Maniakkide Tänav “Viivuranna Online”

Mul on natike tunne, et selle raamatuga hakkas kiire. Et üdjoontes jaa — hoogne ja jooksev lobamisi stiiliga noore-küberpunk, kus on nii seiklusi, vereplärtse kui nutikust ja üksteise toetamist. Paaris kohas oli eriomapäraseid kirjeldusi, vot noid kirjeldusi oleks rohkem tahtnud, senised olid nagu liig üksikud ja langesid nii üldisese jutuveere stiilist kuidagi välja. Tore oli kohtuda korraks ka Kreutzwaldi mänguga, sinna mängu ma ootan veel jutte juurde, olgu Maniakkide Tänavalt või kelleltki teiselt :) Mu jaoks läks liig tihedaks korduseks see karakterikaardi kuvamine, aga samas stiilivõttena see töötas ja kui lugejal pole aega lugu korraga läbi lugeda (kuigi lugu on lühike, aga ikkagi, vahel toob elu katkestusi sisse), siis annab mälule abi, et mis seisus parasjagu ollakse. Mul käis eile raamatukogus poiss, kes küsimusele, kas talle üldse mõni raamat kunagi on meeldinud, vastas, et ei ole. Vot sihukestele poistele tahaks selle raamatu küll pihku pista, et ehk leiab sellest raamatust selle lugemispisiku üles.

Meelis Kraft “Veealused”

See raamat saab mu käest kümnepallisüsteemis ilusa ümmarguse 8 ära.

Tekst ise on mu jaoks selline 6-vääriline, et no pisut pealt keskmise postapo lugu. Plussiks on mu jaoks uudne maailmalõpu versioon, kuidas sinna jõutakse ja kuidas seal hakkama saadakse ja milline on lahendus inimkonnale. Ja see segipaisatud ajajoon oli hea. Ja ma ei arvanud lugemise jooksul väga käike ette ära. Nurada annaks karakterite kallal: ei olnud kuigi hästi välja joonistunud, oma rolli täitsid ära, aga sügavamat tegelaste arengut oleks tahtnud näha. Pisut kärpimist oleks ka ära kulunud, kohati jäi nagu venima. Ja mõned tehnikavidinad olid liiga deus ex machina liigast. Aga kokkuvõttes piisavalt huvitav lugu, et päev raamatu seltsis veeta. 

Lisapunkt  tuleb peatükkide motode eest. See valik oli kirju ja sobiv.

Ja üks õige priske lisapunkt tuleb küljenduse eest. Kõik, kes te raamatute väljaandmisega tegelete: Lilian Vuks-Ivanov. Jätke endale see nimi meelde, kui ilusat küljendust tahate, siis teate, kellelt küsida :)

Robert A. Heinlein “Uks suvesse”

Otsanunnu!

Ma kardan, et autor pisut vähkreb hauas sellise lugemiselamuse peale — aga ikkagi: otsanunnu :)

See raamat pakkus mulle hulga üllatusi. Raamat on üsna õhuke, aga siia mahub ära kaks erinevat tulevikunägemust (1970 ja 2000), siia mahub külmuni ja ajaränd, majanduse alused ja tuleviku tehnikavidinad, kaks armulugu, kohanemised, seiklused, plaanipidamised ja üks kass.

Ja kuskilt ei lähe kiirustamiseks, lugu jookseb, juhtub palju, aga kõigeks on aega. Ja see läbiv hurraa-optimism, et kõik läheb ajaga ju aiva paremaks ja häid inimesi satub ikka eluteele, on kuidagi värskendav.

Ta ei ole kunagi kaotanud veendumust, et kui sa lihtsalt proovid kõik uksed läbi, siis üks neist on Uks Suvesse.

Kassidel pole huumorimeelt, neil on meeletult ülemõõduline ego ja nad on väga õrnatundelised.

Eva Koff “Kirgas uni”

Lilledest

Mu lemmiklill
on agoonia.
Ja sinul…
filharmoonia.
Koos põletame
selle linna
tuhaks talla alla,
et oleks, kuhu
ketsijälgi jätta.
Oot…
Lille kohalt liialdasin –
siiski iroonia
lumivalge liilia.

-Asko Künnap-

Selle raamatu lugemine oli agoonia. Agoonia ei ole mu lemmiklill.

Selles raamatus on argielu, müstika ja unenäolisus just täpselt sellistes vahekordades ja selliste rõhkudega nagu mulle ei meeldi. Närisin läbi, sest ma olin kuulnud raamatut kiidetavat ja püüdsin siis lõpuni aru saada, et no mille pärast siis. Raamatu üldtoon oli mu jaoks igav, targutav ja taotluslikult segane. Neljal peategelasel — lavastaja Guido, vastne kristallikaupmees Anastassia, tema poeg Jaan ja unearst Hele — on igaühel oma hääl ja tõde, aint et autori hoolivust ei jätkunud küll ühelegi, ikka lipsas mingi iroonitsemine läbi. Raamatu konstruktsiooniga on vaeva nähtud, aga seda pointi, et kellele ja milleks, ma üles ei leidnud… Et lugeja mõtleks pisut une olemusest? No ainult selle tarbeks oli ikka üleliia palju sõnu…

Praegu on Tartu Linnaraamatukogus üleval raamatunäitus „Vaimse tervise vitamiinid”, kus muuhulgas on juttu ka unest.

Koidu Ferreira “Domineeriv värv. Tumepunane”

Ookeei. Okei? Peaaegu. Selles raamatus oli armuhala kordades rohkem kui mulle meeldinuks, aga maailmaehitus oli hästi läbimõeldud, huvitav ja fanataasiarikas. Tegelased olid kuidagi keskpärased, aga taust oli ilus. Kirjutamisstiil liig argine ja paljusõnaline, aga raamatut pooleli jätta ka ei tahtnud. Kindlasti ei kandideeri mu lemmikraamatute sekka, aga pole ka silmapaistvalt vilets, selline keskmine lugu, mil omad head ja omad vead. Nagu Lugemise väljakutse grupist näha, siis oma lugejaskonna on raamat leidnud. Mis on ju ainult tore ja tervitatav :) 

2018. aastal pälvis raamat Tartu Lapsepõve auhinna (väljaandja Tartu linn, Tartu Linnaraamatukogu ja Mänguasjamuuseum) nominatsiooni. Muidugi oli mul ulmefännina hea meel, et ulmekirjandus tähelepanu sai, aga lugemiseni jõudsin alles nüüd.

Tõnis Arnover “Kreeka kapriisid”

Mul on teatav eelarvamus nende luuleraamatute suhtes, kus pilte on umbes sama palju kui luuletusi. Tavaliselt on siis pildid täitsa toredad, aga luuletused ei jõua oma kvaliteedilt kuidagi järele. See kogumik oli meeldiv üllatus. Et miskit suurt imet siit just leida pole, aga need haikulaadsed lühiluuletused olid täitsa vahvad, mõtterikkad ja nutikad ning luuleridade ja fotode (Mari Arnover) omavaheline sünergia oli palju parem kui väga paljudel teistel samalaadsetel raamatutel. Pisikeseks vahepalaks täitsa meeldiv lugemine. Eks kogenud tõlkijana Tõnis Arnover teab sõna kaalu.

on elus nähtud
nii seda kui teist egas
siis muud kui proosit!

Maret Suits-Elson “Tõrvalill on aniliin”

“Tõrvalill on aniliin” ei ole mu meelest just eesti luule suursaavutus, kuigi eelneva kesise lugemiselamuse taustal särab kut päikene, aga keskeltläbi korralik luulekogu küll. Luuletused on napid, kuid sisaldavad mu jaoks paljut, neis on pinge ja areng ja sõnade tundlikkus, mõttearendused ja tähelepanekud, hetketabamused ja igavikulisemad mõtisklused, ajastu tunnetus ja ajalikkuse väljendus. Raamatu lõpus olevad proosapalad on mu meelest pigem ajaloolise kui kirjandusloolise väärtusega, aga ma saan aru, miks need sinna on pandud. Raimond Kolgi eessõna on pikk ja põhjalik, annab ülevaate nii Maret Suits-Elsoni eluloost (mis oli kirju — Gustav Suitsu tütar oli näitleja, koristaja laevadel, arhiivitöötaja, medõde, ajalehe korrespondent, sündis Soomes, kasvas Tartus ja eluõhtu saabus Rootsis) kui eelmisest luulekogust “Oled kes oled”.

Luulenäited:

Maine seos

Vastu vett inimsiluett
ja vari vees

Küll tõusevad mõtted
ja lendlevad innud,

kuid vari maas või vees,
ikka, kas taga — või ka ees.

.

 

Näilisus

Kord olid.

See oli siis.

Kõik olid.

Nüüd on teisiti.

Seekord ka
see oli ekslik.

Aga ei teatud,
kui lahtine on kõik
ja kui näiline.

Nüüd küll.

Aga keegi ei taha uskuda.

.

 

Maa paljas

Ei ole lund
ega rohet.
Kuivanud kõlu
ja kirbe tuul.

Mahe vaid teadmine
muutlikkusest.

Linda-Anette Suss “Kahe südamega”

Ai, see oli valus. Ma ei ole jupp aega nii halba luulet lugenud. Mu jaoks oli see halb, halb, halb, rütmitundeta, otsitud riimidega, liiglihane, keeletuim soigumine. Isegi tammelugejal Imbil olid paremad värsid. A autor ise on vist täitsa tore inimene, ega ta muidu poleks seda raamatukest Hooandja toel välja saanud anda.

Näiteread:

Su naeratusest algas see maagia
Su naeratusest algas agoonia
ses pilgus mind midagi ootab
mu süda ei tohi seda loota

Tony Hillerman “Skinwalkers”

1986. aastal ilmunud indiaanikrimka. Navaho aladel on lühikese ajaga toimunud neli mõrva ja üks mõrvakatse. Joe Leaphornil on tunne, et need on seotud ja läbi raamatu käibki nende niitide otsimine, et mismoodi need pealtnäha nii erinevad juhtumid ikkagi on sarnased. Jim Chee satub uurimisrühma ja tema püüab asju pigem ükshaaval välja mõelda. Et siis kaks erinevat politseinikku, kaks erinevat lähenemist, aga võtmesõnad on koostöö ja kuulamine ja analüüs. Peale politseitöö on raamatus juttu pisut ka uurijate eraelust. Joe Leaphorn muretseb oma naise tervise pärast ning Jim Chee saab kirja eemalviibivalt pruudilt ja katsetab kooselu kassiga.

Nagu ikka Hillermanil, on seegi kord parasjagu pilguheitu navahode igapäevaellu ja traditsioonidele. Enam kui varem ma teadvustasin seda raamatut lugedes suguvõsa tähtsust navahodele, näiteks kellestki rääkides märgitakse alati ära ka klann, kuhu ta kuulub. Läbi raamatu kumab vee olulisus kõrbelises kliimas. Kaubavahetuspunktid kui eluviis. Komme kõnelejale mitte otsa vaadata, sest see pole viisakas. Päris palju on juttu nõiakunstist. Seda on erinevaid sorte, siin raamatus on pikemalt juttu yataaliidest (või hataaliidest), kes laulu ja liivajoonistega ravivad või üleminekuriitusi läbi viivad, ning skinwalkeritest (meie mõistes segu libast ja kurjast nõiast), kes suutvat oma kuju muuta ja inimesi haigeks nõiduda. Usk ühte või teise on inimeseti erinev. Sümpaatne on, et lühikeses eessõnas märgib autor ära, mis osad on sellised, mis tegelikult nii ei käi, nagu raamatus juttu on.

Eriti hoogne see krimka ei ole, aga seda oli meeldiv lugeda, muuhulgas seetõttu, et Hillermanil on tihtipeale mingid ootamatud sõnastused. Osa tuleb navahode kõnepruugist ja nende maailmanägemisest, osa Hillermani poeedisoonest, tahtmisest mingeid asju teistmoodi öelda. Raamat pälvis Spuri auhinna (Western Writers of America Spur Award).

Kai Aareleid “Vene veri”

Kai Aareleiu raamatut “Vene veri” saab lugeda läbi mitmete filtrite:

• Inimlik uudishimu – kuidas teine inimene elab, näeb ja tunneb.
• Minu sarja fenomen – kuidas autor läks võõrale maale ja mida ta seal tegi.
• Peterburi – Eestile lähima metropoli kirjelduskatked.
• Peresidemed – suhted mehe, laste, ema, tädide, onude, vanaemaga.
• Juured – esivanemate elulugude ja suguvõsa müütide olulisus tervikliku minapildi kokkusaamisel.
• Kodu mõiste – ons kodu koht või inimesed, usk ja kombed.
• Vene veri – mida sellega siin maal või mujal peale hakata, unustada või kalliks pidada, otsida või varjata.
• Päevaraamat – otsida ja leida igast päevast kilde, mida jäädvustada ja teistelegi jagada.
• Ajalikkus – aja piiratuse tunnetus, mälu tugevus ja nõrkus, ajaloo keerdkäikude mõju üksikisikule.
• Vaba fantaasialend – kui kindel teadmine otsa saab, võib ju ette kujutada, kuidas see oleks olnud.
• Lugemissoovituste kogum – motode põhjal saab päris toreda edasilugemisraamatute nimekirja kokku.
• Kirjandusloolisi ja koduloolisi infokilde – tervitused Palamuse kandi rahvale.
• Silmailu – kaunis kujundus.

Kindlasti on tasandeid, mida ma esimesel lugemisel tähele ei pannud, rohkemgi. Fantaasialennu toel olevad jupikesed ses raamatus köitsid mind pisut enam kui realistlik eluolulisus, kuid kuna kogu jutt on antud kuidagi napilt ja vihjamisi, sõnu ja lauseid kulla alusel kaaludes, pealtnäha asise teksti taha tundetulvi peites, teemad ja ajad mõnusalt segiläbi, siis lugemismõnu jagus kogu raamatu jaoks.

Ilmunud varem lugemissoovituse blogis