvad veidrused


https://lugemissoovitus.wordpress.com/2019/07/12/bonaventura-oised-valvused/
https://sulepuru.wordpress.com/2020/06/18/trace-moroney-sari-minu-tunded-ja-witi-ihimaera-vaalaratsanik/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2017/01/16/claudia-pineiro-betty-boop/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2019/09/11/andrei-beljanin-tsaar-gorohhi-salajuurdlus/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2020/04/28/joonas-sildre-kahe-heli-vahel-graafiline-romaan-arvo-pardist/

Omaeluloolisus



https://lugemissoovitus.wordpress.com/2017/03/27/maarja-kangro-klaaslaps/
https://sulepuru.wordpress.com/2019/11/06/tonu-onnepalu-pariis-aaker-lopmatus/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2019/02/06/veronika-kivisilla-kuni-armastus-peale-tuleb/
http://kultuuritarbija60.blogspot.com/2016/04/lisa-genova-siiski-veel-alice.html

Ulme

https://lugemissoovitus.wordpress.com/2017/04/28/koidu-v-g-ferreira-domineeriv-varv-tumepunane/
https://sulepuru.wordpress.com/2019/12/19/joel-jans-tondilatern/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/10/04/lois-mcmaster-bujold-au-riismed-barrayar-soduri-opilane/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2012/01/25/andrzej-sapkowski-viimane-soov/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2018/06/26/eestid-mida-ei-olnud/

Vanurid on uued vampiirid


https://sulepuru.wordpress.com/2018/11/27/eha-veem-leskede-klubi-armulauamorv/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2020/04/06/fredrik-backman-britt-marie-oli-siin/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2017/02/02/hendrik-groen-salapaevik-hendrik-groen-83%c2%bc-aastat-vana/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2012/06/26/jonas_jonasson_saja-aastane_kes/
https://castorbakar.wordpress.com/2020/01/09/catharina-ingelman-sundberg-vanaproua-kes-roovis-panka/

Noortekirjandus


https://lugemissoovitus.wordpress.com/2020/09/21/reeli-reinaus-morten-emilie-ja-kadunud-maailmad-2/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2020/09/23/kaia-raudsepp-nahtamatu-tudruk/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2017/09/23/janis-jonevs-jelgava-94/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2018/01/18/christoffer-carlsson-oktoober-on-koige-kulmem-kuu/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2019/04/04/nicola-yoon-sina-minu-korval-ja-maailm-meie-vahel/

Kaasaegne tunnustatud proosa


https://lugemissoovitus.wordpress.com/2017/04/20/meelis-friedenthal-inglite-keel-2/
https://sulepuru.wordpress.com/2018/12/23/raul-oreskin-kui-ma-vananen/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2018/05/17/jan-kaus-kompass-2/
https://sulepuru.wordpress.com/2018/11/27/lars-mytting-uju-koos-uppujatega/
https://sulepuru.wordpress.com/2019/04/04/sebastian-barry-otsata-paevade-aegu/

Naistekad


https://sulepuru.wordpress.com/2017/12/25/santa-montefiore-mesiniku-tutar/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2018/08/14/ruth-hogan-kaotatud-asjade-hoidja/
http://www.marijaanus.com/2019/11/oktoobri-raamatud-le-rhino-1-ja-2.html
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2019/04/26/gail-honeyman-eleanor-oliphandil-on-koik-vaga-hasti/
https://sulepuru.wordpress.com/2018/09/05/maia-sepp-migreenimaffia/

Krimi


https://lugemissoovitus.wordpress.com/2020/06/10/lee-child-nagu-vits-vette/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2019/01/14/jens-lapidus-vipiruum-sthlm-delete-ja-top-dogg/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2014/09/19/kaks-jussit-uks-taanist-teine-turu-linnast/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2014/03/31/indrek-hargla-apteeker-melchior-ja-pirita-kagistaja/

Luule


https://luuleleid.wordpress.com/2020/04/12/doris-kareva-kes-laheb-vette/
https://luuleleid.wordpress.com/2019/05/17/juri-kolk-mina-kuu-keeldun/
https://luuleleid.wordpress.com/2013/03/20/fs-kange-alkohol-ja-kultuur/
https://luuleleid.wordpress.com/2019/09/06/contra-vanasti-oli-hea/
https://luuleleid.wordpress.com/2014/01/17/sveta-grigorjeva-miks-vene-nimega-tudruk/
https://luuleleid.wordpress.com/2017/01/23/berit-kaschan-terve-hommik/


Sarjad


https://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/01/21/pohajamaade-romaan/
https://sulepuru.wordpress.com/2020/10/01/johannes-anyuru-nad-upuvad-oma-emade-pisaratesse/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2011/01/04/punane-raamat/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2019/10/10/grigori-sluzitel-saveli-paevad/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2013/01/31/moodne-aeg/
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2016/09/lxxv-ehk-ei-kafkat-ega-mereranda.html
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2020/02/27/george-saunders-lincoln-kaalukojas/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2015/03/11/loomingu-raamatukogu-parlid/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2020/04/03/jean-echenoz-jooks/

Tartu linnakirjanikud


https://lugemissoovitus.wordpress.com/2020/03/09/carolina-pihelgas-valgus-kivi-sees/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2018/04/02/vahur-afanasjev-serafima-ja-bogdan-2/
https://loemind.keskraamatukogu.ee/2019/03/26/mika-keranen-jommu/
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2020/03/21/kristiina-ehin-aga-armastusel-on-metsalinnu-suda/

Barnaby Legg, Jim McCarthy, Flameboy “Godspeed”

Nirvana oli sündmus. Olgu siis piisana muusikaajaloos või kõikehõlmavana mõne inimese eluloos, aga muutusi ta tõi, nii rokiskeenes kui muusikatööstuses üldiselt, ja paljudele kuulajatele äratundmist, hingetuge, kuuluvustunnet, muusikasse ärauppumist ja isiklikku arengut.

“Godspeed” ei kata kogu Nirvanat, vaid on Kurt Cobaini elulugu graafilise romaani vormis. Ega sealt midagi uut teada ei saa, aga teadaolev on väga hästi edasi antud. Lapsepõlve osa venis natuke pikale, aga üldiselt on kõik — elu ja muusika, armastus ja pettumus, edurõõm ja meeleheide, haigus ja uimastid — olemas ja päris heas tasakaalus. Emotsioonidele rõhumine on sellesse loosse sisse kirjutatud, aga see emotsioonide spekter, millele kogu loo jooksul tähelepanu pööratakse, on päris lai, nostalgiast alates ja frustratsiooniga lõpetades. Ja kogu see lugu oli kuidagi aus, et ei häbenetud ei lilli ja liblikaid ega sõltuvuspiinu ja enesetapumõtteid. Kurt Cobain oleks tänavu saanud 53-aastaseks…

Raamatu juhatab sisse Peter Doggetti eessõna ja välja Flameboy proovijoonistused ja vabandus, et ta pole end kunagi portretistiks pidanud. See vabandus on küll ilmaasjata, et olgugi võib-olla paraadfotode liigtuttavaid nurki kasutades on kõik kujutatud tegelased äratuntavad ja mõnusa joonega.

Ahjaa, ma õppisin uue sõna, “Godspeed” on tähenduselt segu väljenditest “Head teed!”, “Kivi kotti!”, “Jumal kaasa!”.

Paolo Baron, Ernesto Carbonetti “Paul Is Dead”

Väga omapärase ja võluva pildikeelega ning kuidagi unenäoliselt ja ajusid komposteerivalt ning emotsioonidel mängivalt jutustatud lugu kuulujutust, et 1966. aastal Paul McCartney läks oma teed ja Biitlitesse tuli tema asemele teisik. Et asja põnevamaks teha, on siia-sinna pikitud tõelevastavaid seiku ning laulusõnade katkeid. Kui see raamatuke kuskil ette jääb, soovitan sisse vaadata, nii biitlifännidel kui mittefännidel.

Conor McCreery, Anthony Del Col, Andy Belanger “Kill Shakespeare”

Lugu algab sellest, et Hamlet läheb merele, merel piraadid ja torm, leiab Hamlet end tühjalt rannalt, aa, ei ole nii tühi midagi, kuningas Richard III kutsub Hamleti lossi ja teeb talle ettepaneku, millest Hamlet ei saa keelduda. Asutakse teele, seltskonnaga liitub Jago, kellest saab Hamleti sõber, toimub tapelung, Hamlet leiab end keset tundmatut metsa Falstaffiga, minnakse kõrtsi, toimub tapelung, minnakse teise kõrtsi, kohtutakse Julia ja Othelloga, toimub tapelung, äkki ilmub välja Jago, kes palub Othellolt lepitust, minnakse kõrtsi, toimub tapelung, asutakse teele. Noh ja nii edasi. Et salajased ülesanded, palju tapelungi ning toredaid kohtumisi Shakespeare tegelastega. Enamjaolt on nad just sellise iseloomu ja mõttelaadiga nagu Shakespeare neid kujutas, vanus kõigub enne, peale ja keskpaika tuntud näidendite ajast.

Täitsa toredasti mängitud mäng mitmete ootamatute pööretega. Jah, liiga palju tapelungi, aga lugemise ajal see nii väga ei häirinud. Ja selliseid mõtlikumaid hetki oli ju ka. Ja selliseid ilusaid hommage‘e, nojaa, eks kogu see koomiks ole üks hommage, aga mõned kohad olid kohe eriti. Eks see sõltu muidugi lugemusest ja mälust ka, ega ma kõiki näidendeid kuigi hästi ei mäleta, lihtsalt mõne koha peal klikkis kuidagi eriti hästi.

Joonistatud oli üsna kenasti, ok Hamlet ja Jago olid natuke liiga ühte nägu ja naistegelaste figuurid liiga koomiksilised, aga nii üldjoontes, mitte väga silmapaistev, aga üle keskmise, lisaboonuseks tavapärasele vahelduseks nutikaid paneelipaigutusi.

Amazonist Kindlesse antakse seda praegu puhta niisama.

Peatükkide kaanepildid:

Peatükkide pealkirjad:

Tegelaste galerii:

Sellele loole on järjed ka, aga nood on kuidagi viletsamad:

Igast kaarte, skeeme ja infograafikuid Shakespeare’i loomingu kohta sai kunagi kokku kogutud https://lugemissoovitus.wordpress.com/2016/02/03/william-shakespearei-aasta/

Johannes Anyuru “Nad upuvad oma emade pisaratesse”

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kunagi lugesin ma “Põhjamaade romaani” sarja raamatuid päris meelsasti, aga siis tekkis mingi tõrge. Kui ma püüdsin välja mõelda, miks see tõrge tekkis, siis kõige lihtsam vastus on vast, et küllalt sai, ikka seesama mäed ja fjordid ja vilets põllumaa ja eluõhtused kahetsemised, et sellele ja tollele jäi midagi olulist rääkimata, et ilus ja sügav, aga see kõik on juba olnud, kaasaegsemate poole pealt — kui see raamat ei tõota olla parem kui Stig Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdruku” lugu, siis ma ei viitsi seda lugeda. Aga siis jäi mulle näppu Johannes Anyuru “Nad upuvad oma emade pisaratesse” ja mõningase sissepiilumise järel tundus mulle, et see on üks väga segane lugu, mida on võib-olla huvitav harutama hakata. Jah. Oli segane. Ja oli huvitav. Ja omamoodi stiilis. Üsna universaalne pagulaste probleem — kui palju siis on viisakas uude maailma minnes vana kaasa võtta ning hirm, et äkki jäi midagi olulist maha ja on nüüd määratud unustusse — ja ka pagulasi vastuvõtva maa probleem — millised kultuurilised erinevused on aksepteeritavad ja kust maalt on tegu riigi vaenlastega, kellega ei saa enam külalislahkelt käituda. Olgu nende piiridega, kuidas on, kui metsa raiutakse, siis laastud langevad ja kannatada saavad tihtipeale (või lausa eelkõige) ka süütud kõrvalseisjad. Ning ükskõik, kuhu neid piire ka tõmmatakse, kellegi jaoks on need ikka valesti ja ebaõiglased. Niigi segase olukorra teeb veel segasemaks mäng aja ja mäluga. Kirja on see kõik saanud kuidagi kaasakiskuvalt, erinevad vaatepunkte ja registreid kasutades, siiasinna araabipäraseid väljendeid ja häšštäge pikites ja düstoopiaõhkkonnaga mängides. Et ma nagu natuke sain aru, mida autor enda jaoks selle raamatuga selgeks mõelda ja teistele öelda tahtis, ning üsna kenasti oli see kirja ka saanud, nuran vaid, et veidi tugevam loogikareha oleks teosele kasuks tulnud, vint sai vist pisut üle võlli keeratud, aga olgu, kunstilised liialdused ja vabadused, mis tegelikult muljet ei muuda, nagu öeldud, huvitav ja edasimõtlemapanev oli see raamat mu jaoks küll, isegi sedavõrra, et ma üsna lahke käega annan lugemissoovitusena edasi. Julm muidugi ka, et kes sellist hoiatust vajab, aga kuna minu jaoks oli see üldjuhul ebausutav, siis mulle see eriti naha vahele ei läinud. Küll aga läks naha vahele see üldine hirm, ma ei olnud nagu varem märganudki, et elame maailmas, kus kõik kardavad kõiki. Hmm.