Neeme Põder “Aken sinisesse”

Teistkümnendatel on minu mulje põhjal jõujooned paika jooksnud ja kõik toimetavad keskmiselt kenasti enda väljavõideldud alal. Ühtteist natuke loksutavat ilmub, aga üldmulje on kuidagi tasane ja justkui oldaks millegi uue ootel.

Kirjastuspildi kinnistunud muutus on see, et Eesti Raamat annab välja väga vähe luulet. Sealt vähesest jäi mulle näppu Neeme Põdra “Aken sinisesse” (2013), mis mind kahjuks eriti võluda ei suutnud. Ei suutnud ma kaasa minna autori mõttekäikudega ega tunda täit rõõmu sõnastustest, no mõne emotsiooni varju tundsin ära, aga enamasti mattus liiga palju mu jaoks sõnavahu alla. Aga soovitada võin ju ikka, sest mõni teine lugeja võib ju seat teabmida üles korjata, st lootusetu see luulekogu mu meelest pole.

 

Värve justkui poleks

Valge armastab üksindust;
must poeb tolmuna pragude vahele;
punane maskeerib end verena me soontes;
kollane irvitab, lootes end olevat Heliose poeg;
rohelist värvi pole olemas, ta on olemas vaid me mõtteis,
ja me mõtleme, hehee! näe, see kleit ja need heleda juuksed
ja kõrged kontsad seal tänaval kõpsutamas,
tüdruk kui võilill,
kollased juuksed,
milline kleidike;
ning sinist pole lihtsalt nähtud,
aga see on olemas.
Vaadata kas või Õismäe tornmaja viimase korruse korteri aknast
õhtulääne suunas
ja uskuda, tulevik ongi selline,
nagu sealt paistab –
siniruuduline, valgete vuukidega,
electro-hõnguline, aga muidu peaaegu nagu lapsepõlv.

Ja tõesti, ma suudan peaaegu uskuda, tulevik ongi selline,
nagu see paistab –
siniruuduline, valgete vuukidega,
electro-hõnguline, aga muidu peaaegu nagu lapsepõlv.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s