Amanda Lovelace “The Princess Saves Herself in This One”

Luule. Esmapilgul tundub liiga otse ja enter, aga lähemalt vaadates on teemad ja emotsioonid ja sõnum ja vormimängud. Otsetõlkena kõlaksid suurem jagu eesti keeles liiga lihtsatena, aga võib-olla tuleb see sellest, et erinevates keeltes on sõnadel natuke erinev kaal ja tähendusväli. Kui võrdlusi otsida, siis Rupi Kaur on natuke samasugune — suhteliselt sarnane teemade ring ning inglise keeles täitsa toredad luuletused võivad eesti keeles kõlada tühjana.

Ma ei ole kindel, aga mulle on jäänud mulje, et ingliskeelsel raamatuturul on luulekogudel tavaks olla kuidagi programmiline või temaatiline, eesti luules mahub ühte luulekogusse teemasid ja fookuseid nagu rohkem. Selle luulekogu märksõna võiks olla “võimestamine”. On poeetilise mina kogemused — õnnetu lapsepõlv, vägivaldne suhe, lähedase surm — , mis tekitavad kas äratundmist või kaastunnet, on helgemalt poolelt armumine ja lootus ning lõpupoole ka päris otsesõnune julgustus leida oma tee, võimalused ja õnn.

Luulekogu on saanud palju tunnustust, just emotsionaalse usutavuse ja feministliku külje tõttu, aga ka palju kriitikat, põhimure on vast see, et luuletused on liiga otseütlevad ja mõjuvad vahel pigem tsitaatidena. Mu jaoks on õigus mõlemal poolel, mu meelest üksikud luuletused ei kanna just väga mitut mõtet korraga, aga emotsionaalne laetus on enamasti olemas.

Kui ma kusagil kirjutasin, et ma luulekogust luuletusi loen tavaliselt mitte järjest, vaid kuidas juhtub ja millisest kohast juhtub, siis see läks algusest lõppu ja vist sobis niimoodi selle raamatuga tõesti rohkem.

Caspar Vega “Roosa Ritsikas”

See puu oleks küll võinud metsa jääda. Aga olemas see raamat nüüd on. Raamat koosneb kolmest osast, esimene on kirjeldus düstoopilisest saareelust läbi lapse silmade ja see osa oli isegi enamvähem, et see laps ei olnud kuigi terane, aga tal oli oma hääl, lisaks see järkjärguline maailma avamine ei olnud ka kõikse kehvem, teine osa oli kaasaegne linnaelu ja kuskil30ne noormees ja see oli nüri, kolmas osa viis otsad kokku ja see oli veel eriti nüri. Sellest oleks saanud midagi teha, idee on küll kulunud, aga kasutatav, ja paar omapärast detaili oli ju olemas ka. Ja autor oleks pidanud selgemat mõtlema, millisele sihtgrupile ta kirjutab, niigi lühikesse lukku on liiga erinevad jupid kokku sattunud.

Leena Lehtolainen “Uskusid juba – on meelest läinud”

Romaan algab, nagu nii mitmedki kaasaegsed romaanid (N. Ikstena „Elu pühitsus”, I. McEwani „Amsterdam”, L. Ullmanni „Hüvastijätt Stellaga” jt), matustega.

Raamatus on viis minategelast: kaks õde (tõsine ja töökas üksikema ja üsna naeruväärselt kujutatud järjest uusi elusihte otsiv „hingeline inimene”) ja vend (rannamajakeses üksi elav kirjanik) ning ühe õe kaks täiskasvanud last (laulmist ja muusikateooriat tudeeriv alkoholi-, söömis- ja suhtlemisprobleemidega tütar ja ravimisõltlasest taksojuhist poeg). Võib küll öelda, et tegelased on rohkem tüübid kui karakterid, kuid värvikad ka sellistena.

Igaühel on oma elu, omad probleemid ja omad viisid nende probleemidega toimetulekuks, omad unistused ja püüdlused. Ja oma üksindus. Üks ühine paine on 25 aastat tagasi toimunud mõrv, millest kõigil on pisut erinevad mälestused ja millest keegi eriti rääkida ei taha, aga mis mingil kombel siiski kõiki mõjutab.

Enam läksid mulle küll korda noorema põlvkonna tegemised, kuid omamoodi huvipakkuvad olid kõigi tegelaste sisemonoloogid. Eriti meeldisid mulle üleminekud ühelt jutustajalt teisele: jutt jääb katki poolelt lauselt ja jätkub poolelt lauselt juba teise tegelase suu läbi ja uue mõttega.

Žanrimääratlusega jään ma hätta. Reklaamitud on seda kui krimiromaani, mida ta natunatukene ka on, vormilt pigem naisteka ja sisult olmeromaani moodi, probleemiti arenguromaan (enese otsimine ja leidmine) või ühiskonnakriitiline romaan (alkoholism, töötus, üksindus). Olgu žanriga kuidas on, aga minu meelest annab romaan hea läbilõike Soome ühiskonnast.

Meeleolult sobib raamatut iseloomustama väljend, mida ma olen kasutanud nii mitmegi soome autori teose puhul: „Käsitletakse tõsiseid teemasid ja valusaid probleeme, aga kujutamisviisis on olemas mingi ugrihuumor või iroonia, mis asja pehmendab ja loetu omaseks teeb.”

Üldjuhul julgeks raamatu lugemist soovitada, aga eemale hoidku need, kel tõsine allergia naistekate või soome kirjanduse vastu.

PS. Kummaline pealkiri – “Uskusid juba – on meelest läinud” – on katke poplaulu sõnadest ja annab soome muusikaga kursisolijale mingi vihje, paraku mul jäi see vihje tabamata…

2008, ilmunud Lugemissoovituse blogis

Jan Kjaerstad “Märgid, mis juhivad armastuseni”

Jan Kjaerstad raamatus “Märgid, mis juhivad armastuseni” on mitu kihti, mida võib nautida nii koos kui eraldi.

Romaani esimeses pooles saab pealkirja võtta sõna-sõnalt: peategelane otsib märkide järgi armastust/armsamat. Hiljem märgi tähendus muutub, asjaliste märkide (A-tähega sõrmus) asemel on käitumuslikud (seljalejoonistatud tähed) märgid. Niisiis romaan armastuse otsimisest, leidmisest, arengust.

Oluline teema on kiri. Raamatus on piki arutluskäike tähekujude ja õige paigutuse tähtsusest mingi teksti mõjulepääsemisel. Seda osa lugesin ma erilise huviga ja tundsin kahetsust, et mul endal puudub oskus ja tunnetus, millega šrifti sobivust tekstiga hinnata.

Mõneti on see romaan saatusest ja sellest kuipalju elus ettejuhtuvad seigad suunavad ja mõjutavad edaspidist elu. Autor tundub saatust uskuvat, olgu näitena toodud kiviraidurist vanaisa kuju aitamas peategelasel tunnetada tähtede jõudu ja omadusi, või tõdemus, et ikka juhtub, kui soovides parimat kukub välja nagu alati.

Aga eelkõige oli see minu jaoks raamat lugudest ja lugude tähtsusest. Romaani põhiosa jutustab peategelase kujunemis- ja armastusloo, vahele on põimitud väikesed mõistujutud tähtedest ning peategelase armastatu on lugude vestja. Lood aitavad üksteist tundma õppida, lugude kaudu mäletatakse minevikku ja luuakse tulevikku. Lood seovad ja ühendavad inimesi. Mõnikord ka lahutavad, kui järgida rohkem märke kui inimesi…

2007, ilmunud Lugemissoovituse blogis

Ray Bradbury “Vist on kuri tulekul”

Jälle üks raamat, mille puhul ma endalt küsin, et miks ma seda varem ei lugenud…

Igatahes, läbi see nüüd sai ja esimesed sada lehekülge oli puhas lugemisnauding, pobisesin järjest omaette, et nii ilus, NII ILUS, siis tuli sekka nati liiga palju targutamist ja äkšenit, aga kokkuvõttes — ikkagi oli ilus.

Esmakordselt ma tundsin nii teravat puudujääki oma Ameerika kirjandusloo tundmises, et kuigi Jüri Kallase järelsõna seletab lahti Bradbury elu ja loomingu, siis ma oleks tahtnud ise omada mingit taustateadmist, et kuhu see romaan tollal asetus.

Jaana Peetersoo tõlge on kompvek :)

Ahjaa, et millest see raamat ka oli — tsirkus, aeg ja naer; soovid, hirm ja õudus; Ameerika väikelinn, võitlus ja leppimine; sõprus, lapsepõlve lõpp ja kasvamine.

Raamatust on tehtud film ja koomiks.

Valik kaanepilte:

 

Arkadi Srugatski, Boriss Strugatski, Veiko Tammjärv “”Hukkunud alpinisti” hotell”

Ma olen väga närb filmivaataja ja ei suutnud kuidagi leida seda õiget “raamatut, mille põhjal on tehtud film”. Aga ma venitasin natuke punkti ja nüüd on mul “raamat, mis on tehtud filmi, mis on tehtud raamatu põhjal, põhjal”. Kaanel on Strugatskid ilusti kirjas ka ja niipalju, kui ma kauge aja tagant lugemisest mäletan, siis see film oli üsna raamatutruu. See koomiks on omakorda üsna filmitruu. Tegevustik, meeleolu, rõhud, esteetika, tegelaste ilmed. Mu meelest on Veiko Tammjärv kokku teinud imelise raamatu: valinud välja just selle kõige olulisema, paigutanud selle osavalt koomiksipaneelidesse, joonistanud läbivalt stiilsed pildid, võtnud ootamatud ja maitsekad värvilahendused, lisanud omalt poolt mõne hea nüansi. Väga hea raamat! Ma usun, et sel koomiksil võiks ka muus maailmas päris kenasti minna, nii idas kui läänes. Jõudu ja edu! Ja ehk ei ole järgmine lugu ka enam mägede taga.

Samanta Schweblin “Kentukid”

Selline suht keskmine ulmekas, et on idee ja probleemiasetus, on mitmeid tegelasi, kes teemat avavad, mu meelest oleks väiksema kambaga küll ka hakkama saanud, ning Eesti lugejale on lisaks törts Ladina-Ameerika eksootikat. Oma olemuselt on see nati liiga pedagoogilise seisukohavõtuga –“Õpi teiste vigadest!” — hoiatusromaan. Kaetud on päris paljud teemad: üksindus; tehnoloogia areng; uute asjadega on alati alul reguleerimatust, mida osavamad ja nahhaalsemad ära kasutada saavad; inimesed on uudishimulikud ja paraku vahel ka enesekesksed ja omakasupüüdlikud; privaatsuse haprus; ühiskondlik surve; arvutisõltuvus; kas kunsti nimel võib oma lähedasi ära kasutada; jne…

Kas keegi mäletab, misasjad olid furbyd? Kentukid on midagi sarnast: nunnud elektroonilised mänguasjad, aga siin on nõks selles, et neil furbydel on silmadeks kaamerad ja keegi võõras inimene istub arvutis ja vaatab seda pilti, mis kaamerast tuleb, kuulab, mis hääled ümberringi on, saab mänguasja pisut liigutada, n tasasel pinnal liikuda ja pead pöörata. Loomakeste peremehed ja vaatajad-liigutajad valitakse juhuse teel ja kokku võib saada üsna eriskummalisi paare. Ja ükski neist ei lõpeta hästi.

Ma hispaania keelt ei mõista, aga mulle tundub, et Ruth Sepp on selle raamatu päris hästi maakeelde ümber pannud. Aro Velmeti reklaamtekst raamatule oleks päris kena vinjett, kui see ainult ei algaks lausega: “See siin ei ole ulmejutt.”

Philip Reeve “Here Lies Arthur”

Üldmulje — väga hea lugemine.

Keeleliselt — piisavalt lihtsas keeles, et kiirelt ja mõnuga lugeda, ja piisavalt vimkasid, et asi igavaks ei läheks.

Sisu — kuningas Arthuri lood.

Peategelane — tüdruk, kes on sunnitud riietuma poisiks ja mõne aasta pärast tüdrukuks tagasi ja siis jälle korraks poisiks ja siis tüdrukuks tagasi. Nutikas, tähelepanelik ja ettevõtlik tegelane.

Pealkiri — kas “Siin lamab Arthur” või “Siin Arthur valetas”…

Peateema — lood ja nende mõju. Kui palju me tegelikult näeme ja kui paljust me üle libiseme. Kuidas me asjadest ja inimestest räägime ja edasi räägime ning mis sest räägitust jääb püsima.

Kõrvalteema — ajalugu. 

Soovitus — ärge järelsõna enne, kui muu jutt otsas, lugege.

Karl-Christoph Rebane “Artokraatia”

Kummaline luulekogu. Mõnes mõttes kokkuvõte raamatukogu uue eesti luule riiulist: on mõned tipud (olgu, tegelikult on häid eesti luuletajaid oluliselt rohkem kui siin kogus häid luuletusi, aga mõte on vast tabatav), on hulka korralikku keskmist (et luuletustesse jagub kas head mõtet, uudset ja tabavat kujundit, emotsionaalset laengut või vormitäpsust, aga kõiki nelja ühte luuletusse kuidagi ei jõua) ja on paras ports suht saasta. Mis mind võlus, oli see, et siin oli see värskus, mis teeb debüütkogud toredaks, ja siin kogus oli mitmeid ootamatusi või erroreid, mis panid luuletusi üle lugema. Vähetähtis pole ka see, et ma sain mitme koha peal südamest naerda. Et ma ei saa väita, et see oli hea kogu, aga minu jaoks mõnusalt teistmoodi ja lustlik luulekogu.

Katke luuletusest “Tema”:

Ta on tüdruk kelle
energeetilisest väljast võiks luua elektrijaama.
Ma ei tea kuidas ta kõike teeb
ning ma vist ei saagi aru saama.
Noh, laulab nagu kuulaksid
Marie Antoinette’i kujulisi helivõnkeid läbi oma kõrvade.

Ühe teise luuletuse pealkiri:

“Kuradile see pealkiri, mine, tee, ole, anna endast parim. Ja “mis-siis-kui” vormile ära isegi mõtle. Usu mind, millegagi saad ikka hakkama!”

Agnes Kolga “Varjajad”

Oh noored, noored… Ei, tegelt, päris hea oli vahelduseks lugeda noortekat, kus noortel ei ole KÕIKI maailma hädasid ja probleeme vaja kanda, piisab tavalisest argielust ja armuvalust ka. See armuvalu oli minu maitse jaoks küll liiga roosa ja roosa rosetiga, aga sihtgrupi jaoks tõenäoliselt sobiv. Roosamanna jäi olemata ja see mõjus kuidagi pedagoogiliselt… Mingi pildi tollaste noorte keelekasutusest saab, kuigi see on üldjoontes selline suht korraliku tütarlapse keel, ning mingeid vihjeid elukorraldusest ka, näiteks ma pole tähele pannudki, et film ja kino noortele nii tähtsad on. Aaa, siis ma tegin väikest guugeldamist ja sain teada, et autor oli kirjutamise ajal 15-16. Sellise vanuse kohta oli see päris tubli tükk raamatut.