Habib Selmi “The Scents of Marie-Claire”

Need märtsikuiste tähtpäevdega riigid ei tundunud mulle kirjanduslikult eriti huvitavatena. Aga Tuneesia jäi kuidagi painama ja eelmise aasta lõpus kammisin guuglit ja otsisin ingliskeelset kaasaegse Tuneesia kirjaniku võimalikult odavat raamatut. Märtsi lõpuks jõudis raamat kohale.

Ma ei arva, et see on mingi eriline tippteos või suurepärane kirjandussaavutus, aga see on üsna huvitav ja kergelt loetav näide Tuneesia kaasaegsest kirjandusest. Armastusromaan, mis toimub Pariisis, osapoolteks postkontoris töötav põline pariisitar ja Tuneesia kolkakülast Pariisi ülikooli araabia luule lektoriks jõudnud (kuid samal ajal ka hotellis töötav) mees. Sellised argised, igapäevased, samas ikka ja alati erilised armastuse tärkamised, märkamised, avastused, kohanemised, rituaalid, üksteisega arvestamised, väikesed vastutulekud teineteise soovidele, harjumised ja mineviku jagamised, aga ka aegapidi tekkivad ärritused, erinevad tahtmised, tüdimused ja tühjast tüli tõusmised. Kultuuride kokkupõrge ka, kuigi mõlemad püüavad vägagi, et see võimalikult pehme oleks. Aga läheb nagu läheb, no minategelane näeb ikka üksjagu vaeva ka, et halvasti läheks, st käitub meelega nõmedalt, ja lõpuks on vaid mälestus hõngusest…

1951. a Tuneesias sündinud Habib Selmi on Pariisis araabia kirjanduse professor ja “Marie-Claire hõngused” oli 2009. a. nn Araabia Bookeri ehk rahvusvahelise araabia kirjanduse auhinna lühilistis.

Steven Brust “Taltos”

Tundsin, et tahaks midagi lihtsat, lobedat, meelelahtuslikku ja peadpuhastavat. “Taltos” on küll meelelahutuslik ja peadpuhastav, aga väga lihtne see lugu ei ole. On väga hästi läbimõeldud maagia-maailm, kus toimib nii võlukunst kui nõidus, aga neid, kel teadmisi-oskusi mõlemas vallas, on väga vähe, üks neist on loo peategelane Vlad Taltos. On hästi läbimõeldud ühiskonnakorraldus oma klasside, ajaloo ja konfliktidega, nagu päriseluski, tipust põhja ja põhjast tippu liikumine on üsna ebatõenäoline, aga paar-kolm sammu klassivahetust üles-alla suhteliselt võimalik, seda enam, et jheregi koja tiitlit saab osta. On kriminaalne maailm oma aukoodeksiga ja see on see lähiruum, kus Vlad Taltos toimetab, nimelt on ta palgamõrtsukas ning väiksema linnajao maffiaboss. Raamatus jookseb korraga kolm ajajoont: Taltose üleskasvamise lugu, Taltose palgatööga seotu ning Taltose nõiaoskustega seotu. Lõpuks jooksevad kõik kolm lugu kenasti kokku. Loo moraal võiks olla, et ole, kes oled, head sõbrad on see kõikse suurem vara. Taltosel on lapsepõlvest dragaeralasest murdvaras Kiera, noorpõlvest ikiklik pisilohe Loiosh ning ma arvan, et mõnevõrra võib tema sõprade hulka lugeda ka tema isiklikku assistenti Kragarit ning raamatu lõpuks draakonite klanni kuuluvat Morrolani. Ja julge hundi rind on rasvane või haavleid täis. Ja harjutamine teeb meistriks. Ja veri on paksem kui vesi. Ja veel mõned taolised vanasõnalised tõdemused.

Stiilinäiteid:
“Jagati käske, tehti korraldusi ja ma vaatasin oma testamendi üle. Tavalised asjad.”
“Teel otsustasin, et mu vanaisa oli kindlasti teadnud, millest räägib: relva kandmine on pahanduse otsimine. Jätkasin selle kandmist.”
“Tulemusena sain teada väga palju huvitavat. Kõige tähtsam oli õppida hoolikat kõike, mis võis sulle haiget teha.”
“”Kas meil on häid põhjuseid, miks nad peaksid seda tegema?” — “Kuna julgeme küsida.””

Sebastien de Castell “Queenslayer”

Raamat algab küll lumeväljadelt, aga jõutakse nii lossidesse kui vangikongidesse. Kellen viiakse kohtumõistmiseks kuninganna ette, mängib kuningannaga partii kaarte, saab ootamatu ameti ja peab kohanema õukonnaeluga, püüab päästa hättasattund näitsikuid ja peab proovima ise ka kuidagi elus püsida. Oravkass on turtsakam kui kunagi varem, aga abi on tast kõvasti, paraku pole ka tema purunematu. Raamatu esimene pool meeldis mulle päris hästi, aga alates umbes sellest, kui Kelleni õeke kohale ilmus, hakkasid asjad mu jaoks metsa minema. Mulle ei meeldi, kui autor oma tegelasi liiga suure supi sisse keerutab, minu jaoks muudab see ebausutavaks nii supi sisse sattumise kui sealt väljarabelemise. Ja laipu sai liiga palju. Uudishimust lugesin küll edasi, aga seda õiget lugemismõnu raamatu teisele poolele enam ei jagunud. See oli küll hea nõks, et raamatu alul lumeväljadelt saadud vihje raamatu lõpupoole lossis kasulikuks infoks osutus, aga ikkagi, minu jaoks oli see vaid poolenisti hea raamat.

Mõtlesin ja mõtlesin ja otsustasin raamatu kõrtsi viia. Püssirohukeldrina oli ehitis kasutusel 18. saj. lõpul – 19. saj. algusaastatel, 19. saj. oli seal pikalt õllekelder, 20. saj. suures osas Tartu Ülikooli laohoone ja pisut tehti seal ka teadust ning 1982. aastast avati kõrts. Viimased ümberehitused olid 1999/2000, niiet tänase välimusega on kõrts tegutsenud üle paarikümne aasta. Ma arvan, et Kellenile meeldiks, et sõjalisest objektist on saanud meelelahtusasutus.

Roger Zelazny “Igikelts ja tuli”

Ma tunnen ennast nagu kass, kes on parasjagu hiirega mänginud, pistnud pintslisse tassitäie koort, saanud kätte soovitud koguse kõrvatagust sügamist ja pikutab nüüd laisalt ahju kõrval kapikesel just talle seatud padjal, laseb nurru ja vahel laisalt sõtkub käppadega.

Elu on ilus, kui nii häid raamatuid avaldatakse!

Mmm, mõnus, nurrrr… Ega ma muud selle raamatu kohta praegu öelda ei tahagi.

Teri Terry “Evolution”

Eellugu

Ma vahel venitan väljakutse teemade piire natuke mulle rohkem sobivasse suunda ja vahel teen lisakitsendusi. Selle punkti väljakuulutamise ajal võtsin ma pähe, et siia tuleb autor, kellest ma suurt midagi enne ei tea ja kelle loomingut ma enne 2021. aastat lugenud pole. Teri Terry on mu meelest lahe nimi, ma pole viitsinud otsida, on see õige nimi või pseudonüüm, aga vahet pole, mõlemal juhul on mu meelest tegu vahva nimega.

Raamat ise

Triloogia kolmas osa. Kui nüüd käsitööalaste võrdlustega (et esimene osa “Contagion” kui gobelään ja teine osa “Deception” kui lapitekk) jätkata, siis see viimane osa on ristpistes vaip. Jutustajaid tuleb üha juurde, aga käsitööoskuseid kõigile võrdselt ei jagu. Shayl on kõige paremad lõngad ning korralik tikkimistehnika, lugejana olen ma tänulik, et suurem jagu vaipa on tema tikitud, Freja lõngad on allahindlusest, kohati liiga luitunud, pisted pisut hooletud, Kai käis vanaema korvi kallal ja tema tehnika on püüdlik, aga veidi kange ja kohmakas, Calliel on enda ja teiste kampsunitest ülesharutatud kraam ning algaja ebaühtlus, aga enamjaolt pole viga, ning Jenna lõngad on kuskilt kaugelt värvilise traadi maalt, tema panus vaipa on mõned üksikud pisted, aga parasjagu õigetesse kohtadesse. Meditsiinile, militaarile ja füüsikale tuleb lisaks religioon (või midagi sellesarnast, igatahes on tegu uusvaimsuse sektiga) ja pealoogia ning natuke geneetikat. Palju jama ja happy end. Ei olnud sarja parim raamat. Võib-olla seepärast, et siin osas sahmerdati rohkem omavahel ja laiemat pilti anti näpuotsaga, võib-olla seepärast, et tegelased olid liiga must-valged, võib-olla seepärast, et lõpplahendus tundus mulle mage, võib-olla sai juhuslikke kokkusattumisi liiga palju, võib-olla oli jutustajaid liiast. Aga põhiküsimused said vastused ning üleüldinine loo- ja maailmaehitus väärib tunnustust.

Isiklik konks

Hoolimata sellest, et lugu mind enam kuigivõrd ei köitnud, vedas tekst end ladusalt edasi ja mingit poolelijätmise mõtet küll ei tekkinud. Ja kassid :) Teri Terry on üks neist kirjanikest, kellele tundub, et kassid ei ole päris tavalised maised olevused, Terryl on siin raamatus ka omapoolne seletus välja pakutud.

Florian Illies “1913. Sajandi suvi”

Vana võlg. Mitte ainult väljakutse mõttes, vaid et ma kunagi lubasin ühele inimesele, et jaa, ma loen selle raamatu läbi. Alustasin korda mitu ja no ei saand reele, aga siis — kes ütles, et raamatuid peab just algusest lugema — lõin raamatu suvalise koha pealt lahti, juhtus olema oktoober, täitsa hästi läks edasi, siis lugesin mai ja nõnda kuid segi paisates sai raamat läbigi. Esialgu ehmatav faktiüleküllus sai oma kirjandusliku põhjendatuse ning aegapidi hakkasin sest omamoodi stiilist, mis segab kuivi fakte oletuste ja kuulujuttudega, ka lugu pidama. Huvitav raamat, kui soone peale saada. Ainult et…

Ainult et ma oleks rohkem soolist tasakaalu tahtnud näha, see oli jällegi üks mehelt meestest meestele raamat. See ei tähenda, et raamatus naisi poleks, on küll, ja see, et naisi on raamatus vähem kui mehi, on ajalooline paratamatus ja selle üle ma ei nura, küll aga nuran ma selle üle, kuidas neid naisi on kujutatud: enamasti on nad defineeritud läbi suhte mingi mehega ja on meeste võtta ja jätta, ainus, kes on iseendana defineeritud, on Rosa Luxemburg, aga teda jätkub tervelt kahte lausesse, peaaegu annab mõõdu välja ka kahe lõigu jagu Virgina Woolfi, aga siis on ikkagi vaja toonitada tema suhet oma poolvennaga, ja paari lause jagu Gertrude Steini, aga siis tuuakse kohe ka tema vend mängu. Ka häiris mind see, et meeste vaevustel on tänapäevased diagnoosid (tuberkuloos, depressioon, süüfilis), aga naistel on endiselt müstilised kopsuhädad ja alakõhuvaevused, naiste haiguste tuvastamiseks ei oleks nagu meditsiin raamatu kirjutamise ajaks, 2012. a. veel arenenud. Omaette nähtus raamatus on Alma Mahler, keda autor esitleb eelkõige läbi meeste — Gustav Mahleri lesk, Oskar Kokoschka armsam, Walter Gropiuse abikaasa — aga kes on nii kange naine, et otsustab ise, kellega ja millal voodit jagab ja kellega ja millal paari läheb ning kellel oma otsustest ka suuremat jama ei tule. Ses meestemudases raamatus tuleb mul tänulik olla Almagi eest, kuigi Alma loomingulisest elust pole raamatus ridagi.

Kui meestest rääkida, siis neid on siin raamatus palju. Kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid, kirjastajaid, kriitikuid, filosoofe, poliitikuid jne. Enamjaolt saksa-austria kultuuriruumist, aga päris palju on ka prantslasi, mõned inglased ja paar ameeriklast ja paar venelast ja paar itaallast, miskipärast on autorile oluline ka üks teatav grusiin. Mulle tundus, et autori põhisümpaatia kuulub Rainer Maria Rilkele, Thomas Mannile ja Marcel Duchampile, neist kirjutab ta kõige rohkem ja kõige soojemalt. Ta kirjutab ka palju Franz Kafkast, aga mul on tunne, et pigem hea käepärase materjali olemasolu tõttu, mitte et Kafka talle eriti meeldinuks. Ka jäi mul tunne, et autor nagu tahaks Oskar Kokoschkast rohkemgi kirjutada, aga ta ei suuda Kokoschkat mõista. Seeeest näib ta mõistvat Siegmud Freudi ja Robert Musilit ja Ernst Ludwig Kirchnerit ja isegi keiser Franz Josephit… Pea kõigi meeste puhul (ja neid on ligi sada) on jätkunud autoril huvi ja tahtmist tuua välja nipetnäpet eraelust ning viiteid või näiteid või kirjeldusi kas loomingulisest või ametialasest tegevusest. Valik, kellelt kui palju, on küll subjektiivne, aga on raamatu rütmi üsna hästi paigutatud. Seda enam teeb nõutuks, miks selle sajakonna mehe kultuuriloome kõrvale on mahtunud vaid Virginia Woolfi mainimine, üks Marie Mölleri mitte kuigi hea jõululuuletus ning Else Lasker-Schüleri armastusluuletused… Kirjeldus sellest, et Asta Nielsen on filmitäht, ei asenda kuidagi kirjeldust sellest, mida Asta Nielsen võis näideldes tunda või mõelda või vähemalt teha.

Kokkuvõtvalt siis nii ja naa raamat. Erapoolik, kuigi üsna huvitav kroonika-nägemus 1913. aastast.

Triin Tasuja “Seksistentsialism”

Ma olen Triin Tasuja luuletaja-teekonda päris hoolsalt jälginud. Tema esikkogu “Provintsiluule”, mis pälvis kirjandusringkondade üldise tunnustuse, mind eriti ei köitnud, tema teine kogu “Armastust on ja armastust pole”, mida kriitikud debüüdist nõrgemaks pidasid, meeldis mulle päris hästi, kolmanda kogu “Vastuseta kirjad” kirjandusüldsuse vastuvõttu ma ei mäleta, aga mu meelest oli see ta parim kogu, paremuselt teisele potsatab nüüd see äsjailmunud “Seksistentsialism”. Miks teisele kohale? No seda pea-püsti-mässumeelsust, mis seob Tasuja loomingu mu jaoks punkluulega ja mida esimesed kogud kisendasid, jätkus natuke kolmandasse ka, siin neljandas on see mässumeelsus juba natuke resigneerunud ja sellest on mul kuidagi kahju. Kolmas kogu oli ka kuidagi üldisem ja pakkus rohkem samastumisvõimalusi, siit kogust sain pigem sellist võõra inimese päevikulugemise tunnet. Aga see päevik oli huvitav, mõne koha pealt silmiavav, mõne koha pealt jõhkralt karm ja mõne koha pealt ootamatult romantiline. Triin Tasuja luuletuste peateema on armastus ja elu pahupool, see kuidas ta need teemad kokku seob, on ainulaadne ja tabav ning tunnetest niivõrd tulvil  (kuigi need tundetulvad võivad olla argisõnadesse peidetud), et see teeb kaasaelamise ja kaasamõtlemise teemade raskusest hoolimata suhteliselt kergeks. Vennaskonna laulusõnade tsiteerimise eest ka aitäh. Ja raamatu kujundus on nii omamoodi ja luuletustega sobiv.

J. K. Tamminen “Mees Pasilast”

Ma vaatasin peaasi.ee vaimse tervise kampaania plakatit ja murdsin pikalt pead, et kas kampaania kunstnik on eriti naiivne või eriti küüniline… sest need värvilised nupsukesed tekitasid isegi nii korralikus tütarlapses, nagu mina olen, esimese seoselingi ajus ekstaasitabletikestega.

Kuidas see lause nüüd selle raamatuga seostub? A no, terve raamat on narkot täis, tarbijaid on vähem, aga diilereid, edasimüüjaid, rahastajaid, informaatoreid ja kinnivõtjad on palju ja igasuguseid, põhitähelepanu läheb siiski Helsingi narkopolitseile ja iseäranis selle juhile. Ma ei tea, kas J. K. Tamminen on ise korrakaitseorganites töötanud, aga tema kirjutamisstiil laseb oletada, et on. Ses raamatus on kuidagi vanale võmmile omast segu nullstiilist, mallepärnasid ehmatavast sõnavarast, protokollilaadsest emotsiooni- ja hinnangutevabast väga täpselt kirjeldatud tegevustikust ning sellest omamoodi künismi ja idealismi põimumisest, mis olid olemas ka n Võsaste ja Anvelti raamatutes.

Lk 109-111 on värvikas narkoärikate liigitus vana narkovõmmi pilgu läbi:

• organiseeritud kuritegevus. “Mootorrattagängide ilmumine tõstis organiseeritud kurjategijate oskused narkoäris hoopis teisele tasemele. Nende tegevust juhitakse rahvusvaheliselt ja neil on ressursse. See puudutab nii Soome kui Eesti mootorrattureid. Nemad on armee.”
• noored eestlastest tulipead. “Nende tegevus on selline soperdamine, et nende popsutajate kinnivõtmine paneb peaaaegu kaasa tundma.”
• vanglas istunud ja vastvabanenud narkokaupmehed. “Need tüübid on narakopolitseile kui kartulikasvatus. On vajavaid oodata, kui mugulast kasvab uus narkodiil ja pikem vanglakaristus. Selles klassis ei ole õnnestujaid. Mitte kunagi.”
• tõsised tegijad. “Tõsised tegijad ei uhkelda. Nad teenivad ja neil on selge arusaam sellest, mis ümberrinngi toimub. Nende lood ei jõua ajalehtedesse, vähemalt mitte narkotehingute asjad. /–/ Kattemees varjab oskajat. Sissekukkunu läheb kas vanglasse istuma või mulla alla.”
• prügikala. “Alamkihti kuuluvad sotsiaalabirahadest elavad väikesed pätid, kes on riigikorralduse ohvrid. /–/Varsti lähevad kogu pundiga istuma ja vanglas nutetakse ja kaevatakse igas suunas. Pere ootab toetuste najal isa koju…”

Tagakaanel on kirjas, et see on tõsielusündmustel põhinev, aga selle lause lasin ma endast mööda, ma tahaks elada pisut ilusamas maailmas ja seega võtsin endale vabaduse tõlgendada paljusid asju ilukirjanduslike liialdustena. Raamatust nopitud lause “Politseinike ja kurjategijate võrgustumises ei ole midagi imellikku” tekitab vägagi vastakaid mõtteid, et pragmaatiliselt, politseil on informaatoreid vaja ja nii tuleb lekitajatel lasta vabamalt omi asju ajada, aga kusmaalt jookseb see piir, mil vastuteened liialt isiklikult kasumlikuks osutuvad ja kaalukauss seaduslikkuse piirist liialt kaugele kandub…

Kokkuvõttes sihuke kuivavõitu raamat, et kui teid huvitab, kuidas käis narkokaubandus siin- ja sealpool lahte 13 aastat tagasi, siis lugege, ilukirjandusliku elamuse mõttes ei tasu vaeva, kuigi esmene lause on ahvatlev: “Tänav läigib nagu ahvena selg.”

Teri Terry “Deception”

Eellugu

Lugemise väljakutse grupis tuli jutuks raamatute välimus ja ma kirjeldasin oma eelistusi pilguköitvuse osas umbes nii: “Tavaliselt miskit tumedat — must, tumesinine, tumeroheline, tumedam lilla — kuhu on vähesel määral ja sobivas toonis heledust lisatud, olgu siis pealkirja-autori või mõne kujunduselemendiga. Sellisest raamatust ma ootan, et see võiks mulle meeldida 🙂”

See raamat on must ja sinine ja valgega tekst. Kui tavaliselt need suured imelikest kohtadest poolitatud pealkirjad käivad mulle närvidele, siis selle raamatuga see nagu sobis. Kaasjuttu lugesin nii pinnapealselt, et arvasin teose esmapilgul noortekrimi olevat ja mõtlesin, et miks mitte. Autori nimi oli tundmatu, aga kuidagi huvitav. Mis mind aga tegelikult ja päriselt ära võlus, oli see, et leheservad olid värvilised, sinised nimelt. Internet on kole asi, sa saad üsna kähku teada, millest sa oled ilma jäänud, nimelt ma ostsin endale sarja esimese ja kolmanda osa ka, aga nendel mulle saadetud raamatutel on valged servad, kuid netis on näha, et mingid väljalasked on ka neil värviliste servadega….

Ok, hind oli ka määrav tegur, paari euro eest tundmatu looma nahka võib ju katsetada küll.

Raamat ise

Kui esimene osa oli seinavaip, siis see oli pigem lapitekk, et kõik värvid ja värvivariatsioonid on küll olemas, aga läbipõimumine ei ole nii sujuvate üleminekutega. See-eest on motiivid ja kui kui motiivid tekiks kokku panna, tuleb nähtavale ka muster. Shayle ja Calliele lisandub jutustajaks Kai ning enamasti on Kai ja Callie vaheldumisi ning siis pikema plokina Shay. Ühtpidi lisas see loo jutustamise vaatepunkte, aga se plokilisus tõmbas eelmisest osast tuttavat tempot maha. Raamatus uuritakse edasi viiruse puhkemise ja leviku põhjuseid, haiguspuhang jõuab ka Londonisse.

Raamatu üks peateemasid minu jaoks oli, et inimesed kardavad endast erinevaid ning hirm väljendub tihti vägivallas. No ja mõttemängud supervõimete üle. Ja tumeaine üle. Ja usalduse üle. Ja saladuste üle.

Isiklik konks

Mulle jäi miskipärast mulje, et autor on Buffy-fänn, seda nii mõnede stseenide ülesehituse kui mõnede kõrvalkarakterite iseloomustuse tõttu. Harry Pottery fännidele on ka raamatus omad laused. 

Wimberg “Just praegu”

Veider luulekogu. Poliitikat, päevapoliitikat, ajalugu, kirjandusajalugu, reisimuljeid, igapäevaelu, meenutusi, mõtisklusi.

Wimberg on üks neist Tallinna ühiskonnakriitilistest luuletajatest, minu maitse jaoks liialt otse ja lahmiv, liig realist ja üldistav.

Ma tunnustan, et Wimbergil on pilku märkamaks. Mõnikord on see pilk teravam, mõnikord hägusem, vahel on millegi uue avastamist, vahel vana asja tuiutamist ning vahel ka tunnelnägemist. Enamik luuletusi tunduvad sellised ajalaulud ja juhuluule, mis kõlavad korraks siin ja praegu, aga püsima ei jää, aga vist on vahel sellistki auruväljalaskmist või tellimustööde esitlust vaja.

Ühtteist endale lugemisväärset leidsin ma ikka ka, näiteks kogu nimiluuletus “Just praegu”, mis ei ole küll üleliia originaalne, aga kuidagi selles lullas asjad klapivad kokku ja on nii detaile kui üldistust kui värsket pilku kui läbimõtlemist kui rütmi kui ütlemist.

Wimbergi mäng keelega, n tava kirjutada topeltkonsonante sinna, kuhu need reeglipäraselt ei käi, mind ei sega, juurde mu meelest väga palju ei anna, aga no las siis olla, kui autor nii tahab. Ja ma sain kogu lugedes aru, et minu ja Wimbergi huumorisoolikas on täiesti erineva kujuga, ühe huumoritaotlusega luuletuse, mis mindki kõnetas, ma siiski leidsin:

Tõdemus

Film Kalevipojast
on juba tehtud
ja nimeks on sel
“Barbar Conan”.