“Läbi valu ja vaeva”

See raamat istus mu koduses riiulis jaanuarist saati, aga ma arvan, et ma tegin väga õige otsuse, et ma hakkasin seda lugema siis, kui mul selleks päriselt ka tuju oli.
 
Mu peas hakkasid lood kuidagi paare moodustama. Mõnel teisel hetkel tuleks võib-olla teistsugused paarid, aga praegu said sellised:
 
  • Maniakkide Tänava “Läbi valu ja vaeva” ja Joel Jansi “Parun ja Virma” esindavad eesti etnoõudust. Mõlemad lood meeldisid mulle päris hästi, meeleolu oli mõlemal loo kuidagi väga hästi paigas ja eesti folkloori kasutus äratuntav, aga ka toredalt omapoolsete edasiarendustega. Sisu poolest meeldis mulle Maniakkide Tänava jutt pisut enam, sest Jansi loos oli ettearvatavat rohkem, Tänav suutis rohkem üllatada. Ka on kirjeldustes Tänav pisut hämaram ja vihjavam, Jans on üsna otseütlemisega (mis iseenesest tegelt ju tema jutuga väga hästi sobis).
  • Urban-fantasy alla paneks ma Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” ja Mart Raudsaare “BR-2m”. Mõlemad on autorid, kes ei kirjuta just tihti, aga seda enam jään ootama järgmisi jutte, sest teemavalikud on neil üsna ebatüüpilised ning kirjutamisladusus kõvasti üle keskmise. Ühine on neil ka seotus mingi kindla Eestimaa paigaga, ma usun, et saarlastele on Krafinna kirjeldatud mõtted ja meeleolud väga tuttavad, keegi lihtsalt pidi need nii ilusate sõnadega kirja panema, Raudsaare Tartu on jällegi tartlastele vägagi tuttav Tartu. Neis pealtnäha tuttavturvalistes keskkondades võib aga tegelikult väga kummalisi asju juhtuda…
  • Kaasaegset õudushõngu pakuvad Szymun Wroczeki “Hüpoteek” ja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Mõlemil on omad head ja omad vead. Meeleoluloomis-, kirjeldus- ja karakteriloomisoskused on mõlemal mehel väga head, aga emotsionaalselt oli mul kuidagi raske nende lugudega suhtestuda. Ideed või pointi või laiemat kandepinda tundus Wroczekil rohkem olevat, (:)kivisildnik madistas väiksemas skaalas.
  • Hiiglaste õlgadel ehk siis paroodiana või otsese eeskuju ajel on Kir Bulõtšovi “Päästke Galja” ja Robert Reedi “Suvekuru draakonid”, esimene siis Strukatskite ajel ja teise eeskujuks tundub olevat rikkalik Ameerika vesternide varamu. Mõlemad lood on mõnusalt omamoodi lähenemise, ootamatute pöörete ja õigel ajal lugejale ette visatud huvitavate detailidega. Kuigi Bulõtšovi mänguruum on ahtam, siis inimkonnale olulisi teemasid jõuavad puudutada mõlemad. Näiliselt humoorikas Bulõtšov jättis hinge kurvema tunde kui tõsise näoga seiklusjuttu puhuv Reed, kes leidis lõpus ikka optimismipuhangu üles.
  • Ootmamatult omapärased on kaks lugu tulnukakontaktidest. Ondrej Neffi “Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62” ja J.-H. Rosny-vanema “Xipehuzid” on mõlemad haarava ülesehituse ja samm-sammult võõraga kohtumise lahtikirjutused. Mõlemate tulnukad ei ole inimkonnale just kõige sõbralikumad külalised ja mõlematel on see uurimisprotsess ja võitlusvahendid päris pikalt lahti kirjutatud. Mõnevõrra mulle üllatuslikult sobis mulle mõlema autori stiil väga hästi, ma kartsin neist lugudest pigem kirjandusajaloolist väärtust, aga ei, kõlbas kenasti täna ka.
  • Kaks lugu olid mu meelest muidu täitsa head, aga läksid minu jaoks natuke tõlke nahka. Need on Helju Rebase “Ootamatu edu” ja Bruce Bethke “Küberpunk”. Minu jaoks jäid need tõlked kuidagi toortõlgeteks, et tundsin puudust mingist sujuvusest, ka ei olnud ma alati rahul sünonüümide hulgast tehtud valikutega. Helju Rebase “Ootamatu edu” on pisike tore robotilugu ja Bruce Bethke “Küberpunk” teismeliste häkkerite katsetustest.
  • Üle jäid Miikael Jekimovi “Viimane torn” ja Stanley G. Weinbaumi “Muutuvad mered”. Neid mõlemaid seob kliima, Miikael Jekimovi jutus osana keskkonna loomisest kirjeldusena ja Stanley G. Weinbaumil on hoovuste muutus ja seega kliimamuutus loo käivitaja. Et on aru saada küll, et lugude kirjutamisel on mingi ajaline vahe olnud, aga kirjutamise kvaliteet on mõlemal korralik ja uusi lugusid ootan ma Jekimovilt (kuuldavasti on jutukogu tulemas) kui Weinbaumilt (see raamat on mul isegi riiulis, ootab seda päris õiget lugemishetke).
Toredalt kirju ja huvitav valik. Jüri Kallase autorituvustused ja järelsõna on juttudele kena lisandus. Soovitan lugeda 🙂
 

Carol Schaeffer “Vanaemade nõuanded maailmale”

13 vanaema. Tiibetist, Gabonist, Brasiiliast, Nepaalist, Mehhikost ja USAst, enamik indiaanipäritolu, enamik teadma- või ravitsejanaised. Alustuseks on vanaemade lühielulood ja raamatu teises pooles kokkupõimitud õpetussõnad.

Öko-müto-feministlik teos. Ökoloogiline pool on arusaadav. Igast reostust on liiga palju saanud ja inimkonnal oleks aeg end kokku võtta ja looduskaitseks midagi mõjuvat ka ette võtta. Kui seda piisavalt palju, piisavalt mitmehäälselt ja piisavalt valju häälega rääkida, ehk hakkab midagi ses suunas ka liikuma. Mütoloogine pool on idealistlikult sünkreatismne, et Emake Maa ja Neitsi Maarja ja Valge Piison ja tulnukad ja budism ja esivanemate vaimud rõõmsasti käsikäes. Eee, minusugusele paduateistile küllalt eemalepeletav kompott, aga küllap on neidki inimesi, kellele selline maailmavaade sobib. Feministlik — kuna raamatu jutustajad on naised, kes rõhutavad, et naiste häält peaks igasuguste otsuste juures rohkem kuulda olema, mis iseenesest on mu meelest ju täitsa õige point. Soovitustega oma sisemine naiselikkus üles leida on mu meelest veidi üle pakutud, aga soovitus vahel enda sisse sügavamalt vaadata ja leida oma tee ja väärtused on ju sooüleselt asjakohane soovitus. Üllatav oli minu jaoks ravimtaimedega seonduv, mu meelest Eesti tavameditsiin küll tunnustab ravimtaimi (või on mulle lihtsalt sellised perearstid sattunud).

Ma hakkasin seda raamatut lugema peale indiaaniraamatute näitust. Otsisin netist nimekirju “tuntuimad/tähtsaimad indiaanipäritolu kirjanikud” ja hakkasin siis nendes nimekirjades olevaid nimesid Estrisse toksima, et kas Tartus neilt midagi on. Üks huvitav nimi oli Winona LaDuke, kes on oma ilukirjanduslike teoste eest päris mitmeid preemiaid pälvinud, kuid kes viimasel ajal tegutseb rohkem poliitikuna. Tema sulest on selle raamatu eessõna. Eessõna on liiga teadust ja traditsioone vastandav, aga, arvestades Ameerika ajalugu, inimlikult mõistetav.

Ma ei teagi, kellele seda raamatut soovitada…

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 5 — “Warchild”

Viies osa sellest huvitavast pseuduaasia sätungiga fantaasia-koomiksist.

Lugemiselamus jäi sinna kahe esimese ja kahe järgmise köite lugemiselamuse vahele, et 1. ja 2. meeldisid mulle väga, 3. ja 4. päris hästi, aga nõksa vähem, 5. oli seal vahepeal.

Maika tahab sõda vältida, kuid kui vaenuväed liialt lähedale hakkavad koonduma, siis peab ta oma sisemise koletisega läbirääkimisi ning asub Ravenna linna kaitsele. Õnnestumisi on, aga lihtsalt ei lähe muidugi midagi. Vahele antakse mälupilte väikeset Maikast sõjas kuus aastat tagasi ning lahinguväljal kohtub ta vana tuttavaga. Liitlased on enamasti mingi oma teema eest väljas ja usaldada saab neid vaid teatud piirides. Vaid rebasetüdruk Kippa on päriselt ka Maika poolt. Loo lõpuks on vaherahu, aga arvata on, et pikalt see ei püsi.

Sana Takeda pildid on minu meelest väga ilusad.

Lauri ja Jaakko Ahonen “Väike pasknäär”

Käisin üle hulga aja lasteosakonnas. Jäi selline toredalt pahura pilguga linnukesega kaanepilt silma. Korraks sisse vaadates sain aru, et koomiks. Võtsin koju. Raamat on väga ilusate piltidega ja koomiksiloo jutustamisele väga hästi kaasaaitavad. Lugu ise on väga sünk ja väga kurb. See lind ei ole pahur, ta on väga hirmunud. Hirmuga hakkamasaamiseks valib ta valed vahendid, aga teeb ta seda talle teadaoleva info alusel… Šokikirjandus lastele?

“Bulgaaria muinasjutte”

Kui lapsepõlvelugemistest rääkida, siis on see vist koht, kus rääkida, et oma kooliaja kasvasin ma üles raamatusõbra paradiisis. Mu ema oli külaraamatukogu juhataja ja raamatukogu asus viietoalises korteris, kus suuremad toad oli raamatukogu jagu ja väiksemad meie elamine. Raamatukogu ja eluruumide vahel lukustatavaid uksi polnud. Lasteoa põrandal oli pikk pehme punane vaip, seal vaibal ma armastasin kõhutada ja raamatuid lugeda. Mul võttis hiljem ikka jupp aega harjuda, et hei, ma tahan öösel kell 2 ühte kindlat raamatut ja ma pean hommikuni ootama, et raamatukokku pääseda.

Ühed mu lemmikud olid rahvaste muinasjutud, no ikka see vana tuntud sari “Saja rahva lood”. “Bulgaaria muinasjutte” kui raamatu pealkiri on mul teistmoodi meeles seetõttu, et meie raamatukogus seda raamatut miskipärast polnud, seda ma pidin mujalt laenutama. Üle lugedes selgus, et ega mul raamatust suurt meeles olnud. Jah, seda ma mäletasin, et seal oli lugu tüdrukust, kel naerdes roose suust pudenes, aga et ta nuttes kullapisaraid valas ja et ta mitte päris peategelane ses loos polnud, seda ma ei mäletanudki.

Niisiis, raamatus on kolm lugu. “Lohemao noorik”, kus see naerurooside ja kullanutuga tüdruk on lohemao tütar, ainult et oma vanemaid näeb ta päris-päris pisikesena ja uuesti alles siis, kui ta on üheksaaastane. Lohemadu solvub oma naise peale, et too lohemao kasuõele saladuse välja lobises, ja läheb minema ning naine läheb teda otsima. Otsing võtab aega, naine käib Tuulel, Kuul ja Päiksel külas, noh isandate endiga ta rääkida ei saa, aga tüüpidel on jutukad mammad, kes küsimusi-vastuseid vahendavad ja abiaineid, mis noorikul kanund kaasat leida aitavad, teele kaasa annavad. Lõpp hea, kõik hea. “Peitusemäng” oli üks veider paarimineku lugu, lapsena võib-olla oli huvitav, aga praegu eriti ei meeldinud. Trummipõrina saatel kosilasi otsiv nõid-kuningatütar ja kalalt-kotkalt-hundilt-rebaselt abi saav julge poiss ja lõpus on pulmad. “Tamburiinimängijas” oli justkui mitu jutulõnga kokku põimitud ja muinasjutt tundus kuidagi tänapäeva hästi sobivat, et kui keegi sellise praegu kunstmuinasjutu pähe välja annaks, siis teemasid, mille kallal kriitikud omi ajusid ragistada saaksid, on üksjagu, olgu selleks siis rahaga ümberkäimise oskus, õppimise kasulikkus/mõttetus, võimalikest juhustest kinnihakkamine, oma õnnele saatuse sepaks olemine, kunsti mõju inimestele, heade sidemete ärakasutamine või miskit muud. Kokkuvõttes olid üsna pikad ja keerukad muinaslood. Kas ma neid ka tänasele lapsele soovitaksin? Eks ikka, jah, just selle keerukuse ja ebatavalise ülesehituse ning selge moraali puudumise tõttu.

Asta Vender ei ole mulle kunagi lasteraamatute illustraatorina meeldinud, aga see raamat oli minu jaoks enamvähem, nii veidrate juttudega vist klassikaliselt ilusad illustratsioonid ei sobikski.

Nüüd lugedes tekkis mul huvi Bulgaaria rahvarõivaste vastu, mõtlesin, et otsin siia jutu juurde mõne pildi, aga läks lappama, järgnevas pildigaleriis on pea poolteistsada joonist. Bulgaaria on üsna suur maa ja piirkondlikud erinevused on üsna tuntavad. Mõnes kohas armastatakse valget, mõnes musta, mõnes punast, mõnes sinist ja mõnes oranži. Mõned piirkonnad on rohkem naabritest mõjutatud ja mõned on täitsa omamoodi, mõnes kohas on Euroopa ühismoe mõju suurem ja mõnes paigas on tänu Türgi lähedusele pisut Idamaa hõngu. Seelikute pikkus on peapõlvest peakannani, triipe on igatpidi ja täitsa triibutuid on ka. Üks asi on ühine — tikkimist nad armastavad hullupööra, olgu särgil, jakil, seelikul, pihikul, põllel või alussärgil, kuskil on ikka rikkalikult tikandeid.

Jätka lugemist

Berit Sootak “Ilmalinnu laul”

“Ilmalinnu laul” on järg raamatule “Viimane hingelind”. “Viimast hingelindu” ma lugenud ei ole, ma alustasin mitu korda ja no ei hakanud lugu minu jaoks jooksma. “Ilmalinnu laulu” ma siis piidlesin pikalt, aga kui kord kätte võtsin, siis oli hoopis teine lugu, kuidagi köitis raamatu külge ja jäingi lugema. Ma ise arvan, et ju ma olen liiga kärsitu pikkade sissejuhatuste jaoks, kui mind tegevusse hops sisse visata, siis on mul palju mõnusam lugeda.

Lugu ise oli päris põnev. Ma imetlen ja kiidan Berit Sootaki fantaasialendu ja erinevate elementide kombineerimisoskust ning intriigide ja tegevustiku käigushoidmist. Ja muidugi tulevad minu poolt ekstra plusspunktid eesti folkloori toreda kasutuse eest :) Kirjutamistehnika — karakterid, kirjeldused, dialoogid jne — on minu maitse jaoks paljuski liialt erksalt liialt paksu värvi ja liialt tugevate pintslilöökidega, ma oleks vahel midagi hajutatumat ja vahel midagi detailsemat ja vahel midagi rohkem vihjamisi tahtnud saada, aga see on puhtalt maitseasi, et tegelikult selles raamatus see tema tehnika ju töötab ja see on peaasi. Kindlasti oleks mu lugemiselamus kogu raamatust sutsukene parem, kui ma esimest osa ka lugenud oleksin olnud, aga nii oli ka hästi, ajuderagistamist ja tühjade kohtade oma fantaasiaga täitmist kuluski mulle praegu ära. Ja raamatu enda selgroog oli ju tugev.

Lugejana tajusin ma siin raamatus mingit põlvkonnavahetuse teemat, mis iseenesest ei ole hea ega halb, see on lihtsalt teistmoodi, tänapäeva noored mõtlevad natuke teistmoodi ja neil on mälupagasis natuke teistsugused asjad, kui minu põlvkonnal. Kuigi täiskasvanud lugejele on mõned asjad ammu äraavastatud ja mõned mustrid jäävad natuke võõraks, siis mulle tundub, et tänapäeva noortega võiks see see raamat väga hästi kõneleda. Ja omamoodi on see ka täiskasvanuile huvitav (see lõunaeestlase huvitav, et jah, päriselt ka huvitab, mitte ei ole mingi eufemism).

No ma ootan siis Berit Sootaki järgmist raamatut :) Et see kord tuleb, selles olen ma kindel. Kas see tuleb selle loo jätkuks või hoopis mingil muul teemal? Eks näis.

Berit Sootaki raamatutest on pikemalt kirjutanud Ene Kallas Postimehes https://leht.postimees.ee/7136257/fantaasiad-mis-saanud-touget-nii-folkloorist-kui-ka-popkultuurist ja Mairi Laurik Reaktoris https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-berit-sootaki-viimane-hingelind-ja-ilmalinnu-laul%E2%80%9D

Arthur C. Clarke “Kuutolmu varing”

Mulle lugu meeldis, aga sõnastusega jään hätta. Kui võtta, et see oli Lugemise väljakutse grupis selle aasta jaanuaris loetuim raamat ja et Mairi kirjutas ilusa, pika ja põhjaliku blogipostituse, siis tundub, et kõik on nagu öeldud. Ühinen kiidusõnadega ja tõdemusega, et see oli omamoodi köitev lugemine, segu põnevikust ja rahulikust jutuloost, tasakaalus teaduslik ja inimlik pool, kohati rõõmsalt vanamoeline ja kohati tänapäevagi suurepäraselt sobiv. BBC on sellest teinud kuuldemängu, aga mul hakkas ka mõte jooksma, et kuidas see teatrilaval võiks välja näha — kui keegi on kunagi näinud Ugala lavastust “Üks mees. Roheline”, siis mõte läks kuhugi sinnakanti :)

Linda Hogan “Elu ase”

Valdur Mikita meets Carlos Castaneda meets Fred Jüssi meets suvaline keskmine ameerika autor. Castanedalt on teatud unenäolisus ja müstilisus, Jüssilt õpetussõnad, et loodust peab kuulama ja austama, suvaliselt ameerika autorilt on minakeskne, aga suht emotsiooonivaba, tegudele ja näidetele rõhuv stiil ning Mikitalt vabad seosed ja tõlgendused.

Raamatu põhiidee on ilus, aga teostus jäi minu jaoks lugemiselamuseks natuke nõrgaks, eelkõige vast nende mina-näidete ülirohkuse tõttu, üldistust ja ajalugu (ja võib-olla isegi müstikat) oleks aga juurde tahtnud … ühesõnaga, mingi tasakaal oli minu jaoks paigast ära.

Kes looduskaitse-teemade vastu huvi tunneb, neile soovitan küll, üsna omapärane lähenemine ja tõenäoliselt kaasa- ja edasimõtlemist pakkuv teos.

Autori kohta lisainfot otsides tekkis mus uudishimu, et huvitav, mis tüüpi on tema ilukirjanduslik looming, sest seda on Linda Hogan ka kirjutanud, nii luulet kui proosat.

Kerri Maher “Tütarlaps valgetes kinnastes”

Romaan Grace Kellyst. Algus oli konarlik, kuiv, puine, ebausutav, rohkem korraliku koolilapse loominguliste vabadustega referaadi kui romaani moodi. Aga kuskil 50st leheküljest kas läks asi paremaks või ma harjusin stiiliga ära (või mõlemat), igatahes lõpuni ma sain ja väga valus ei olnudki. Kokkuvõttes ei olnud väga halb raamat, autoril oli teema vastu huvi ja läbivad liinid, mida ta tahtis toonitada, aga muud kiitmisväärset ma peale teemavaliku ja ajaliselt segipaisatud ülesehituse ka ei suutnud väga leida. Lugedes tükki küljest ei võtnud (sest amerite toimetamisprotsess on korralik ja tekst oli igavavõitu, aga ikkagi loetav), aga juurde ka ei andnud (sest ma ei uskunud ei karakteriloogikaid ega sündmuste algtõukeid ega emotsioone, vaid mõni episood filmi- ja teatrimaailmast tundus enamvähem usutav). Mu meelest väärinuks Grace Kelly paremat romaani. Päris mõttetu see lugemine ka polnud, sain teada, et seda autorit ma teist korda enam ei loe.