“Bulgaaria muinasjutte”

Kui lapsepõlvelugemistest rääkida, siis on see vist koht, kus rääkida, et oma kooliaja kasvasin ma üles raamatusõbra paradiisis. Mu ema oli külaraamatukogu juhataja ja raamatukogu asus viietoalises korteris, kus suuremad toad oli raamatukogu jagu ja väiksemad meie elamine. Raamatukogu ja eluruumide vahel lukustatavaid uksi polnud. Lasteoa põrandal oli pikk pehme punane vaip, seal vaibal ma armastasin kõhutada ja raamatuid lugeda. Mul võttis hiljem ikka jupp aega harjuda, et hei, ma tahan öösel kell 2 ühte kindlat raamatut ja ma pean hommikuni ootama, et raamatukokku pääseda.

Ühed mu lemmikud olid rahvaste muinasjutud, no ikka see vana tuntud sari “Saja rahva lood”. “Bulgaaria muinasjutte” kui raamatu pealkiri on mul teistmoodi meeles seetõttu, et meie raamatukogus seda raamatut miskipärast polnud, seda ma pidin mujalt laenutama. Üle lugedes selgus, et ega mul raamatust suurt meeles olnud. Jah, seda ma mäletasin, et seal oli lugu tüdrukust, kel naerdes roose suust pudenes, aga et ta nuttes kullapisaraid valas ja et ta mitte päris peategelane ses loos polnud, seda ma ei mäletanudki.

Niisiis, raamatus on kolm lugu. “Lohemao noorik”, kus see naerurooside ja kullanutuga tüdruk on lohemao tütar, ainult et oma vanemaid näeb ta päris-päris pisikesena ja uuesti alles siis, kui ta on üheksaaastane. Lohemadu solvub oma naise peale, et too lohemao kasuõele saladuse välja lobises, ja läheb minema ning naine läheb teda otsima. Otsing võtab aega, naine käib Tuulel, Kuul ja Päiksel külas, noh isandate endiga ta rääkida ei saa, aga tüüpidel on jutukad mammad, kes küsimusi-vastuseid vahendavad ja abiaineid, mis noorikul kanund kaasat leida aitavad, teele kaasa annavad. Lõpp hea, kõik hea. “Peitusemäng” oli üks veider paarimineku lugu, lapsena võib-olla oli huvitav, aga praegu eriti ei meeldinud. Trummipõrina saatel kosilasi otsiv nõid-kuningatütar ja kalalt-kotkalt-hundilt-rebaselt abi saav julge poiss ja lõpus on pulmad. “Tamburiinimängijas” oli justkui mitu jutulõnga kokku põimitud ja muinasjutt tundus kuidagi tänapäeva hästi sobivat, et kui keegi sellise praegu kunstmuinasjutu pähe välja annaks, siis teemasid, mille kallal kriitikud omi ajusid ragistada saaksid, on üksjagu, olgu selleks siis rahaga ümberkäimise oskus, õppimise kasulikkus/mõttetus, võimalikest juhustest kinnihakkamine, oma õnnele saatuse sepaks olemine, kunsti mõju inimestele, heade sidemete ärakasutamine või miskit muud. Kokkuvõttes olid üsna pikad ja keerukad muinaslood. Kas ma neid ka tänasele lapsele soovitaksin? Eks ikka, jah, just selle keerukuse ja ebatavalise ülesehituse ning selge moraali puudumise tõttu.

Asta Vender ei ole mulle kunagi lasteraamatute illustraatorina meeldinud, aga see raamat oli minu jaoks enamvähem, nii veidrate juttudega vist klassikaliselt ilusad illustratsioonid ei sobikski.

Nüüd lugedes tekkis mul huvi Bulgaaria rahvarõivaste vastu, mõtlesin, et otsin siia jutu juurde mõne pildi, aga läks lappama, järgnevas pildigaleriis on pea poolteistsada joonist. Bulgaaria on üsna suur maa ja piirkondlikud erinevused on üsna tuntavad. Mõnes kohas armastatakse valget, mõnes musta, mõnes punast, mõnes sinist ja mõnes oranži. Mõned piirkonnad on rohkem naabritest mõjutatud ja mõned on täitsa omamoodi, mõnes kohas on Euroopa ühismoe mõju suurem ja mõnes paigas on tänu Türgi lähedusele pisut Idamaa hõngu. Seelikute pikkus on peapõlvest peakannani, triipe on igatpidi ja täitsa triibutuid on ka. Üks asi on ühine — tikkimist nad armastavad hullupööra, olgu särgil, jakil, seelikul, pihikul, põllel või alussärgil, kuskil on ikka rikkalikult tikandeid.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s