Kui kogumik “Läbi valu ja vaeva” sattus mul lugemisse täpselt õigel ajal ning ma lugesin muidu ka toredaid jutte tol hetkel mingi erilise rõõmuga, siis “Vinguva jalaluuga” läks kahjuks vastupidi, no kuidagi ei olnud õige aeg ja püüdsin, mis ma püüdsin, aga ei hakanud selle kogumiku lood eriti hästi tööle mu jaoks. Aga siia punkti ma Lauluisa tahtsin ja see kogumik ootas lugemist juba jupp aega.
Lood tagantpoolt ettepoole:
Indrek Hargla “Meristepidu” — Meri, muistendid ja rahvaluuleuurija. Segu Kreutzwaldist, Orlaust ja Lovecraftist, seda siis teemadest. Harglat ennast on ikka ka, seda siis stiililt.
Meelis Friedenthal “Vinguv jalaluu” — Jalaluust vilespill ja nägemused. Friedenthalile omaselt intellektuaalselt huvitav, aga emotsioonid jooksid mul sedakorda lugedes mööda külgi maha.
Jaagup Mahkra “Rõugutaja tütar” — Ristmetsa Priidu-Rein, rõugutaja ja puukoorenahaga tüdrukud. Jutt jooksis üldjoontes hästi, aga midagi jäi väheks ja midagi sai palju.
Mart Sander “Üksinduse allikas” — Allikas, allikahaldjas ja ajaränd. Mul on Sandri lugudega tempo probleem, mu meelest hakkab ta valedes kohtades heietama ja valedes kohtades kiirustama. Idee on iseenesest hea.
Indrek Hargla “Kahitud kuningatütar” — Alternatiivajalugu, maagia ja Kreutzwald. Hargla tempo mulle sobib, stiilimäng ka, lõpp oli täitsa olemas, aga miskit krigises ja nagises ja ei lasknud lugu hästi edasi.
Maniakkide Tänav “Kuningatütre kingitus” — Küberpunklik kuningatütre päästmine. Lugu oli mõnus lugeda, toredad detailid ja keskkond, aint et pärast lugemist tuli ette, et miskit jäi nagu puudu, mingi point või lõpetatus.
Siim Veskimees “Kuues Maa” — Paralleelmaailmad, mitmed osapooled, müdinat ja rauda. Kapaga tüübilist veskimehelikkust, mille peale ei viitsi enam ei ohata ega muiata, aga kuskil on ka mõned lahedad detailid, käigud, looarendused.
Mann Loper “Tänulik Olevipoeg” — Postapo, taevased ja põrgulised. Kogumiku kõige soojem lugu, mis algab kui Kreutzwaldi ainetel fantazy, muutub sammsammult sf-ks ja hoiab kogu aeg inimlikkust üleval.
Andrus Kivirähk “Puulased ja tohtlased” — Puulased, tohtlased ja Balti kett. Algidee on iseenesest hea, aga ei olnud mu jaoks ei huvitav ega naljakas ega stiililiselt põnev, kokku “meh”.
Joel Jans “Tarkmees taskus” — Juhuu! Las käia! Kapakul, galopil, traavil läbi ERMi Kreutzwaldi mängu :) Hoogne, omapärane, kõnekeelne, mängulustlik küberpunk.
Selle raamatu üldidee, see hommage Kreutzvaldi ennemuistsetele juttudele, on mu meelest väga-väga hea ja kunagi võiks seda natuke teise autorikoosluga isegi korrata. Lood ise haakisid vähem kui võinuks, aga mingist osast oli asi mu mittesobivas lugemisajastuses ja lugude ideed, et kuidas just üht või teist motiivi enda jutuga passitada, olid mu meelest nutikad. Laias laastus läks mul rõõmsama lugemisega rohkem lõunaeestlaste loodu, see Tartu-Elva telg, pealinna kandi autorite tekstidega oli vaeva rohkem.
Üks huvitav asi on, et kõik need tekstid kogumikus on kuidagi filmilikud. Kaks juttu on juba filmiks saanud (“Vinguv jalaluu” ja “Üksinduse allikas”), võib-olla saab mõni veel.
Pildid Indrek Hargla loomingu austajate FB-lehelt.
3 asja, mida ma olen raamatutest teada saanud:
1. Öös on asju.
2. Libahundi saab hundist inimeseks, kui talle noa otsast leiba pakkuda.
3. Vastus on 42.
Sulepuru 