Lee Child “Afäär”

Kindla peale minek Lee Childiga vedas natuke alt, et miskipärast ei olnud nii hea, kui tema teised teosed. Kuidagi liiga sirgelt, lihaliselt ja vägivaldselt läks see lugu. Oma osa mitteniiheast lugemiselamusest oli ka sellel, et “Afäär” on mina-vormis ja see tundus kuidagi vale, enamik Reacheri lugusid on tema-vormis, paar minast on sarjas veel, ma ei mäleta, et see mind toona oleks häirinud, nüüd miskipärast segas. Toomas Tauli tõlge tundus asjalik, aga tuim.

See on siis viimane juhtum, kus Reacher veel ametlikult mundris ning siin on olemas märksõnad ja viited sellele, miks Reacher otsustas pärast armeed elada just nii, nagu me seda nii mitmest enneilmunud raamatust teame.

On 1997. a märts, raudteeäärne väikelinn, sõjaväeosa naabriks, surnud on kolm kaunist naist ja Reacher peab tegema selgeks, kas süüdi on sõjaväelased või tsivilistid. Abi ja seltskonda on tal kohaliku šerifi näol ja vanad armeekaaslased varustavad jõudumööda asjakohase infoga, keegi loobib kaikaid kodaratesse, etendatakse mingeid kummalisi näitemänge ja vahel poetatakse ka saiapudi ja kivikesi teerajale. Lõpuks tõmmatakse otsad kokku, sõlm raiutakse läbi, on neid, kes saavad rahus igapäevaelu jätkata, mõni ametikoht jääb vabaks ja mõni kaob hoopis ära.

Kuidagi südamlikult mõjus raamatu keskel Reacheri jutuajamine koleda kuueteistaastasega, et ühtpidi omakasupüüdlik, et infot saada, aga sinna vahele pakkus ta poisile ka nii ausat elutõde kui lootust tulevikule. Mis sest lootusest edasi sai, on muidugi iseasi.

Sõnapaar “kesköine rong” saab selle raamatu mõjul mõneks ajaks hoopis teistsuguse tähenduse, nii lõbusama kui morbiidsema.

Aliis Aalmann “Verihaljas”

Oo! Midagi värsket ja huvitavat ja head ja ilusat!

Esmalt ahmisin luulekogu hooga sisse, algusest otsani, kiiresti-kiiresti, ise kogu aeg üllatusseisundis, et ongi hea, kogu aeg on hea.

Siis panin kogu korraks kõrvale, guugeldasin, sain teada, et tegu on võrokesega, kes on uurinud rahvaluulet (link magistrtööle), kes teostab end ka kunsti alal (n juhendaja Aila Näpustuudios või galerii instas) ning “Verihaljas” on tema esimene luulekogu.

Ja siis hakkasin otsast peale naudiskledes lugema:

  • et oo, ma ei mäletagi värskemast eesti luulest regilaulu rütmi, sõnavara ja meeleolu kasutust, kui uus ja huvitav!
  • et oo, milline hõrk segu romantilisest minevikuihalusest ja realistlikust külaühiskonna tunnetusest!
  • et oo, kui vabalt ja nõtkelt ja mitmekesiselt voolav vabavärss!
  • et oo, millised lahedad sõnaleiud ja mõtteuperpallid ja ümberütlemised!
  • et oo, milline imetabane oskus edasi anda emotsioone, seda nii varjatult kui üsna otse!
  • et oo, kui läbimõeldud ja koguga kaasarääkiv kujundus!

Ja et oo, siit kogust on selle 1-2 näidisluuletuse väljavalimine ikka nii raske :) Niisiis jätan ma praegu selle tegemata ja jagan autori valikut autori esituses:

 

Jürgen Rooste Luuleloo kursus

8. aprillist 6. maini olin ma neljapäevaõhtuti arvuti taga ja kuulasin-vaatasin Tallinna Rahvaülikooli korraldatud Jürgen Rooste Luuleloo kursust. Tore oli.

Ma panen siia nüüd püstrasvaseskirjas Jürgen Rooste lauseid või teemasid (nii nagu need mulle meelde jäid või sel hetkel kirja said, st ta ei pruukinud sõnasõnalt nii öelda, aga ma sain aru, et asja mõte on umbes sihuke) ja kursiivis oma kommentaare.

Kursuse teema – kuidas luule kude kujuneb. Meetod – lugeda ette palju head luulet. Ülesehitus – ajaloolis-assotsiatiivne.

See teema-osa läks vist vahel natuke harali, aga meetod toimis, kuigi ma ei armasta eriti ettelugemisi, siis siin olid need kuidagi põhjendatud ning Jürgen suutis iga luuletaja jaoks leida selle õige hääle ja hääletooni. Ajaloolis-assotsiatiivne lähenemine, st üldine püüd järgida mingit ajajoont, aga kui oli vaja Homerose kõrvale Stevie Wonderit mainida, siis oli vaja, ja mulle see meeldis, et asi vahel selliseks hüplikuks läks.

Radu, mida mööda minna, on palju [millistest luuletajatest rääkida].

Jah. Aga mulle meeldis Rooste julgus valida välja omad lemmikud, et no kui ikka kogu romantismi saab Robert Burnsiga kokku võtta, siis ei ole vaja neist teistest, keda on koolipingis nagunii küllalt kuuldud, nii palju juttu teha.

Kõik luuletajad on kirjutanud seda ühte luuletust, ikka sellest inimeseks olemisest.

Jahah, ilus lause, et ühtpidi võtab nagu nii hästi kokku, aga kui järgi mõtlema hakata, siis sisaldab nii palju tühjust, mida igaüks saab oma maitse järgi täita. Ma kuulsin seda lauset aegu tagasi meie toonase direktori Asko Tamme suust, siis küll üldistusena kogu kirjandusele. Huvitav, kus selle lause algupära on?

Tantsu, laulu ja luule puhul on aktiivsed samad ajupiirkonnad.

Hmm… ma ei teadnudki seda… Võib-olla küll :) Siis on igatahes see eesti rahva tantsurahvaks ja laulurahvaks jagamine üsna tühi töö, et kõik see on üks ja seesama. 

Luuletamist õpitagu headest luuletustest.

See on täpselt sama, mida (:)kivisildnik kogu aeg räägib, et tarvis on lugeda-lugeda-lugeda ja häid asju lugeda. No siis ka kirjutada.

Krestomaatika ei ole alati paremik. Krestomaatika on kirjandusteaduslik võimuakt.

Nõus.

Luuletustel on oht liiga intensiivse tarvitamisega ära kuluda.

Nõus.

Luulet tuleb võtta oma aja kontekstis.

Nõus. Nagu üldse kirjandust ja kunsti, et muidugi saab vaadata, kuidas need tänapäeval kõnetavad, aga tuleb ka püüda mõista, kuidas need omal ajal mõjusid.

Kunstnikuks olemise hind on olla ühiskonnas veidrik.

Nii ja naa, et võib nii minna, võib-olla enamasti lähebki, aga alati küll mitte.

Luulet peaks tundma, mitte liiga ära analüüsima. Ei maksa ületõlgendada ja -mõelda.

Nii ja naa. Laias laastus nõus, aga vahel on väga nauditav lugeda-kuulata, kuidas oskaja luuletuse pulkadeks lahti võtab ja uue mõistmisega kokku paneb.

Kõik, kes olid noored ägedad eeskujud, saavad äkki 50 [kaasaegsest eesti luulest].

Jahah, see põlvkond, kes saamas või just sai 50, on minu meelest momendil see eesti kirjanduse kese. Jah, muidugi on veel tublisid vanemaid tegijaid ja punt nooremaid kirjandusse pürgijaid, aga üldiselt mu meelest annavad eesti kirjandusele praegu näo nende 50-kanti autorite looming.

Luulet tuleb võtta aegaselt, rahulikult ja sõõmukaupa.

Jah. Vahel võib mõne autori loomingusse küll ära uppuda, aga kuidagi väga tore on pärast üksikute lemmikluuletuste kaupa teda üle lugeda.

Luule ei kao ära, luule küll muutub, aga ei kao.

Jah ja aamen.

Mis veel puudu jäi?

Täpselt üks tund jäi puudu, et sellest kõige värskemast kraamist ka mingit ülevaadet saada. 

Millele tahaks vastu vaielda?

Aktiivselt vaidleks vastu lausele, et 90.-te esimesel poolel polnud luule oluline. Oli küll oluline! :)

Mul on kahju, et ma omal ajal Tartu Rahvaülikoolis Mart Velskri antud Tartu kirjanduse kursusest midagi sellist kokku ei kirjutanud. Rooste ja Velsker on muidugi väga erinevad esineja-natuurid, aga paljulugenud, karismaatilised ja kirglised oma teema suhtes on nad mõlemad.

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 2

Manga. Järg.

See tellis oli hullem, kui esimene osa. Kuskil on vanameeste õpetussõnu ja korraks saab Musashi endale õpipoisi, aga enamiku sest köitest võtab enda alla Musashi ja mingi munga kahevõitlus. Lõpu poole on põgusalt sõbra sekeldusi, mis mõjusid tüütumaltki kui see lõputu duell. Et miks ma siis lugesin? No ma lootsin, et miskit muud on ka… ja õpetussõnakohad olidki kohati täitsa toredad. Ja punkt sai vähese vaevaga täis :)

Et lugu pole minu maitse üldse, aga pildi pool on endiselt hea.

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 1

Manga. Tellis.

Mul on tunne, et siin loos oli mu jaoks liiga palju Jaapani kultuurikoodi, mida ma ei suutnud lahti hammustada, et enamjaolt kauge, võõras ja arusaamatu. Kuigi tegevust ja taplust oli omajagu, siis lugu läks edasi kuidagi teosammul, mu meelest iga hetke jaoks ei oleks olnud vaja seda pilti joonistada, oleks hõredamalt ka hakkama saanud.

Pildid ise olid muidu head, et korraliku tehnikaga, läbimõeldud paigutusega, anatoomiliselt korrektsed, tegelased iseloomulikud, vaatenurgad vahelduvad. Valdavalt mustvalge, aga peatükkide algustes võis olla ka pisut värvi.

Tegevusaeg on kuskil 17. saj. algupoolel ja peategelane on ronin, st isandata samurai Miyamoto Musashi. Raamatus on kolm osa. Esimeses osas on 17-aastane Musashi peale lahingut ellujäänud sõbraga kosumispaika otsimas. Nad leiavad majakese, kus ema ja tütar, parandavad haavu ja liiguvad eri teedel edasi. Teine osa on neli aastat hiljem Musashi kodukülas. Ega see külaskäik meeldiv ei ole, sest sõbra ema süüdistab teda, et sõber koju pole tulnud ja muu külarahvas peab teda deemoniks. Napilt, aga ellu ta jääb. Kolmas osa on Kyotos, kus Musashi otsib üles võitluskunstide kooli, et oma võimeid proovile panna. Saame ka aimu, kuidas sõbral vahepeal läinud on.

Sõprusest, noh, kangelase sõber on sihuke tüüp, et samal ajal, kui kangelane võitleb röövlikambaga, kepib sõber metsas majaperenaist… aga samas, kodukülas oli ta ainus, kes kangelasega edasi suhtles, kui 13-aastasel Musashil jamad tekkisid. Niiet kui kellegil on pealtnäha kummalisi sõpru, siis mingil hetkel on nad olnud mittekummalised ja mälestus sellest võib kesta väga pikka aega, mõnikord terve elu.

Praktiline teadmiskild raamatust — tammepuust harjutusmõõk võib õiges käes päris tõhus relv olla. Aga mul tekkis rõivastusalane küsimus, et huvitav, mismoodi need siidised hommikumantlid meestel seljas püsisid? (Mu samalaadne küsimus India saride kohta sai hiljuti väga lihtsa vastuse — hunnik haaknõelu.) Ja kuidas on võimalik kaks mõõka vöö vahele torgata ja niimoodi vabalt ringi käia?

Emily Dickinson “Kiri Maailmale”, Sylvia Plath “Luulet” 

Vahel võivad raamatute juurde viia üsna ootamatud viited. Näiteks netist leitud Lisa Perrini pildid kirjanikest. Täpsemalt siis Emily Dickinsonist ja Sylvia Plathist. Otsisin luulekogud välja, tassisin neid mitu nädalat kaasas, aegajalt vabal hetkel paari luuletuse kaupa lugedes.

Midagi tundus neis sarnast. Üksindus ja ühenduspüüd, hetke ülistus ja igaviku igatsus, tahe ajalikku ja ajatut omamoodi läbi tunnetada ja sõnadesse vormida. Mõlemad on saanud endale eesti keelde väga sobiva tõlkija – Emily Dickinsoni luulekogu “Kiri Maailmale” tõlkis Doris Kareva, Sylvia Plathi “Luulet” Tiina Aug.

Minu praeguse  minaga ei haakunud hästi kumbki luulekogu, aga ma mäletan paarikümneaastast mina, kes vaimustus Emily Dickinsoni luulest, ja mulle tundub, et paarikümne aasta pärast olen ma valmis Sylvia Plathi luulest aru saama. Aga aegajalt proovida, kuidas mõni luuletaja just antud ajahetkel sobib, võiks muidu ka.

Luulenäide ühelt ja teiselt.

Ilmus Lugemissoovituse blogis.

Jodi Picoult “Üheksateist minutit”

picoult19saksaVõtsin selle jutu peale raamatu koju ja hakkasin lugema: “19 minutiga on võimalik ära niita majaesine muru, värvida juukseid või jälgida kolmandikku hokimängust. 19 minutiga võib küpsetada küpsiseid või lasta hambaarstil plommi paigaldada; selle aja jooksul on võimalik viieliikmelise pere pesu kokku voltida. /—/ 19 minutiga on võimalik kätte maksta.” Jne. Lõpuni välja.

Sisu ei tahaks siinkohal väga ära seletada, piisab vast valikust märksõnadest: kool, kasvamine, lahkukasvamine, koolikiusamine, kohandumine, ootused, valikud, valed, laste suhted vanematega, vanemate hirm last valesti kasvatada, töö- ja pereelu klapitamine, suhtevägivald, kättemaks, haavad ja armid, tõde ja õigus, surm ja edasielamine, pisut ka sõprust ja armastust.

picoult19ingiseRaamat on kirjutatud mitmest vaatepunktist — Josie ja tema ema Alex, Peter ja tema ema Lacy ning politseinik Patrick — natuke stiililises segapudrus (on nii naisteka, noorteka kui krimi elemente), aga üldtoonis usutavalt ja igale tegelasele kaasa elama panevalt. Igatahes valusal teemal ja mõtlemapanevalt. “”Peter, kes tõmbas tikku?” Peter kergitas pead. “Kes ei tõmmanud?””

Raamat ei ole Eestis just kuigi palju tähelepanu pälvinud, tõenäoliselt just seetõttu, et sihtgrupp, kellel raamat mõeldud, ei ole seda üles leidnud. Jutu algusesse tagasi tulles — kujutage ette, et raamatul oleks umbkaudu selline kaanekujundus, nagu sel ingliskeelsel või tol saksakeelsel.

Ilmus Lugemissoovituse blogis

Jan Kaus “Ma olen elus”

jan-kaus-ma-olen-elusKarl Martin Sinijärv jagas ühes oma ülevaates kirjanduse laias laastus kaheks: raamatud, kus mitte midagi ei juhtu, ja raamatud, kus kogu aeg juhtub midagi. Jan Kausi „Ma olen elus” on ses suhtes üks kummaline raamat, et ei saa öelda, et midagi ei juhtuks, juhtub küll, igapäevaaskeldustest suurte juhusteni ja rännakutest märulihetkedeni, aga kirja on see pandud kuidagi eemalviibivas mitte-midagi-ei-juhtu stiilis. Tundub, et kõik lihtsalt voolab vaikselt sinna, kuhu autor tahab loo veeretada, või siis sinna, kuhu lugu autori veeretas. Ilusas sõnastuses, aga igavavõitu.

Triinu Meres on kunagi öelnud, et kõigepealt peavad ühes heas jutus olema kaasa elama panevad kangelased. Ma ise nii kategooriline ei oleks, aga seda raamatut lugedes tuli Triinu lause kummitama küll. Tegelasi on palju, aga nad kõik on kuidagi ühtemoodi tuimad tükid, nimede ja seoste meelespidamisega, et kes kelle poeg ja kes kelle vend, kes kelle naine ja kes kelle armuke, oli lugemise ajal tükk tegu. Tegelased ei eristu üksteisest just eriti palju, Haraldid-Mihklid-Georgid-Larad sulasid vaikselt üheks halliks massiks. Vahel oleks tahtnud lugedes röögatada nagu lavastaja peaproovi ajal üksi üheksandast reast: „Ei usu!”, vahel nagu usuks ka, aga ei huvita eriti. Ja kui mõne tegevusliini vastu huvi tekibki, viib Kaus jutu kiirelt mujale.

Ulmelugejana näen ma raamatus hulka raisatud võimalusi. Kui vilksatas legend Kassnaisest, siis ootasin ma Karen Orlau väärilisi etnoõuduse hetki, aga sinnapaika see lugu jäigi. Paarisaja-aastase mehe puhul oleks oodanud mingit selgitust, peale selle, et „äh, mingi geenivärk”, või siis natuke pikemat elulugu. jankauspilt2Ja kui geenmoondatud kummeliga juba ühes Eestimaa otsas möllati, siis mingit analüüsi, mis see kohalikule taimestikukooslusele kaasa toob, oleks raamatus tahtnud näha küll. Kildagaasi kaevandamise lause käiakse lauale, aga järge sellele lausele ei tule. Ja üleüldse – kui laenata ümberütlemist Jüri Kallaselt – liiga palju kartuliputru ja liiga vähe tatraputru.

Kui keegi nüüd kokkuvõtteks arvab, et seesinane kirjatükk pigem lugemishoiatuse kui lugemissoovitusena mõeldud on, siis päris nii see pole. Julgustan kõiki ikka omal nahal läbi katsetama, et mida tema sellest raamatust leiab. Kasvõi paar lehekülge ja diagonaalis. Jan Kausi lausestusoskus ja pisiasjade märkamine väärivad seda küll. Testida võib ka seda, palju sellest, mis autor enda meelest sisse on kirjutanud (vt intervjuu Mart Juurega), lugedes silma jääb. Ja kas ulmeline osa klapib raamatu üldtooniga kokku või on see pigem „tolksti see pisuhänd”.

Lõppu veel retooriline küsimus, et mis häda neil eesti autoritel selle elusolemisega on –„Kas ma olen nüüd elus” (Siim Nurklik), „Elus” (Triin Tulev), „Ma olen elus olemise tunne” (Jim Ashilevi), „Ma olen elus” (Jan Kaus)…

Ilmunud algselt ulmeajakirjas Reaktor.

Caitlin Moran “Kuidas luua tüdrukut”

Kolleeg keerutas laste- ja noorteosakonna raamatut käes ja kaalus, et kas eestikeelse ilukirjanduse saalis võiks ka seda olla. Vaatasin raamatut, lõin suvalises kohas lahti ja sattusin lugema lõiku, kus arutati gootide üle, umbkaudu, et gooti tüdrukud on suured ja lopsakad ja gooti poisid pisikesed ja kiitsakad. Minu kogemus ütleb, et gooti tüdrukuid on igas mõõdus, aga gooti poisid on enamasti suht pikakasvulised. Vaidlemishimust ja mõistasoovimisest, kust selline stereotüüp pärit on, hakkasin lugema.

Mida ma tegelikult lugesin?

Raamatu tutvustus:kuidas-luua-tüdrukut
Mu nimi on Johanna Morrigan. Ma olen neliteist. Ja ma olen otsustanud ennast tappa. Muidugi mitte päriselt. Ma pean lihtsalt tapma Johanna ja looma tema asemele uue tüdruku. „Kuidas luua tüdrukut” on kurbnaljakas ja jämedalt avameelne sissevaade teismelise tüdruku suurekskasvamisse 1990. aastate alguse trööstitus Wolverhamptonis ja Londonis.

Kui tihtipeale tundub mulle, et kaanetekstid on koostanud keegi, kes pole raamatut lugenud, siis seekordne kirjastusepoolne saatesõna on üsna tõene.

Pisut täpsemalt teemade kaupa.

Tegelased.
Peategelane on raamatu alul 14aastane ja raamatu lõpuks 17aastane Johanna. Ja ta on tõesti peategelane, kõik toimub temaga ja tema pilgu läbi. Teda ümbritsevad inimesed on edasi antud napilt, pisut enam saavad tähelepanu vanem vend Kriss, alkohoolikust muusikuambitsioonidega isa ja Johanna eluarmastus John Kite.

Vaesus.
Wolverhampton on endine tööstuslinn, kus töökohti jääb aina napimaks ja üheteistprotsendine toetuse kaotus lööb kuueliikmelise pere eelarvesse määratu augu. Selle raamatu puhul on erandlik ja oluline, et vaesus ei suru maha unistusi ja masendust ei elata peresiseselt välja.

Õppimine.
Koolist on raamatus üsna vähe juttu, seda enam, et Johanna jätab kooli pooleli. Jätkub iseõppimine katse-eksituse meetodil ja (mis minu kui raamatukoguhoidja südant soojendab) raamatukogu abil.

Enda mina otsimine.how-to-build-a-girl-caitlin-moran
Ühtpidi teab Johanna väga hästi, kes ta on ja kelleks ta saada tahab ning kuidas seda saavutada, milliseid maske ja võtteid kasutada, teisalt kumab tema suure lärmaka tüdruku etendamisest läbi ebakindlus ja oma mina mahasalgamine võib nii mõnigi kord olla valus.

Seksuaalsuse avastamine.
Minu maitse jaoks liialt detailselt ja värvikalt, aga võib-olla ma olen lihtsalt lubjakas.

Kirjutajaks kasvamine.
Kui mina eeldanuks, et muusikakriitikuks pürivad need, kes muusikat armastavad, siis selles raamatus on see pigem päästenöör vaesusest väljarabelemiseks. Johanna andekusele lisandub tema rõõm huvitavatest sõnadest ja väljenditest, muusikast satub ta kirjutama pigem juhuse ja töötahte tõttu. Vastutuse võtmine oma sõnade eest saabub hiljem.

Muusika.
Pidepunkte selles vallas leidsin ma vähem kui lootsin, minu üheksakümnendad olid natuke muud üheksakümnendad. Kui Johanna küsib oma nõolt, et kuidas indie, gooti ja reivimuusika ühte inimesse ära mahub, siis mina ei näe selles mingit probleemi, lisatagu sinna veel folki ja elektropoppi ja gooti asemel pungisugemetega rokki ja ongi minu tollane muusikamaitse olemas.

Pidu!
Mind hämmastab nii raamatus kui päriselus noorte võime suht suurtes kogustes alkoholi sisse kallata ja olla veendunud oma selgamõeldud surematu-kaštšei-soomurüüs.

Poolautobiograafilisus.Caitlin-Moran
Raamat algab autori märkusega, et see teos on väljamõeldis, kuid arvustustest tuleb välja, et ta on end teosesse kirjutanud pisut rohkem kui ta arvas seda teinud olevat.

Klassivahed ja töölisklassi rõhutamine.
Ma kardan, et ma pole ainus oma põlvkonnas, kellel sõna “klassivõitlus” iroonilise muige esile kutsub, kuigi ma mõistusega saan aru, et suured klassivahed on probleem.

Stiil.
Hoogne ja humoorikas ja mitte kõige siivsama sõnavaraga. Üsna hästi on kokku sobitatud teismelise mõttemaailm ja neljakümnese autori hääl. Joriseda võib, et jutustaja toon raamatus möödunud kolme aasta kirjeldamisel eriti ei muutu.

Miks peaks seda raamatut lugema?
Ega peagi, aga kui mõni eelpool kirjas olev aspekt huvi pakub ja mõni teine eemale ei peleta, võib ehk proovida. Ka ei piiraks ma lugejateringi noortega, vaid soovitaks seda samavõrra nende vanematele.kuidasollanaine

Arvamusi:
Tuulemari
Goodreads
The New York Times
The Guardian
The Independent

Ja veel.
Autoril on plaanis kirjutada ka järjeraamatud. Varem on Caitlin Moranilt eesti keeles ilmunud omaeluline esseekogumik “Kuidas olla naine”. Selle raamatu sisust annab aimu intervjuu Caitlin Moraniga Kopenhaageni kuninglikus raamatukogus:

 

 Autori grimassiga pilt ei ole valitud õelusest,
Caitlin Moranile meeldib poseerides nägusid teha.
Pilt on pärit siit.

Ilmus Lugemissoovituse blogis