Samanta Schweblin “Kentukid”

Selline suht keskmine ulmekas, et on idee ja probleemiasetus, on mitmeid tegelasi, kes teemat avavad, mu meelest oleks väiksema kambaga küll ka hakkama saanud, ning Eesti lugejale on lisaks törts Ladina-Ameerika eksootikat. Oma olemuselt on see nati liiga pedagoogilise seisukohavõtuga –“Õpi teiste vigadest!” — hoiatusromaan. Kaetud on päris paljud teemad: üksindus; tehnoloogia areng; uute asjadega on alati alul reguleerimatust, mida osavamad ja nahhaalsemad ära kasutada saavad; inimesed on uudishimulikud ja paraku vahel ka enesekesksed ja omakasupüüdlikud; privaatsuse haprus; ühiskondlik surve; arvutisõltuvus; kas kunsti nimel võib oma lähedasi ära kasutada; jne…

Kas keegi mäletab, misasjad olid furbyd? Kentukid on midagi sarnast: nunnud elektroonilised mänguasjad, aga siin on nõks selles, et neil furbydel on silmadeks kaamerad ja keegi võõras inimene istub arvutis ja vaatab seda pilti, mis kaamerast tuleb, kuulab, mis hääled ümberringi on, saab mänguasja pisut liigutada, n tasasel pinnal liikuda ja pead pöörata. Loomakeste peremehed ja vaatajad-liigutajad valitakse juhuse teel ja kokku võib saada üsna eriskummalisi paare. Ja ükski neist ei lõpeta hästi.

Ma hispaania keelt ei mõista, aga mulle tundub, et Ruth Sepp on selle raamatu päris hästi maakeelde ümber pannud. Aro Velmeti reklaamtekst raamatule oleks päris kena vinjett, kui see ainult ei algaks lausega: “See siin ei ole ulmejutt.”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s