“Me armastame Maad”

Ma olen Veiko Belialsi asju, nii luulet kui ulmet, üksjagu palju lugenud ja enamasti on ta looming mulle täitsa hästi meeldinud, iseäranis hästi vast jutukogu “Helesiniste Liivade laul”, seda olen ülegi lugenud korda mitu ja ikka midagi uut ja huvitavat või vana head ja tuttavat sealt avastanud. Helge mälestus on ka “Ashinari kroonikatest”, aga seda ma pole üle lugenud, niiet ei oska öelda, kuidas see ajas vastu on pidanud. “Kogu maailma valgus” piidleb mind etteheitva näoga riiulist, aga on nii, et see kogu jääb veel veidi oma aega ootama, vaatasin hoopis sinnapoole, et Veiko Belials on kokku pannud ja tõlkinud viie kogumiku jagu venekeelseid ulmejutte ja tuli tahtmine hoopis proovida uurida, kuidas Belias seal põllul toimetab. Väga kenasti toimetab.

Kogumik “Me armastame Maad” on päris põnevalt kokku pandud, ei, mulle ei meeldinud sugugi kõik jutud, aga need jutud kuidagi sobisid üksteisega ja olid piisavalt samas teemas, et mingit tervikut moodustada ja järjepidevust tekitada, aga teisalt olid stiililt või lahenduselt küllalt erinevad, niiet korduste tunnet ei tekkinud. Tõlget oli eriti hea lugeda. Belials tõesti teab ja tunneb igast nii ladusaid kui keerukaid eesti keele nõkse (ja kui tarvis, leiutab vist juurde ka) ning mulle tundub, et erinevate autorite puhul läheb ta üsna lihtsalt nende etteantud stiiliga kaasa.

Jutud üksiti:
Arkadi ja Boriss Strugatskite jutud “Otsustav katse” (1959) ja “Üksikud oletused” (1959) mulle muljet ei avaldanud, aga ma saan aru, miks need jutud siin kogumikus on; Vladimir Mihhailovi “Oja Iapetusel” (1968) rabas mind ajakirjanduse kriitikaga, lihtne idee, pisu venivalt, aga ilusti kirja saanud; Andrei Balabuhha “Surnumatja” (1975) puhul käis tehniline jutt mul nii kõrges kaares üle pea, et inimliku poole osa ei suutnud ka enam aduda; Viktor Kolupajevi “Me armastame Maad” (1975) on natuke veniva sissejuhatusega mälukaotustega mängiv jutt Maast ja kosmoselennust; Vjatšeslav Rõbakovi “Koduhoidjad” (1987) muidu vaikselt kulgev puändile rõhuv jutt ja “Vesi ja laevukesed” (1992) minu jaoks kogumiku kõige tugevam jutt, mulle ei meeldinud seda lugeda, aga see jutt pani kõige enam lipikuid raamatu vahele panema (“Mida vähem võltse sõu ja vastumeelseid tegusid sa ühe inimesega suhtlemise tõttu räägid ja teed, seda sümpaatsem on sulle see inimene.” “”Keeruline.” — “Amööbidel on kõik lihtne. Inimene pole amööb.”“) ning pärast raamatu lõpetamist jutu sisu üle mõtlema; Juri Nesterenko “Maa helesinine taevas” (2002) pinget keriv Maale tagasipöördumise lugu; Nik Sredini “Niña” (2010) on lõbusamas meeleolus kosmoserännulugu, kus ei puudu ka kass, kes muide paitadasoovijate jaoks “pole triikimislaud, vaid üllas loom.”

Et jaa, olen rahul, et lugesin, ja plaanin kunagi (ebamäärases tulevikus) need ülejäänud kogud ka kätte võtta.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s