Alastair Reynoldsi “Spioon Europal” meeldis mulle päris hästi, aga selle raamatuga kuidagi ei saanud kontakti. Paar detaili olid enamvähem, aga muidu oli see mu jaoks suht mõttetu närimine ja heameel, et lehekülgi na napilt on… Et on laev, pardal ühe poole sõdurid ja teise poole sõdurid ja tsiviliste, enamikel süüdistus sõjakuritegudes, sõda on läbi ja laev on küll seal, kus ta peakski olema, aga üles ärkavad tüübid ettenähtust nii tuhatkond aastat hiljem, hakkavad siis vaikselt ja vähemvaikselt ühiskonda üles ehitama, püüavad päästa, mis päästa annab, tont seda teab, mis sest välja ükskord tuleb. Militaar, valik, lootus. A aeglased kuulid on miskit kiibisarnast sõdurite rinnus.
Sulepuru 