Mairi Laurik “On aeg!”

Esimese raamatu — “Mina olen Surm” — lugesin üsna siis, kui see ilmus. Meeldis, nii idee kui teostus, nii ulmeline kui realistlik külg. Järg “On aeg!” meeldis ka. Need mõttemängud ja inimestevahelised suhted, õpipoisist selliks kasvamine, juhused ja valikud, kriminaalset külge ja lohutussõnu. Vist jah on minu jaoks nüüd peale kahte raamatut (ja mõnda juttu) Lauriku kaubamärgiks head ulmeideed ja tõsirealistlikud detailid ja sujuv jutujooks ja sümpaatne maailmanägemine.

Et kel lugemata, lugege :) ja soovitage oma noortele sõpradele ka.

Tiina Pai “Kõnelused teise tiigriga”

Raamjutuga lood. Meeleolult sinna kuskile Ave Taaveti ja Karen Orlau vahele, et nii ududesse ei upu kui Ave Taaveti looming ja nii sügavustesse ei tungi kui Karen Orlau oma, aga müstikat ja fantaasialendu on omajagu.

Algab raamat uue korteri ja ülakorruselt kostuvate imelike häältega. Õige pea saab selgeks, et kummitusehääled kuuluvad depressiivsele lobisemisaltile tiigrile ja nädalajo vestlustega saab raamatujao jutte kokku. Juttude kangelased on näiteks teadlaseambitsioonidega kass, pisarahaldjas, ooperihäälega kakaduu, kanastunud kaheksajag. Ja verioravad :D

Lugemiselamus on üle keskmise, aga mitte ülivõrdesse.

Temple Drake “NVK”

Ma tundsin vahepeal end juba nagu Jorupill Jonn, nii mitmedki viimased lugemised olid kuidagi sellised, et see ei kõlba ja too ei kõlba, et sel raamatul on see häda ja tol raamatul on too häda, olgu mõned head küljed olid ka, aga miskit oli mu meelest ikka vajaka, et päriselt head lugemiselamust saada.

Siit raamatust sain ma selle hea lugemise emotsiooni jälle kätte, ok, nuran natuke lõpu kallal, aga kogu lugemise aeg oli valdavalt tore.

Näppu peale panna, mis just võlus, ma kuigi hästi oska. Mittetäielik nimekiri asjadest, mis mulle meeldisid:

• • Multikulti. Tegevus toimub Shanghais ja üks peategelastest on hiina ärimees-hobimuusik. Ma ei ole kunagi Hiina ajaloo, kultuuri, geograafia vastu erilist huvi tundnud, niiet sel kohal mul teadmisi napib, nende nappide teadmiste taustal tundus see Hiina pool kuidagi täitsa usutav ja korraks arvasin, et ehk on autor hiina päritolu (sest autorinimi oli nii selgelt pseudonüüm). Teine peategelane on soomlanna. See külg oli küll selline, et oli tunda, et autor on teemat pisut uurinud, aga selgelt oli näha, et ta kirjutab mittesoomlaslikult. Tegelikult on autor hoopis britt, kes on küllalt palju mööda maailma ringi konnanud ja oskab käidud kohtadest inspiratsiooni ammutada.
  • See raamat on otsapidi minu lemmikžanri — linnafantaasiasse, pisukese õuduse ja krimi kallakuga, aga valdavalt on see armastuslugu. Armastuslugu on ühtpidi banaalne — rikas ärimees peab armukest –, teistpidi õrn ja poeetiline. Mingi traagika element kumab juba algusest läbi, aga erinevad aspektid avanevad järkjärgult ning mõistmist ja aksepteerimist on rohkem kui urgitsemist, kuigi inimloomus on ju selline, et päris ilma ei saa. Õuduse koha pealt antakse vihjeid mitmetele legendidele ja mul oli seda raamatut lugedes tuge sellest, et ma kungi ammu olen Pu Songlingi “Libarebaseid ja kooljaid” lugenud, tundub, et autor on seda ja veel mõnda asjakohast raamatut päris hoolega tudeerinud.
  • Siin raamatus on tunda, et autor on teemasse sisse läinud ja teinud ära päris suure eeltöö, aga raamatus on sellest suurest tööst vaid väga valitud killukesed, vaid need, mis sobivad selle looga ja nende tegelastega, autor ei vala lugejat oma uute ja huvitavate teadmistega lihtsalt üle, vaid tekitab nende pinnalt usutava keskkonna, iseloomuga karakterid, vihjetega edasiantava õhustiku. Tsitaadid hiina luuletajatelt võivad iseenesest tunduda liig magusa ja äratrööbatud võttena, aga lugedes oli neid kuidagi paraja tihedeusega ja usutavas kontekstis.
  • Emotsionaalne side. Autor on omamoodi sümpaatseks ja kaasaelamapanevaks kirjutanud peaaegu kõik tegelased. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis peategelaste arengut oleks võinud vast pisut rohkem lahti kirjutatud olla, et alguses anti piirjooned ette ja nendest joontest palju kaugemale ei mindud, varjutustega toodi nähtavamale üks või teine tahk ja mingi kohad jäidki valgeks. Aga lugedes see sobis.

Selle raamatu lugemiseks on päris mitu võtit ja see võiks mu meelest meeldida üsna erinevate maitseeelistustega lugejatele, alates maagilise realismi austajatest ja lõpetades paranormaalse romantika fännidega ning ega padurealismi sõbrad tohiks ka päris tühjade kätega jääda…

Kui tuua võrdlust filmimaailmast, siis siin raamatus on olemas miskit sarnast, mis on Jim Jarmuschi filmides.

Matt Haig “Kesköö raamatukogu” ja Piret Bristol “Päikesepoolses toas”

Matt Haig “Kesköö raamatukogu”

Matt Haigi “Kesköö raamatukogu” on vist maagiline realism, sest no realism see ei ole, aga tavaulmeks ka hästi ei liigitu. Tegu on siis paralleelmaailmadega, mille toimemehhanism on segu kvantfüüsikast, psühholoogiast ja habemega vanamehest, kas see habemega vanamees tähistab filosoofiat, teoloogiat või uhhuud, jätan ma lugejate otsustada. Aga ega sellele toimimise põhimõttele kuigi palju tähelepanu raamatus ei pöörata, paralleelmaailmad on vaid vahend, kuidas läbi mängida erinevaid elusid, võimalusi, valikuid. Peategelane on 35-aastane Nora, kes proovib läbi, kus ta omadega oleks, kui mõni valik oleks teistsugune olnud. Kõik oleks ju tore, aga need elud on kõik kuidagi nii … tavalised ja ettearvatavad, ilma eriliste üllatusmomentide või huvitavate nüketeta. Kirjutatud on lobeladusalt, aga liig eneseabiraamatulikult ning kuklas tiksus lugemise ajal, et ma olen kõike seda juba lugenud, kuskil teises raamatus ja teises soustis ja paremini sõnastatult. Raamatust lausete väljanoppijatel on tõenäoliselt selle raamatuga pidu, et raamatus on ka palju tsitaate, eriti rohkelt Henry David Thoreault, ning et isegi mina sain oma lause kätte: “Raamatukoguhoidjad on nagu hingestatud otsingumootorid.” (lk 100) Ulmelugejatele ei julge seda raamatut hästi soovitada, seda “teistsugust”, mida lugemise ajal mõttes ülal hoida, on liiga vähe, avarama maitsega naistekalugejatele või ise parasjagu mingi kriisiga kimpusolijate võiks ehk sobida. Aga võib-olla rohkematelegi lugejatele, lihtsalt mina olen liiga noriv.

***

Piret Bristol “Päikesepoolses toas”

Ka Piret Bristoli “Päikesepoolses toas” liigitub minu jaoks maagiliseks realismiks, ei, mitte maagilise realismi tavatähenduses, see on vägagi realism, aga see, kuidas see kirja on saanud, on maagiline. Raamat on žanris, mis mulle ei meeldi, nimelt enesefiktsioon. Kui palju on sest “enese” ja kui palju “fiktsioon”, ei oska ma arvata, sest ei tunne ma nii hästi ei autorit ega kultuuriringkondi. Minu jaoks polnud see ka oluline. Aga Piret Bristol on üks väga väheseid autoreid, kes on mulle suutnud ära põhjendada, miks päriselust kirjutada: “Prototüüpide kaitseks. Inimesi on maailmas niigi palju. On vastutustundetu suurendada nende arvu väljamõeldud tegelaste võrra.” (lk 118) Minategelase mõtted, tunded, motiivid, tegutsemised jne jäid mulle lõpuni võõraks ja mõistetamatuks, aga see ei seganud sugugi, kogu tekst oli selline, et lihtsalt nautisin, kuidas sõnad ja laused olid hoolega välja valitud ja üksteise järele pikitud, kui osavalt oli detaile üles nopitud ja kui parajatesse kohtadesse olid jäänud pausid. “Kirjutan, et taasluua kadunud maailm ja muud mõtet sel mu kirjutusel pole kunagi olnud. Loetagu või mitte. Minu raamatust peab selle maailma ehedalt kätte saama. Muu mulle muret ei tee.” (lk 41) Sain selle maailma kätte küll jah, kuigi kindlasti päris mitte sellisena, nagu autor mõtles, aga mingitpidi ikka. Raamatu eeltutvustus jooksis mulle ette FB-joonel ja siit soovitaksin edasi neile, kellele mäluraamatud meeldivad. Ja neile, kes tahaksid proovida lugeda eriliselt hõrku fragmentaalset stiili. Ja muidugi tartlastele, sest Tartut on siin raamatus ikka omajagu. Ja veel — fotod raamatus on ka Piret Bristoli jagu.

Heinrich Weinberg “Meeleheite valem”

Ma ei saa öelda, et see  teos oleks mulle meeldinud, aga ma ei saa ka öelda, et see mulle ei meeldinud, selline täpselt kirik keset küla lugemiselamus.

Plusspoolele läheb tegelikult päris palju: on hoogu ja karaktereid, läbimõeldud maailm ja usutav tehnikakola, lobedalt jooksev jutt ja parasjagu kõrvalepõikeid. Lisaks tundub mulle, et autoril endal on seda kirjutades tore olnud. Miinuspoolele läheb, et ma ei adunud suuremat pilti või ideed, et meelelahutuseks hea küll, aga miskit jäi nagu puudu. Ka ei suutnud ma ei loo kulu ega tegelastega emotsionaalset suhtestada. Võib puhtalt minu viga olla, et ma neid aspekte üles ei leidnud :)

Kosmoselennuks läheb alles kuskil veerandi raamatu pealt, enne seda on igast sahmerdamisi planeedil Gulag. Eks jätkub kosmosessegi jahmerdamisi ja juhustele lootmisi, mida võetakse kokku terminiga “meeleheite valem”. See on veel üks plusspoolele minev asi, et selliseid leidlikke ja huvitavaid sõnade ja väljendite kasutusi oli raamatus teisigi. Raamatu kestel olnud väikesed vahelepõiked Archipelagole saavad raamatu lõpus õigustuse. Neid vahelepõikeid oleks võinud olla ehk korraga lühemalt ja seeeest tihedamalt ning põhilooga rohkem paralleele või kontrasti tekitavad, aga noh, oli nagu oli ja kehvasti ju ei olnud.

Selle raamatu ette käivad tegelikult veel jutukogu “Pimesi hüpates” ja romaan “Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist”, mida ma ei ole lugenud. Kindlasti andnuks nende eelnev lugemine midagi olulist juurde, aga mu meelest on “Meeleheite valem” niimoodi üksikult ka täitsa loetav. Ja tõenäosus, et samasse maailma veel jutte tuleb, on mu meelest päris suur. Kas ma neid ka lugeda võtan, ei oska praegu lubada.

Lee Child “Afäär”

Kindla peale minek Lee Childiga vedas natuke alt, et miskipärast ei olnud nii hea, kui tema teised teosed. Kuidagi liiga sirgelt, lihaliselt ja vägivaldselt läks see lugu. Oma osa mitteniiheast lugemiselamusest oli ka sellel, et “Afäär” on mina-vormis ja see tundus kuidagi vale, enamik Reacheri lugusid on tema-vormis, paar minast on sarjas veel, ma ei mäleta, et see mind toona oleks häirinud, nüüd miskipärast segas. Toomas Tauli tõlge tundus asjalik, aga tuim.

See on siis viimane juhtum, kus Reacher veel ametlikult mundris ning siin on olemas märksõnad ja viited sellele, miks Reacher otsustas pärast armeed elada just nii, nagu me seda nii mitmest enneilmunud raamatust teame.

On 1997. a märts, raudteeäärne väikelinn, sõjaväeosa naabriks, surnud on kolm kaunist naist ja Reacher peab tegema selgeks, kas süüdi on sõjaväelased või tsivilistid. Abi ja seltskonda on tal kohaliku šerifi näol ja vanad armeekaaslased varustavad jõudumööda asjakohase infoga, keegi loobib kaikaid kodaratesse, etendatakse mingeid kummalisi näitemänge ja vahel poetatakse ka saiapudi ja kivikesi teerajale. Lõpuks tõmmatakse otsad kokku, sõlm raiutakse läbi, on neid, kes saavad rahus igapäevaelu jätkata, mõni ametikoht jääb vabaks ja mõni kaob hoopis ära.

Kuidagi südamlikult mõjus raamatu keskel Reacheri jutuajamine koleda kuueteistaastasega, et ühtpidi omakasupüüdlik, et infot saada, aga sinna vahele pakkus ta poisile ka nii ausat elutõde kui lootust tulevikule. Mis sest lootusest edasi sai, on muidugi iseasi.

Sõnapaar “kesköine rong” saab selle raamatu mõjul mõneks ajaks hoopis teistsuguse tähenduse, nii lõbusama kui morbiidsema.

Aliis Aalmann “Verihaljas”

Oo! Midagi värsket ja huvitavat ja head ja ilusat!

Esmalt ahmisin luulekogu hooga sisse, algusest otsani, kiiresti-kiiresti, ise kogu aeg üllatusseisundis, et ongi hea, kogu aeg on hea.

Siis panin kogu korraks kõrvale, guugeldasin, sain teada, et tegu on võrokesega, kes on uurinud rahvaluulet (link magistrtööle), kes teostab end ka kunsti alal (n juhendaja Aila Näpustuudios või galerii instas) ning “Verihaljas” on tema esimene luulekogu.

Ja siis hakkasin otsast peale naudiskledes lugema:

• et oo, ma ei mäletagi värskemast eesti luulest regilaulu rütmi, sõnavara ja meeleolu kasutust, kui uus ja huvitav!
• et oo, milline hõrk segu romantilisest minevikuihalusest ja realistlikust külaühiskonna tunnetusest!
• et oo, kui vabalt ja nõtkelt ja mitmekesiselt voolav vabavärss!
• et oo, millised lahedad sõnaleiud ja mõtteuperpallid ja ümberütlemised!
• et oo, milline imetabane oskus edasi anda emotsioone, seda nii varjatult kui üsna otse!
• et oo, kui läbimõeldud ja koguga kaasarääkiv kujundus!

Ja et oo, siit kogust on selle 1-2 näidisluuletuse väljavalimine ikka nii raske :) Niisiis jätan ma praegu selle tegemata ja jagan autori valikut autori esituses:

 

Jürgen Rooste Luuleloo kursus

8. aprillist 6. maini olin ma neljapäevaõhtuti arvuti taga ja kuulasin-vaatasin Tallinna Rahvaülikooli korraldatud Jürgen Rooste Luuleloo kursust. Tore oli.

Ma panen siia nüüd püstrasvaseskirjas Jürgen Rooste lauseid või teemasid (nii nagu need mulle meelde jäid või sel hetkel kirja said, st ta ei pruukinud sõnasõnalt nii öelda, aga ma sain aru, et asja mõte on umbes sihuke) ja kursiivis oma kommentaare.

Kursuse teema – kuidas luule kude kujuneb. Meetod – lugeda ette palju head luulet. Ülesehitus – ajaloolis-assotsiatiivne.

See teema-osa läks vist vahel natuke harali, aga meetod toimis, kuigi ma ei armasta eriti ettelugemisi, siis siin olid need kuidagi põhjendatud ning Jürgen suutis iga luuletaja jaoks leida selle õige hääle ja hääletooni. Ajaloolis-assotsiatiivne lähenemine, st üldine püüd järgida mingit ajajoont, aga kui oli vaja Homerose kõrvale Stevie Wonderit mainida, siis oli vaja, ja mulle see meeldis, et asi vahel selliseks hüplikuks läks.

Radu, mida mööda minna, on palju [millistest luuletajatest rääkida].

Jah. Aga mulle meeldis Rooste julgus valida välja omad lemmikud, et no kui ikka kogu romantismi saab Robert Burnsiga kokku võtta, siis ei ole vaja neist teistest, keda on koolipingis nagunii küllalt kuuldud, nii palju juttu teha.

Kõik luuletajad on kirjutanud seda ühte luuletust, ikka sellest inimeseks olemisest.

Jahah, ilus lause, et ühtpidi võtab nagu nii hästi kokku, aga kui järgi mõtlema hakata, siis sisaldab nii palju tühjust, mida igaüks saab oma maitse järgi täita. Ma kuulsin seda lauset aegu tagasi meie toonase direktori Asko Tamme suust, siis küll üldistusena kogu kirjandusele. Huvitav, kus selle lause algupära on?

Tantsu, laulu ja luule puhul on aktiivsed samad ajupiirkonnad.

Hmm… ma ei teadnudki seda… Võib-olla küll :) Siis on igatahes see eesti rahva tantsurahvaks ja laulurahvaks jagamine üsna tühi töö, et kõik see on üks ja seesama. 

Luuletamist õpitagu headest luuletustest.

See on täpselt sama, mida (:)kivisildnik kogu aeg räägib, et tarvis on lugeda-lugeda-lugeda ja häid asju lugeda. No siis ka kirjutada.

Krestomaatika ei ole alati paremik. Krestomaatika on kirjandusteaduslik võimuakt.

Nõus.

Luuletustel on oht liiga intensiivse tarvitamisega ära kuluda.

Nõus.

Luulet tuleb võtta oma aja kontekstis.

Nõus. Nagu üldse kirjandust ja kunsti, et muidugi saab vaadata, kuidas need tänapäeval kõnetavad, aga tuleb ka püüda mõista, kuidas need omal ajal mõjusid.

Kunstnikuks olemise hind on olla ühiskonnas veidrik.

Nii ja naa, et võib nii minna, võib-olla enamasti lähebki, aga alati küll mitte.

Luulet peaks tundma, mitte liiga ära analüüsima. Ei maksa ületõlgendada ja -mõelda.

Nii ja naa. Laias laastus nõus, aga vahel on väga nauditav lugeda-kuulata, kuidas oskaja luuletuse pulkadeks lahti võtab ja uue mõistmisega kokku paneb.

Kõik, kes olid noored ägedad eeskujud, saavad äkki 50 [kaasaegsest eesti luulest].

Jahah, see põlvkond, kes saamas või just sai 50, on minu meelest momendil see eesti kirjanduse kese. Jah, muidugi on veel tublisid vanemaid tegijaid ja punt nooremaid kirjandusse pürgijaid, aga üldiselt mu meelest annavad eesti kirjandusele praegu näo nende 50-kanti autorite looming.

Luulet tuleb võtta aegaselt, rahulikult ja sõõmukaupa.

Jah. Vahel võib mõne autori loomingusse küll ära uppuda, aga kuidagi väga tore on pärast üksikute lemmikluuletuste kaupa teda üle lugeda.

Luule ei kao ära, luule küll muutub, aga ei kao.

Jah ja aamen.

Mis veel puudu jäi?

Täpselt üks tund jäi puudu, et sellest kõige värskemast kraamist ka mingit ülevaadet saada. 

Millele tahaks vastu vaielda?

Aktiivselt vaidleks vastu lausele, et 90.-te esimesel poolel polnud luule oluline. Oli küll oluline! :)

Mul on kahju, et ma omal ajal Tartu Rahvaülikoolis Mart Velskri antud Tartu kirjanduse kursusest midagi sellist kokku ei kirjutanud. Rooste ja Velsker on muidugi väga erinevad esineja-natuurid, aga paljulugenud, karismaatilised ja kirglised oma teema suhtes on nad mõlemad.

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 2

Manga. Järg.

See tellis oli hullem, kui esimene osa. Kuskil on vanameeste õpetussõnu ja korraks saab Musashi endale õpipoisi, aga enamiku sest köitest võtab enda alla Musashi ja mingi munga kahevõitlus. Lõpu poole on põgusalt sõbra sekeldusi, mis mõjusid tüütumaltki kui see lõputu duell. Et miks ma siis lugesin? No ma lootsin, et miskit muud on ka… ja õpetussõnakohad olidki kohati täitsa toredad. Ja punkt sai vähese vaevaga täis :)

Et lugu pole minu maitse üldse, aga pildi pool on endiselt hea.

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 1

Manga. Tellis.

Mul on tunne, et siin loos oli mu jaoks liiga palju Jaapani kultuurikoodi, mida ma ei suutnud lahti hammustada, et enamjaolt kauge, võõras ja arusaamatu. Kuigi tegevust ja taplust oli omajagu, siis lugu läks edasi kuidagi teosammul, mu meelest iga hetke jaoks ei oleks olnud vaja seda pilti joonistada, oleks hõredamalt ka hakkama saanud.

Pildid ise olid muidu head, et korraliku tehnikaga, läbimõeldud paigutusega, anatoomiliselt korrektsed, tegelased iseloomulikud, vaatenurgad vahelduvad. Valdavalt mustvalge, aga peatükkide algustes võis olla ka pisut värvi.

Tegevusaeg on kuskil 17. saj. algupoolel ja peategelane on ronin, st isandata samurai Miyamoto Musashi. Raamatus on kolm osa. Esimeses osas on 17-aastane Musashi peale lahingut ellujäänud sõbraga kosumispaika otsimas. Nad leiavad majakese, kus ema ja tütar, parandavad haavu ja liiguvad eri teedel edasi. Teine osa on neli aastat hiljem Musashi kodukülas. Ega see külaskäik meeldiv ei ole, sest sõbra ema süüdistab teda, et sõber koju pole tulnud ja muu külarahvas peab teda deemoniks. Napilt, aga ellu ta jääb. Kolmas osa on Kyotos, kus Musashi otsib üles võitluskunstide kooli, et oma võimeid proovile panna. Saame ka aimu, kuidas sõbral vahepeal läinud on.

Sõprusest, noh, kangelase sõber on sihuke tüüp, et samal ajal, kui kangelane võitleb röövlikambaga, kepib sõber metsas majaperenaist… aga samas, kodukülas oli ta ainus, kes kangelasega edasi suhtles, kui 13-aastasel Musashil jamad tekkisid. Niiet kui kellegil on pealtnäha kummalisi sõpru, siis mingil hetkel on nad olnud mittekummalised ja mälestus sellest võib kesta väga pikka aega, mõnikord terve elu.

Praktiline teadmiskild raamatust — tammepuust harjutusmõõk võib õiges käes päris tõhus relv olla. Aga mul tekkis rõivastusalane küsimus, et huvitav, mismoodi need siidised hommikumantlid meestel seljas püsisid? (Mu samalaadne küsimus India saride kohta sai hiljuti väga lihtsa vastuse — hunnik haaknõelu.) Ja kuidas on võimalik kaks mõõka vöö vahele torgata ja niimoodi vabalt ringi käia?