Teistkümnendatel on minu mulje põhjal jõujooned paika jooksnud ja kõik toimetavad keskmiselt kenasti enda väljavõideldud alal. Ühtteist natuke loksutavat ilmub, aga üldmulje on kuidagi tasane ja justkui oldaks millegi uue ootel.
Kirjastuspildi kinnistunud muutus on see, et Eesti Raamat annab välja väga vähe luulet. Sealt vähesest jäi mulle näppu Neeme Põdra “Aken sinisesse” (2013), mis mind kahjuks eriti võluda ei suutnud. Ei suutnud ma kaasa minna autori mõttekäikudega ega tunda täit rõõmu sõnastustest, no mõne emotsiooni varju tundsin ära, aga enamasti mattus liiga palju mu jaoks sõnavahu alla. Aga soovitada võin ju ikka, sest mõni teine lugeja võib ju seat teabmida üles korjata, st lootusetu see luulekogu mu meelest pole.
Värve justkui poleks
Valge armastab üksindust;
must poeb tolmuna pragude vahele;
punane maskeerib end verena me soontes;
kollane irvitab, lootes end olevat Heliose poeg;
rohelist värvi pole olemas, ta on olemas vaid me mõtteis,
ja me mõtleme, hehee! näe, see kleit ja need heleda juuksed
ja kõrged kontsad seal tänaval kõpsutamas,
tüdruk kui võilill,
kollased juuksed,
milline kleidike;
ning sinist pole lihtsalt nähtud,
aga see on olemas.
Vaadata kas või Õismäe tornmaja viimase korruse korteri aknast
õhtulääne suunas
ja uskuda, tulevik ongi selline,
nagu sealt paistab –
siniruuduline, valgete vuukidega,
electro-hõnguline, aga muidu peaaegu nagu lapsepõlv.Ja tõesti, ma suudan peaaegu uskuda, tulevik ongi selline,
nagu see paistab –
siniruuduline, valgete vuukidega,
electro-hõnguline, aga muidu peaaegu nagu lapsepõlv.
See raamat on halb, aga mitte läbinisti halb. Abitu, veniv, mustvalge, naiivne. Aga sinnamaani, kui ma õlgu kehitasin, et miks see raamat ulmekate all on, sobiks paremini ju ajalooliste teoste hulka, polnud lugemine eriti valus, et halb küll, aga siiski loetav, see templirüütilite ja assassiinide vastasseisu kirjeldus polnud kõikse hullem ning siin olid koguni omad peaaegu head hetked, näiteks see 15. saj. lõpu Itaalia linnriikide võimujoonte kirjeldused ja tegelasena Leonardo da Vinci või peategelase areng või mõned põnevushetked, aga sealt, kus ulmeelement tegelt ka sisse tuli, läks asi ikka väga igavaks kätte ära, kärtsmürtspõmmpahh ja pateetiline jura. Mängu ma mänginud ei ole ja filmi ka näinud ei ole ja ega see raamat ei innusta ka kuidagimoodi, kuigi netis vastujooksnud pildid annavad teada, et tegemist on päris kena visuaaliga. Ahjaa, selle eest, et raamatu lõpus on tegelaste nimekiri ning itaalia- ja ladinakeelsete väljendite sõnastik, tasub küll tänulik olla :)
Eda Ahi esimesed luulekogud said kriitikutelt valdavalt kestvaid kiiduavaldusi, ma veidi proovisin neid kogusid lugeda, aga kuna mul see silm, mis riimluulet loeb, on valdavalt selline hägune ja laseb üsna valitult infot ajju, siis päriselt ma neid ei lugenud. “Maailma avastamine” on üsna pikalt juba lugejatele kättesaadav olnud, aga kriitikutelt ei piiksugi. No miks ometi? Lugejatele näib see kogu meeldivat. Meeldis mulle ka. Päris mitme kandi pealt. Eda Ahi kirjutab siin luulekogus emaksolemise kogemusest. Ju see pealtnäha nii tavaline teema ongi vist kriitikud eemale peletanud. Lugejana nautisin seda, kuidas igituttavad situatsioonid on igavesti värsked ja avastamist väärt, kuidas Ahi vahetab vaatepunkte ja jutustajahäält, kuidas ta suudab sünteesida ninnunännu ja reaalprobleemid nii, et see ei lähe lamedaks, olgu, mõni värss võib-olla kõlgub piiri peal, aga päris üle piiri mu meelest ei jõuta, vastukaaluks on kõrvalt võtta mõni eriti vahva leid. Mu meelest on siin kogus värsitehnikaga rohkem ja lõbusamalt mängimist kui ma varasemast mäletan. Ja kuigi luulekogu teema on lapse maailma avastamine, siis seoseid varemloodud kirjandusega on siin kogus ka täitsa toredalt, mul näiteks oli väga hea meel, et mul Jaan Krossi “
Ma satun vahel netis sinna vabasse koomiksikeskkonda kolama ja kuna ma üldiselt koomiksite ajaloo ja trendidega olen väga kehvasti kursis, siis mulle satuvad vahel suht veidrad asjad ette.
Ulmekrimi. Miskipärast meenutas kohati Kalmsteni ja pooleliolevat VanderMeeri. Maailm, kus on toimunud muutus, siin raamatus kadus järsku maagia, ja üksik detektiiv proovimas ühekorraga nii juhtumit lahendada kui maailma päästa. Kõik ei ole muidugi nii, nagu alul paistab ja tasapisi minevikus sorides saab asjadest parema ülevaate. Kangelane saab vintsutatud, aga jõuab lahenduseni, abikäsi ja -sõnu tuleb õiges järjekorras, lahendus on küll veidi teistmoodi kui oodatud ja mingid olulised asjad jäävad järgmisse raamatusse.
Nullindaid on kriitikute poolt nurklikeks nimetatud. Et selline natuke rabe ja nügimiste aeg, positsioonide pärast võitlemist, üheksakümnendate plahvatuse taltumine ja taltsutamine, soov ja soovimatus korraga olla see õige eesti kirjandus. Ei oska veel öelda, mis neist nullindatest järele jääb, aga mingid jõujooned loksusid selle kümnendiga paika.
Ma arvan, et üheksakümnendad on mu lemmikkümnend. Noh, et ise sai noor oldud ja uudistamist ja avastamist ja lootust ja rõõmu oli palju ning igasugusust uut ja huvitavat kirjandust tundus järjest ja mürinal peale tulevat. Kirjastusi tuli ja kadus, autoreid tuli ja kadus, aga nii jääjad kui kadujad olid põnevad, igaüks omamoodi.
Kui ma pea pool aastat tagasi Lugemise väljakutse grupis küsisin soovitusi, et mida võiks Varraku 20. sajandi klassika sarjast lugeda, siis ma sain igasuguseid huvitavaid vastuseid (aitäh teile kõigile veel kord), aga miski ei tundunud “see õige” olevat.
Kogutäis noort ühiskonna- ja sotsiaalkriitilist naisluulet. 
see kirvevars
Sulepuru 