Rrrrrahh! Ulmekirjanduse klassika üks tähtteoseid loetud!
Algus oli mu jaoks selline keskmine, et väga huvitav ei olnud, aga poolelijätmise mõtteid ka ei tekkinud. Meil on 24. sajand, üle on elatud III maailmasõda, inimkond on asutanud Päikesüsteemis kolooniad, kosmoselennud on tavalised ja siis on veel üks rändamise viis: teleportatsioon — siinkohal siis mõtte jõul ja ainult Maa piirides.
Peategelane Gully Foyle on ellujääja, kättemaksja ja sekeldaja. Kui keegi kunagi ammu mu käest küsis, et millised mehed mulle ei meeldi, siis ma vastasin: “Näljased.” See peategelane oli just seda tüüpi, mida ma silmas pidasin, et tahtmas kas valesid asju või ka siis mitte väga valesid, aga liiga intensiivselt, vahendeid valimata ja unustades kõik muu enda ümber.
Raamatu esimene pool oli pigem toore jõu demostratsioon, poole pealt tulid sisse intriigid ja seltskondlikud mängud ning sealtmaalt läks lugemine mu jaoks ka mitu kraadi huvitavamaks.
Ja siis lõpupoole oli kümmekond lehekülge puhast lugemisnaudingut! (See oli see mööda ilma intensiivse jauntimise koht.)
Edasi läks mu maitse jaoks liiga evangeelseks, aga raamatu loogika ja ülesehituse ning järelmaitse mõttes oli see väga heasti komponeeritud.
Et jaa, tasus lugemist küll.
Tõlge on tippvormis Juhan Habichtilt. Tänan!
Ahjaa, inglise keeles on käibel nii pealkiri “Tiger! Tiger!” kui “The Stars My Destination”, valdavalt esimene brittidel ja teine ameeriklastel.
Valik kriitikat:
Ulmekirjanduse Baas
http://baas.ulme.ee/?autor=24&teos=212&arvustaja=219
Palju erinevaid arvamisi, tsitaadiks lause Andi Riidilt: “Pöörase tempoga jõhker tekst, mida ilmestavad müstilised detailid ning sekkaeksinud jaburused, on üsna ilmne eeskuju uue laine autoritele.”
ja
Hannes VarblaneKõndiv katk
Nõnda iseloomustab Alfred Besteri suurromaani “Tiiger! Tiiger!” kangelast Gully Foyle’i üks tema kaasvõitlejannadest ja iseenesestmõistetavalt ka armukestest, Jiz. Tõsi ta on, Besteri ulmekirjanduse tõusuaega ennetav ning teedrajavalt ja tapvalt kõikvõimalikest ulmenippidest – nii headest kui halbadest – uskumatult tiine “Tiger! Tiger!” elik “The Stars My Destination” (1956) on lihtsalt ümberjutustatav. Lühidalt on selle sisuks tiigriks tätoveeritud näoga peategelase areng lurjusest pühakuks. Sellisest mudelist saab peaaegu kogu tulevase ulmekirjanduse raudvara.Tegelikult oli Bester ulmekirjanduses autsaider. Vabakutselise stsenaristi, toimetaja ja koomiksikirjanikuna töötas ta nii raadiole kui TV-le, kirjanduslukku on jäänud eelkõige ikka oma tiigrilooga. Või on see hoopistükkis kõikide gulliveride ja Monte-Cristodest krahvide lugu? Raamat on kosmoseooperlik SF. Ent samas on selles inimene tähtsam kui teadus. See on lugu antikangelase tõusust heeroseks ja psühholoogiline uurimus kättemaksust, süüst ning lunastamatusest. Tõukejõust, mis suunab, sunnib ja muudab. Lisaks ülistuslaul inimloomusesse kätketud tohututele ressurssidele. Blake’i värsiridadega motostatud romaan on niisiis ühtaegu ulme-, krimi- ja spioonikirjandus, ent ka seiklusjutt.
Lugu lähtuvat autori eneseanalüüsist. Eks hea kirjanik kirjuta ikka vaid iseendast. Sealjuures on Bester niinimetatud pürotehnilise ulmeromaani suurmeister. Ta loob üllatavalt intrigeerivalt karaktereid, sündmusi ja ideid. Mahult õblukeses romaanis on embrüonaalses olekus kümneid ja sadu hiljem ulmekirjanduses oksendamiseni äraleierdatud ideid ja süžeid. Besteri suurim anne ongi plejadiseerimine. “Tiiger! Tiiger!”, mida õigusega loetakse 60ndate ulmekirjanduse Uue Laine alusepanijaks ning 80ndate küberpungi eelkäijaks, lõpeb ärkamise ootuses ent ka nukra tõdemusega – ei saa nõuda, et maailm peatuks vaid sellepärast, et meid vaevavad kahtlused. Mindki vaevas üks kahtlus, ent nüüd ma tean, et raamatu alguses on värsirida: “And death’s my destination”, lõpus aga “The stars my destination”. Tõlkijal, ja väga heal tõlkijal Juhan Habichtil oli õigus.
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69277253/kirjanik-loeb-alfred-bester-tiiger-tiiger
ja
Margus Haav
Kosmose Monte-Cristo
See iselaadi raamat on kindlasti verstapost. Võib vaielda, kas Alfred Besterita oleks üldse sündinud kaheksakümnendate aastate põnevamaid ulmežanre küberpunk.
«Tiiger! Tiiger!» on puhas protoküberpunk, mille tegevus leiab aset tumedate ohtude, nonkonformismi ja nihilismi ning üliarenenud tehnoloogiaga tulevikuühiskonnas.
William Blake’i luuletuse järgi nime saanud teos on põhimõtteliselt Alexandre Dumas’ «Krahv Monte-Cristo» adaptatsioon. Raamatu tegevusajal on Päikesesüsteem lõhestatud totaalsest sõjast, inimesed suudavad liikuda lühikeste vahemaade taha mõttejõul. Selles taustsüsteemis teostab oma kättemaksu Gully Foyle, kelle üks kosmoselaev surema jättis.
Teose väärtus pole kindlasti pelgalt ajalooline. Poole sajandi eest esimest korda trükis ilmunud raamat on mõningate ebaloogilisuste ning ilmselgete vasturääkivustegi kiuste hämmastavalt tänapäevane. Karm ja tempokas, kujutab see oma jõhkra müstika, sünkmusta huumori ning põnevate süžeekäikudega endast isemoodi arenguromaani.
Sulepuru 