Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

Mul ootas see raamat juba jupp aega lugemist, kolleeg, kelle arvamust usaldan, ütles, et on hea. Nüüd võtsin kuulda ka Triinu Rannaääre soovitust. Ja oli hea. Väga hea. Ma ei tea, mis nipiga Tokarczuk pani mind paljude teemade, mis mulle muidu kirjanduses suht närvidele käivad — horoskoobid, suurtähtede kasutus, looduse liigilusad kirjeldused, igapäevaaskeldused, kinnismõtetega peategelane, kaebekirjad ametiasutustele, tsitaadirohkus, metafüüsilised mõtisklused jne –, peale lausa heldima. Müsteerium. Kõige paremas mõttes. Mul on hea meel, et ma enne raamatu lugemist eriti arvustusi/sisututvustusi ei lugenud, ma olin loo kulust ikka tõsiselt üllatunud. Märt Väljataga on kirjutanud: “Olga Tokarczuki krimiromaan on oma pealispindses absurdsuses teetass, mille sisse mahub tõepoolest palju-palju rohkem kui ainult üks tassitäis.” Mhmhm, mahub jah.

Ma ei ole just kuigi agar raamatutest tsitaatide noppija, aga seekord ei suutnud vastu panna (tsitaadid on suvalises järjekorras):

*Lumi oli just sadanud ja
madal talvine Päike tupsutas talle puna palgele.*

*Kõige parem on rääkida ikka iseendaga.
Vähemalt ei ole siis vääritimõistmist.*

*Jäljed lumel dokumenteerisid siin iga liikumist, lumi
pani hoolika kroonikuna kirja Loomade ja inimeste sammud.*

[Tõlkimisest] *Las ilmutab oma mõistuse pimikus
inglise negatiividest poola lauseid.*

*Mingi mõttes on temasugused isikud — kes
valdavad sulge — hädaohtlikud. Kohe kerkib esile kahtlus,
et asjad ei ole nii, nagu näivad — et mitte tema ise kui isik,
vaid silm, mis lakkamatult vaatab, muudab selle, mida ta näeb, lauseteks; ja nii kisub ta tegelikkuse paljaks sellest,
mis on kõige tähtsam — väljendamatusest.*

*Meile taskulambiga valgust näidates kiskusin pimedusest välja heledaid laike, millest oli kadunid iga värv.*

*Vihma sadas ja prožektorite valguses muutusid vihmapiisad
pikkadeks hõbeniitideks, justkui kard jõulukuusel.*

[Õuduskirjandusest] *Selliste asjade lugemine nähtavasti
süvendas temas veendumust, et me ei ela kõigist maailmadest
kõige hullemas, ja õpetas optimismi.*

*Need mäed tekkisid arvatavasti üksnes selleks, et oleks ilus.*

*Kurbus on väga tähtis sõna maailma defineerimisel. See on fundamentaalne, see on viies ürgelement, kvitessents.*

*Psüühika on meie kaitsesüsteem — kannab hoolt selle eest, et me kunagi ei mõistaks seda, mis on meie ümber. See tegeleb peamiselt informatsiooni filtreerimisega, ehhki meie mälu võimalused on tohutud. Sest teadmise raskust ei ole võimalik kellelgi kanda.*

*Me elame maailmas, mille ise välja mõtleme.
Me määrame, mis on hea ja mis mitte, joonistame tähenduste kaardi… Ja pärast maadleme kogu elu sellega, mis me endale välja mõtlesime. Probleem on selles, et igaühel on oma versioon, ja seepärast on nii raske inimestel üksteist mõista.*