Need märtsikuiste tähtpäevdega riigid ei tundunud mulle kirjanduslikult eriti huvitavatena. Aga Tuneesia jäi kuidagi painama ja eelmise aasta lõpus kammisin guuglit ja otsisin ingliskeelset kaasaegse Tuneesia kirjaniku võimalikult odavat raamatut. Märtsi lõpuks jõudis raamat kohale.
Ma ei arva, et see on mingi eriline tippteos või suurepärane kirjandussaavutus, aga see on üsna huvitav ja kergelt loetav näide Tuneesia kaasaegsest kirjandusest. Armastusromaan, mis toimub Pariisis, osapoolteks postkontoris töötav põline pariisitar ja Tuneesia kolkakülast Pariisi ülikooli araabia luule lektoriks jõudnud (kuid samal ajal ka hotellis töötav) mees. Sellised argised, igapäevased, samas ikka ja alati erilised armastuse tärkamised, märkamised, avastused, kohanemised, rituaalid, üksteisega arvestamised, väikesed vastutulekud teineteise soovidele, harjumised ja mineviku jagamised, aga ka aegapidi tekkivad ärritused, erinevad tahtmised, tüdimused ja tühjast tüli tõusmised. Kultuuride kokkupõrge ka, kuigi mõlemad püüavad vägagi, et see võimalikult pehme oleks. Aga läheb nagu läheb, no minategelane näeb ikka üksjagu vaeva ka, et halvasti läheks, st käitub meelega nõmedalt, ja lõpuks on vaid mälestus hõngusest…
1951. a Tuneesias sündinud Habib Selmi on Pariisis araabia kirjanduse professor ja “Marie-Claire hõngused” oli 2009. a. nn Araabia Bookeri ehk rahvusvahelise araabia kirjanduse auhinna lühilistis.
Sulepuru 