Clifford D. Simak “Jumalate valik”

Eks iga inimene pakib oma seljakotti elu jooksul mitu korda ümber. Kui ma vaatan seda “Jumalate valikut”, siis siit oleks üsna paljut võtta. Praegu maa võtan mõned toredad detailid, näiteks muusikapuud, indiaaniteema, keskkonnaalased mõtisklused. Originaal ilmus 1971. a ja ma tunnustan Simakit indiaaniteema tõstatamise ja lahtikirjutamise eest. Kuigi tänapäeva pilguga natuke naiivne ja idealistlik, aga tolle aja kontekstis võis see täitsa abiks olla ning kui kuulata Indrek Pargi mõtisklust sellest, et kuna nii palju kombestikku on ajas kaduma läinud, siis on vaikselt tekkimas hõimudeülene panindiaani kultuur, siis võib ju tulevikunägemuses mingit üldistust teha küll. Simak hõimunimesid ei kasutanud, vihjete järgi arvan, et ühe hõimu puhul võib tegu olla odžibvedega. Keskonnaalased mõtted on Simakil küll lihtsustatud ja ebamäärased, aga mõnda aega edasimõtisklemiseks võib kaasa küll võtta. Kümmekond aastat tagasi oleks ma siit võtnud robotid ja nendega seotud eetikaprobleemistiku, omapärase lähtepositsiooni, kus maal on vaid käputäis inimesi, ülejäänud on ise või meelevaldselt kusagil kaugetel tähtedel. Veel varem oleks ma proovinud sotti saada religiooniga seotud sasipuntrast, seda on lopsakalt ja mitme nurga alt, ning lasknud end kaasa kiskuda inimvõimete arenemise võimalikustest. Eeldus, et 5000 aastaga keel eriti ei muutu, on natuke veider, aga kui võtta, et ka inimiga pikenes ja keelevahetus käib põlvkonniti, siis las olla, selle teema korjaku keegi teine üles. Loo ülesehituse, kus on mitu vaatepunkti ja mitme inimese hääled, ja selle saimakliku nukkerilusa meeleolu oleks ma aga iga kord üritanud kotti toppida, eks nüüdki :)

“Vinguv jalaluu”

Kui kogumik “Läbi valu ja vaeva” sattus mul lugemisse täpselt õigel ajal ning ma lugesin muidu ka toredaid jutte tol hetkel mingi erilise rõõmuga, siis “Vinguva jalaluuga” läks kahjuks vastupidi, no kuidagi ei olnud õige aeg ja püüdsin, mis ma püüdsin, aga ei hakanud selle kogumiku lood eriti hästi tööle mu jaoks. Aga siia punkti ma Lauluisa tahtsin ja see kogumik ootas lugemist juba jupp aega.

Lood tagantpoolt ettepoole:

Indrek Hargla “Meristepidu” — Meri, muistendid ja rahvaluuleuurija. Segu Kreutzwaldist, Orlaust ja Lovecraftist, seda siis teemadest. Harglat ennast on ikka ka, seda siis stiililt.

Meelis Friedenthal “Vinguv jalaluu” — Jalaluust vilespill ja nägemused. Friedenthalile omaselt intellektuaalselt huvitav, aga emotsioonid jooksid mul sedakorda lugedes mööda külgi maha.

Jaagup Mahkra “Rõugutaja tütar” — Ristmetsa Priidu-Rein, rõugutaja ja puukoorenahaga tüdrukud. Jutt jooksis üldjoontes hästi, aga midagi jäi väheks ja midagi sai palju.

Mart Sander “Üksinduse allikas” — Allikas, allikahaldjas ja ajaränd. Mul on Sandri lugudega tempo probleem, mu meelest hakkab ta valedes kohtades heietama ja valedes kohtades kiirustama. Idee on iseenesest hea.

Indrek Hargla “Kahitud kuningatütar” — Alternatiivajalugu, maagia ja Kreutzwald. Hargla tempo mulle sobib, stiilimäng ka, lõpp oli täitsa olemas, aga miskit krigises ja nagises ja ei lasknud lugu hästi edasi.

Maniakkide Tänav “Kuningatütre kingitus” — Küberpunklik kuningatütre päästmine. Lugu oli mõnus lugeda, toredad detailid ja keskkond, aint et pärast lugemist tuli ette, et miskit jäi nagu puudu, mingi point või lõpetatus.

Siim Veskimees “Kuues Maa” — Paralleelmaailmad, mitmed osapooled, müdinat ja rauda. Kapaga tüübilist veskimehelikkust, mille peale ei viitsi enam ei ohata ega muiata, aga kuskil on ka mõned lahedad detailid, käigud, looarendused.

Mann Loper “Tänulik Olevipoeg” — Postapo, taevased ja põrgulised. Kogumiku kõige soojem lugu, mis algab kui Kreutzwaldi ainetel fantazy, muutub sammsammult sf-ks ja hoiab kogu aeg inimlikkust üleval.

Andrus Kivirähk “Puulased ja tohtlased” — Puulased, tohtlased ja Balti kett. Algidee on iseenesest hea, aga ei olnud mu jaoks ei huvitav ega naljakas ega stiililiselt põnev, kokku “meh”.

Joel Jans “Tarkmees taskus” — Juhuu! Las käia! Kapakul, galopil, traavil läbi ERMi Kreutzwaldi mängu :) Hoogne, omapärane, kõnekeelne, mängulustlik küberpunk.

Selle raamatu üldidee, see hommage Kreutzvaldi ennemuistsetele juttudele, on mu meelest väga-väga hea ja kunagi võiks seda natuke teise autorikoosluga isegi korrata. Lood ise haakisid vähem kui võinuks, aga mingist osast oli asi mu mittesobivas lugemisajastuses ja lugude ideed, et kuidas just üht või teist motiivi enda jutuga passitada, olid mu meelest nutikad. Laias laastus läks mul rõõmsama lugemisega rohkem lõunaeestlaste loodu, see Tartu-Elva telg, pealinna kandi autorite tekstidega oli vaeva rohkem.

Üks huvitav asi on, et kõik need tekstid kogumikus on kuidagi filmilikud. Kaks juttu on juba filmiks saanud (“Vinguv jalaluu” ja “Üksinduse allikas”), võib-olla saab mõni veel.

 

Pildid Indrek Hargla loomingu austajate FB-lehelt.

3 asja, mida ma olen raamatutest teada saanud:

 1. Öös on asju.
 2. Libahundi saab hundist inimeseks, kui talle noa otsast leiba pakkuda.
 3. Vastus on 42.

Juhani Karila “Väikese haugi püük”

No nii. Lugu Lapimaa nukast, kos näki, maru, kuraski, nõia ja kummituse ommava tavaperra. On noor naine Elina, kel om vajja tuu aug käe saia, ja igatsugu küla- ja muud rahvast segamas ja aitamas. Teemasid, millele lugedes mõelda, on palju, a mai nakse noid siin ärr kõnõlma, lukse esi. Soome kultuuriga kursisolijale on see vast sutsu lihtsam lugemine, kui muile, olkse vai tiidmine, mesmuudu tuu “no nii” siin vai sääl kõlla võiss ja mesmuudu seda mõissa võiss. Huumori poolest ei julge soovitada, mul oli küll muie suunurgas, kord lõbusam, kord kibedam, a olks noit, kiä saa kõvva naarda, ja noit, kiä luu lauskurva arvass. Mulle meeldis, väega häeste meeldse.

Hannu Rajaniemi “Suvemaa”

Idee on suurejooneline ja omapärane: raamat, mis põimib füüsika, okultismi, relgiooni, alternatiivajaloo, spiooniromaani. Siia-sinna kirjanduslikke vihjed, milledest ma enamikele pihta ei saanud, aga paar asja tundsin ära. 1938. aasta London ja surm ei ole lõpp, vaid surnud saavad erinevatel viisidel elavate maailmas osaleda. Suurbritannial on nii koguni kaks luurekeskust — Talvemaal, ehk elavate Londonis, ja Suvemaal, ehk surnute linnas. Tegelasi on palju ja mõned kipuvad liig ühenäolised olema, aga osadele on ilusti minevik ja motiivid külge kirjutatud. Joel Jansi järelsõnale toetudes arvan, et Cambridge’i meenutusi kirjutas Rajaniemi erilise lustiga. Lugemine ise läks mul suht üle kivide ja kändude, seda salongilikku viisakat omi mõtteid peitvat vestlust ning peategelase minevikus tuiutamist oli mu jaoks liiga palju ning arusaamine, kes mille eest siis tegelikult seisab, võttis omajagu aega. Lõpp läks kiireks märuliks, mida oli küll lihtsam lugeda, aga mis võttis jälle mõtlemisainet vähemaks. Et siis tegelikult mulle see raamat eriti ei istunud, aga uudishimust, et mida ja kuidas soomlased ulmes teevad, sai ikka läbi. Ja kahetseda pole põhjust, sest takkajärgi mõtlemist pakub raamat küll.

Pikemalt on raamatust kirjutanud Tea Roosvald Reaktoris ja Kaja Kleimann Lugemissoovituse blogis.

Genevieve Gornichec “The Witch’s Heart” ja Sally Magnusson “The Sealwoman’s Gift”

Need raamatud sattusid mul üksteise järel lugemisse ja neis oli üsna palju sarnast, seega panen ühte posti.

Need raamatud jõudsid minuni mõlemad raamatupoes ringi tuhlates ilma igasuguse eelinfota, kas nad ka lugemiskõlblikud on. Kaanepildid kutsusid ja kaanetekstid olid kuidagi seda nägu, et teema võiks ju huvitada, ja raamatu keskel suvaliselt paari lauset proovilugedes tundus, et stiililt on tegu ehk mulle sobiva tekstiga. Laias laastus läks õnneks, st mõlemad raamatud sobisid üsna hästi mu lugemislauale.

Mõlemad on ilukirjandusliku romaani mõttes debüüdid. Genevieve Gornichec on üsna noor ameerika autor, ma ei leidnud, et tal üldse varem midagi ilmunud oleks, kui, siis mõned jutud. Sally Magnusson on 60+ šoti ajakirjanik, kel on varem ilmunud päris mitu mitteilukirjanduslikku raamatut. Ma olen kuskil juba kirjutanud, et mul on teatav positiivne ja leebem eelhäälestus debütantide suhtes ja et mulle meeldivad debüüdid. Neis raamatuis oli ka olemas see debütandi õhin ja siiras soov kirjutada just seda raamatut. Mõlemas oli mu meelest ka pisut algaja kohmakust, Gornichecil rohkem ja Magnussonil vähem.

Mõlemad raamatud on iseäranis sobivad Põhjala fännidele. Gornichec tegeleb müütide ja Magnusson ajalooga. Mõlemil on raamatu tarbeks päris palju eeltööd tehtud: Gornichec õppis ülikoolis ajalugu, keskendus viikingiajastule, luges lisaks saagasid ja ta instast on näha, et ta tegeb mingil määral ka taaskehastamisega; Magnussonil on taust kodust kaasas, tema isa oli islandlane, kes elas küll pea kogu oma elu Šotimaal, aga kes muuhulgas tõlkis Islandi saagasid inglise keelde, lisaks võttis Magnusson ette mitu reisi Islandile, et paremini tunnetada just selle saare omapära. Sümpaatne on, et mõlema raamatu lõpus on lühikokkuvõte sellest, mis teadaolevalt tegelikult juhtus ja mis autoritele inspiratsiooni on andnud ning mis suunas võiks huviline nüüd edasi lugeda.

Mõlemad autorid on valinud peategelaseks naise, kellest me kuigi palju ei tea. Gornichec on võtnud keskseks tegelaseks poolte Loki lapsukeste (Hel, Fenrir, Jörmungand) ema nõid Angraboda ja Magnusson 17. sajandil elanud Islandi pastori Ólafur Egilssoni naise Ásta Thorsteinsdóttiri. Gornichec on mu meelest müütiste tegelastega päris kenasti ümber käinud, põhilugu jookseb tuntud radu, juurde on antud taustu, värve, motiive ja tundeid ning autoripoolsed lookohandused (n Angraboda karakteri sidumine teiste müütidest tuntud nõidadega) on enamjaolt hästi tehtud. Magnussoni kangelannast on ajalookirjadesse jäänud vaid nimi, kõik muu on Magnussoni väljamõeldis. 1627. aastal ründasid Islandit piraadid ja ligi 400 islandlast, nende hulgas ka Ólafur Egilsson ja Ásta Thorsteinsdóttir, müüdi Alžeerias orjadeks. Ólafur Egilsson saadeti Taani kuninga juurde lunarahanõudega, Ásta Thorsteinsdóttir jäi pea kümneks aastaks orjana Alžeeriasse ning jõudis lõpuks väga väheste islandlastega koju tagasi. 

Kust jookseb see piir, kusmaalt lihtsalt naispeategelasega raamat muutub naistekaks? Ma ei tea. Vist siis, kui keskendutakse suhetele, käiku läheb naiiv- või triviaalpsühholoogia ning teatav ebausutavus ja lihtsakoelisus. Mu meelest mõlemad raamatud kõlguvad seal piiri peal, mõlemas raamatus oli lehekülgi, mil ma tundsin, et nüüd loen naistekat, kuid üljoontes jäid mõlemad raamatud mu jaoks sinna “lihtsalt naispeategelasega raamatu” kategooriasse.

Oluline ühine teema raamatutes on perekond, armastus, emadus. Kohanemised ja kooskasvamised, lootused ja leinad, mõistmishetked ja möödarääkimised, muutused ja andestused, lahkuminekud ja kokkusaamised, valikud ja hetked, mil valikuid enam ei ole. Ja ema süda. See pereelu dünaamika kirjeldus oli mu meelest mõlemil päris hästi välja tulnud. Minu jaoks üllatavalt olid mõlemad raamatud üsna siivsad. Mind see lugedes ei seganud, aga see mõte käis mõlema puhul läbi küll, et mõni teine autor oleks selle või teise koha tõenäoliselt mahlakamalt lahendanud. 

Teine suur ühine teema neis raamatuis on mälu, lood ja lugude jutustamised. Sellest võiks pikalt-laialt edasi jahuda (näiteks, et paljud Loki sekeldused toimuvad nö lava taga ja Angrabodani jõuavad seed juttudena või et Ásta otsib ja leiab lohutust nii Islandi saagadest kui araabia muinasjuttudest), aga postitus saab niigi liiga pikk, toon välja aspekti, et eks needki raamatud ole seepärast kirjutatud, et teatud lood me ühismälus edasi elaks.

Ülesehituselt on mõlemad raamatud ses suhtes sarnased, et esimene pool raamatust on üsna tugev (eriti Magnussonil), siis tuleb mingi ärakukkumine või lohisemine, aga lõpp on jälle täitsa hästi. Karakterid on valdavalt omanäolised ja oma tugevuste ja nõrkustega, iseloomu ja motiividega, mõned tegelased on paremini välja joonistatud ja usutavamad kui teised, kusjuures Gornicheci karakterid on pisut mitmekülgsemad ja Magnussoni omad on toekama taustaga. Kirg teema vastu, millest nad kirjutavad, paistab mõlemil välja.

Ma arvan, et mõlemad raamatud võiksid eesti keeles ka täitsa olemas olla. Kui väljaandev kirjastus viitsiks vähegi erinevatele sihtgruppidele (eelpool nimetatud Põhjala-huvilised, naistekate lugejad, Gornicheci puhul vikerkaarerahvas ja Marveli fännid (see viimane on Anglesina postitusest ajendatud, ise ma poleks selle peale tulnud), Magnussoni puhul saab rõhuda ajaloole ja Islandile (Eestis on mu meelest väga palju inimesi, kes on Islandit külastanud või tahavad sinna minna) ja mõneti ehk ka religioossetele otsingutele ning kindlasti on gruppe, keda ma siia ei taibanud lisada, ehk siis lühidalt — need raamatud ei ole igaühele midagi, aga need on üsna paljudele erinevatele lugejagruppidele midagi) suunatud reklaami teha, siis võiks see ehk äragi tasuda.

Kui Anglesina lõpetas oma postituse sõnaga: “Soovitan!”, siis mul läheb see sõna mõlemale raamatule kaasa. Küll ilma hüüumärgita, aga no ikka sama sõnaga. Ja kui kummagilt midagi uut silma jääb, siis tõenäosus, et ma neid teisi raamatuid ka tahan lugeda, on päris suur.

Jack London “Külma lapsed”

Oleks kirjastaja raatsinud kuskile kaanele või tutvustusse poetada sõnapaari “kogumik indiaanijutte”, siis mul oleks see raamat juba ammu loetud olnud. Kui keegi siin varem kiitis kaanepilti, siis jah, meeleolu see annab, aga figuurist on kõige paremini välja joonistunud põlved ja tume nägu tumeda metsa taustal tahab ikka väga pikka ja põhjalikku uurimist, et aru saada, kellega tegu on …

Niisiis — kogumik indiaanijutte. Küll valge mehe poolt kirja saanud, aga kuidagi eelarvamustevabalt, kirjeldavalt, mõistmispüüu ja kahetsustundega, et nende rahvaste elu on nüüd tegelikult omadega läbi (või peaaegu läbi). Pisikeste sutsakatena ja tihtipeale jutt jutus võttega kirja saanud lood räägivad nii igapäevaelust kui sõdimistest, saatustest ja langustest, mõtteviiside põrkumistest ja kohanemisest. Jutud kulgevad suht tasaselt, isegi need lahingud, aga õiges meeleolus on see kui vaikselt voolav lõkkeäärane jutt, mis nagu elus endaski, vahel mitu tiiru teeb ja ootamatult katkeb. Ja nukrus jääb lõkkesuitsuvinena jupiks ajaks kaasas käima.

Mu meelest on väga kena, et selline jutukogu olemas on. Mille eest ma Londonile eriti tänulik olen, on see, et ta on oma juttudes mu meelest kohati suutnud talletada ja edasi anda teatud hõimude kõnelemisviiside, mõistete kasutuste ja ümberütlemiste eripärad. Noh see folkloorihuvilise tasand. Tasandeid, mida see jutukogu katab, on veel palju rohkem, aga ma toon lihtsalt selle praegu esile.

Lugege!

François Schuiten, Benoît Peeters “Segadus Urbicande’is”

Selle raamatu puhul on mul  emotsioon praegu selline, et pigem ma rõõmustan, et see eesti keeles olemas on, kui et ma oleks lugu päriselt nautinud.

Iseenesest on koomiks ambitsioonikas, fantaasiarikas, hästi joonistatud ja huvitavaid edasimõtlemissuundi pakkuv ning pisut mälumänguline, et no millised vihjed pärismaailmale sa ära tunned, aga kuidagi ei haakind muga praegu.

Edasi soovitan küll :) Ja soovin, et sarja teised osad ka maakeelde jõuaksid.

Priit Hõbemägi Eesti Eskpressis, Mari Laaniste Sirbis.

 

Massimo Centini „Maailma vaimne kultuuripärand: kultuuritraditsioonid ja -nähtused UNESCO esindusnimekirjas”

UNESCO maailma vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri sisaldab 2021. a alguse seisuga 492 kannet 128 riigist. Siin raamatus on neist kirjeldatud pealt poolesaja. Mõnest on pajatatud pikemalt, mõnest lühemalt, mahutades info koos rikkaliku pildivalikuga 2-8 leheküljele. Valik, mida võtta ja mida jätta, on muidugi väga subjektiivne, aga ma sain nagu autori valikukriteeriumitele pihta, et midagi hästi tuntut, midagi, mis tundus talle sellele piirkonnale väga iseloomulik, ja siis mõned ekstra isiklikud lemmikud. Me ise tegime näitust tehes umbes samamoodi, kuigi meil oli piiranguks ka see, et mille kohta meie raamatukogus lisamaterjali on. Tekst on ladus ja kokkuvõtlik, kes on nähtusega rohkem kursis, sellele vast liiga pinnapealne ja napp, aga kelle jaoks on see esimene kokkupuude mõne kultuuritavandiga, nende jaoks on see piisavalt ülevaatlik ja huvi korral saab ju alati edasi uurida. Pildid on ilusad, suured, kvaliteetsed ja värviküllased. Et kes raamatut lugeda ei viitsi, see võiks vähemalt pilte sirvida :) Väga tore, et selline raamat ilmus! (Tilk tõrva meepotis: sisukorrast on kogemata miskit välja jäänud.)

Pildil üks näide autori kodumaalt: Opera dei Pupi ehk Sitsiilia nukuteater.

Raamatust on kirjutanud Tiina Liinak oma blogis ja Rita Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogis.

Karah Sutton “A Wolf for a Spell”

Hei, kõik, kel on lugemata selle aasta punkt 13 (tuntud muinasjutu uusversioon) või kes muidu armastavad muinasjuttude ümbermängimisi, piisava inglise keele oskuse korral kaaluge kindlasti selle hundiloo ettevõtmist!

Ma olen igasuguseid muinasjuttude ümberjutustamisi ikka omajagu lugenud (ja enamalt jaolt on need mulle meeldinud), aga see oli midagi erilist. Vähemalt praegu, vahetult peale raamatu lõpetamist, olen ma vaimustuses.

See raamat on üsna rahvusvaheline projekt: autor Karah Sutton jagab end Ameerika ja Uus-Meremaa vahel, illustraator Pauliina Hannuniemi on pärit Soomest ning muinasjuttude algupära on Venemaalt.

See, et muinasjuttude algupära on Venemaalt, on juba esimene asi, mis muudab selle raamatu eripäraseks. Kohtume halli hundiga (siin jutus on tal nimks Zima), nõid Baba Yagaga (koos oma kanajalgadel tarekesega), loos on koguni kaks orvutüdrukut (Nadya ja Katerina), on olemas Ivan ja tsaar ja tulilind. Taustal külarahvas ja metsaelanikud. Mis mulle hullupööra meeldis, oli meeldetuletus, et paljud tegelased vene muinasjuttudes pole üheselt halvad või head, vaid käituvad nii, nagu nad hetkel paremaks peavad. Ka mets ei ole halb või hea, vaid ta lihtsalt on ja temas on nii ande kui lõkse. Teine väga armas liin, küll natuke ninnunännu, aga siia juttu hästi sobivalt, oli hundi kohanemine inimestega. See teise saabastesse astumine tema motiivide mõistmiseks oli ootamatu ja huvitav. Oluline on ka see, et igale tegelasele oli juurde kirjutatud oma minevik ja motiivid ja neid avatakse tasapisi loo käigus ja nõnda, et see ei muutu koormavaks, vaid autor asetab lihtsalt pusletüki või paar õiges kohas suurema pildi mõistmiseks lauale. Vene muinasjuttude hõngust oli minu meelest väga hästi edasi antud ning muudatused nutikad ja sobivad ning täiesti oma isikupärase joonega. 

Määratletud on see küll lasteraamatuna, aga mu meelest sobib igale vanusele.

“Metalhead/Málmhaus”

Goming of age, lein, muusika, Island.