“Orioni vöö 1”

Kokku kolm juttu, õigemini küll jutustust või koguni lühiromaani. Koostanud Raul Sulbi. Kunagi, kui ma aktiivselt Ulmekirjanduse Baasi kasutasin, st lugesin (mis tuletab meelde, et võiks nagu jälle sellele kanalile ka rohkem aega pühendada), siis ma õppisin üsna kähku ära, et milliste nimedega kirjutajatel on minuga suht sarnane maitse, millistel vastupidine, millistega on kokkupuutepunkte, kes on nii leebed arvustajad, et pisukene kahtlussõna tähendab, et parem ära seda raamatut loe, ja kes on nii karmid kriitikud, et nendepoolne “käib kah” on üsna kindel lugemissoovitus. Selle sain ma segeks, et Sulbi kirjutab küll huvitavaid arvustusi ja on aegade jooksul kokku pannud mitmeid põnevaid kogumikke, siis ega minu ja Sulbi meeldimised ühte jalga küll ei käi. See kogumik näitas seda ka. Et muidugi olen ma tänulik, et sellised maitseproovid eesti keeles olemas on, aga ega ma neist lugudest nüüd mingit erilist elamust küll ei saanud. 

Minu jaoks oli kõige kõvem lugu kogumiku esimene, Aliette de Bodardi “Pisarais Pärlite tsitadell”. See idaeksootika ja keiserlike õukonnakommete passimine kosmoseajastusse, teatav krimielement ja esivanemate vaimud, tajulaevad ja perekondlikud suhted — kõik need olid vägagi põnevad elemendid. Ainult et, ma ei tea, kas süüdistada autorit või tõlkijat, kogu see lugu oli kuidagi kandiline, kokkusobimatute sõnavalikutega. Teine lugu, Robert Reedi “Mees kuldse õhupalliga” sisaldas küll mõningaid huvitavamapoolseid elemente, aga need olid autoril enne valmis, st mulle meeldis mõte planeedisuurusest tähelaevast, aga kõik muu, mis just sellesse juttu puutus, oli üsna tüütu. Jutt jutus kompsositsioon oli siin loos mu meelest nõrk ning Liidu agendi jutustus igav. Kolmas lugu — Neal Asheri “Tulnukarheoloogia” — jääb sinna vahepeale. Et on maailm, on seiklust, on intriige, on erinevad vaatepunktid ja huvitavad elukad, aga miks just see jutt Stalkeri sai, jääb mulle natuke ebaselgeks. Lugeda kannatas päris hästi, aga miskit erilist ma ei leidnud.

Aga targemaks ma sain selle kogumikuga küll: Sulbi autoritutvustused olid informatiivsed ning lugude põhjal püüan ma Aliette de Bodardi (koduleht siin) nime endale kuskile meelde jätta. 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s