Eet Tuule “Rästikuvälu”

Eet Tuulel on ilmunud seitseteist või rohkemgi raamatut ja “Rästikuvälu” on esimene, kuhu ma ka sisse vaatasin.

Lugu ise süžeena ei ole kõikse hullem — etnoulme, etnõudus ja mingit omapoolset pudru-mudru juurde. Jama on loo jutustamisega. Tuta-tuta-tuttaa, aega küll, vahele asjasse mittepuutuvaid lõike, keskendumine sellele, mis on tüütult argine, lugejatkiusav jutu edasilükkamine jne. Lausestus on kuidagi lame ja konarlik ning tegelased stereotüüpsed.

Aga kui ma vaatasin autori sünniaastat, siis no selles vanuses ajaviiteks raamatuid kirjutada ja kui keegi neid välja annab ja keegi loeb ka (keegi mu kõrvalt just mainis, et tema isale see raamat meeldis) — miks ka mitte, lasku edasi. Seda pean küll mainima, et raamatut ennast lugedes autori vanus kuigi palju välja ei paistnud, alles takkajärgi sain aru, et no nii, need kohad seal olid need vanainimese targutused ja tegelikult loksus mulle selle tõiga teadvustamisega lugu natuke sümpaatsemaks.

Ulmefännidele väga ei soovita, sest nad on kordades kangemat etnoulmet juba tarbinud ja seesinane jääb lahjaks, aga kes ulme poole esimesi samme astuvad ja tahavad argist keskkonnakujutust turvavõrguks, neile võib isegi sobida. Need, kes tunnevad huvi folkloori ümbermängimisse kirjanduses, võiksid uudishimu pärast lugeda, nii halb see nüüd ka ei olnud. Kuigi see lõpp… Ok, kui autor järje kirjutab, siis võib-olla sihuke lõpp käib kah.

Arvo Vallikivi “Ajaprintsess”

Peotäis lühikesi jutukesi. Edgar Valteri suurepäraste illustratsioonidega.

Neid jutukesi annab grupeerida, aga nii mõnedki jutud mahuvad mul mitmesse kategooriasse.

• On punt absurdijutte või absurdijuttude jutustamise jutte: “Jutuvõimalused”, “Sobromornonte”, “Kassi tantsupidu”, “Araabia ratas”.
• Unenäolisi, aga samas milleski nii maiseid, fantaasiad: “Televiisorikoletis”, “Sobromornonte”, “Kassi tantsupidu”, “Kuningas ja kärbes”, “Puujalaga päev”, “Märt kuningalossis”, “Seebimullitüdruk”.
• Jutuks maskeerunud targutused: “Olematus”, “Teadmiste ring”, “Sõrmus”, “Liikumine ja surm”, “Pallimäng”, “Kangete kaotus”.
• Klassikalisemat sorti kunstmuinasjutud: “Peeglid”, “Ajaprintsess”, “Märt kuningalossis”, “Muinasjutuaeg”, “Sõrmus”, “Pallimäng”, “Kangete kaotus”.
• Üksi jääb natuke pikem romantiline lugu “Koobas”.

Palju lood mõjuvad nüüd üle lugede palju süngematena, kui mul meeles oli, “Ajaprintsessi” liigitaksin isegi õudukate alla. Ja seda targutamist ma ka nagu ei mäletanud, nüüd lugedes oli see ühtpidi huvitav ja teistpidi tüütu, vahel oli see kuidagi varjatumalt, aga “Kangete kaotuse” lõpus oli küll ohtralt ja otsesõnu. Ma ei mäleta, kuidas ma lapsepõlves absurdijuttudesse suhtusin, aga praegu tuli ette mälupilt, kus ma tundsin jõuetut nördimust, kui täiskasvanu hakkas lapsele vigurjuttu rääkima, tõenäoliselt mõjus lugedes absurd mulle paremini, ega ma muidu seda raamatut korda mitu lugenud oleks. Aga nagu toona nii ka nüüd meeldisid mulle kõige enam kunstmuinasjutud ja see seikluslik “Koobas”, absoluutne lemmik oli siis ja oli ka nüüd “Peeglid”. Ja nüüd märkasin ma paljudes lugudes kasse :)

Victor Hugo “Hernani”

Hugo, romantism, näidend, värssides. Mis saaks valesti minna? Eee, selgus, et mu jaoks saab küll. Suuremas osas oli see lugemine mu jaoks läbinärimine, mõne üksiku koha peal läks ladusamalt.

Ma alustasin “Hernani” lugemist üsna puhtalt lehelt, no ma teadsin, et kirjandusloos oluline teos, aga mingeid sisukokkuvõtteid ma kuulnud-lugenud polnud. Esimese üllatusena tuli see, et ma arvasin seni, et Hernani on naisenimi  :)

Wikil on näidendist päris hea ülevaatlik ja lisainfot jagav lehekülg. Ma kopipeistin selle teksti sealt siia ja lisan mõned oma kommentaarid.

“Hernani” on Victor Hugo näidend, mis pärineb 1830. aastast.

St kirjutati ammu. St mõned asjad peavad ajaproovile paremini vastu kui teised. Seda nii isiklikus lugemiskogemuses kui laiemalt võttes. Ma arvan, et mu isiklik kogemus oli veidi viletsam, kui selle näidendi koht üleüldises kirjanduslikus vananemisastmes.

Kui see esimest korda lavastati, oli ta stiililt ja sisult nii mässumeelne, et põhjustas Comédie Française’is rahutusi, mis kestsid rohkem kui kolm kuud.

Huvitav fakt. Poleks lugedes osanud kuidagi arvata.

Stiililine mässumeelsus väljendus juba esimeses kahes värsis:
Serait-ce déjà lui? C’est bien à l’escalier
Dérobé. /—/
mida Semper tõlgib:
Kas juba tema? Salatrepil astumist
On kuulda. /—/
Esimesest värsist teise murduv lause ehk siire on klassikalise maitse kohaselt viletsa luuletajameisterlikkuse märk. Théophile Gautier meenutab 1877. aastal vaimustusega, millist meelepaha see “klassikute” seas tekitas.

Mulle see siire meeldis. Andis elavust ja ma kujutasin päris hästi ette, kuidas see rütm võib laval toredasti mängima hakata.

Näidendi vastuolud klassikalise teatriga ulatuvad värsitehnikast mõistagi palju kaugemale, rikkudes kõiki olulisemaid klassikalise teatri reegleid

(1. Kolme ühtsuse reegel.
a) tegevusühtsuse nõue – üks ja kindel intriig, erinevate tegevusliinide puudumine;
b) ajaühtsuse nõue – tegevus peab toimuma ühe päeva jooksul (24 tundi);
c) ruumiühtsuse nõue – tegevus peab toimuma ühes kindlas kohas (soovitavalt salong, antichambre).
Minevikusündmusi ja võitlusi peab jutustama, mitte näitama.
2. Zanrite selge erinevus.
a) tragöödia
– väärikas sisu ja väärikad tegelased (ajaloolised või pärit antiikmuistenditest);
– lõpp on kurb ja muudab vaataja kurvaks;
– tegelasi tabavad suured hädaohud.
b) komöödia
– tegelased on keskklassist ja väljamõeldud;
– lõpp on õnnelik, lõpp muudab vaataja õnnelikuks;
– hädaohud pole suured.
3. Tõenäolikkuse reegel.
Ei tohi olla üleloomulikke asju, ebaloomulikke tegelasi, uskumatuid sündmusi.
4. Kombekuse reegel.
Ei tohi näidata vägivalda ega rõvedusi, samuti kasutada ebatsensuurseid väljendeid.).

Ahaa, ma hakkan paremini aru saama, miks see teos on kirjandusloos nii oluline.

Laval leiavad aset võitlused ja surevad inimesed.

Eee, jah. Tänapäevaste actionfilmide võrreldes on kaod muidugi väikesed, aga võib öelda, et Hugo avas ukse millelegi, millest ta poleks osanud undki näha.

“Hernani” tegevuskohad (Saragossa, Aachen, Aragón) asuvad mööda Euroopat laiali.

Tänapäevasele lugejale mitte eriti uudisväärtust pakkuv tõik, aga näitena, et Hugo tegi, mis tahtis, tema võimet omal ajal kastist välja mõelda illustreerib see lause kenasti.

Juba sellest tingituna venib näidendi tegevusaeg pikaks ning vaatuste vahele jäävad ebaühtlased ja mõnikord määramatud ajavahemikud.

Need vahemikud täidab tänane lugeja-vaataja üsna lihtsalt ise ära, aga jah, kui sa oled harjunud, et lavalt tuleb paari tunni jooksul ööpäeva jagu tegevust, aga siin venib vast aasta-mitme peale, siis võib see ärritada küll.

Tegevusliinide arvukusele viitavad juba pealkirjad, mis Hugo on vaatustele pannud (“Kuningas”, “Bandiit”, “Rauk”, “Hauakamber”, “Pulm”). Need tõstavad eri vaatuste juures esile eri temaatikat või tegelaskujusid.

Jälle asi, mis tänase lugeja-vaataja jaoks on pigem pluss.

Tegevusliinide arenedes ja põimudes ilmneb ka tegelaste keerukus ja vastuolulisus. Seda juba n-ö väliste vastanduste tasandil: Hernani on bandiit, kelle tegelik päritolu on kõrge ja väärikas ning kelle eesmärgiks bandiidina ei ole alatu röövlielu, vaid õilis, pojakohustusest tulenev kättemaks. Don Carlos, Hispaania kuningas, kasutab oma eesmärkide saavutamiseks märksa bandiitlikumaid võtteid kui Hernani. Don Ruy Gomezet haarab veel vana mehena kirglik armastus oma vennatütre doña Soli vastu.

See on see romantismuse näide vist… Põhimõtteliselt on see troop, mis mulle täitsa hästi meeldib, ses on kuidagi ka nende raamatute hõngust, mis mulle tänases päevas meeldivad. Saladused, karakterite erinevad ja vahel ootamatud tahud, rollid, motiivid, tegutsemisvalikud ja vastandused. On ju hea, et “Hernani” tegelaste puhul  pole tegu pabernukkudega, vaid neil on rohkem tahke. Ma ise oleks neid tahke veel juurde tahtnud, aga on nagu on.

Erinevalt klassikalisest näidendist, kus kogu tegevustik koondub ühe põhilise konflikti ümber, on “Hernani” tegelastel korraga käsil mitmeid probleeme: don Carlose poliitilised ambitsioonid on kõrvu isikliku püüuga doña Soli endale võita. Hernani kavandab kättemaksu don Carlosele, arendades samas oma suhet doña Soliga. Erinevad taotlused viivad ka sisemiste konfliktideni. Kokkupõrked don Carlosega sunnivad Hernanid lahkuma doña Solist, keda ta ei taha ohustada. Arusaam keisri rollist ning kohustustest, milleni don Carlos jõuab, mõjutab teda andestama Hernanile ja teistele vandenõulastele ning loobuma doña Soli piiramisest. Kuid sisekonfliktid ei ole tingitud ainult seda laadi välistest asjaoludest. Väärikas aadlimees don Ruy Gomez on lojaalne oma kuningale ja peab kalliks oma au (mis ei luba tal III vaatuses kord vastu võetud külalist jälitajatele välja anda), samas on ta kirgliku armastuse võimuses ning sama kirglikult tunneb armukadedust ja solvumist, mis ei luba tal Hernani ja doña Soli õnnega leppida. Sarnase sisemise võitlusega tuleb V vaatuses tegemist Hernanil, keda au teeb võlglaseks don Ruy ning armastus doña Soli ees. Nõnda asetatud probleemid, Hispaania-temaatika ning ka otsesed vihjed don Ruy Gomeze suust meenutavad Pierre Corneille’i ja tema näidendit “Cid”, just võimalikud paralleelid on aga need, mis toovad iseäranis ilmsiks Hugo näidendi kauguse klassikalisest teatrist ning selle kuulumise romantismi.

Jah.

Millest Wiki kirjutamata jätab, aga mis minu jaoks oli üsna oluline, on see, et üheks tegelaseks on ajalooline isik ning siia-sinna on puistatud märksõnu tolle aja ajaloost.

Peategelasi on neli ja kõigil on omad hetked, mil lasta end pisut publikule avada ja oma erinevaid külgi näidata. Paradoks on muidugi selles, et nn negatiivsed kangelased on huvitavamad ja rohkem kaasa mõtlema panevad kui õilis armastajapaar. Üks asi, mis mind veidi häiris, oli see, et näidendis oli liiga palju paarilauselisi kõrvaltegelasi, kes olid pigem dekoratsiooonid kui karakterid, aga teatud karakterjoonise suutis Hugo mõnele neist siiski anda.

Kokkuvõttes oli aga näidendi teema mu jaoks paks armastus, mis iseenesest ei ole halb teema, aga see oli minu jaoks liiga paljusõnaline, pateetiline ja dramaatiline, et mu lugemiskogemus ei saanud just seetõttu kõikse parem …

Ahjaa, üks huvitav lugemist hõlbustav seik: Hugo on tegevuskohtade ja kostüümide kirjeldamisel üsna spetsiifiline.

 

Hilisem retseptsioon
Tänapäeval mäletatakse seda näidendit peamiselt Giuseppe Verdi ooperi “Ernani” lähteteosena.

Ma ei ole ooperi-inimene ja ei ole ooperit näinud-kuulnud. Aga kunagi oli Verdist üks pikk ja tore telesari, mis õpetas mind Verdi loomingust lugu pidama, niiet Verdi võis sellest midagi täitsa toredat teha. Kunagi võiks vaadata, juutuub pakub päris mitut erinevat lavastust.

Näidendi tõlkis 1924. aastal eesti keelde Johannes Semper.

Ma prantsuse keelt ei oska ja seega hinnata ei tea, aga see Semperi tõlge tundus mulle ühekorraga leidlik ja kohmakas, oli nii toredaid sõnaleide kui riimi pärast otsituid, mõni värss mõjus voolavalt ja vabalt, mõni läks rohkem komistades. Vanamoeliselt mõjus see tõlge küll, selle tõlkega tänasel päeval enam lavale ei läheks. Või kui just https://www.uttv.ee/naita?id=26633

 

Rein Ahas “Ühepäevikute elu”

Ma seda punkti nähes mõtlesin kohe, et jätan need kõrgemad koolid kõrvale ja võtan selle kooli, kus ma kõige kauem käisin: Luunja Keskkool. Kõige tuntum kirjanik Luunja koolist tarkust taga nõudjatest on tõenäoliselt Anti Saar, kõige värskem noortele kirjutanud Anett Tuisk. Ühe luulekogu on välja andnud must klass eespool olnud Erika Elmend. Ja siis tuli meelde Järvseljalt pärit Rein Ahas. Ma ei mäleta, kas ma teda nägu- ja nimepidi kooliajal üldse teadsin, aga kunagi hiljem käis mingi andmete ühendamine korraks ära, et koolivend või nii.

Rein Ahase elu sai kahjuks ootamatult ja ebaõiglaselt vara otsa. Pärast tema surma kogusid sõbrad ta luuletused kokku ja andsid välja raamatuna “Ühepäevikute elu”.

Ega see luulekogu mingeid kirjanduslikke kõrgusi vallutama ei kipu, aga ühe geograafi hobiluuletustena … pilguheitena siseilma … meenutusena inimesest, keda ma ei tundnud … leitena, et mingid emotsioonid on universaalsed … jaa.

Ja ma sain nüüd teada, et paar aastat tagasi ilmus ka Rein Ahase mälestusplaat “Ühepäevikute elu”, kus tema tekste esitavad Ühepäevikud, Riho Sibul, Bonzo, Jäääär, Jaan Pärn ja Pahad Seemned ja Jääboiler. Hmm. Selle peaks kunagi kuskilt üles otsima.

Kui keegi teab veel Luunja kooli taustaga kirjanikke/kirjutajaid, siis ma hea meelega võtan mõne veel lisalugemisse.

Jan Kaus “Vaade”

Ma tean, et Jan Kaus ei ole minu veregrupi kirjanik, aga mingi nüri järjekindlusega ma ikka vahel loen teda. Võib-olla seepärast, et isegi kõige negatiivsemate lugemiselamuste puhul olen ma alati pidanud tõdema, et aga lauseid see mees kirjutada oskab.

Läks seegi kord nii nagu enamasti. “Vaade” on mu jaoks laias laastus mõttetu tühi targutamine, aga laused olid ilusad ja huvitavalt kirja pandud. Põhimõtteliselt on raamatuke pikaks venitatud essee vaadetest, maastikest, loodusest, pikitud tsitaatide ja isiklike mälestustega, tõestamaks neid seisukohti, mida autor on endale tõeks mõelnud. Mõne kohaga olin isegi nõus, aga üsna tihti tuli tahtmine autoriga vaidlema hakata, et nojaa, aga sa unustasid selle ja tolle nüansi ära, see ei ole ju päris nii, aga samas, see pole mu jaoks nii oluline teema, et ma viitsiks hakata tõsiselt vaidlema või oma mõtete tõestuseks mingeid allikaid otsima, sest seda pean Kausi tunnustuseks küll ütlema, et ta on üsna palju kirjavara läbi töötanud ning loetu ja kogetu enda jaoks kenasti süsteemi pannud ja loetavaks kirjutanud. Las siis olla nii.

Ilusaid lauseid tahate, siis lugege Kausi.

Heljo Mänd “Kurereha”

Mulle nii meeldib, kui inimene tuleb raamatukokku ja räägib ausalt ära, mida ta otsib ja mida tal vaja on. Ja veel meeldivad mulle imelikud küsimused. Alati neile just seda õiget vastust ei leia, aga need teevad päeva huvitavaks. 

Eile oli üks selline huvitav küsimus, tuulasin mööda riiuleid ja otsisin tosinkond raamatut, kus võiks see vastus olla ja üks raamatutest, mis niimoodi silma jäi, oli Heljo Männi “Kurereha”.

Tegu on mälestusteraamatu kolmanda osaga, eelmisi ma lugenud ei ole. Ma olen üldse vilets mälestuste lugeja. Mälestused on siin fragmentidena ja ajaliselt segipaisatud, on kirjanduslikku klatši ja pereelu, hingemõtisklusi ja loomemälestusi, kohtumisi ja unenägusid, lapsepõlve ja lapselapsi, aja möödu ja muutumist ning vahele mõned luuletused. Kui mõnes teises raamatus on vahelepuistatud luuletused mind seganud, siis siia raamatusse need justkui sobisid. Ma ei arva, et need oleks eraldi võttes kuigi head luuletused, aga selle raamatu kontekstis ja kompositsioonis olid need mu meelest õiged ja omal kohal.

Ega need mälestused ise mind just üleliia ei köitnud ja lähemale ma Heljo Männile selle raamatuga ka ei saanud, pigem võõrdusin enamgi, aga see lugemine tuletas mulle meelde, et mulle kunagi avaldas väga muljet Heljo Männi näidend “Üksteisest läbi ja mööda” (ja see telelavastus oli küll ka mõjus, aga midagi oli ses valesti), et “Mõmmi, sabata krokodill ja teised” oli mul ka üsna kapsaks loetud. Ja meenus Helle Laasi käre ja energiline hääl. Nende hetkede pärast ma mõtlen, et võib-olla ma ikka võiks Heljo Männi teisi mälesturaamatuid tulevikus kui mitte lugeda, siis vähemalt sirvida.

Aga jutuke, mis mulle raamatust silma jäi ja miks ma seda raamatut lugejale pakkusin, on selline:

Jänku-Jutal on käpas ilukotike.
Ta vaatab Mõmmi otsa kavalalt ja küsib: “Arva ära, mis mul siin kotis on?”
Mõmmi ei oska arvata ja ütleb, et kotis on saladus.
“Õige!” naerab Jänku-Juta ja avab ilukoti, milles on klaaskuulid.
“Igal kuulil on oma nimi,” ütleb Jänku-Juta ja võtab pihku kollasetriibulise kuuli.
“Selle kuuli nimi on mesilaspesa,” teatab ta ja tõstab kuuli Mõmmi kõrva äärde. “Kas kuuled suminat summ-summ?”
Mõmmi ei kuule. Ta kuuleb ainult Juta häält.

D. H. Lawrence “Mees, kes suri”

Kui ma seda Jüri Kallase koostatud nimekirja vaatasin, siis võtsin lugemist lähtudes kirjaniku nimest, et milline autor võiks mulle huvi pakkuda. Enne ma sellest raamatust midagi kuulnud ei olnud ja mingit eeltööd, et mida sealt raamatust leida võiks, ma ka ei teinud.

Lugemine oli paras üllatus. Ulmet ennast on vähe, noh, seda et üks mees tõuseb surnuist üles. Ja veel on sel mehel ravivõimed ja pisut imetegemisoskust, aga neist asjuist raamatus pikemalt ei räägita. Kel nüüd mõte sinna ristiga raamatu poole hakkas liikuma, siis neil on õigus.

Esimese võrdlusalusena tuleb meelde 10 aastat hilisem Bulgakov ja veelgi hilisem Kalmus, kuigi ma Kalmust kuigi hästi ei mäleta, siis mu mulje on, et nad kõik püüavad otsida ja näidata Jeesuse inimlikumat poolt, jõudes küll sinna, et saatuse eest ei pääse ja oma koorma võtab Jeesus vastu, aga seejuures on tal õigus olla sellest ka väsinud, pettunud ja mõlgutada vahel ka teistsuguseid, mittepühi mõtteid. Teise võrdlusalusena tulid meelde need “Da Vinci koodid” ja “Viiendad evangeeliumid” ja “Ringi lõpud” ehk siis need põnevikud, mis toetuvad teooriale, et Jeesus ja/või Magdalena ja/või nende laps jõudsid Euroopasse. On teekond siingi, otsaga jõutakse küll Vahemere äärde, aga kas ka kaugemale, jääb lugeja mõelda. Ja siis tuleb meelde “Armastus kolme apelsini vastu” (“Mida naised tahavad?” — “Mis nad tahavad, mis nad tahavad: perekonda tahavad luua, pesu pesta, põrandat küürida!”). Mu meelest oli “Mees, kes suri” psühholoogiliselt sama stereotüüpne kui antud lavastus. Aga ühe ootamatusena on siin ka teisi naisi, kuidas just, seda lugege huvi korral ise. Ja siis kõik need ilukõnelised eesti autorid, Kausid ja Kaldmaad kes nad kõik on, st raamatus oli täitsa palju lauseid, mis niisama lausetena võttes olid täitsa kenad. No ja sutsuke seda sama autori “Lady Chatterleyd” vilksas ka sisse.

Kui see jutustus oleks ilmunud praegu mõne tundmatu nime all mõnes jutukogus, siis ma kehitaks õlgu, et möhh ja milleks, aga kuna see on kirjutatud sada aastat tagasi tuntud ja tunnustatud autori poolt, siis olen ma leebem, et las siis olla selline nägemus ja ju autoril oli oma asi selle raamatuga ajada. Lugemist ei kahetse, sest lugu oli lühike ning minu uudishimu, milline on Lawrence’i stiil ja miks see raamatuke on ulme alla paigutatud, said rahuldatud. Ka pakkus jutuke lugemise ajal kaasamõtlemisainet, aga mingeid süvaväärtusi ma ses tekstis siiski leida ei oska. Niipalju ehk siiski, et see on mu meelest ses mõttes kaval tekst, et mõnedes lugejates võib see ka üsna tugevaid emotsioone ja mõttearendusi pakkuda, olenevalt siis lugeja usutunnistusest ja vastuvõtlikkusest kirjanduslikele mõttemängudele.

Jutustuse algus Andres Otsa etteloetuna https://arhiiv.err.ee/vaata/184316

Veiko Belials “Surnud mehe käsi”

Hea oli. Jutud siis. Ilus oli. Raamat siis.

Mul ei tule kuidagi inspiratsiooni sest raamatust pikemalt kirjutada, lugege Mairi arvustust ja vaadake esitlust:

Ja muidugi lugege raamatut :)

Asko Künnap “Kuuskümmend kuus luuletust kahekümne kahele tüdrukule”

Esimese hooga alustasin algusest ja olin kuidagi natuke häiritud, et ei olnud nii hea Künnap nagu ma harjunud olin. Lugesin edasi ja siis äkki oli see võimas ja tugev Künnap, kelle sõnad viivad ulmametsadesse, kelle read mõjuvad vägevalt nii mõistusele kui tunnetele, kelle luulesse on võimalik uppuda, kohal. Ja siis mingil hetkel sain ma aru, et see luulekogu on üles ehitatud kronoloogiliselt ja esimesed luuletused on sealt noorpõlvest, õpipoisiaastatest, liig korralikud ja lihvitud, aga midagi on juba näha, neid ootamatud vahesõnu ja võrdlusi, edasi läheb kõik palju vabamaks — aga ka täpsemaks — leidlikumaks, voolavamaks, manajalikumaks ning — kas tunnetes ausamaks või paremaks näitlejaks — usutavamaks. Luuletused, kust ei ole võimalik enam ühtki sõna välja toimetada, sest kõik on nii paigas. Luuletused, mis jõuavad üdini, varba- ja juusteotsteni ja kaugemalegi. Luuletused, mida ikka ja jälle lugeda ja lasta end hämmastada, milline on sõna võim, kui muutlikult võib joosta siiruse-iroonia hägune piir, kui palju on võimalik öelda nii vähesega ning kui kaugele on võimalik neist sõnust tõukudes edasi mõelda. Lugege!

Anšlavs Eglītis “Pansion lossis”

Ma nii tahtsin, et see raamat mulle meeldiks, sest ma armastan Lätit ja iseäranis südamelähedane on mulle see Sigulda ja Turaida kant. Aga mulle ei meeldinud. Selline lipp lipi peal, lapp lapi peal, ühtset stiili omamata mälestuspildikeste jada pea sajanditagusest suvitusmõisast. Jaa, seal oli huvitavaid portreid, nii Läti tuntud ja tunnustatud kultuuritegelastest kui lihtsamast rahvast, ja oli innukaid looduskirjeldusi ning huvitavaid mõttekäike, aga kuidagi konarlik ja läbikaalumata oli see raamat.

Niisiis on meil noormees, kelle isa on luuletaja, kes ise tegeleb nii kunsti kui kirjandusega, kel on lai tutvusringkond nii kunsti- kui kirjandusinimeste seas ja kes veedab oma suved Sigulda läheduses asuvas Inciemsis, igal aastal katsetab midagi uut, olgu selleks sport, põllumajandus või pansionipidamine. Tundub, et tegu on iseenesest rõõmsameelse inimesega, kes satub küll sekeldustesse, aga raputab mured maha ning astub püstipäi ja vile suul edasi, kes meeleldi unustab kõik halva ja peab meeles vaid head. Aga see, et ma arvan, et ta oli tore inimene, ei tähenda, et ta on ka hea kirjanik… No võib-olla on ka hea kirjanik, aga ma ei tundnud ära, vabanduseks olgu raamatust kohad, mida ma võiks kunagi ka üle lugeda, lk. 61 ja 118-119, need puudutavad kriitika olemust. Igatahes lätlased on talle mälestuskivi püsti pannud ja tema auks margi ilmutanud.

Üksjagu nuramist läheb kirjastusele: raamat ilmus 7 aastat tagasi, ei olnud vaesed üheksakümnendad, miks ilmus raamat illustratsioonideta? No ja toimetaja oleks võinud pisut karmima rehaga tekstist üle käia, “hirvhammastega” kohtumine ei olnud tore. Olemasolevad joonealused märkused on tänuväärt, aga neid oleks võinud poole rohkem olla.

Guuglis kolades jäi mul mulje, et hoonet enam alles ei ole, aga pilt on tollest ajast selline (juhul, kui see ikka on õige pit):

Kes mälestusteraamatutest lugu peavad, neile võib isegi täitsa huvitav lugemine olla, eeldusel, et ei hakata ootama tagakaanel lubatud “aja hõllandlikkuse tundlikku ja täpset tabamist”, vaid lihtsalt lastakse end eelarvamustevabalt läbi hektiliste mälestuspiltide kanda. See, et mina seda ei suutnud, ei tähenda, et see teistel ei võiks õnnestuda.