TOP 10 raamatut, kus naisel/tüdrukul on olnud tarvis end vastassoo esindajana esitleda ja mehe-/poisirõivaid kanda

  • Geoffrey Trease “Saladuse võti” (info vanaraamatu lehelt)
  • Terry Pratchett “Koletislik rügement” (muljetus Loterii blogis)
  • William Shakespeare “Kaheteistkümnes öö” (Margus Karsterpalu arvustus ühele ammusele etendusele)
  • George R. R. Martin sari “Jää ja tule laul” (hulk arvamusi-arvustusi George R. R. Martini loomingu kohta on kokku kogutud siia)
  •  Donna Woolfolk Cross “Paavst Johanna” (pikalt ja põhjalikult “Vana ja hea” raamatupoe blogis)
  • Peter Pohl “Janne, mu sõber” (Reet Krusten Postimehes)
  • Tanya Landman “Buffalo Soldier” (kirjutasin siin)
  • Philip Reeve “Here Lies Arthur” (kirjutasin siin)
  • Scott Westerfeld “Leviathan” (kirjutasin siin)
  • Eduard Bornhöhe “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” (no siia ei ole küll mingit lisalinki vaja :) )

Charles de Lint “Wolf Moon”

Kui mu senised de Linti lugemised on olnud, et ma sisemiselt hüppan rõõmust üles-alla, et nii hea, nii hea, lugege kõik, siis selle raamatu puhul lausa ei hüppa ja kõigile soovitama ka ei kipu, kuigi päris hea lugemine oli mu jaoks ikka. 

Libahundilugu. Palju kammerlikum, kui need lood, mida ma varem olen lugenud. Mängud Euroopa mütoloogiaga ja tava-fantasyga. Pseudokeskaeg, kuskil mägede ja jõgede vahel on üks kõrts, kuskil on rida väikseid külasid ja kuningriike, aga need ei puutu eriti asjasse, oluline on kõrts, selle elanikud — ränduripisikuga kõrtsipidaja, tema noor sugulane, teenijatüdruk ja kaks sulaspoissi, kõik kokku rohkem perekond kui pere- ja teenijarahvas — ja kaks külalist — libahunt ja muusik. 

Lugu ise oli mu jaoks küllalti lihtne ja etteaimatav segu põnevusest, õudusest ja armuloost ning erilist elamust ei pakkunud, aga de Linti kirjutamist nautisin ma küll. Mul tekkis siin ingliskeelseid noortekaid lugedes juba tunne, et ma üsna oskan inglise keeles lugeda, de Lint andis selgelt mõista, et ega ikka hästi ei oska küll, sõnavara on napp ja osadest lausekonstruktsioonidest läbinärimine nõudis päris korralikku pingutust. Aga see oli huvitav ja ilus :)

Eesti lugeja jaoks on see libahundi käsitlus kuidagi normaalne, lääne lugeja jaoks, kes on harjunud, et libahunt on sunniltmuutuv kurjus, võib käsitlus, et libahunte on igasuguseid, ka leebemaid ja iseotsustajaid, olla võib-olla isegi originaalne. Muusika mõju on siin raamatus üsna oluline märksõna. Aga suure osa, mu maitse jaoks natuke liiga suure osa, raamatust võtavad enda alla igapäevaaskeldused ja kangelase siseheitlused. A nuh, las siis olla, midagi lihtsamat siis seekord autorilt, kelle loomingut ma väga austan.

“Sleepy Hollow” — 5 koomiksit

Ma isegi ei tea, mis mind selleks ajendas, aga ühel õhtul toksisin guugli otsingusse “sleepy hollow comics” ja siin need leitud viis koomiksit siis nüüd on, sobitusid ilusti igast veidrate punktide alla.

2016 — Raamat, mis on ilmunud aastal 2000 — “Sleepy Hollow” (DC Comics, 2000, [68] lk, tekst Steven T. Seagle, pilt Kelley Jones) on filmi adaptsioon. Ma küll ei mäleta filmi väga selgelt, aga mu meelest on koomiks suht kahvatu filmi vari. Kuigi kiireks süžee meeldetuletuseks sobib päris hästi. Ja need, kes filmi pole näinud, ei oska vast ka kurta, neile on vast täitsa keskmiselt hea koomiks, et ei miskit erilist, aga midagi väga nurada ka ei saa: lugu on ja pöörakuid on ja karaktereid on, vihjed ja kaasamõtlemisjuppe on, tempo on paigas. Kunstnik on ka enamvähem korralik, ei miskskit väga tähelepanuväärset, aga midagi silma ka ei kriibi.

#jubejutt — “Grimm Fairy Tales presents Sleepy Hollow” (Zenescope, 2012-2013, [132] lk; tekst Dan Wickline, Joe Brusha, Ralph Tedesco, Raven Gregory, pilt AC Osorio). Peata ratsaniku legend tõstetud tänapäeva. Tudengid, eksamivastuste ostusoov, liiga kaugele läinud ähvardus ja kolekole kättemaks. Loona üsna ok, erinevate tegelaste minevik ja mõtted tulid üsna ootamatult välja ning avasid lugu tasapisi läbi erinevate vaatepunktide. Pildiline pool oli veider, kohati täitsa hea — eriti mehed ja hobused — kohati täitsa totakas — eriti naistegelased.

Tartu Linnaraamatukogu lugemismäng — Võõrad suled – raamat, kus keegi ehib end kellegi teise saavutustega — “Sleepy Hollow: Origins” (Boom!, 2015, [28] lk; tekst Mike Johnson, pilt Matias Bergara). See oli nüüd mingi pudru ja kapsad, millest ma midagi aru ei saanud. Et pätiplikast saab politseinik, et Iseseisvussõja ajal keegi vahetas pooli, et saksa keel on kõikse kurja juur, kuskil on mingi oluline medaljon. Kui ikka sarja näinud ei ole, siis iseseisvana see koomiks mu meelest ei tööta. Kunstnik oli mu meelest keskmisest tsiba kabedam, aga mitte ülivõrdeid väärt. Tiitli “võõrad suled” teenib ära fännikirjanduse maiguga.

#ulmekirjandus — oktoober — nõiad või kuradid — “Sleepy Hollow: Providence” (Boom!, 2015, [102] lk; tekst Eric Carrasco, pilt Victor Santos). Whooosh! Kloppadi-kloppadi, mürts-põmm-pahh! Halvad koledad haldjad jahtimas inimesi ja artifakte ja hunnik mürtsu ja amišid ja happy end. Haldjad näevad suht põrgurahva moodi välja ja amišist ravitseja võib ju nõia ette käia küll. Lugu ise just väga kaasa ei tõmmanud (segane ja liiga tapelung), pildiline pool ka mitte (aga kritiseerimisvajadust ka eriti polnud), niiet edasi ei soovita, aga kiireks sirvimiseks kõlbas küll. Kes otsib LGBTQ esindatust koomiksites, siis siin veidi on.

#ulmekirjandus — august — ajaränd — “Sleepy Hollow” (Boom!, 2014-2015, [108] lk; tekst Marguerite Bennett, pilt Jorge Coelho). See oli nüüd kõigist neist “Sleepy Hollowitest” kõikse parem. Ajarännu moment tuleb sellest, et Ichabod Crane satub Iseseisvussõjaaegsest Ameerikast tänapäeva ja püüab siin kohaneda, abiks on talle noor politseinik Abbie Mills. Ichabod püüab vastutasuks olla abiks Abbiele politseitöös. Üsna ruttu keerab kõik hoopis ulmeliseks ära, teisi dimensioone ja igivanu koletisi on kapaga, lisaks pisut tegelaste psühoogias urgitsemist. Lugu jooksis täitsa huvitavalt ja pildiline pool oli keskmiselt kena. Sellel koomiksil oli tore lisand — iga vihiku lõpus hoopis teises stiilis joonistatud koomiline vahapala Ichabodi ja Abbie igapäevaelust. Seda koomiksit julgeks juba vabama käega edasi soovitada.

Anna Kaare “InteГрация”

Suhteliselt juhuslikut näppusattunud luulekogu.

Põhitoonilt sinna “noorte vihaste tüdrukute” kanti.

Naiseksolemisest läbi mitme prisma, läbi mitme meeleolu, läbi mitme stiili. On realismi, on sarkasmi, on irooniat, on otseütlemist, on ümbernurgaütlemist. Poeetikat ja romantikat on vähem, aga ideoloogiat ja mängu selle eest topelt.

Neil feminismiluuletustel pole miskit häda, natike deklaratiivsed ja jubakuuldud küll tunduvad, aga kui teada, et autor armastab pigem lavaluulet kui kirjapandut, siis elavas esituses mõjuksid need luuletused kindlasti täitsa efektselt.

Üks väga omamoodi külg on Anna Kaarel oma mustlaspärandi luulesse toomine, olgu siis möödund põlvede meenutusena või sama värvi silmadega kaasaegsete äratundmisega või siis meeldetuletusluuletus mustlastantsu harrastajatele, et mõelge tantsides siis päris mustlaste peale ka.

Eraldi tahaks kiita luulekogu illustraatorit Ellu-Marie Meost nutika ja omapärase lahenduse eest.

Nicola Griffith “Slow River”

Mul on lugemata küberpunki koduses raamaturiiulis ootamas küll, aga kui ma kunagi suvel auru- ja küberpungi nimestikku lisa otsisin, siis tuli lugemise väljakutse grupist Mart Pechteri möödundaastane muljetus ette ja see “Aeglane jõgi” jäi mind painama. Tuli ikka endal ära lugeda. Muljed on umbes samad, et miskit nagu oleks, aga ega ikka pärispäriselt ei ole ka. Lugu on täitsa hästi kirjutatud, keskkond — kiipide mõju ja veepuhastusjaam — iseäranis. Ka ajaga mängimised on kenasti paigas ja kerivad juttu väga hästi edasi. Aga karakterid võinuks veidi tugevamad ja huvitavamad olla ning krimiliin jättis lõpuks natuke meh-tunde. Kui raamatu vastu huvi tekkis, siis minge lugege Mardi postitus läbi, tal on kõik palju paremini ära seletatud: https://www.facebook.com/groups/1534342870175582/posts/2617078071902051/

“Clothes are different, but there’s always been fashion. Food is different, but there’s always been taste and fads. Oh, there may be new ways to read books these days /—/, but people don’t change. Not really.”

 

Mart Kangur “Armkude”

Ma loen “Müürilehte” vähem kui peaks/võiks, aga mulle on päris mitu korda näppu jäänud need suvised lugemishoroskoobid. Need on sellise mõnusa huumoriga, seal tegijate kambas on palju neid, kes kirjandust hästi teavad, ja vähemalt üks, kes on tuttav tähemärkide stereotüüpidega. Sel suvel pakuti Kaladele “Eesti novelli” ja Mart Kanguri luulekogu. Novellikogust loobusin, võib-olla kunagi väga kauges tulevikus sirvin, aga luulekogu tõstsin lugemislauale ja nüüd sain suve lõppedes läbi ka.

Sõnad, armastus ja üksindus. Vahele paar meelespealille ja lonks kohvi, aga lõppeks on ikkagi sõnad, armastus ja üksindus.

Kui hea see luulekogu on, ma ei oska hinnata. Mulle oli see kurbadest teemadest hoolimata kuidagi meeldiv lugemine, sõnad kui pärlid kees ja kogu kogu kui keede rida, natuke erinevad pikkuselt ja pärlite kujult, suht samas toonis ja meeles, aga igavaks ei lähe. Mõni koht pani küll natuke kulmu kergitama, aga valdavalt voolasid sõnad tasakesi ridarealt raamatust pähe ja südamesse.

Kindlasti ei ole see minu jaoks aasta parim luulekogu, aga ma ei imestaks üldse, kui see kogu järgmisel varakevadel Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominentide hulgas oleks.

Selle suve lugemishoroskoop on siin.

*


armastusest üle saamine
võtab aega
sest armastusel ei ole silda
ega paadimeest
ega isegi kaldaid
armastusel ei ole
otsa ega äärt
armastusest üle saamine
võtab kogu su aja
midagi ei jää üle
ta võtab su keha
ja hinge
ja elu
ja lõpuks jääb ikkagi ainult
see piiritu armastus