Catherine Ryan Hyde “Seitse täiuslikku olendit”

Kui raamatu peategelaste hulgas on seitse kutsikat, siis see peab ju nunnukas olema, eksole. Noo, natuke oli ka. Ja mõned head noortekahetked olid ka, n peategelane, kolmeteistkümnaastane Abby arutlemas erinevate täiskasvanute suhtlemisstiilide üle. Naisteka pool oli selline keskeltläbi, et trafaretne ja ettearvatav, miskit lugemiselamust ei pakkunud, aga silmipööritamapanevalt tobe ka ei olnud. Punkt selle eest, et autor püüdis vaimset perevägivalda lahti kirjutada, päris mitu punkti maha selle eest, et see oli kuidagi ebausutav. Punkt leina lahtimõtetamiskatse eest, mitu punkti maha liigse konstrueerituse eest. Punkt toetava tegelaskuju ja vestluste eest, mitu punkti maha stereotüüpidel liugu laskmise eest. Aa, Abby tegelaskuju eest tuleb punkt, täitsa naksakas ja omanäoline tüdruk.

Mul jäi mulje, et autor koristas oma mustandisahtlit ja surus kiiruga ja jõuga mingid pooleliolevad ideed ühte raamatusse, rohkema aja ja hoolsama valikuga oleks vast parem raamat saanud, sest ideejupid olid ju iseenesest okeid, mulle ei meeldinud aga see, kuidas need olid kokku pandud.

Mingil hetkel meenus Nicholas Evansi “Hobulausuja”, noh et tüdruk, tema abielus ema, nägus lahke mees ja loomad, ma ei tea, kui laialdaselt sedasorti kirjandust kirjutatakse, “Hobulausuja” on küll suht positiivse lugemiselamusena meeles.

Aga kuidas see kõik teemapunkti alla läheb? No on jookmist, käimist ja matkamist siin raamatus, mitte põhiteemana, aga millegi olulise äramärkimisena küll. Lisaks on ujumist, mis mulle isiklikult on mõistlikum ja meeldivam tegevus, kui kolm eelnevat kokku :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s