Ma isegi ei tea, mis mind selleks ajendas, aga ühel õhtul toksisin guugli otsingusse “sleepy hollow comics” ja siin need leitud viis koomiksit siis nüüd on, sobitusid ilusti igast veidrate punktide alla.
2016 — Raamat, mis on ilmunud aastal 2000 — “Sleepy Hollow” (DC Comics, 2000, [68] lk, tekst Steven T. Seagle, pilt Kelley Jones) on filmi adaptsioon. Ma küll ei mäleta filmi väga selgelt, aga mu meelest on koomiks suht kahvatu filmi vari. Kuigi kiireks süžee meeldetuletuseks sobib päris hästi. Ja need, kes filmi pole näinud, ei oska vast ka kurta, neile on vast täitsa keskmiselt hea koomiks, et ei miskit erilist, aga midagi väga nurada ka ei saa: lugu on ja pöörakuid on ja karaktereid on, vihjed ja kaasamõtlemisjuppe on, tempo on paigas. Kunstnik on ka enamvähem korralik, ei miskskit väga tähelepanuväärset, aga midagi silma ka ei kriibi.
#jubejutt — “Grimm Fairy Tales presents Sleepy Hollow” (Zenescope, 2012-2013, [132] lk; tekst Dan Wickline, Joe Brusha, Ralph Tedesco, Raven Gregory, pilt AC Osorio). Peata ratsaniku legend tõstetud tänapäeva. Tudengid, eksamivastuste ostusoov, liiga kaugele läinud ähvardus ja kolekole kättemaks. Loona üsna ok, erinevate tegelaste minevik ja mõtted tulid üsna ootamatult välja ning avasid lugu tasapisi läbi erinevate vaatepunktide. Pildiline pool oli veider, kohati täitsa hea — eriti mehed ja hobused — kohati täitsa totakas — eriti naistegelased.
Tartu Linnaraamatukogu lugemismäng — Võõrad suled – raamat, kus keegi ehib end kellegi teise saavutustega — “Sleepy Hollow: Origins” (Boom!, 2015, [28] lk; tekst Mike Johnson, pilt Matias Bergara). See oli nüüd mingi pudru ja kapsad, millest ma midagi aru ei saanud. Et pätiplikast saab politseinik, et Iseseisvussõja ajal keegi vahetas pooli, et saksa keel on kõikse kurja juur, kuskil on mingi oluline medaljon. Kui ikka sarja näinud ei ole, siis iseseisvana see koomiks mu meelest ei tööta. Kunstnik oli mu meelest keskmisest tsiba kabedam, aga mitte ülivõrdeid väärt. Tiitli “võõrad suled” teenib ära fännikirjanduse maiguga.
#ulmekirjandus — oktoober — nõiad või kuradid — “Sleepy Hollow: Providence” (Boom!, 2015, [102] lk; tekst Eric Carrasco, pilt Victor Santos). Whooosh! Kloppadi-kloppadi, mürts-põmm-pahh! Halvad koledad haldjad jahtimas inimesi ja artifakte ja hunnik mürtsu ja amišid ja happy end. Haldjad näevad suht põrgurahva moodi välja ja amišist ravitseja võib ju nõia ette käia küll. Lugu ise just väga kaasa ei tõmmanud (segane ja liiga tapelung), pildiline pool ka mitte (aga kritiseerimisvajadust ka eriti polnud), niiet edasi ei soovita, aga kiireks sirvimiseks kõlbas küll. Kes otsib LGBTQ esindatust koomiksites, siis siin veidi on.
#ulmekirjandus — august — ajaränd — “Sleepy Hollow” (Boom!, 2014-2015, [108] lk; tekst Marguerite Bennett, pilt Jorge Coelho). See oli nüüd kõigist neist “Sleepy Hollowitest” kõikse parem. Ajarännu moment tuleb sellest, et Ichabod Crane satub Iseseisvussõjaaegsest Ameerikast tänapäeva ja püüab siin kohaneda, abiks on talle noor politseinik Abbie Mills. Ichabod püüab vastutasuks olla abiks Abbiele politseitöös. Üsna ruttu keerab kõik hoopis ulmeliseks ära, teisi dimensioone ja igivanu koletisi on kapaga, lisaks pisut tegelaste psühoogias urgitsemist. Lugu jooksis täitsa huvitavalt ja pildiline pool oli keskmiselt kena. Sellel koomiksil oli tore lisand — iga vihiku lõpus hoopis teises stiilis joonistatud koomiline vahapala Ichabodi ja Abbie igapäevaelust. Seda koomiksit julgeks juba vabama käega edasi soovitada.
Sulepuru 