Jenny Offill “Ilm”

Nohjahonkah. See kategooria tähendab minu jaoks mõningase ükskõiksusega segatud kokkuvõtet, et midagi erilist ja huvitavat polnud, aga nähtavat nuramispõhjust ka nagu pole.

Raamatus on lause: “Härra Jimmy kõneleb mõnikord väikeste pahvakute kaupa.” Kogu see raamat on stiilis “väikeste pahvakute kaupa”, kõige kauem suudab autor ühes teemas püsida poolteist lehekülge. See fragmentaarsus otseselt mind ei seganud, aga minu jaoks tegi sellise stiilikatsetuse varem ja võimsamalt ära Siim Nurklik raamatuga “Kas ma olen nüüd elus”, niiet ega ei võlunud ka kuidagi.

Raamatukoguhoidja, kes püüab ses segases maailmas hoida koos ja elus oma peret ja samas päästa tervet maailma. Loomulikult ma tundsin uudishimu ülelombi raamatukogutöötajate kirjelduse vastu. Vastus oli, et inimene nagu iga teine, aint et vahel võib ta lollidele küsimustele vastata lausega: “Ma töötan raamatukogus!” justkui oleks tegu kõikeammendava vastusega.

Oma pere päästmine käib mehe, lapse, venna, vennalapse ja muu lähema ringi murede enda kaelale võtmisega, kõike korraga ei jõua, kui venda on vaja upitada, siis teised peavad ise hakkama saama; maailma päästetakse võhivõõrastele nõuandeid jagades, n vastates küsimusele: “Kuidas oma lapse saabuvaks kaoseks kõige paremini ette valmistada?” — “Neid võib õpetada õmblema, talu pidama, ehitama. Kuid kõige kasulikumaks võivad siiski osutuda kartliku meele rahustamise tehnikad.” Nojah siis. 

Ma saan nagu aru, et autoril on olnud tõsised mured, mille pärast seda raamatut kirjutada, ma muretsen aegajalt samasuguste asjade (tasakaal, kestvus, suhted, pinged) pärast, aga kirja on saanud see niimoodi, et mul oli lugedes sügavalt ükskõik, et autoril sellised mured on, emotsionaalselt oli raamat mu jaoks ebaveenev.

Kiidaks ka miskit … Tubli, Varrak, ses raamatus ei hakanud ühtki kirjaviga silma! Nii hoida!

Top 10 raamatud, milles on juttu raamatukogudest ja raamatukoguhoidjatest

• Vernor Vinge “Leek sügaviku kohal” – sealt on pärit minu lemmiksõnastus raamatukoguhoidja kohta – elukutseline asjaarmastaja.
• Terry Pratchetti Kettamaailma lood ja “Vaibarahvas” – Pratchtti loomingus on minu mäletamist mööda kõige pühendunumad kirjanduslikud raamatukoguhoidjaid.
• Umberto Eco “Roosi nimi” – raamatukoguhoidjaks olemine annab selle raamatu lugemisele erililse vaatepunkti.
• Richard Brautigan “Abort” – üks eriline raamatukogu ja üks eriline raamatukoguhoidja.
• Erich Segal “Armastuse lugu” – vast kõige romantilisem raamatukoguhoidjaga seotud lugu.
• Neal Stephenson “Lumevaring” – küberpunklik lähenemine raamatukogule.
• Walter M. Miller “Kantileen Leibowitzile” – raamat info hoidmisest ja säilimisest maailmalõpumeeleoludes.
• Aleksandra Marinina “Etturid surevad enne teisi” – midagi ka krimisõpradele.
• Henno Käo “Dondijutud” – äärmiselt stereotüüpne luuletaja-raamatukoguhoidja, aga muhedalt kirja pandud.
• Haruki Murakami “Kafka mererannas”. Esimene ettejuhtuv tsitaat: “Meie üritame kõigest väest selle väeti raamatukoguga oma koduregioonile natukenegi kasulikud olla. Kogume ja pakume raamatuid armastavatele inimestele väljapaistvaid teoseid. Püüdleme inimliku ja sooja teeninduse poole. Otse loomulikult on meil puudusi. Ka meie võimetel on piirid. Kuid oma viletsate võimete piires anname endast maksimumi. Selle asemel et vaadata, mis meil puudu on, võiksite vaadata parem seda, mida me teinud oleme.”

Agneta Pleijel “Kaksikportree”

Pisike raamat ajaloost, eluloost, kunstist ja kirjandusest. Agatha Christie ja Oskar Kokoschka. Läbisegi reaaliat, fantaasiat ja targutamist. 

Ma just suur Agatha Christie fänn ei ole, aga ma tunnustan tema krimikirjaniku talenti ning tema kirjutatud autobiograafia on mu mälus kui kõige toredam elulooraamat, mida ma iial olen lugema sattunud. Oskar Kokoschka loominguga ma kursis ei ole, jah nime olin küll kuulnud ja oli temast juttu ka lliese raamatus “1913“. Mulle tundub, et Pleijel saab Kokoschkast paremini aru kui Illies, aga Christie jääb mu meelest Pleijelile mõistatuseks, niiet tegelaste usutavuse eest autorile täispunkte ei tule. Muidu üsna ok raamat, mingit imet või sära ma ei täheldanud, aga lausigavusse ka ei uppunud. Võib ajatäiteks lugeda, aga lugematajätmisega ei kaota ka midagi. 

Mul tekkis nüüd huvi Kokoschka kirjandusliku loomingu vastu. Enamik on üle saja aasta vanad näidendid, aga ta kirjutas hiljem ka ühtteist. No ma veel mõtlen, kas ma hakkan neid kuskilt taga otsima.

30 raamatut, kus on juttu seksuaalse väärkohtlemise ohvritest

Nimestiku kokkupanemisel on kasutatud ühisaju, hõikasin välja üleskutse oma algset nimekirja täiendada Facebooki grupis “Virginia Woolf sind ei karda” ja kamba peale sai kokku selline pilt. Lisaks Pille Alaveri täiendus, et Carolyn Ainscough, Kay Toon „Läbimurre. Abiks lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenuile“ on ainus asjalik eestikeelne tõlkeraamat, mis abistab seksuaalsest vääärkohtlemisest terveneda.

Eloísa Díaz “Patukahetsus”

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ma põrnitsesin seda Ladina-Ameerika punkti umbes sama juhmilt nagu mõnel eelmisel aastal kohustusliku kirjandusega seotut. Ma ei oska öelda, milles asi, aga mul on tõrge hispaania ja/või portugali keelest tõlgitud raamatute ees. Justkui mingi müür tuleks ajus ette. Mõnikord on õnneks läinud, et head soovitajad on müürilõhkuja eest olnud, kõige tõhusam on olnud see ühisaju, mis kogunes ulmikute kõrtsilaua taha, või on uudishimu nii kange olnud, et on augu puurinud.

Õkva prõlla polnd ühtki müürilõhkujat kuskilt käepärast võtta. Aga punkt on vaja ju ära lugeda. Seega tegin natuke vangerdust ja võtsin inglise keeles kirjutava välis-argentiinlase. Sobib ju, eksole, kui väliseesti kirjandus on eesti kirjandus olenemata kirjutamise keelest ja autori sünnipaigast, siis võiks see argentiinlaste kohta ka ju käia.

Lugemine ise oli täitsa huvitav. Lugu jooksis kahes ajas, aastatel 2001 ja 1981. Peategelane on politseinspektor ja kuritöö on ka olemas ja lahendatakse seda ka, aga krimka asemel on tegu pigem läbi üksikisiku Argentina ajaloo mõtestamise ja/või tutvustamisega. Tegelased said järk-järgult sügavust ja kaasaelamist juurde, ajalugu rullus emotsioonist, et kurat, me oleks ikka pidand sinna puu otsa jääma, pisukese lootuskiireni. Kaasamõtlemist oli piisavalt palju. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad (a enne saavad piki päid nii esimeste kui tagumiste käest)…

Kuna ma Argentina ajaloost kuigi palju peale “Evita” filmi ei tea, siis õhtul lõbustas mu aju end sellega, et laulis ühte kõrva “Don’t cry for me Argentina!” ja teise kõrva lõuna-eesti tõlget “Ärr’ itke mu perra, Hõp’e-Tiina!”. Tüüpilise eestlasena esimestest ridadest ma muidugi kaugemale ei läinud…

20 raamatut, kus peategelane või oluline kõrvaltegelane on pime või nägemispuudega

Vladimir Korolenko “Pime muusik”, William Shakespeare “Kuningas Lear”, Robert Louis Stevenson “Aarete saar”, Herbert George Wells “Pimedate maal ja teisi jutte”, Jose Saramago “Pimedus”, Stephen Kuusisto “Pimedate planeet”, Nicole C. Kear “Nüüd ma näen teid”, Marion Andra “Pimend”, Helen Keller “Minu elu lugu”, Kati Murutar “Abitu”, Toomas Raudam “Pime raamat”, John Wyndham “Trifiidide päev”, Jonathan Auxier “Osav Peter ja tema fantastilised silmad”, Gwen Cooper “Homerose odüsseia”, Anthony Doerr „Kõik see silmale nähtamatu valgus“, Charlotte Brontė “Jane Eyre”,Tommi Kinnunen “Peraküla”, Anna Smaill “Kellamäng”, John Green “Süü on tähtedel”, Roger Zelazny Amberi sari. Lisaks näidendid Brian Frieli “Molly Sweeney” ja Antonio Buero Vallejo “Lõõmav pimedus”. Nimekiri sai kokku oma lugemise ja Lugemise väljakutse grupi abil.

Heljo Mänd “Taeva-uni”

Luulekogu, mis on pühendatud nendele lastele, kes ei kasva suureks, vaid lähevad taevasse. Mõte on ilus ja kurb ning küllap nii mõnelegi on see luulekogu teraapiline lugemine, aga paraku on luuletused enamasti sellises rütmilis-riimilises lahenduses, mis mulle sugugi ei istu, ning kui keegi kunagi iseloomustas “Rapuntsli” multikat, et ega ikka tervet filmi ainult kuldsete juustega välja ei vea, siis siin ma ütleks, et ega ikka tervet luulekogu ainult taevase lasteaia kujundiga välja ei vea. Aga kuna siin kogus vist ongi olulisem see mõte ning ma olen pisut puudulik sedasorti sõnastust nautima, siis soovitan siia luulekogusse sisse vaadata küll, pealegi on see väga kenas kujunduses, Kadi Kurema illustratsioonidega.

Näiteluuletus:

 

Akende taga

Me jookseme taevast alla,
me piilume akende taga.
Me piilume, kas meie ema,
meie maapealne ema magab

või joob ta isaga kohvi
ning räägivad üht ja teist.
Nende süda on perealbum,
kus hoiavad pilte meist.

 

TOP 10 raamatut, kus naisel/tüdrukul on olnud tarvis end vastassoo esindajana esitleda ja mehe-/poisirõivaid kanda

• Geoffrey Trease “Saladuse võti” (info vanaraamatu lehelt)
• Terry Pratchett “Koletislik rügement” (muljetus Loterii blogis)
• William Shakespeare “Kaheteistkümnes öö” (Margus Karsterpalu arvustus ühele ammusele etendusele)
• George R. R. Martin sari “Jää ja tule laul” (hulk arvamusi-arvustusi George R. R. Martini loomingu kohta on kokku kogutud siia)
•  Donna Woolfolk Cross “Paavst Johanna” (pikalt ja põhjalikult “Vana ja hea” raamatupoe blogis)
• Peter Pohl “Janne, mu sõber” (Reet Krusten Postimehes)
• Tanya Landman “Buffalo Soldier” (kirjutasin siin)
• Philip Reeve “Here Lies Arthur” (kirjutasin siin)
• Scott Westerfeld “Leviathan” (kirjutasin siin)
• Eduard Bornhöhe “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” (no siia ei ole küll mingit lisalinki vaja :) )

Charles de Lint “Wolf Moon”

Kui mu senised de Linti lugemised on olnud, et ma sisemiselt hüppan rõõmust üles-alla, et nii hea, nii hea, lugege kõik, siis selle raamatu puhul lausa ei hüppa ja kõigile soovitama ka ei kipu, kuigi päris hea lugemine oli mu jaoks ikka. 

Libahundilugu. Palju kammerlikum, kui need lood, mida ma varem olen lugenud. Mängud Euroopa mütoloogiaga ja tava-fantasyga. Pseudokeskaeg, kuskil mägede ja jõgede vahel on üks kõrts, kuskil on rida väikseid külasid ja kuningriike, aga need ei puutu eriti asjasse, oluline on kõrts, selle elanikud — ränduripisikuga kõrtsipidaja, tema noor sugulane, teenijatüdruk ja kaks sulaspoissi, kõik kokku rohkem perekond kui pere- ja teenijarahvas — ja kaks külalist — libahunt ja muusik. 

Lugu ise oli mu jaoks küllalti lihtne ja etteaimatav segu põnevusest, õudusest ja armuloost ning erilist elamust ei pakkunud, aga de Linti kirjutamist nautisin ma küll. Mul tekkis siin ingliskeelseid noortekaid lugedes juba tunne, et ma üsna oskan inglise keeles lugeda, de Lint andis selgelt mõista, et ega ikka hästi ei oska küll, sõnavara on napp ja osadest lausekonstruktsioonidest läbinärimine nõudis päris korralikku pingutust. Aga see oli huvitav ja ilus :)

Eesti lugeja jaoks on see libahundi käsitlus kuidagi normaalne, lääne lugeja jaoks, kes on harjunud, et libahunt on sunniltmuutuv kurjus, võib käsitlus, et libahunte on igasuguseid, ka leebemaid ja iseotsustajaid, olla võib-olla isegi originaalne. Muusika mõju on siin raamatus üsna oluline märksõna. Aga suure osa, mu maitse jaoks natuke liiga suure osa, raamatust võtavad enda alla igapäevaaskeldused ja kangelase siseheitlused. A nuh, las siis olla, midagi lihtsamat siis seekord autorilt, kelle loomingut ma väga austan.

“Sleepy Hollow” — 5 koomiksit

Ma isegi ei tea, mis mind selleks ajendas, aga ühel õhtul toksisin guugli otsingusse “sleepy hollow comics” ja siin need leitud viis koomiksit siis nüüd on, sobitusid ilusti igast veidrate punktide alla.

2016 — Raamat, mis on ilmunud aastal 2000 — “Sleepy Hollow” (DC Comics, 2000, [68] lk, tekst Steven T. Seagle, pilt Kelley Jones) on filmi adaptsioon. Ma küll ei mäleta filmi väga selgelt, aga mu meelest on koomiks suht kahvatu filmi vari. Kuigi kiireks süžee meeldetuletuseks sobib päris hästi. Ja need, kes filmi pole näinud, ei oska vast ka kurta, neile on vast täitsa keskmiselt hea koomiks, et ei miskit erilist, aga midagi väga nurada ka ei saa: lugu on ja pöörakuid on ja karaktereid on, vihjed ja kaasamõtlemisjuppe on, tempo on paigas. Kunstnik on ka enamvähem korralik, ei miskskit väga tähelepanuväärset, aga midagi silma ka ei kriibi.

#jubejutt — “Grimm Fairy Tales presents Sleepy Hollow” (Zenescope, 2012-2013, [132] lk; tekst Dan Wickline, Joe Brusha, Ralph Tedesco, Raven Gregory, pilt AC Osorio). Peata ratsaniku legend tõstetud tänapäeva. Tudengid, eksamivastuste ostusoov, liiga kaugele läinud ähvardus ja kolekole kättemaks. Loona üsna ok, erinevate tegelaste minevik ja mõtted tulid üsna ootamatult välja ning avasid lugu tasapisi läbi erinevate vaatepunktide. Pildiline pool oli veider, kohati täitsa hea — eriti mehed ja hobused — kohati täitsa totakas — eriti naistegelased.

Tartu Linnaraamatukogu lugemismäng — Võõrad suled – raamat, kus keegi ehib end kellegi teise saavutustega — “Sleepy Hollow: Origins” (Boom!, 2015, [28] lk; tekst Mike Johnson, pilt Matias Bergara). See oli nüüd mingi pudru ja kapsad, millest ma midagi aru ei saanud. Et pätiplikast saab politseinik, et Iseseisvussõja ajal keegi vahetas pooli, et saksa keel on kõikse kurja juur, kuskil on mingi oluline medaljon. Kui ikka sarja näinud ei ole, siis iseseisvana see koomiks mu meelest ei tööta. Kunstnik oli mu meelest keskmisest tsiba kabedam, aga mitte ülivõrdeid väärt. Tiitli “võõrad suled” teenib ära fännikirjanduse maiguga.

#ulmekirjandus — oktoober — nõiad või kuradid — “Sleepy Hollow: Providence” (Boom!, 2015, [102] lk; tekst Eric Carrasco, pilt Victor Santos). Whooosh! Kloppadi-kloppadi, mürts-põmm-pahh! Halvad koledad haldjad jahtimas inimesi ja artifakte ja hunnik mürtsu ja amišid ja happy end. Haldjad näevad suht põrgurahva moodi välja ja amišist ravitseja võib ju nõia ette käia küll. Lugu ise just väga kaasa ei tõmmanud (segane ja liiga tapelung), pildiline pool ka mitte (aga kritiseerimisvajadust ka eriti polnud), niiet edasi ei soovita, aga kiireks sirvimiseks kõlbas küll. Kes otsib LGBTQ esindatust koomiksites, siis siin veidi on.

#ulmekirjandus — august — ajaränd — “Sleepy Hollow” (Boom!, 2014-2015, [108] lk; tekst Marguerite Bennett, pilt Jorge Coelho). See oli nüüd kõigist neist “Sleepy Hollowitest” kõikse parem. Ajarännu moment tuleb sellest, et Ichabod Crane satub Iseseisvussõjaaegsest Ameerikast tänapäeva ja püüab siin kohaneda, abiks on talle noor politseinik Abbie Mills. Ichabod püüab vastutasuks olla abiks Abbiele politseitöös. Üsna ruttu keerab kõik hoopis ulmeliseks ära, teisi dimensioone ja igivanu koletisi on kapaga, lisaks pisut tegelaste psühoogias urgitsemist. Lugu jooksis täitsa huvitavalt ja pildiline pool oli keskmiselt kena. Sellel koomiksil oli tore lisand — iga vihiku lõpus hoopis teises stiilis joonistatud koomiline vahapala Ichabodi ja Abbie igapäevaelust. Seda koomiksit julgeks juba vabama käega edasi soovitada.