Sebastien de Castell “Soulbinder”

Tere, kallis õeke!

Kuidas sul läheb? Minul läheb hästi, isegi toredasti, st olen veel elus. Ma sulle täpsemalt ei kirjuta, kus ma olen ja mis teid ma käin, kuigi ma kahtlustan, et kui vaja, küll sa mu üles leiad, eelmine kord ju leidsid. Liivast, eriti mustast liivast, on mul küll kõrini, aga karta on, et ega ma sellest päriselt ei pääse. Ole siis tubli laps ja kuula vähem isa sõna ja kui vähegi saad, ära ettejäävaid argosisid ja oravkasse kiusa. Lehvitan!

Kellen

Sarja neljas osa. Mu meelest oli parem, kui kolmas, et möllu ja intriige ja ootamatusi oli siingi mu maitse natuke liiga palju, aga autori valik, millistele tegelastele seekord rohkem ruumi anda, tasakaalustas selle ära. Enamuse ajast on Kellen üksi maailma vastu ning otsuseid tuleb teha kiirelt ja käigu pealt, valikuid, keda mil määral usaldada ning keda mil määral välja vihastada tulevad hoo pealt. Otsides varjumustale ravi otsib Kellen Eebeni kloostrit, kloostri ta küll leiab, aga teisiti, kui tahtnuks, ka kloostris olev ei vasta tema ootustele. Küll aga saab ta jällegi teada varjumusta kohta midagi uut, nii enda oma kohta kui ka erinevate teiste varjumustade kohta. Kelleni suhted isaga saavad mingis osas lapitud ja mingis osas vastuseis tugevneb, õde Shallaga on sama lugu, et Kellen küll usub, et õde tast hoolib, aga ei usu, et ta õde enam usaldada saab. Suurema osa raamatu ajast on Kellen igasuguste asjade pärast mures ja mulle tundub, et see külg oli päris usutavalt kirja saanud, et kuidas muresolek võib mingite asjade otsustamisel olla faktor, et on see midagi, mis tuleb selgeks mõelda ja millele tuleb aega anda ja see ei lähe üle lihtsalt seepärast, et ümbritsevad ütlevad, et võiks ju juba. Järgmine osa ootab.

Roosipostkaart ei ole seepärast, et ma arvan, et see just nii ilus on, aga mul on tunne, et Kellen võiks olla selline poiss, kelle meelest see on ilus.

Lilian Härm “Naeratus varjude varjus”

Imearmas luuleraamat. Kui keegi tahab vaielda, et siia punkti ei sobi, siis põgus vestlus raamatu ilmumist toetanud inimestega annab mulle kindlust väita, et sobib küll. Need luuletused on kunstniku kontsentreeritud ja väga valitud sõnadega väljendatud isiklikud mõtted. Lisaks on pea pool raamatust illustratsioonid, pealegi viisil, mida ma polegi varem Lilian Härmi nime all näinud, nimelt abstraktsed akvarellid. Kokku moodustub kena tervik. Luuletused on lühikesed, haikulikud, tabavad ja mõtteküllased, tundeid, kujutluspilte ja mälestusi äratavad. See, et autor on 92-aastane debütant, annab luulekogule veel mingi lisamõõtme juurde, et me kõik saame vanaks, aga see ei tähenda, et me vanast peast ei võiks uusi asju teha proovida, võib-olla õnnestubki, Lilian Härmil igatahes õnnestus. Ma tahaks kohe pool raamatut siia näitena kirja panna, aga no ei saa ju :) Olgu siis mõnigi luuletus:

* * *

magavate majade
suletud silmade taga
unenäod astuvad
läbi tummade tubade

* * *

mahedad mõtted
kassikäppadena jäid
soojendama öid

* * *

Kersti Merilaas “Kaks viimast rida”

1973. aasta oli “”Loomingu” raamatukogus” üsna huvitav aasta — ilmus hulk huvitavaid tõlkeid, mis on mingites seltskondades kultusraamatu tiitli saanud: Fernando Pessoa “Autopsühhograafia”, Saul Bellowi “Mr. Sammleri planeet”, Herman Hesse “Stepihunt”, Veikko Huovineni  “Joodiku eetika”, Richard Bachi “Jonathan Livingston Merikajakas”, Thomas Stearns Elioti “Valik esseid”. Tol aastal tuli sarjas koguni viis näidendiraamatut: Georg Bücheri “Dantoni surm”, Kazys Saja “Polüglott ; Abstinent ; Maniakk”, Joseph Helleri “Me pommitasime New Havenit”, Tadeusz Różewiczi “Kartoteek ; Veider vanake” ja Kersti Merilaasi “Kaks viimast rida”.

Tõenäoliselt oleks ma kõigist neist, mida ma lugemiseks ei valinud, saanud parema kunstilise elamuse, aga uudishimu on uudishimu ja põikpäisus on põikpäisus, nimelt seda nimekirja vaadates tekkis mul kinnisidee, et kohe kindlasti peab eesti autori näidendit lugema.

Teemasid on selles näidendis iseenesest päris palju: vananev näitlejanna, arstieetika, ärimiis nõukaajal, lahutus ja eksid, sõbrannad ja eksid, mälestused ja vaikimine, lein, seaduskuulekus, teatritöö, pereväärtused, lastekasvatus ja vanavanemad. Näpuga väga ei näidata, enamasti püsitakse pooltoonides, aga nii liiga roosasid kui liiga rohelisi karaktereid on küll ka ja need jäävad kuidagi õblukeseks, mõne puhul tekkis küsimus, et miks nad seal mängus üldse on, võtavad ainult aega ära ja tegevust edasi ei vii, pigem oleks võinud peategelased mahlakamaks kirjutada. Aga noh, selline see näitemäng oli. Ja ega omas ajas tükil vast väga viga polnudki, igatahes teenis ta välja J. Smuuli aastapreemia. Lavale jõudis näidend Vanemuises, sellest on ka üks pilt netiavarustest, aga mis rollides keegi oli, seda peaks “Teatrimärkmikust” järgi vaatama. Praeguse pilguga on näidendis liiga palju nõukogude olmet ja moraalitsemist, liiga ilmseid nutunuppe ning peategelase vanus (55) selgelt liiga väike vanuse pärast hädaldamiseks ja endale mulla peale kraapimiseks. Aga vähemalt kirjatehnika on Merilaasil olemas, lava jaoks võib-olla on tema laused isegi liiga kirjanduslikud, aga lugeda kannatas küll. Ja mõnede teemade tõstatus oli päris üllatav.

Sebastien de Castell “Charmcaster”

Üldiselt on loomingu põhjal inimese loomuse üle otsustamine üsna tänamatu tegevus, sest looming võib, aga ei pruugi, peegeldada autori olemust, looming võib olla ka hästi (või vahel ka halvasti) välja mängitud väljamõeldud karakterist lähtudes, või kasvab looming mingite painete väljakirjutamisel autoril üle pea ning avab hoopis ootamatuid mõõtmeid, mida autor ise eriti teadlikult tähelegi võib-olla ei pannud, või misiganes…

Aga kui ma võtan Sebastien de Castelli seniloetud loomingu ja näpuotsaga taustainfot ning proovin mõelda, milline inimene ta on, siis mingeid oletusi saan ma ju teha. See, et ta on kanadalane, annab talle minu silmis juba mõned plusspunktid juurde, mul on positiivne eelarvamus kanadalaste suhtes. Tema nimi annab teada, et tema suguvõsa lugu on tõenäoliselt kirju ja päris huvitav. Teemad, mis ta raamatuist läbi käivad, on kultuuride mitmekesisus, eneseleid, sõprus, kaaslased, peresidemed, otsingud, oletused, mis näitab mulle, et ta võib küll paista pisut kahtlev, aga tegelikult ta usub inimlikkusesse ja näeb inimese helgemat poolt selgemini ja meelsamini. Natuke roosasid prille on ikka elule abiks, eriti kui need tulevad vaikse huumoriga ja mittedogmaatiliselt. Tõenäoliselt oleks de Castell kuskil kõrtsilauas või suitsunurgas hea vestuskaaslane teemadel ajalooline mõõgavõitlus, rollimängud, lemmikloomad ja kaardid (maakaardid, mängukaardid, taro, magic jne) ning ehk ka kunst ja kirjandus. Ja “Charmcasteri” põhjal oletan, et teemade ringi, mis teda huvitavad, mahuks ka ajalugu (eriti tehnoloogia ajalugu), poliitika ja mustkunst. Arvatavalt on ta ka veidi edev (NB! edevus on minu silmis positiivne loomujoon) ja vestleb meelsasti ka endast ja oma loomingust. Sellise tüübiga võiks ju tuttav olla küll.

“Charmcaster” on siis sarja kolmas osa. Minu jaoks nõksa nõrgem, kui eelmised, et kuigi intriige ja ootamatuid käike, mis põnevust kerisid, oli enam, kui varem, siis madinat oli ka rohkem ja see madinarohkus läks mingil hetkel väsitavaks. Ja mõned ootamatused olid natuke liiga ebausutavad. Aga tegelased on endiselt toredad ja väljamõeldud maailm rikas. Järgmine osa, palun.

William Gibson “Idoru”

Kolleeg tuletas mulle meelde, et võiksin William Gibsonit lugeda.

Vaatasin riiulis loetud ja lugemata Gibsoneid ja siis turgatas, et tahaks taastutvuseks midagi vana ja head, mida ma olen lugenud ja mis mulle on meeldinud, ja pealegi, see mahub nii toredasti siia Jaapani teemasse.

Et siis:

 * mittejaapanlane Jaapanist
 * mittejaapanlased Jaapanis
 * jaapanlasest kõrvaltegelasi on mõned küll

Peategelased ja kuidas ma nendega samastusin:

 * Laney — andmeanalüütik Californiast. Kui Laney püüab seletada, kuidas ta andmetest info kätte saab, siis see tuli mulle natuke tuttav ette, ma olen mitu aastat teinud raamatukoguhoidjate infootsivõistlusel kaasa ja eelvoorud pole kuigi kehvasti länud, aga kui küsida, et kuidas ma need vastused sain, siis mingi loogika asemel pean ma ütlema, et valdavalt kõhutunde pealt
 * Chia — 14-aastane fännitüdruk Seattle’ist. Et jah, mingi fändom võib mingil eluetapil väga oluline olla, mingitest fändomitest kasvatakse välja (ja see ei ole tegelt traagiline, tasub kaasa võtta head mälestused vaimustusetundest ja lähematest kaasfännidest), aga mingitest ei kasvatagi, lihtsalt fänluse vorm veidi muutub.

Vananenud detailid:

 * faksimasin
 * et arvutiga peab mööda linna kondama ja võrguühenduse kohta otsima
 * tänapäeval poleks ükski 14-aastane nii loll, et võtaks tollist võõra kohvri läbi kanda

Mida raamatus on ja meil veel ei ole:

 * küberprillide laialdane kasutus
 * nanotehnoloogia kasutus
 * ma tahaks kangesti loota, et ajakirjandus nii mäda ei ole

Mis läks täppi:

 * arvutite muutumine väiksemaks ja lihtsalt kaasaskantavaks 
 * virtuaalsed kohtumispaigad ja simulatsioonid (kuigi ma neist suurt midagi ei tea, aga midagi sinnakanti nad vist on)
 * nostalgia interneti metsikumate aegade järele

Jaapani märksõnad:

 * Laney kondamine mööda Tokyot oli natuke sarnane Ryu Murakami “Misosupis” kondamisele, minu rõõmuks vähem sünge kui Murakamil, aga mingid jooned olid samad
 * otaku — mulle meeldib Gibsoni definitsioon “asotsiaalsete-kalduvustega-patoloogiline-tehno-fetišist” (ma olen hiljem muude lisandustega otaku-tõlgendusi ka lugenud ja nood tunduvad kuidagi valed)
 * idoru — ehk siis masinapõhine popikoon. Neid ikka püütakse aegajalt teha ja haipida, aga mu meelest pole nad eriti kanda kinnitanud, kuigi juutuubis on mõned videod vägagi suurte vaatajanumbritega

Miskit veel olulist:

 * mul polnud meeleski, et seal nii palju märulit oli, mul oli meeles rohkem kulgemine
 * Gibson pani aluse ja kinnistas kirjanduses küberruumi kirjeldamise stambid
 * originaal ilmus 1996. a, eestikeelne tõlge (Juhan Habicht) 2002. a
 * Eestit on mainitud (küll põgusalt ja mitte kuigi positiivses mõttes, nimelt on jutuks, et vene maffia tahab Tallinnasse narkotehast püsti pana)

Jaah, meeldis jällegi, kuigi nüüd olid uued nüansid, mida tähele panna.

Illustratsiooni autor on Liis Roden. Kui pilt meeldib, siis pilti ennast või pildiga nänni saab siit: https://www.redbubble.com/shop/ap/21569481

Jim Butcher “Hauatagune oht”

Jeesus Maria, küll mul võivad vahel pikad juhtmed olla! Alles selle raamatuga sain ma aru, et mulle meeldib, kohe tõsiselt meeldib, selline žanr nagu ulmekrimi. Ulme seal krimis annab nii palju lisavõimalusi kuritegude, nende motiivide ja lahenduskäikude osas ja kui miskit väga loogiline ei tundu, siis vabandus, et äh, võlukunst või see tagataskust võetud tehniline vidin, kõlab minu jaoks palju parema vabandusena, kui untsukeeratud psüühika või viimasel hetkel naabri Valvelt saadud vihje. Ja pealegi, kõik need krimkast krimkadesse korduvad stereotüübid häirivad mind ulmekastmes oluliselt vähem, sest tegelastele on võimalik veel mingi tahk juurde kirjutada, see võluv miski, mis teeb nad eriliseks. Jai!

Igatahes siin on tegu Dresdeni toimikute kolmanda osaga. Teoses jooksevad ringi haldjad, võlurid, viirastused, vampiirid, Chicago ausad politseinikud, agarad ajakirjanikud, jumala mõõgamehed, pealuu ja kass. Hoogu, seikluslikkust, ootamatusi ja põnevust on küllaga. Ja lugu on ladusalt, mõnusalt, kaasahaaravalt, vahel mustemat huumorit ja vahel veidi ka valget paatost pruukides, just parajas koguses ulmelist fantaasialendu ning reaalelu noppeid kasutades, kirja saanud.

Nurradi!

Kes siin neid teistmoodi krimkasid küsiski, et jaa, see on, teistmoodi ja lugemist väärt :)

Gerli Kase “Mind ei ole olemas, ma mõtlesin end välja”

Mitte just kuigi meisterlikud luuletused, aga emotsioonid on ausad. Natuke naiivsevõitu, aga see on ju debüüdi puhul ka loomulik. Ühtpidi üsna otse, aga õnneks ei lähe Kase paljusõnaliseks, vaid jätab luuletustesse nii vajalikku tõlgendamisruumi ja õhku. Klišeesid on, aga minu jaoks mitte häirivalt. Nooremale vanusegrupile on vast äratundmist ja kaasaelamist ja ehk ka südamesseminevaid ja tugeandvaid värsse, vanemad lihtsalt noogutavad nostalgiliselt, et oli jah kunagi umbes nii, täitsa tore, et keegi vahel seda meelde tuletab, olgu selle värsitehnikaga siis, kuidas on…

Üks suur pluss on see, et kujundus on hea, illustratsioonid on veidi vaieldavad, aga üldine kujundusjoon mulle väga meeldis. 

Martha Wells “All Systems Red”

Seda raamatut soovitas Irina. Ja suur aitäh talle, ilma temata ma poleks seda raamatut võtnud, kuigi sellest on juttu olnud mujalgi. 

See oli väga meeldiv lugemine. Raamat on küll õhuke, aga sinna mahub paljut: on teadlased ja uute planeetide uurimine ehk siis varasema ulmekirjanduse optimismi, on konflikti ja küünilisi spekulatsioone, on tulevikunägemus inimkonna ekspansioonist ja erinevate planeetide erinevaid ühiskonnakorraldusi, on mängu robootika reeglitega, on erinevaid tugevaid karaktereid, on seikluslikkust, on paatost, on huumorit. Ühtpidi kuidagi nunnukas, aga edasimõtlemisainet jagub kauaks.

Ja seda kõike oli äärmiselt mõnus lugeda, venitasin natuke, et raamatut kauemaks jätkuks :) Aga õnneks on olemas ka järjed, niiet seda mõrvarroboti lugu saab veel nautida:

Kui ma kolasin fännikunsti otsida, siis vahva oli see, et iga kunstnik oli roboti oma näo järgi teinud, st oli musti, valgeid, asiaate. Siia valisin ühe nukrama pildi, kus igaüks saab ise mõelda, milline selle roboti inimnägu on (pilt https://punchbuggy.tumblr.com/image/617572033649377280)

https://missbard.tumblr.com/tagged/the+murderbot+diaries on omamoodi lahendus pildiga loo meeleolu edasi andmiseks: