Gruusiast oli mul võimalus minna lõunasse või põhja. Kuigi Türgist pärit Elif Shafaki romaan Rumist oleks oma meeleolult tõenäoliselt pühadeaega paremini passinud, siis lugemisele läks ikkagi vene ulmekas. Valik oli lihtne, võtsin vene kirjanduspreemiate nimekirja ette, nimekirja algusotsas oli kohe Aeliita auhind ja selle auhinna 2019. aasta laureaat Oleg Divov.
Oleg Divovi “Väljapraakimise” lugemine tuletas mulle meelde ühe mu vanema sugulase lendlause, millega ta tavatses õlgu kehitades, aga häälde emotsioone ladudes, idapoolt tulevaid halbu uudised kommenteerida: “Oo suur pesemata Venemaa!”
Raamat on düstoopiline, sünge, verine, kõntsane, viidetega ajaloos toimunule ja hoiatuslik, psühholoogiliselt usutav, tegelased oleks kui 21. sajandi küünilise Dostojevski omad, üsna ootamatute sündmuste käiguga, enamjaolt suht sirges jutustamisstiilis, aga vahele ka mängulisust, tsitaate ja musta huumorit viskav. Kes tahab, loeb kogu raamatu, kes tahab, võib selle pseudo-meta ehk väljamõeldud ees- ja järelsõnad lugemata jätta ja võtta ette ainult põneviku osa, edasimõtlemisainet peaks mõlemale lugejatüübile jaguma.
Raamatu tõlkija ja väljaandja on Arvi Nikkarev. Nikkarev tõlkijana pole võib-olla kõige säravam, pigem selline korralik. Nikkarev kirjastajana on kiiduväärt, juba üle paari aastakümne on Nikkarev eestikeelset ulmeriiulit korra aastas millegi huvitavaga rikastanud.
Sulepuru 