Luke Arnold “The Last Smile in Sunder City”

Ulmekrimi. Miskipärast meenutas kohati Kalmsteni ja pooleliolevat VanderMeeri. Maailm, kus on toimunud muutus, siin raamatus kadus järsku maagia, ja üksik detektiiv proovimas ühekorraga nii juhtumit lahendada kui maailma päästa. Kõik ei ole muidugi nii, nagu alul paistab ja tasapisi minevikus sorides saab asjadest parema ülevaate. Kangelane saab vintsutatud, aga jõuab lahenduseni, abikäsi ja -sõnu tuleb õiges järjekorras, lahendus on küll veidi teistmoodi kui oodatud ja mingid olulised asjad jäävad järgmisse raamatusse.

Suur aitäh, Irina ja Diana, et te seda raamatut tutvustasite! Ma ise poleks seda üles leidnud.

Raamatu maailm ei paistnud mulle kuigi originaalne, tundus loetud-nähtud teostest kokku pandud, ka kirjutamisviis ei olnud just midagi ennenägematut, aga seda oli kuidagi väga mõnus lugeda. Kokkupanemiseks olid võetud head tükid ja neid siis toredalt omamoodi keeratud ning raamat oli täis muhedaid sõnastusi. Nukrus ja huumor olid parajasti tasakaalus. Mingitest äkšn-kohtadest ma lasin natuke diagonaalis üle, aga suuremalt jaolt oli selle raamatu lugemine lihtsalt lust. Kaasamõtlemist ja kaasaelamist ja head meelelahutust pakkuv teos. Muuhulgas oli tore, kuidas mingid detailid olid edasise loo mõistmise jaoks olulised tähele panna ja mingid muud detailid olid üldise keskkonna loomiseks ning mingid olid lihtsalt kirjutamisrõõmust sisse saanud.

Ma lähen nüüd guugeldama, kust ma teise osa saan ja kui kaugel see kolmas on :)

Livia Viitol “Ajalootund”

Nullindaid on kriitikute poolt nurklikeks nimetatud. Et selline natuke rabe ja nügimiste aeg, positsioonide pärast võitlemist, üheksakümnendate plahvatuse taltumine ja taltsutamine, soov ja soovimatus korraga olla see õige eesti kirjandus. Ei oska veel öelda, mis neist nullindatest järele jääb, aga mingid jõujooned loksusid selle kümnendiga paika.

Livia Viitoli “Ajalootund” (2009) sobib ses mõttes hästi, et siin kogus on seda suure ajaloo ja üksikisiku eluloo põimumist ja põimimist, suurte nimede võlu ja lihtsa inimese elu, kohtade mõju alates kaluritalust ja lõpetades suurlinnaga, esivanemate vaime ja laste tulevikku, üleajalist targutamist ja argielupilte. Ja vett, vihma, mere või jõena, enamasti jõena.

Istun ja kuulan:
jõgi voolab,
ajalugu
ise kirjutab
end

Ain Prosa “Viimased naeratused Alice’ile”

Ma arvan, et üheksakümnendad on mu lemmikkümnend. Noh, et ise sai noor oldud ja uudistamist ja avastamist ja lootust ja rõõmu oli palju ning igasugusust uut ja huvitavat kirjandust tundus järjest ja mürinal peale tulevat. Kirjastusi tuli ja kadus, autoreid tuli ja kadus, aga nii jääjad kui kadujad olid põnevad, igaüks omamoodi.

Üks neist, kes kirjandusmaailmale on kaotsi läinud ja tegutseb muul alal, on Ain Prosa. See luulekogu oli tollal lugedes kuidagi hästi salapärane ja sünk, nüüd takkajärgigi uuesti lugedes märkasin nii mõndagi, mis varem varju jäi, olgu siis tekstiviiteid või mingeid mõttekäike või ümberütlemisi. Ja et nukruses on ka mängu. Kindlasti jäi seegi kord mul mingi osa tabamata, aga mu veendumust, et tegu on küpse ja huvitava luulekoguga, see ei muuda, pigem annab juurde, et mul on 30 aasta pärast siit kogust jälle midagi uut avastada. Alice, vihm ja aed on jäävad.

 

kas mäletad veel alice kuis me suveaias
tol varahilisõhtul jõime hiina teed
ja nagu ikka äkki algas padu
ja justkui äkki ikka algas vihm
ning oma nukraid noote kallas tassidesse
suurt suvemuusikat need silmini said täis
ent meie ikka naerdes jõime lõppematut teed
jah jõime sajus sadu lõppematuid teid
ehkki tassi juba kukkus kehkjaid koldseid lehti
ehkki paled pargis kustusid ja algas öö
ehkki hinge lämmatama kippus lume valge sall
kuni viimaks peegliks jahtus sydasuine tee
kuni lõpuks kajaks lahtus syda kirg ja janu
kevad tuli nagu ikka nagu ikka kevad
tyhjad toolid suveaias pragunevad tassid
millel nukrad draakonid ei mäletanud meid
miks kyll nukrad draakonid ei mäletanud teed
mida mööda Sina tuleks mööda yht alleed
tuleksid ja saaksid minu tuleks

Colette “Vagabund”

Kui ma pea pool aastat tagasi Lugemise väljakutse grupis küsisin soovitusi, et mida võiks Varraku 20. sajandi klassika sarjast lugeda, siis ma sain igasuguseid huvitavaid vastuseid (aitäh teile kõigile veel kord), aga miski ei tundunud “see õige” olevat.

Niisiis tegin ma valiku lähtudes sellest, et see “Vagabund” on kõige rohelisema kaanepildiga ja mulle meeldib roheline värv, et prantsuse kirjandust ma polegi ammu lugenud, et autori noorepõlve fotodel on ta natuke sarnane Erika Tetskyga (Tetsky on see eesti tantsijanna, kellest Kivirähk “Liblika” kirjutas) ja et saatesõnad lubasid raamatust tantsu.

Raamat ise oli nohjaholikah. Kõige enam meeldis mulle algusosa, see osa, mis pani paika olustiku ja karakteritutvustused, raamatu teine ja kolmas osa läksid mu jaoks liiga tundlemiseks kätte ära.

Aga mingite nurkade alt oli see raamat mu jaoks ikkagi päris huvitav lugemine ka.

Pisiasjade märkamised ja kirjeldused, mis annavad väga hästi edasi meeleolu, keskkonda või muutuvad üksikasjadest üldistusteks:

Isegi koer on tujust ära ja heidab mulle, külma pärast end korvist liigutamata, must-valgeid virilaid pilke.

Ainult et nüüd ma tean, miks ta tobukese moodi välja näeb! Aga sellepärast, et kannab oma rõivaid nagu “piduseid”, samasuguse parandamatu ja sümpaatse kohmakusega kui pühapäevane talumees.

Ma ei ole vist lugenud ühtegi raamatut, kus on nii palju juttu meigist:

Nuttu on mul aidanud tagasi hoida kaks head harjumust: mitte näidata oma tundeid ja ripsmed olgu alati tušiga kaetud…

Ja mida osanukski peegel mulle öelda? Et oskuslikust meigist — pruuniga rõhutatudb sinakalt varjundatud laugudest, viinamarjakarva huulepunast — piisas eile ja piisab muilgi päevil /—/

Sedasorti teatrirahva, kes tunnevad end end hästi ainult laval, portreed:

Kogu päeva ootab ta lavale astumise hetke, et siis unustada kõik maailas, pöörduda tagasi lapsepõlve, lustlikult hullata ja sütitada publikut.

/—/ olen eraldatud, kaitstud teiste omasuguste eest üksnes laval /—/ tulemüür kaitseb mind kõigi eest.

Mõtisklused vananemisest (kuigi mu silmis 34 on veel noor ju :) ):

Ent koju tagasi jõudnud, kuulutab väsimus karmi tõde. See väsimus pole enam seesama väsimus. Kahekümneselt oleksin ma ilma kaksipidi mõtlemata nautinud seda hetkelist roidumust, lasknud end vajuda mõnusasse tukastusse. Nüüd aga tähendab väsimus vaimset tuska, räidinud füüsise norgu.

Mõtiskluse üksindusest, et sel on nii häid kui halbu külgi:

/—/ on päevi, kus üksindus minusuguse olevuse jaoks on tõepoolest kui joovastav vein, kui vabadus, mis teeb ülemeelikuks, ent on teisi päevi, kus ta maitseb kui mõru rüüp, ning on ka päevi, kus ta mõjub kui mürk, mis sind peaga vastu müüri paiskab.

Ja sest vagabundlusest:

Ärasõidud teevad mind nukraks ja joovastavad ühekorraga, teekonnal pudeneb minust killuke sinna, killuke tänna — senitundmatutesse maastikesse, taevasse nende kohal, pilvitusse või pilvisesse, mere kohal hallilt pärlendava vihma sisse –, klammerdused kõigesse sellise kirega, et näib, nagu jätaksin endast maha musttuhat pisikest endaga sarnast haldjat, õõtsuma lainetele, kiikuma lehestikku, hajuma pilvedesse.

Aga lugedes sain ma ka aru, et see on ses suhtes kaval raamat, et mõni teine lugeja korjab sealt hoopis teised teemad või rõhud üles.

 

Mari-Liis Müürsepp “Strippari pisarad”

Kogutäis noort ühiskonna- ja sotsiaalkriitilist naisluulet. 
Halb ei ole, täitsa okei on, on nii rütmi, sõnavalikuid kui teravaid teemasid, isegi musta sorti huumorit, aga kuidagi  pleekinud tunne jäi pärast, sest ma oleks nagu miskit sarnast juba teistest noornaisluuletajate (Liina Tammiste, Triin Tasuja, Kelly Turk, Sveta Grigorjeva jne) kogudest lugenud, et mingit väga oma joont ma siit ei leidnud ja tunded jäid pigem mängult kui päriselt… 
Aga, ma usun, et kui liiga tummist krunti all ei ole, siis on see kogu täitsa kabe lugemine, sest sõnavaldamine on Müürsepal päris hästi käpas ja luuletused on täitsa naksakad.

Vootele Ruusmaa “Purgatoorium”

Pisike luulekogu leinast. Ma usun, et sest kogust võib parasjagu teemas sees olijale lohutust ja mõistmist olla küll, muile on lihtsalt mõistmist. Luuletused on napid ja nukrad, vahele paar eluolulist proosalaastu.

***

see kirvevars
mäletab veel
sinu haaret

lõhun puid,
hoides sest
kramplikult
kinni, justkui
sinu käest

ja muudkui
raiun ja raiun

hinge kinni

silme eest
mustaks

***

/—/ harjuda iseenda tumedate pooltega on valus ja raske. enese poolikuse ja saamatusega. miski jääb alati kripeldama.

 

 

Tadao Tsuge “Slum Wolf”

Tadao Tsuge mangad on hoopis teistmoodi, kui ma harjunud olen.

Esiteks teema — ei mingeid üleloomulikke olendeid (see paaril leheküljel tatsav rääkiv koer ei loe) ega suurt kangelaslikkust, tegu on viie-, kuuekümnendate Tokyo äärelinnaga ja tegelasteks suht põhjakiht, tüübid, kes lihtsalt täidavad päevi ja veavad end läbi elu, pidevalt omavahel norides ja kakeldes ning vahetevahel on nad ka rahulikumalt istumas ja vestlemas. Vaesus, kuritegevus, sõjahaavad ja -armid, mis ei taha kuidagi kinni kasvada. Tulemas on uus põlvkond, sõjast puutumata, aga selle taagaga ikkagi edasi tegelema pidav ja vaesuse ja pinge jaoks omi lahendusi otsiv.

Teiseks joonistamisstiil — ei mingit glamuuri ega suuresilmseid nukunägusid. Tadao Tsuge kasutab viimistletumat joonistusstiili looduse ja arhitektuuri kujutamisel, aga inimesed on visandlikud, karikatuursed, koledad, väheeristuvad ning tihtipeale on nad kujutaud poosides, kus nad on pea ära pööranud, olgu siis selja taha või kõrvale vaatamiseks, või on näod muidu varjudes. Raamatu lõpus olevad lisaillustratsioonid annavad teada, et Tadao Tsuge oskab inimesi muidu joonistada küll, kujutada oma karaktereid just sellisena, nagu need selles mangas on, on tema teadlik valik.

Kolmandaks ülesehitus — tegu ei ole mitte ühe pika looga, vaid pigem tegevuskoha ja -aja ning aegajalt ka ühiste tegelaste kaudu seotud novellidega. No novell ei ole päris õige sõna, sest lõpud lähevad Tadao Tsugel kuidagi sumbumistena, aga lihtsalt juttudeks neid ju ka ei saa nimetada.

Omamoodi oli seda realismimangat päris huvitav lugeda. Päriselt hinge ei länud, aga mingi mõttetooni, kui närune võis asjaolude kokkusattumisel see viiekümnendate slumm olla, andis see manga päris hästi edasi.

Tadao Tsuge on sündinud 1941. aastal. Raamatu lõpus on Tadao Tsuge lapsepõlvemälestused, iseäranis on seal juttu filmimaailma võlust, ja tõlkija Ryan Holmbergi põhjalik ülevaade Tadao Tsuge loomingust. 1995. a tehti selle manga põhjal film “Burai heiya”.

Doris Kareva “Salateadvus”

Kaheksakümnendate alul oli kirjanduses mu jaoks pikalt sellist “vaikus enne tormi” seisundit. Tekkis küll päris mitmeid huvitavaid mullistusi, milledest mõned said kõigi (või no peaaegu kõigi) osaks ja mõned sirasid natuke ja vajusid siis laiali tagasi, aga takkajärgi vaadates oli paljuski ses mingi vaikus või ootus või sebimine ajatäiteks. Kaheksakümnendate lõpuaastad kuuluvad aga mu meelest oma loomu poolest otsapidi juba nagu järgmisse kümnendisse, see pulbitsus on äge ja kirev.

Doris Kareva on mu meelest hoopis omaette kõrgustes — imeline, eriline, särav. Kareva “Salateadvust” (1983) olen ma lugenud mitumitumitu korda, aga ikka jäävad need värsid mulle mõistatuseks, millekski müstiliseks ja ilusaks. Täis vihjeid, mida ma lugeda ei oska ja ometi nii kaunis sõnastuses. On miskit nii maist ja inimlikku ja miskit sealt, kust pärit unenäod… Ja sõltumatut ajast… Ja mul said sõnad otsa.

 

 

Vait, varjud on toas! Ära päri,
ära taha, et räägiksin loo.
Tinasõdurit-tantsijatari
enam tulest välja ei too.

Must koer magab
maailma tuhas.

 

Rudolf Rimmel “Ohvrikivi”

Seitsmekümnendad on mu jaoks Eesti kirjandusmaastikul segased. Ühtpidi on nagu huvitavaid asju ja komeedivilksatusi, aga teisalt katab paljut argielu surutis…

Ma olen Rudolf Rimmeli “Ohvrikivi” (1972) kunagi sirvinud, aga siis otsisin ma ühte kindlat luuletust taga, nüüd tuli mõte korralikult üle vaadata, mis seal kogus veel on. Täitsa paljut on. Minu jaoks üllatusena on Rimmel tehniliselt väga mitmekesine luuletaja, (uuema)rahvalaululikust riimvärsist alliksaarelike vabavärsipassažideni ja mitut moodi vahekatsetusi veel sekka. Ka temaatiliselt on see kogu kirju, esimene osa “Küpsemine” on noore mehe eneseotsingud, teine osa “Hauakiri” leinaluule, kolmas osa “Sajune” otsib eesti mütoloogiat, neljas osa “Mäluvideo” tegeleb ühiskondlike asjadega olevikus ja tulevikus ning viimane viies osa “Bumerang” on isiklikum enda lahkamine. See viimane osa jäi mulle kõige võõramaks, teistest osadest oli päris palju saada rõõmu sõnade järgnevusest (kuidas need luuletused on kirjutatud), hingekriipivaid emotsioone (mis meeleolu need luuletused kannavad) ja ka ajuderagistamist (mis mõtted on ses luuletuses sees ja kuhu need mõtted edasi võivad minna) ning mulle tundub, et Rimmel on asjatult unustusehõlma vajunud, tema looming väärib taasavastamist küll.

Näiteluuletused:

Jätka lugemist

Umar Hajjam “Nelikvärsid”

Kuuekümnendad oli Eestis kirjandusplahvatus. Ilmus palju huvitavat ja omanäolist ning kirjanduslukku jäi neist täitsa suur jagu. Aga sellest küllusest ma sedakorda siiski lugemist ei valinud, võtsin hoopis tõlkeriiulist.

Umar Hajjami “Nelikvärsid” (1967) on mul mälus lapsepõlvest, üks ema sõpradest tavatses koosistumistel vahel selle raamatu riiulist võtta, lasta igaühel öelda numbri ühest sajaviieteistkümneni (sest nii palju neid luuletusi siin kogus on) ja luges siis selle luuletuse ette. See oli segu kirjandusloost ja müstikast (et noppigu igaüks välja, mida selle luuletusega just talle sel hetkel saatuse poolt öelda taheti) ja meelelahutusest. Ja koosviibimistele sobib see luulekogu kenasti, sest on lausa hämmastav, kuidas üks 11.-12. sajandi pärsia poeet võib lakkamatult värsse luua veinist, savist ja kadunud noorusest :) Kaine peaga rubaiide üksi järjest lugedes lähevad need teemad natuke tüütuks ära, aga parajas seltskonnas on neist rõõmu ja ka järelemõtlemisainet, kuigi, eks ma sain nüüdki nii vaikselt naerda turtsuda kui pisut targutamismõtteid heietada.

Tõlge, järelsõna ja kommentaarid Haljand Udam. Kes raamatu vastu huvi hakkas tundma, siis 2000. a ilmus raamatust ka täiendustega kordustrükk ning kui laiemast netist otsida, siis Umar Hajjami tänapäevane nimekuju on ’Omar Khayyām.

1968. a raadiosaates loeb värsse Olev Eskola: https://arhiiv.err.ee/vaata/76747