John Grisham “Salakaebaja”

Ma ei ole just kuigi palju Grishamit lugenud, aga tundub, et see “Salakaebaja” on üsna tüüpiline grishamlik lugu. Loo keskmes on advokaadid, siin siis need, kes kohtunike tegevusel silma peal hoiavad. Toimumiskoht on Florida, tegevusaeg 2010-2011. Raamatust saab üsna palju teada kasiinode ja indiaaniterritoorimite seaduserisuste kohta. Algab kõik suhteliselt vaikselt ja rahulikult, aga siis hakkab tulema. Laipu, korruptsiooni, mahhinatsioone, rahapesu, süüdistusi, juurdlust, infovahetust. Lõpuks saavad pahad pokri ja kogu au endale FBI. Aga lugeda oli põnev. Kuigi tegelased ei olnud just kuigi hästi välja joonistatud ja paljuks läks neid ka, siis tegevustik hoidis asjad joonel. Ahjaa, peategelase vend oli küll huvitav ja eripärane karakter. Tempos raamat aastas on Grisham vist minu jaoks paras.

Tanya Landman “Buffalo Soldier”

Iseenesest oli raamat hea ja huvitav, nii teema, tegelaste kui kirjutamisstiili tõttu.

On tore, kui ilukirjandust lugedes võib leida uusi teadmisekillukesi. Ma ei teadnud enne midagi piisonisõduritest. Need olid pärast kodusõda mustadest formeeritud USA väeüksused ja oma hüüdnime said nad indiaanlastelt, kelle vastu nad sõdima saadeti. Enamjaolt oli armee mustadele ka üks vähesid võimalikke töökohti, sest rassism vohas ja ega musti keegi kuhugi tööle väga ei tahtnud võtta, hea, kui lintšimiseks ei läinud ja hing sisse jäeti. No ega armees ka rassismist ei pääsenud, aga oli seda ikkagi pisut vähem, kui tsiviilelus.

Raamatu peategelane on orjuses sündinud tüdruk, kelle ainus maailm on alul istandus ja sealne köök, kui saabuvad vabastajad, ehk föderatsiooniväed, põletatakse istandus maatasa ja endised orjad käsutatakse armeega kaasa. Nii jõlgub ta armee sabas Idarannikuni välja, aga paneb siis kahe lähema kaaslasega putket, koduistandusse tagasi. Ega seal enam miskit peale ühe onnikese pole, retkele linna järgneb valgete linnaasukate raev ja kaaslasi enam ei ole. Nüüd otsustab tüdruk end poisiks riietada ja läheb end armeesse kirja panema. Vastu ta võetakse ja temast saab täitsa tubli sõdur. Veab tal sellega, et kuigi üldiselt on ohvitserid põmmpead, siis vähemalt nende üksuse juht on inimene. No ja nii ta siis sõdib ja sõdib ja sõdib… Kuni kord saab mõõt täis ja armastus kutsub ja paar aastat on ka õnne.

Kogu raamatus toimuv on minajutustaja pilgu läbi ja nii saab kogu tegevusest küll ühepoolse, aga väga isikupärase ja emotsionaalse vaate. Kaasa mõtlema pani see raamat kindlasti. Kui vahel mängitakse mängu, et millisel ajaloo-perioodil sa elada tahaks, siis ma enne 20. saj. teist poolt küll miskit ei võtaks.

Aga kuskil on aga. Ja see aga ei sõltu kirjanikust. Nimelt sai raamat 2015. a Carnegie medali, mis on laste- ja noortekirjanduse auhind. No ma ei tea… Nii hea see nüüd ka ei olnud. Ja eriti noorele lugejale ma ka seda ei kipuks soovitama, verd ja muud jama on ikka liitrite kaupa. Kuigi endale ma märgin ära, et kui selle autori teoseid veel ette juhtub, siis tõenäoliselt tasub lugemisplaani võtta.

Zane Grey “Betty Zane”

Ohio jõe ääres rajamaa ja pioneerid 1782. aasta eel ja järel. Valged asunikud, eelkõige perekond Zane, kus mitu venda ja isepäine õde Betty, kuskil on huroonid ja delavaarid ja briti sõdurid. Rahulikku (no niivõrd-kuivõrd) asunduselu, kokkupõrkeid, kättemaksu, armastust, reetmist, mittemõistmist, vaprust, lahinguid. Armuprobleemid on põhiliselt Bettyl ja tema austajatel, aga ka tema vennal Isaacil indiaaniprintsessiga. Indiaanlasi kõmmutavad kõik, kes suurema, kes vähema entusiasmiga, kuigi huroonidega tehakse lõpuks vaherahu, siis teised hõimud on endiselt vabaltlastavad. 1782. aasta fort Henry lahingut loetakse enamasti iseseisvussõja viimaseks lahinguks.

Esimesed poolsada lehekülge olid paras piin, ma üritasin meenutada, millal ma viimati nii halvasti kirjutatud raamatut lugesin ja ega ei tulnudki meelde. Aga kirjutades autor arenes, väga halvast sai lihtsalt halb ja lõpuks juba selline keskpärane tekst. Aga ikkagi ma paneks raamatule juurde sildi: “Lugeda omal vastutusel!” Ameritele paistab see küll miskit kultusraamatu moodi olevat, kordustrükke on müriaad ja eriti näib neile meeldivat pilt püssirohukompsuga jooksvast Bettyst.

Zane Grey on oma 1904. aastal ilmunud debüütromaanis paljuski kasutanud oma suguvõsa ajalugu ja põlvest põlve päranduvaid legende ja tema suhtumine peategelastesse on seetõttu liialt ülistav. Plusspunktina läheb kirja, et ta vähemalt püüab siinseal vastaspoole motiividest ka aru saada.

Johnnie Christmas, Dante Luiz “Crema”

Selle postitusega tahaks ma saata tervitused oma kodukohvikule :) Seda nii nime pärast kui nende kirglise suhtumise pärast kohvisse. Kohviku pilt on pärit Katzi blogist.

Niisiis. Crema vastuseks sain ma eelkõige, et see on kohvivaht, aga seda on kasutatud ka espresso või tavalise musta kohvi tähenduses ja ma ei tea, kas see on veel mingi sordisegu või jahvatusaste, aga kohvipakkidel on ka vahel see sõna peale kirjutatud. Ma küll armastan kohvi, aga nii fanatt ma ei ole, et et väga peensustesse viitsiks minna ja täpsemalt järgi uurida.

Nagu eelnevast jutust aru saada, siis see raamat on kohvist. Peategelane töötab kohvikus, armastab kohvi ja saatus viib ta ka kohviistandusse. Aga siin on kõrvale veel igasuguseid huvitavaid teemasid: kummitused, ajalugu, üle haua kestev armulugu, pärandus, majandus, survestamine, naistevaheline romantika, introverdi hingeelu.

Reaaliat, romantikat ja õudust on kuidagi väga õigetes kogustes ja õige vaheldusastmega ning kuigi lõpulahendus on lihtne, siis tee sinna on päris huvitav. Turundatakse seda lugu muidugi maagilise realismina. Kui kedagi ekstra huvitab, et kuidas see LGBT-teema on lahendatud, siis mulle meeldis, et hästi tavaliselt, kui üks või teine tegelane oleks teisest soost olnud, siis lugu sellest eriti palju muutunud ei oleks.

Koomiksi joonistamisstiil ei ole mu lemmik, aga see on stiilne, läbimõeldud, väljapeetud ja silmale kena. Valik võtta värvidest valdavalt vaid pruun ja sinakashall ja siiasinna siis tuhmimalt muid värve toetab seda kohviteemat nii hästi ning tegelased on mõnusalt igaüks ise nägu ja läbi koomiksi oma nägu, see on asi, mida ma olen õppinud hindama.

Kokkuvõttes — ega siin mingit imet ei ole, aga see on Kanada kirjutaja ja Brasiilia kunstniku väga tore koostöö väljendus. Vahepalaks täitsa mõnus ja mõttega lugemine. Kohviisu tekitav ka :)

Amélie Fléchais “Little Red Wolf”

Otsanunnu! On hundike, kel punane keebike ja kes läheb läbi paksu metsa vanaemale jänkukest viima. Lool on päris mitu vinti, nii oodatuid kui ootamatuid. Natuke õudne ka, nagu üks õige muinasjutt peabki olema. Illustratioonid on imeilusad. Ja kokku polegi muud ölda, kui: “Otsanunnu!” :)

Zane Grey “Kaduv ameeriklane”

Ma olen üldiselt seda meelt olnud, et ilukirjandus ei vanane. See raamat pani lausele ühe sõna juurde, et hea ilukirjandus ei vanane. “Kaduv ameeriklane” oli minu jaoks selline, mis vananes.

Raamatu tegevusaeg on kuskil 1915-1918 ja peategelasteks idarannikult pärit keskklassi valge neiu ja lapsena kodukandist röövitud kolledžiharidusega oma isade maale tagasi pöördunud indiaaninoormees.

Kui ma lugesin, siis oli mul tunne, et tegu on vana kehva Hollywoodi stsenaariumiga. Kirjeldused olid enamvähem loetavad, looduse kohad kohati isegi täitsa hästi, aga tegevustik oli kuidagi imelik ja tegevustiku kirjeldus pateetiline ja tegelased üheplaanilised ja/või klišeed, loo moraal kõikus siia- ja sinnapoole, dialoogid olid ko-hu-ta-vad ja armustseenid veel hullemad. Esimene peatükk oli nagu täitsa hästi kirjutatud, see oli vist see, millega kirjastajalt leping osteti, edasi läks asi mu meelest laisaks ära. Probleemid, mida teoses välja toodi, olid ju täitsa tõsised ja olulised, aga see, kuidas ja mis tooniga neid käsitleti, oli kuidagi möhh…

Aga miskit ses raamatus ju ikka oli. Kui mitte muud, siis õhutus teemat pisukene edasi uurida. Millal said indiaanlased Ameerika Ühendriikide kodakondsuse? Jah, 1924. Aga kodakondsusega ei tulnud kohe õigus hääletada, see käis osariigiti erinevalt, üldiselt ida pool varem ja lääne pool hiljem, aga Wiki andmetel oli nii 1948. aastaks peaaegu kõik, välja arvatud mõned erandid, kellele saabus hääletusõigus alles 1970. aastal… Kuulge, see oli ju suht eile. Ma hakkan üha enam lugu pidama Marlon Brandost, kes 1973. aastal saatis indiaanitüdruku enda eest Oscari kõnet pidama.

Minust on Zane Grey nimi kuidagi mööda jooksnud, aga ta oli produktiivne (igal aastal raamat või paar, pigem paar, vahel rohkemgi) autor, üsna populaarne ja filme on tema raamatute põhjal tehtud palju. Seegi raamat tehti juba ilmumisaastal (1925) filmiks ja on hiljem ka (1955) tehtud.

Richard Bach “Jonathan Livingston Merikajakas”

Et siis kultusraamat. Ma olen seda “Merikajakat” riiulilt vastu vaatamas näinud varemgi, aga päris lugemiseni ei jõudnud. Nüüd siis sai see auk hariduses lapitud. Et jah, täitsa kenasti kirjutatud, aga imet ma ei tabanud. Küllap ma olen liiga vana ja selle raamatu õige lugemisaeg on seal kuskil varsaeas, siis oleks küll avastamist ja ahhetamist olnud, nii sisust kui vormist.

Põnev on see, et raamatuke sobib päris mitut usundit reklaamima, mina korjasin esimese hooga üles läänestunud budismi, aga seal võib näha ka kristlust ja tõenäoliselt midagit veel, nõnda ei imestagi ma kuigivõrd, et see hipiajastu kultusraamatuks sai. Takkajärgi targana (st guugel pärast raamatu lugemist) sain ma teada, et seda raamatut vahel ka eneseabiraamatute alla liigitatakse.

Et kui kellegil on veel lugemata, siis uudishimu lugemisena sobib küll, seda enam, et ega see tekst kuigi pikk pole, et ega mulgi pole enam kuigi palju kannatust religioossete allegooriliste mõistujutukeste tarvis, kuitahes elegantselt need siis ka kirja oleks saanud, see amps oli parasjagu piiri peal.

Raamatu tõlkis Uno Laht, mis oli minu jaoks paras üllatus. Aga mu meelest hästi tõlkis, sujuvalt ja sobivalt. Tema tõlgendus loost raamatu saatesõnas on hoopis ootamatu, aga see lihtsalt tõestab veel kord, et sest raamatust saab hea tahtmisega üsna igasuguseid asju üles korjata.

 

John Ostrander, Leonardo Manco “Apache Skies”

Ma olen tihtipeale sattunud vaatama, et koomiksitel on kaanepildi autor hoopis teine kunstnik, kui koomiksi sisul, ja nõnda ei ütle kaanepilt sisu esteetika kohta tühjagi, siis siin on lugu teisiti, seda tüüpi, nagu kaanepildid, on ka sisu. Kunstnik on arentiinlane Leonardo Manco.

Metsik Lääs seal 19. saj. lõpul, kärts-mürts-põmm püstolid pauguvad ja rongid röövuvad, pahad on pahad ja head on head. Head ei ole “Edasi, Kentuky poisid, valu punanahkadele!”, pigem vastupidi, loo keskmes on poolvalge-poolapatši naine, kes esialgu otsib kättemaksu oma mehe surma eest, aga pärast Geronimo vangilangemist püüab päästa vähemalt osa apatši lapsi. Abiks on kadunud mehe valge sõber, koos moodustavad nad nääkleva, aga toimiva tandemi. Loo kirjutas ameeriklane John Ostrander.

Et lugu ju oli ja joonistamisstiil on külluslik ning koomiksi üldidee oli mulle ka meelepärane, aga mingit sügavust jäi puudu, liiga hollywoodlik ja äralihtsustatud ja seikluslikkusele panustatud, niiet päris rahule ma selle koomiksiga ei jäänud. Ka tundus mulle, et kunstnik siin paaris oli kuidagi andekam või säravam, aga koomiksis peaksid kirjanik-kunstnik vist kuskil samal levelil olema.

Tracy K. Smith “Life on Mars”

Yeah, te ei kujuta ette, kui suur palju vabamalt ma hingama hakkasin, kui ma Pulitzeri preemia nimekirju lapates aru sain, et romaanid ei ole ainus võimalus (mu meelest antakse romaanipreemiad tavaliselt sellistele tõsirealistlikkele teostele, mida ma väga ei taha lugeda), seda preemiat antakse väga mitmes kategoorias, näiteks luules.

Võtsin viimase kümne aasta jooksul luulepreemia saanutest 5 (sest niipalju neid meie raamatukogus oli) koju ja hakkasin lappama. Päriselt ja hingega lugemisele läks see Tracy K. Smithi (s 1972) “Life on Mars”.

Oma viimaste ameerika luule lugemiste põhjal ootasin ma teemaderingi “mina-minu-mind”, aga see raamatuke suutis mind üllatada, et jah, natuke on ka seda luuletaja enda mind, aga üldine pilt on palju laiem. On üldist suurlinnamelu, aga on ka hoopis kõrgemaid ja kaugemaid vaateid, on viiteid ulmeklassikale (n Arthur C. Clarke) ja päris mitu luuletust on David Bowie’ isiku ja loominguga seotud. Isiklik tsükkel on leinaline ja väiksema ringi oma valikuid lahkav, aga suuremat haaret võttev osa on oma meeleoludelt väga mitmekesine, nii ülev ja lootusrikas kui masendust väljaelav ning hulk võimalusi seal vahepeal. Kohati liig krüptiline ja paljusõnaline, aga alati pinget ja tähelepanu ülalhoidev, ühteaegu nii hingele kui ajule.

Väga huvitav kogu ja ma panen tallele, et kunagi ma loen seda veel. 

Susan L. Westbrook “Jooga töötuba viie tiibetlasega”

Tõin selle raamatu koju, sest mus elab veel naiivne lootus, et ehk kunagi ma hakkan kodus joogaga tegelema :) Tegelikult minu suhe joogaga ei ole lihtne ja pilvitu. Mul ei olnud kunagi eriti huvi, aga kui ma tantsutunni lõpus venitamise ja lõdvestumise eesmärgil tehtavate joogalaadsete harjutuste peale täiesti krampi läksin, siis ei osanud mu tantsuõpetaja minuga midagi peale hakata. No ma siis proovisin ja käisin kümmnekonnas joogatunnis. Ja tegelt läks hästi, st sattus mu jaoks väga sobiv joogaõpetaja, sedasorti, kes teooriast väga ei jahunud ja pigem käsitles joogat kui “rootsi vanainimeste võimlemist pisukese idaeksootilise tätšiga” või kuidas see väljend nüüd oligi. Igatahes hirmud said maha ja pisukene huvi tärkas ka.

See raamat on täiesti mitte-minu, sest siin on viie harjutuse kirjelduseld ja ohtralt jahu: näpuotsaga teooriat (n hingamistehnikat ja tšakraid) ja pikalt-pikalt autori enda kogemusi ja eneseleide ning siis soovitusi, millele ja kuidas harjutusi tehes mõelda. Nooh, ei kõlanud usutavalt, ei need elukogemused (mis võisid küll toimuda, aga rõhud olid kuidagi valed) ega mõtlemissoovitused (läksid minu isikliku maailmatunnetusega liiga uhhuuks kätte ära). Ja tema keeletõlgenduslikud lõigud kõlasid minu jaoks kohati stiilis: “Oo, Egiptus on vanade eestlaste maa, Niilus on ju sõnasõnalt “nii ilus”!” Aga soovitus võtta endale aega ja harjutusi tehes keskenduda, on iseenesest täitsa kena. Mine tea, äkki ma kunagi leian oma päevaplaanis ka selle aja.

Kes raamatu vastu huvi tunneb, siis raamatukogust võiks ehk võtta, endale soetamist ei soovitaks, mu meelest on see ühekordseks lugemiseks, seda enam, et harjutused ise on kaanel ka näha, niiet piisab sest kaanepildist meeldetuletuseks kah.